Post by kellyx12 on Mar 22, 2008 14:56:03 GMT 3
Nii...see on siis minu esimene jutt.Öelge, mis arvate, siis kirjutan edasi;)
I osa
20.märts , neljapäev
"Oeh, jälle üks igav õhtu pere seltsis. Miks siin linnas midagi põnevat ei juhtu...miks minuga midagi põnevat ei juhtu!" vingus Mirjam oma toas edasi-tagasi tammudes. "Ma olen 15, on vaheaeg ja mul pole mitte midagi teha." Mirjam võtab laualt pildi, kus naeravad koos tema ja ta kaks sõbrannat. "Me olime parimad sõbrad...miks te mind hülgasite? " küsib ta pildilt ning vastust saamata virutab pildi seina pihta, nii et klaas puruneb. Mirjami ema astub just sel hetkel tuppa ja pärib erutunult : "Mis viga, Mirjam?" "Kao välja, minuga on kõik korras!! " saab ta vastuseks.
Kolm kuud varem
On kena talveilm, lund on sadanud juba kaks ööpäeva järjest ja kuskil pole märkigi peatumisest. Mirjam tõuseb hommikul üles selle peale, et ta väikevend näpistab tüdrukut käsivarrest. "Ai, lõpeta ära Martin! " Martin jookseb ruttu alumisele korrusele kuna teab, et õde võib talle vabalt tuupi teha. Enne peatab aga ema Mirjami, öeldes : " Täna sa kooli ei lähe, me peame rääkima. Kirjutan sulle ise tõendi. " Väikevend hakkab muidugi kohe vinguma, et tema tahab ka koju jääda, kuid Mirjami arvamus on hoopis vastupidine. "Mida!! Ei, ma PEAN täna kooli minema. Meil on täna ju tantsuvõistlus ja meil on terve päev proovid ja ettevalmistus. See ei saa võimalik olla." " Mirjam," üritab ema teda rahustada, " usu mind, see jutt mida me sulle isaga rääkida tahame on väga tähtis." "Isaga? Ta on ju komandeeringus?" "Oeh, mis kell sul see võistlus algab?" leebub ema. " Kell kuus õhtul peame seal olema. " " No olgu, mine oma proovi, aga kell 13 oled kodus. Meil on väga sinuga rääkida vaja." "Olgu, " venitab Mirjam vastumeelselt ning läheb üles riidesse panema. Trepist üles kõndides kuuleb ta veel oma venna vingumist : "Ma tahan ka koju jääda!! "
„Mirjam, miks sa nii hilja kohale jõudsid?“ on esimene lause, mida tüdruk kuuleb.Kella vaadates märkab ta, et on pool tundi hiljaks jäänud. „Mm, mul oli kodus tegemist. Sry!“ „Okei, pole hullu,“ ütleb Katrin ning pöördub teiste poole, „alustame teisest osast, okei?“ Veidi aega hiljem märkab Mirjam, et kell on juba 12:50. „Katrin, ma pean nüüd minema.Aga ma tulen teise proovi ajaks tagasi!“ Ja juba ongi ta väljas.
„Mirjam, me ju leppisime kokku, et sa oled siin kella üheks.Kell on juba pool kaks.Aga sellest pole midagi, su isa pole ka veel siin.“ „Kuidas mu isa saakski siin olla, ta on ju komandeeringus?!“ „ Noh tegelikult mitte..“ alustab ema, kuid kaugemale ta ei jõuagi, isa astub just sellel hetkel tuppa.“ „Issi, „ hüüab Mirjam õnnelikult, „sa pidid ju Taanis või Hollandis või kusagil seal kandis olema?“ „Nojah, Mirjam, tegelikult...istume diivanile.“ „No rääkige juba, mind tüütab see salatsemine ära!“ ütleb Mirjam juba veidi ärritunult. „Mirjam,“ alustab isa ettevaatlikult, „ asi on nii, et...ma kolin välja.“ „Mida?!“ hüüatab tüdruk ehmunult, „aaga...miks?“ „Kullake, asi on nii et meie suhe isaga pole enam ammu sama, mis enne ja me otsustasime rahulikult lahku minna, enne kui asi hullemaks läheb.“ lausub ema murelikult. „Helen, ma arvasin, et me räägime talle kõik ära,“ sosistab isa vaikselt emale. „Kõik? Nii et on siis veel midagi?!“ lausub Mirjam. „Nojah, kullake asi on nii et...“ üritab isa õigeid sõnu leida. „Su isal on keegi teine!“ prahvatab ema tõe välja. „Keegi teine?!Nii et...sa petsid ema??“ lausub Mirjam vihaselt.Neiu tõuseb ning jookseb enda tuppa, et enam mitte midagi kuulda. „See ei saa võimalik olla..“ pomiseb tüdruk ust sulgedes...
I osa
20.märts , neljapäev
"Oeh, jälle üks igav õhtu pere seltsis. Miks siin linnas midagi põnevat ei juhtu...miks minuga midagi põnevat ei juhtu!" vingus Mirjam oma toas edasi-tagasi tammudes. "Ma olen 15, on vaheaeg ja mul pole mitte midagi teha." Mirjam võtab laualt pildi, kus naeravad koos tema ja ta kaks sõbrannat. "Me olime parimad sõbrad...miks te mind hülgasite? " küsib ta pildilt ning vastust saamata virutab pildi seina pihta, nii et klaas puruneb. Mirjami ema astub just sel hetkel tuppa ja pärib erutunult : "Mis viga, Mirjam?" "Kao välja, minuga on kõik korras!! " saab ta vastuseks.
Kolm kuud varem
On kena talveilm, lund on sadanud juba kaks ööpäeva järjest ja kuskil pole märkigi peatumisest. Mirjam tõuseb hommikul üles selle peale, et ta väikevend näpistab tüdrukut käsivarrest. "Ai, lõpeta ära Martin! " Martin jookseb ruttu alumisele korrusele kuna teab, et õde võib talle vabalt tuupi teha. Enne peatab aga ema Mirjami, öeldes : " Täna sa kooli ei lähe, me peame rääkima. Kirjutan sulle ise tõendi. " Väikevend hakkab muidugi kohe vinguma, et tema tahab ka koju jääda, kuid Mirjami arvamus on hoopis vastupidine. "Mida!! Ei, ma PEAN täna kooli minema. Meil on täna ju tantsuvõistlus ja meil on terve päev proovid ja ettevalmistus. See ei saa võimalik olla." " Mirjam," üritab ema teda rahustada, " usu mind, see jutt mida me sulle isaga rääkida tahame on väga tähtis." "Isaga? Ta on ju komandeeringus?" "Oeh, mis kell sul see võistlus algab?" leebub ema. " Kell kuus õhtul peame seal olema. " " No olgu, mine oma proovi, aga kell 13 oled kodus. Meil on väga sinuga rääkida vaja." "Olgu, " venitab Mirjam vastumeelselt ning läheb üles riidesse panema. Trepist üles kõndides kuuleb ta veel oma venna vingumist : "Ma tahan ka koju jääda!! "
„Mirjam, miks sa nii hilja kohale jõudsid?“ on esimene lause, mida tüdruk kuuleb.Kella vaadates märkab ta, et on pool tundi hiljaks jäänud. „Mm, mul oli kodus tegemist. Sry!“ „Okei, pole hullu,“ ütleb Katrin ning pöördub teiste poole, „alustame teisest osast, okei?“ Veidi aega hiljem märkab Mirjam, et kell on juba 12:50. „Katrin, ma pean nüüd minema.Aga ma tulen teise proovi ajaks tagasi!“ Ja juba ongi ta väljas.
„Mirjam, me ju leppisime kokku, et sa oled siin kella üheks.Kell on juba pool kaks.Aga sellest pole midagi, su isa pole ka veel siin.“ „Kuidas mu isa saakski siin olla, ta on ju komandeeringus?!“ „ Noh tegelikult mitte..“ alustab ema, kuid kaugemale ta ei jõuagi, isa astub just sellel hetkel tuppa.“ „Issi, „ hüüab Mirjam õnnelikult, „sa pidid ju Taanis või Hollandis või kusagil seal kandis olema?“ „Nojah, Mirjam, tegelikult...istume diivanile.“ „No rääkige juba, mind tüütab see salatsemine ära!“ ütleb Mirjam juba veidi ärritunult. „Mirjam,“ alustab isa ettevaatlikult, „ asi on nii, et...ma kolin välja.“ „Mida?!“ hüüatab tüdruk ehmunult, „aaga...miks?“ „Kullake, asi on nii et meie suhe isaga pole enam ammu sama, mis enne ja me otsustasime rahulikult lahku minna, enne kui asi hullemaks läheb.“ lausub ema murelikult. „Helen, ma arvasin, et me räägime talle kõik ära,“ sosistab isa vaikselt emale. „Kõik? Nii et on siis veel midagi?!“ lausub Mirjam. „Nojah, kullake asi on nii et...“ üritab isa õigeid sõnu leida. „Su isal on keegi teine!“ prahvatab ema tõe välja. „Keegi teine?!Nii et...sa petsid ema??“ lausub Mirjam vihaselt.Neiu tõuseb ning jookseb enda tuppa, et enam mitte midagi kuulda. „See ei saa võimalik olla..“ pomiseb tüdruk ust sulgedes...