Post by Elanor on Feb 1, 2008 17:41:25 GMT 3
Lisan ka siis oma paanilised püüded koomiline olla kuigi jah vigu on sadade kaupa. Igaljuhul on see tegelikult ühe sõbra (Deivvy) sunnil kirjutatud.
Jutt algab täiesti tõsisena, sest seda see pidigi alguses olema ja sissejuhatus ja vist esimene jupp ka ei sisalda midagi naljakat.
Koolisüsteem on eriti kahtlane, palun ignoreerida kuna see niikuinii esialgu ei loe midagi.
Deivy POV
21.september
Kell oli umbes pool kümme hommikul kui me Mariga lennukilt maha astusime. Seisime siis lennujaama ukse ees, minul kitarrikott üle õla ja kaks kohvrit kõrval, Maril seljakott ja kohver mis tundus kaks korda suurem kui minu omad kokku ja neli korda raskem. Teid võib hetke huvitada kuidas üks kuueteist ja üks viietesit aastane sattusid ilma ühegi saatjata New Yorki. Noh ma kohe räägin.
See oli kaks nädalat tagasi kui me Mariga rääkisime, et tahaks kuskile sõita kasvõi natukeseks ja rääkisime siis minu tädiga ja kuna tema pidas seda seikluste otsimiseks või milleks iganes ta seda ka ei nimetanud otsustas ta meid aidata. Ta hankis meile korteri ja andis meile alustuseks veidi raha, kuid edasi peame ise saama, sest tädi arvates poleks see muidu seiklus. Igaljuhul hakkame käima ühes keskoolis mis asub kesklinnast eemal, te võite nime Mari käest küsida mul ei ole meeles ja hakkame elama ühes äärelinna korteris. Nüüd tahate ilmselt teada kuidas me kodust ära saime? Noh me veensime oma vanemaid, et lähme lihtsalt oma haridusteed arendama ja mu tädi aitas meid öeldes, et elame tema juures ja ta hoiab meil silma peal ja nii edasi. Läks aega, kuid siin me oleme.
Peaksin vist natuke meist rääkima. Minul on roosa tukk ja tumedad peaaegu õlgadeni ulatuvad juuksed. Mari kasvatas oma juuksed pikemaks ja värvis hiljuti mustaks ning tegi punaseid triipe. Nüüd ulatuvad ta juuksed peaaegu vöökohani. Mina olen juba väiksest peale õppinud kitarri mängima ja julgen öelda, et mängin hästi. Olen võitnud mitmeid võistlusi. Mari omakorda on võitnud palju lauluvõistlusi ja tal on üldse hea hääl. Üks meie siiatuleku põhjus oli näha mida me suudame muusikas koos saavutada. Nii, et me tulimegi siia, et saada kuulsaks, olla ilusad ja lihtsalt midagi saavutada. Täna algab meie seiklus.
Lennujaama ees seistes nägid nad teistega võrreldes üsna ebatavalised välja. Mari kandis punase musta triibulist pluusi, selle peal musta jakki. Tal oli ka põlvedeni ulatuv must seelik kahe ketiga, põlvedeni üles tõmmatud triibulised sokid ja tumedad tossud.
Deivyl oli seljas pikk laiade triipudega pluus mille vöökohal lai vöö. Ta kandis musti alt kitsaid teksaseid ja ketse.
Hetkel ootasid nad Deivy tädit. Naine pidi nad nende ajutisse uude elukohta transportima ja siis nad nii öelda hülgama. Mari selgitas parajasti Deivyle miks ta oli palunud neid sellesse kooli panna kui Deivy tädi saabus. Autojuht laadis nende kohvrid peale ja kõik istusid autosse.
"... ja pealegi on seal palju inimesi kes on muusikas midagi saavutanud," lõpetas Mari oma seletuse kui nad olid autosse istunud, kuid just see lõpp oli ainus mis Deivyle korda läks.
Korter oli neljatoaline. Ühes toas oli Deivy tädi seadnud sisse midagi prooviruumi taolist. Seal oli kõrgem astang mis hea tahtmise korral meenutas lava. Samuti oli seal kõik vajalikud pillid, hunnik kõlareid ja võimendeid ja muud kraami.
"See on mminu viimane kingitus teile," oli tädi öelnud enne kui ta nad tõsiselt külgas. Mari sai endale toa vaatega maja taha kus oli mindagi väikese pargi sarnast. Deivy tuba aga vanaes maja ette kust võis näha autoteed ja lähedal asetsevaid maju. Ka köök avanes maja sellele küljele erinevalt elutoast, vannitoast ja vetsust. Terve korteri kolm korda läbi käinud ja avastanud, et see on täiesti hästi sisustatud otsustasid tüdrukud asjad lahti pakkida ja siis üritada leida teed bussipeatuseni, et kella kolmeks kooli jõuda nagu kokku lepitud. Tunnid olid enamusel selleks ajaks läbi ja seega oli õpetajal hea neile ringkäiku teha ja kõike seletada.
"Ja siin me olemegi," ütles Deivy ja Mari lihtsalt naeratas veel enne kui mõlemad oma uutesse tubadesse kadusid, et lahtipakkimisega alustada.
Nii, ma nüüd panen esimese kohe järgi ka. Klasside süsteem on elu kahtalen. Palun mitte tähele panna eksole.
I
"Deivy!" hüüdis Mari ja lõi jalaga vastu ust mille tagajärjel ta enda varbad kannatasid.
"DEIVY! Sa tead ka mis kell on?!" Mari oli nüüd ukse avanud ja Deivy üritas kastide vahelt välja roomata.
"Ma ei tea kus mu telefon on," ütles Deivy kui oli end lõpuks välja võidelnud ja ronis nüüd kastide vahele tagasi, et telefoni leida.
"Ma võin sulle siis öelda, et meil kaks minutit bussipeatusesse jõudmiseks," ütles MAri lahkelt ja vaatas siis kuidas Deivy viie sekundiga oma telefoni üles leidis, kõik paberid ja muud vajalikud asjad kotti kuhjas, jaki peale tõmbas, ketsid jalga ajas ja jäi esikusse ootama.
"Tuled ka juba?" küsis ta kui Mari suurte silmadega vahtima jäi. Mari pani jooksuga oma tuppa. Haaras jaki ja koti, suutis teel esikusse käna käia, toppis siis jalatsid jalga ja kaks tüdrukut panid eluga treppide suunas ajama.
"Me jäime kaks ja pool minutit hiljaks," ütles Mari hingeldades kui nad bussipeatusesse jõudsid.
"Selgita siis seda," ütles Deivy samuti hingeldades ja osutas alles saabuvale bussile.
"Oih ma unustasin, et mu kell on vale," Deivy mõrvarliku pilgu peale Mari ainult naeris närviliselt ja nad kobisid bussi peale.
Koolimaja ei olnud eriti muljetavaldav. Viis hiigelsuurt valget akendega karpi mis asetsesid umbes nagu viis täppi täringu peal. Õpetaja kes neile ringkäiku tegi rääkis, et koolis käib peaaegu kakstuhat õpilast ja Mari ei teadnud mida sellest arvata. Ka Deivy oli oodanud midagi vähemat. Tegemist pidi siiski olema agulikooliga. Keskmises majas, nagu nad teada said, ei toimunud tunde. Seal olid kanselei ruumid, direktori ja õppealajuhataja ja muude tegelaste kabinetid. Esimesel korrusel vastuvõtusaal ja aula. Kolmandal mitu auditooriumit, klubiruumi, huviringide ruumid ja peosaal. Neljandale neid ei viidud, aga õpetaja sogas midagi õpilasomavalitsusest, kooliraadiost ja -ajalehest. Viiendal korrusel asusid puhkeruumid kus õpilased viibisid vahetundide ajal ja raamatukogu.
Ülejäänud majad olid igaüks ühele klassile. Vasakpoolsed majad üks üheksandale ja üks kümnendale. Parempoolsed omakorda üheteistkümnendale ja kaheteistkümnendale. Maju vahetati ainult kehalise ja käsitöö tundideks, kuna selleks olid igas majas erinevad ruumid. Üheksandike majas oli keldrikorrusel ujula, kümnendikel suur saal. Üheteistkümnendikel aga olid tüdrukute käsitöö ruumid, kahetistkümnendike majas omakorda poiste käsitöö ruumid. IGa maja esimesel korrusel olid sööklad ja igas majas ka eraldi kohvik. Teise kolmanda ja neljanda korruse täitsid klassiruumid. Viiendal olid, aga ruumid majavanemate koosolekuks ja klassid nende korraldatud ürituste jaoks. Majavanemad olid igas majas niinimetatud oma maja valitsejad. Vähemalt sellise mulja jättis õpetaja. Igast klassist valiti välja kaks majavanemat, üks poiss ja üks tüdruk. Üheksandikel pidi see aasta olema 26 majavanemat kuna üheksandaid oli kolmteist klassi. Kümnendikke oli lausa viisteist klassi, kaheteistkümnendaid ja üheteistkümnendaid see aasta ainult üksteist. Õpetaja ütles ka korraks, et majavanemad ei saa omavahel läbi ja mainis ka midagi majade vahelistest pingetest, kuid see oli ka kõik.
Viimase peatusena läksid nad direktori kabinetti andsid ära paberid ja nõutud pildid ja said kätte oma õpikud töövihikud ja muud koolitarbed mille eest Deivy tädi oli juba maksnud. Siis olid nad selleks päevaks vabad. Direktor ütles neile veel, et nad saavad koolibussi peale samast peatusest kust täna liini bussi peale, enne kui nad viisakalt ukse taha saatis.
"Mis nüüd?" küsis Mari kui nad olid leidnud tee niinimetatud peamaja ette.
"Nüüd me šoppame," vastas Deivy tähendusrikkalt naeratades. Tüdrukud leppisid kokku, et valivad üksteisele riided välja ja siis proovivad ja otsustavad ise mida osta tahavad. Neil oli raha hetkel ülearugi nii, et kulutamise aeg oli käes.
Kell lähenes kaheksale kui nad paljude paberkottidega trepist üles ronisid, tegelikult üksteist trepist üles lohistasid kui täpne olla. Enne oli Deivyl läinud kaks sekundit, et uks lukku keerata, nüüd läks viis minutit, et seda lukust lahti keerata. Lõpuks veeres kumbki oma kottidega oma tuppa ainult selleks, et pool tundi hiljem avastada, et neil polnud terves korteris mitte midagi süüa.
"Tellime pizza," pakkus Deivy kui nad mõlemad köögis istusid ja näljaste nägudega kappide läbituulamise lõpetanud olid.
"Me ei tea numbrit ja kuna nett on meil sees alles homsest, ei saa me seda ka välja uurida," vastas Mari ja mõlemad olid jälle kümme sekundit vait enne kui üksmeelselt püsti tõusid ja esikusse suundusid. Nad otsustasid täna väljas süüa ja siis hiljem toidupoes kolada ja koju süüa osta. Nad leidsid väikese hubase kohviku üsna enda korteri lähedalt ja tellisid lasanjet. Nad olid juba peaaegu lõpetanud kui kohvikusse sisenes umbes Deivy vanune poiss. Muidugi võib öelda, et ka poisid käivad kohvikus ja see on täiesti normaalne nähtus, aga see poiss ise ei olnud normaalne nähtus. Ta silmad tundusid elektrisinised, juuksed olid tumesinised üksikute mustade pikemate salkudega, vähemalt riietus oli tal normaalne: Must T-särk, valge jakk, heledad teksad ja tossud. Ühes käes keerutas eelmainitu trummipulki, teise käega hoidis telefoni kõrvaääres.
"Üüh kenad silmad," ütles Deivy vaikselt.
"Hn," tegi Mari ja Deivy ei teadnud täpselt mida sellest järeldada. Ettekandja valis just selle hetke, et neile arve tuua ja kui nad olid maksnud lahkusid nad kohvikust. NAd leidsid sealt samast lähedalt ühe suure toidupoe ja suutsid vähem kui tunni ajaga mõlemad endale kaks toitu täis kilekotti hankida. Ma vist ei pea mainima, et Deivy suutis poole teepeal oma kilekottide põhjast ilma jääda ja pidi kõrvalt kioskist uued hankima ja siis kõik asjad uuesti kilekotti tõstma.
Kui nad uuesti trepist üles roomanud olid oli kell juba peale kümmet. Kumbki valis veel välja riided järgmiseks koolipäevaks ja pani vajalikud asjad valmis, kui nad selle üle võitlema hakkasid kumb enne vannituba kasutada saab. Kui nad seda aga mõlemad teha olid jõudnud jäid nad veel koos ühte õudukat vaatame enne kui magama läksid.
Jutt algab täiesti tõsisena, sest seda see pidigi alguses olema ja sissejuhatus ja vist esimene jupp ka ei sisalda midagi naljakat.
Koolisüsteem on eriti kahtlane, palun ignoreerida kuna see niikuinii esialgu ei loe midagi.
Deivy POV
21.september
Kell oli umbes pool kümme hommikul kui me Mariga lennukilt maha astusime. Seisime siis lennujaama ukse ees, minul kitarrikott üle õla ja kaks kohvrit kõrval, Maril seljakott ja kohver mis tundus kaks korda suurem kui minu omad kokku ja neli korda raskem. Teid võib hetke huvitada kuidas üks kuueteist ja üks viietesit aastane sattusid ilma ühegi saatjata New Yorki. Noh ma kohe räägin.
See oli kaks nädalat tagasi kui me Mariga rääkisime, et tahaks kuskile sõita kasvõi natukeseks ja rääkisime siis minu tädiga ja kuna tema pidas seda seikluste otsimiseks või milleks iganes ta seda ka ei nimetanud otsustas ta meid aidata. Ta hankis meile korteri ja andis meile alustuseks veidi raha, kuid edasi peame ise saama, sest tädi arvates poleks see muidu seiklus. Igaljuhul hakkame käima ühes keskoolis mis asub kesklinnast eemal, te võite nime Mari käest küsida mul ei ole meeles ja hakkame elama ühes äärelinna korteris. Nüüd tahate ilmselt teada kuidas me kodust ära saime? Noh me veensime oma vanemaid, et lähme lihtsalt oma haridusteed arendama ja mu tädi aitas meid öeldes, et elame tema juures ja ta hoiab meil silma peal ja nii edasi. Läks aega, kuid siin me oleme.
Peaksin vist natuke meist rääkima. Minul on roosa tukk ja tumedad peaaegu õlgadeni ulatuvad juuksed. Mari kasvatas oma juuksed pikemaks ja värvis hiljuti mustaks ning tegi punaseid triipe. Nüüd ulatuvad ta juuksed peaaegu vöökohani. Mina olen juba väiksest peale õppinud kitarri mängima ja julgen öelda, et mängin hästi. Olen võitnud mitmeid võistlusi. Mari omakorda on võitnud palju lauluvõistlusi ja tal on üldse hea hääl. Üks meie siiatuleku põhjus oli näha mida me suudame muusikas koos saavutada. Nii, et me tulimegi siia, et saada kuulsaks, olla ilusad ja lihtsalt midagi saavutada. Täna algab meie seiklus.
Lennujaama ees seistes nägid nad teistega võrreldes üsna ebatavalised välja. Mari kandis punase musta triibulist pluusi, selle peal musta jakki. Tal oli ka põlvedeni ulatuv must seelik kahe ketiga, põlvedeni üles tõmmatud triibulised sokid ja tumedad tossud.
Deivyl oli seljas pikk laiade triipudega pluus mille vöökohal lai vöö. Ta kandis musti alt kitsaid teksaseid ja ketse.
Hetkel ootasid nad Deivy tädit. Naine pidi nad nende ajutisse uude elukohta transportima ja siis nad nii öelda hülgama. Mari selgitas parajasti Deivyle miks ta oli palunud neid sellesse kooli panna kui Deivy tädi saabus. Autojuht laadis nende kohvrid peale ja kõik istusid autosse.
"... ja pealegi on seal palju inimesi kes on muusikas midagi saavutanud," lõpetas Mari oma seletuse kui nad olid autosse istunud, kuid just see lõpp oli ainus mis Deivyle korda läks.
Korter oli neljatoaline. Ühes toas oli Deivy tädi seadnud sisse midagi prooviruumi taolist. Seal oli kõrgem astang mis hea tahtmise korral meenutas lava. Samuti oli seal kõik vajalikud pillid, hunnik kõlareid ja võimendeid ja muud kraami.
"See on mminu viimane kingitus teile," oli tädi öelnud enne kui ta nad tõsiselt külgas. Mari sai endale toa vaatega maja taha kus oli mindagi väikese pargi sarnast. Deivy tuba aga vanaes maja ette kust võis näha autoteed ja lähedal asetsevaid maju. Ka köök avanes maja sellele küljele erinevalt elutoast, vannitoast ja vetsust. Terve korteri kolm korda läbi käinud ja avastanud, et see on täiesti hästi sisustatud otsustasid tüdrukud asjad lahti pakkida ja siis üritada leida teed bussipeatuseni, et kella kolmeks kooli jõuda nagu kokku lepitud. Tunnid olid enamusel selleks ajaks läbi ja seega oli õpetajal hea neile ringkäiku teha ja kõike seletada.
"Ja siin me olemegi," ütles Deivy ja Mari lihtsalt naeratas veel enne kui mõlemad oma uutesse tubadesse kadusid, et lahtipakkimisega alustada.
Nii, ma nüüd panen esimese kohe järgi ka. Klasside süsteem on elu kahtalen. Palun mitte tähele panna eksole.
I
"Deivy!" hüüdis Mari ja lõi jalaga vastu ust mille tagajärjel ta enda varbad kannatasid.
"DEIVY! Sa tead ka mis kell on?!" Mari oli nüüd ukse avanud ja Deivy üritas kastide vahelt välja roomata.
"Ma ei tea kus mu telefon on," ütles Deivy kui oli end lõpuks välja võidelnud ja ronis nüüd kastide vahele tagasi, et telefoni leida.
"Ma võin sulle siis öelda, et meil kaks minutit bussipeatusesse jõudmiseks," ütles MAri lahkelt ja vaatas siis kuidas Deivy viie sekundiga oma telefoni üles leidis, kõik paberid ja muud vajalikud asjad kotti kuhjas, jaki peale tõmbas, ketsid jalga ajas ja jäi esikusse ootama.
"Tuled ka juba?" küsis ta kui Mari suurte silmadega vahtima jäi. Mari pani jooksuga oma tuppa. Haaras jaki ja koti, suutis teel esikusse käna käia, toppis siis jalatsid jalga ja kaks tüdrukut panid eluga treppide suunas ajama.
"Me jäime kaks ja pool minutit hiljaks," ütles Mari hingeldades kui nad bussipeatusesse jõudsid.
"Selgita siis seda," ütles Deivy samuti hingeldades ja osutas alles saabuvale bussile.
"Oih ma unustasin, et mu kell on vale," Deivy mõrvarliku pilgu peale Mari ainult naeris närviliselt ja nad kobisid bussi peale.
Koolimaja ei olnud eriti muljetavaldav. Viis hiigelsuurt valget akendega karpi mis asetsesid umbes nagu viis täppi täringu peal. Õpetaja kes neile ringkäiku tegi rääkis, et koolis käib peaaegu kakstuhat õpilast ja Mari ei teadnud mida sellest arvata. Ka Deivy oli oodanud midagi vähemat. Tegemist pidi siiski olema agulikooliga. Keskmises majas, nagu nad teada said, ei toimunud tunde. Seal olid kanselei ruumid, direktori ja õppealajuhataja ja muude tegelaste kabinetid. Esimesel korrusel vastuvõtusaal ja aula. Kolmandal mitu auditooriumit, klubiruumi, huviringide ruumid ja peosaal. Neljandale neid ei viidud, aga õpetaja sogas midagi õpilasomavalitsusest, kooliraadiost ja -ajalehest. Viiendal korrusel asusid puhkeruumid kus õpilased viibisid vahetundide ajal ja raamatukogu.
Ülejäänud majad olid igaüks ühele klassile. Vasakpoolsed majad üks üheksandale ja üks kümnendale. Parempoolsed omakorda üheteistkümnendale ja kaheteistkümnendale. Maju vahetati ainult kehalise ja käsitöö tundideks, kuna selleks olid igas majas erinevad ruumid. Üheksandike majas oli keldrikorrusel ujula, kümnendikel suur saal. Üheteistkümnendikel aga olid tüdrukute käsitöö ruumid, kahetistkümnendike majas omakorda poiste käsitöö ruumid. IGa maja esimesel korrusel olid sööklad ja igas majas ka eraldi kohvik. Teise kolmanda ja neljanda korruse täitsid klassiruumid. Viiendal olid, aga ruumid majavanemate koosolekuks ja klassid nende korraldatud ürituste jaoks. Majavanemad olid igas majas niinimetatud oma maja valitsejad. Vähemalt sellise mulja jättis õpetaja. Igast klassist valiti välja kaks majavanemat, üks poiss ja üks tüdruk. Üheksandikel pidi see aasta olema 26 majavanemat kuna üheksandaid oli kolmteist klassi. Kümnendikke oli lausa viisteist klassi, kaheteistkümnendaid ja üheteistkümnendaid see aasta ainult üksteist. Õpetaja ütles ka korraks, et majavanemad ei saa omavahel läbi ja mainis ka midagi majade vahelistest pingetest, kuid see oli ka kõik.
Viimase peatusena läksid nad direktori kabinetti andsid ära paberid ja nõutud pildid ja said kätte oma õpikud töövihikud ja muud koolitarbed mille eest Deivy tädi oli juba maksnud. Siis olid nad selleks päevaks vabad. Direktor ütles neile veel, et nad saavad koolibussi peale samast peatusest kust täna liini bussi peale, enne kui nad viisakalt ukse taha saatis.
"Mis nüüd?" küsis Mari kui nad olid leidnud tee niinimetatud peamaja ette.
"Nüüd me šoppame," vastas Deivy tähendusrikkalt naeratades. Tüdrukud leppisid kokku, et valivad üksteisele riided välja ja siis proovivad ja otsustavad ise mida osta tahavad. Neil oli raha hetkel ülearugi nii, et kulutamise aeg oli käes.
Kell lähenes kaheksale kui nad paljude paberkottidega trepist üles ronisid, tegelikult üksteist trepist üles lohistasid kui täpne olla. Enne oli Deivyl läinud kaks sekundit, et uks lukku keerata, nüüd läks viis minutit, et seda lukust lahti keerata. Lõpuks veeres kumbki oma kottidega oma tuppa ainult selleks, et pool tundi hiljem avastada, et neil polnud terves korteris mitte midagi süüa.
"Tellime pizza," pakkus Deivy kui nad mõlemad köögis istusid ja näljaste nägudega kappide läbituulamise lõpetanud olid.
"Me ei tea numbrit ja kuna nett on meil sees alles homsest, ei saa me seda ka välja uurida," vastas Mari ja mõlemad olid jälle kümme sekundit vait enne kui üksmeelselt püsti tõusid ja esikusse suundusid. Nad otsustasid täna väljas süüa ja siis hiljem toidupoes kolada ja koju süüa osta. Nad leidsid väikese hubase kohviku üsna enda korteri lähedalt ja tellisid lasanjet. Nad olid juba peaaegu lõpetanud kui kohvikusse sisenes umbes Deivy vanune poiss. Muidugi võib öelda, et ka poisid käivad kohvikus ja see on täiesti normaalne nähtus, aga see poiss ise ei olnud normaalne nähtus. Ta silmad tundusid elektrisinised, juuksed olid tumesinised üksikute mustade pikemate salkudega, vähemalt riietus oli tal normaalne: Must T-särk, valge jakk, heledad teksad ja tossud. Ühes käes keerutas eelmainitu trummipulki, teise käega hoidis telefoni kõrvaääres.
"Üüh kenad silmad," ütles Deivy vaikselt.
"Hn," tegi Mari ja Deivy ei teadnud täpselt mida sellest järeldada. Ettekandja valis just selle hetke, et neile arve tuua ja kui nad olid maksnud lahkusid nad kohvikust. NAd leidsid sealt samast lähedalt ühe suure toidupoe ja suutsid vähem kui tunni ajaga mõlemad endale kaks toitu täis kilekotti hankida. Ma vist ei pea mainima, et Deivy suutis poole teepeal oma kilekottide põhjast ilma jääda ja pidi kõrvalt kioskist uued hankima ja siis kõik asjad uuesti kilekotti tõstma.
Kui nad uuesti trepist üles roomanud olid oli kell juba peale kümmet. Kumbki valis veel välja riided järgmiseks koolipäevaks ja pani vajalikud asjad valmis, kui nad selle üle võitlema hakkasid kumb enne vannituba kasutada saab. Kui nad seda aga mõlemad teha olid jõudnud jäid nad veel koos ühte õudukat vaatame enne kui magama läksid.