|
Post by spring on Mar 18, 2008 18:44:31 GMT 3
Muahhahha.... Teine lugu Mysticu- maadest. ;D Ütleme nii, et väga tihedalt seotud jutuga "Sära " , kuigi peaks mainima, et see on juhtunud enne kui "Sära " . Niiet... See pole väga pikk lugu. Aga siiski, osade kaupa . Niisiis...
SUVE JA TALVE LUGU
1.
Tavaline hommik. Sellel hommikul ärkas Summer varakult. Nagu alati, paistis Säravas Orus päike ja linnud laulsid oma rõõmsaid viise. Summer avas rõduuksed ja astus varahommikuse päikesepaiste kätte. Rõdul puhus vaikne tuuleke ja karikakrad lillepottides õõtsusid laisalt selle käes. Luuderohtu kasvanud rõdult avanes kena vaade järvele ning otse rõdu all asuvale tohutule basseinile. Sellele kaunile vatepildile viimast pilku heites lahkus Summer rõdult ja pani rõduuksed enda järel kinni. Summer oli Särava Oru printsess. Tema isa Kuningas August ja ema Kuninganna April olid Soojuse ja Valguse valitsejad, kuid nende hoole all oli ka Särav Org. Muidugi olid olemas veel Jäisuse ja Pimeduse valitsejad, kes kandsid hoolt ka Tumeda Laane eest. Nendeks olid Kuningas Darthe ja Kuninganna Melanie. Neil oli ka poeg Arthur. Ning Tumedat Laant ja Säravat Orgu lahutasid üksteisest Kevad ja Sügis, väikesed maalapid, kus elavad Kevadememm ja Sügisetaat.
Summe istus oma ilusal, suurel ja valgel voodil ning ootas. Aknast paistis päike ja pani Summeri kuldse toa särama. Koputus uksele tähistas toatüdrukute saabumist. Summer naeratas ja ütles: " Sisse!" Agne ja Egle tulid vaikselt kihistades sisse. Summer polnud selline loll, kes oleks lasknud neil kõik ära teha. Nad rääkisid veidike juttu ning kihistasid kõik koos. Summeril oli alati koos Agne ja Eglega alati nii tore, sest nemad jutustasid tüdrukule kõik, mis väljaspool paleed toimus. Summeri meelest oli see väga huvitav. Lõpuks läksid Agne ja Egle minema ja Summer astus peegli ette. Ta vihkas igat pisiasja enda juures, sest just need tegid temast tema, kuigi kõigi meelest nägi Summer vapustav välja. Tal olid pikad, paksud tumepruunid juuksed, mis ulatusid talle pihani ja rohelised mandelsilmad, mis võlusid kõiki. Summer läks toast raskelt ohates välja.
*******
"Mysticut on tabanud valus kaotus." ütles Summer isa August hommikusöögilauas. Summeril kukkus kahvel käest. "Mis juhtus?" küsis ta ruttu. "Kurvad uudised Tumedast Laanest." vastas August. "Kuningas Darthe on surnud." "Ei või olla." lausus Summer vaikselt. "Kahjuks, " ütles Summeri ema April " Tume Ingel saatis mulle sõna." "Ma lähen oma tuppa." ütles Summer järsku . " Nagu ühele 13-aastasele kohane..." pomises August vaikselt, kui Summer söögisaalist lahkus.
*******
Summer istus oma toa rõduäärel. Ta oli selga pannud mustad riided - Darthe auks. Nende pere ei rääkinud eriti Tumedast Laanest. Summeri arust oli see väga ligitõmbav teema, aga ta vanemad tema vaimustust ei jaganud. Igatahes oli Summer mitu korda palunud eksursiooni Tumedas Laanes, kuid ta oli vastuseks alati saanud sellise kurja altkulmu pilgu, mida ta isa väga hästi teha oskas. Ta teadis, et Darthel oli ka poeg Arthur. Aga Tume Laas oli siiski täis uskumatuid ohte ja mõnikord olid ka valitsejad uskumatult kurjad. Vana kokkuleppe ja reegli kohaselt (nagu SUmmeri isa talle kogu aeg meelde tuletas, kui Summer sinna minna tahtis ) ei tohtinud ühe maa valitsejad teisele maale minna, kui vaid hädaolukorra korral ja siiski kas Sügisemaal või Kevademaal. Ja Summeri eluajal polnud ühtegi hädajuhust olnud. Uksele koputati. See oli Agne. "Preili Summer, teie võitlemistund hakkab kohe ja pärast seda on teil veel loitsimistund." ütles Adne kiiresti. "Jah, ma tulen kohe." ohkas Summer ja ajas ennast püsti.**********
Kui aega saan, siis lisan kohe teise osa. Kriitika? ;D
|
|
|
Post by spring on Mar 30, 2008 23:31:04 GMT 3
Niisiis, uus osa.
2.
Sellel ööl magas Summer imelikult. Tavaliselt mgas ta sügavalt ja raskelt, kuid selle ööl ei saanud ta kuidagi und. Ta mõtles aina Arthurile - mis tunne tal küll on? Kaotada isa nii noorelt... Summer ei teadnud küll, kui vana Arthur täpselt oli, aga ta pidi kuskil tema vanune olema, sest ta ema oli talle seda kunagi ammu öelnud. Lõppude-lõpuks sai Summer und, kuid ka siis vähkres ta ringi.
Ja järsku tõusis ta võptades istuli. Jäine tuuleiil tungis avatud aknast tuppa. See oli jäine tuul, millist Säravas Orus kunagi polnud. Summer tõusis üles, pani ennast riidesse ja pani akna kinni. Järgmisena vas ta rõduuksed ja astus rõdule. Ja siis ahhetas Summer, sest ta nägi Teda - Tumedat Inglit -, kes kappas mustal hobusel nende palee poole ja kõik kohad, kust ta läbi kappas, muutusid jäiseks ja süngeks. Sellel hetkel oleks Summer peaaegu kiljatanud, sest tema rõduäärele oli ilmunud käsi. Summer taganes ja vaatas, kuidas mingi poiss ta rõdule ronis. Poiss hakkas kohe kõnelema: "Summer, sa oled suures ohus." ütles ta tõsiselt. " Mina olen prints Arthur Tumedast Laanest." Kohe pärast seda väikest kõnet tormasid sisse April ja August. "Summer, kuula mind nüüd," ütles ta ema tõsiselt, " sa pead minema siit ruttu ära ja ennast varjama." Summer hakkas kokutama: " A-a-aga miks?" "Ruttu, sul pole palju aega," karjus ta isa. " Me hoiame teda tagasi nii kaua, kui võimalik, aga sa pead otsekohe lahkuma, sest Tume Ingel tuleb!" "Mida?" karjus segaduses Summer. " Ei, ei ma ei lähe! MA EI LÄHE!" Aga Arthur haaras Summeri käest ja tiris teda täiesti jõust rõduääre poole. "MIDA SA TEED?!" röökis Summer ja rabeles Arthuri haardes. "LASE MIND LAHTI!!" "Ole tubli kullake!" ütles ta ema ja jooksis Augusti järel Summeri toast välja. Järsku tõstis Arthur Summeri üle rõduääre ja lasi ta lahti. Ta jälgis, kuidas Summer karjudes basseini kukkus ning hüppas siis ise talle järele. Kui Arthur õhku ahmides pinnale jõudis, ronis Summer juba basseinist välja. Arthur ujus talle järgi ning tõmbas ta jõhkralt tagasi basseini. Summer tõusis läkastades pinnale. "MIDA SA OMA ARUST MÕTLED?" röökis ta õhku ahmides. Arthurit see ei kõigutanud ning ta haaras tüdruku käsivarrest. "Kui ma ütlen, siis sukeldu ja ära mu käest lahti lase." sosistas ta vihaselt. " Selge?" "Mida-?" alustas Summer, kuid Arthur karjus: "NÜÜD!" ja tõmbas Summeri vee alla. Käis kõrvalukustav kärgatus ja Summer nägi veepinna kohal tantsisklevaid leeke. Ta vaatas imestunult Arthurile otsa. Kuidas oli poiss teadnud, et kõik õhku lendab? Arthur noogutas Summerile ja Summer kerkis pinnale. Summer tiris oma käe Arthuri haardest lahti ja vaatas enda palee poole, millest olid alles vaid varemed. "Kui-kuidas?" kokutas Summer seda kohutavat vaatepilti seirates. Arthur ronis basseinist välja ning ulatas Summerile käe, et ta maal aidata. Summer ei võtnud seda vastu, vaid ahhetas. Kuidas sai ta nii loll olla, see oli ju Melanie poeg! "Summer, ma tean mida sa mõtled." ütles Arthur rahulikult ja vaatas hirmunud tüdrukule otsa. " Ma tean, et sa ei taha mind usaldada, kuid sa pead. Anna nüüd mulle oma käsi." Summer vahtis poissi ikka veel. " SUMMER!" karjus Arthur, " meil pole AEGA!" Summer kohkus, kuid võttis siiski poisi käest kinni. Arthur tõmbas ta jõuliselt basseinist välja ja tiris teda Kuldse Metsa poole. "Arthur?" küsis ta, kui nad aina edasi jooksid. " Kas-kas mu vanemad on...?" Arthur ei vastanud ja Summer halises. " Miks?" küsis ta vihaselt. " MIKS!?" Arthur seisatas. "Ma seletan sulle kõik ära, kui me kohal oleme." ütles ta kiiresti. " Nüüd, aga , kas sa Portaleuse loitsu tead?" Summer noogutas. "Olgu, aga ma võtan sind igaks juhuks endaga kaasa, niiet võta mu käest kinni." lausus ta kindlalt. Summer võttis poisi külmast käest kinni ja hüüdis koos Arthuriga ühel ajal: " Portaleus!" ning nad kadusid.
*/*/*/*/*/*/*
Kui Summer silmad avas, nägi ta mingi mööbeldatud, hiiglasliku telgi sisemust. Teda vaaldas ikka veel ðokk ning ta vajus halisedes lähimasse tugitooli istuma. Arthur aga kõndis lõkkeaseme juurde, pomises mõned sõnad ning läitis tule. Summer avas peopesa ja soojendas ennast sealt tuleva sooja õhu käes. Arthur viskas talle ühe roosa fliisteki ning järgmiseks ulatas juba tassi kuuma teega. "Tunnen sulle kaasa." pomises ta vaikselt tüdrukule ning võttis samuti istet. Summer ei suutnud vastata ning noogutas vastuseks. "Ma selgitan sulle nüüd seda kõike." lubas Arthur. Summer noogutas taas. " Noh, see naine, kes just...noh, teie..palee...õhku lasi, on.." "...sinu ema." lõpetas Summer lause poisi eest. "Kasuema." märkis Arthur, kuid jätkas siis tõsisemalt. " Jgatahes, ta on nõid, kes tahab tervet Mõistatustemaad valitseda. Ta ei peatu millegi ees, ning ta tappis mu isa..." Summer tõstis pilgu. " Tunnen kaasa." ütles ta tasa. "...ja ta üritas mind tappa. Noh, see tal ei õnnestunud, nagu näed, ning samuti sinu mõrvamine, kuid ta tappis su vanemad." Arthur peatus korraks. " On olemas ettekuulutus, et teda saavad peatada vaid kaks inimest." ütles ta vaikselt. " Kaks erinevat inimest. Ja ma arvan, et need oleme meie." Summeri tass kukkus ta käte vahelt ja purunes. "MISASJA!?" karjus ta ja puhkes nutma. " Ta tappis just terve mu perekonna! Ma ei oska võidelda! Ma olen ärahellitatud printsess!" Arthur kortsutas kulmu. " Ja mina olen ärahellitatud prints." lausus ta ning vaatas Summerit huviga. " Ja seal ettekuulutuses või milles iganes, oli öeldud, et neil on võimeid, mis ilmuvad teatud hetkel, või midagi sellist. Ma küll ei mäleta ettekuulutuse täpset sisu..." lisas ta vabandavalt. Summer noogutas. " Aga kustkohast sa selle ettekuulutuse asja võtad?" küsis ta ründavalt. "Ma kuulsin, kuidas nõid oma klaaskuuli või millega iganes, aru pidas." vastas Arthur külmalt. " See hoiatas teda katastroofi eest. Just siis saingi teada, kes ta tegelikult oli." Summer noogutas jällegi. "On sul mingi plaan, või midagi?" küsis ta vaikselt. " Sest, ausõna ma tahan selle värdja ära tappa, mind ei huvita." Arthur vaatas Summerit hindavalt. "Kõigepealt pead sa ennast korralikult välja magama." vastas ta ja osutas telgis asuvale punasele diivanile.
*/*/*/*/*/*/*
On siis midagi selle osa kohta kritiseerida? ;D
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Mar 31, 2008 17:16:02 GMT 3
Mina ei oska küll kritiseerida Tahaks juba teada, mida ärahellitatud printsess ja prints koos tegema hakkavad
|
|
|
Post by spring on Mar 31, 2008 19:20:40 GMT 3
;D Sain täna aega väksema osa jaoks... Aga siin see siis on:
3.
Keegi raputas teda. Summer avas oma silmad ja nägi Arthurit, kes talle naeratas. "Summer," ütles poiss vaikselt. " Ärka palun üles, mul on sulle midagi tähtsat näidata." Summer oli jahmunud, kuid vinnas end istukile. "Mida?" küsis ta pahaselt ja hõõrus silmi. Arthur ulatas Summerile käe, et ta püsti tõmmata. Summer seiras poissi kahtlustavalt, kuid andis siis alla ja võttis Arthuri käest kinni. Otsekohe tundis Summer, kuidas mingi sõnulseletamatu soojus ta keha vallutas, alustades käest ja lõpetades varvastega. Arthur tõmbas ta püsti ega ei teinud teist nägugi. Ilmselt polnud tema seda tundnud. " Mida sa mulle näitad?" küsis ta uuesti, kuid sõbralikumalt. "Seda." vastas Arthur ja võtis maast üles ühe mõõga. Mõõk oli ilusaim nendest, mida Summer kunagi näinud oli. Selle käepide oli kullast ja safiirkaunistustega, tera aga läikis kutsuvalt. Arthur sirutas mõõga käepideme Summeri poole, ning Summer võttis selle oma kätte, viskas õhku ja püüdis väledalt kinni. "Kullast käepide, mis on täiuslikus tasakaalus teraga-" ütles ta tasa. " Kust sa selle ometi said, Arthur?" "Perekonnareliikvia." vastas Arthur. Summer ulatas mõõga talle tagasi ning istus tagasi diivanile. " Seda mõõka on pärandatakse meie pere juba kaua," ütles Arthur ja pani mõõga ühele tugitoolidest. Siis järgis ta Summeri eeskuju ja istus ohates maha. Summer ei suutnud märkamata jätta, et poiss oli lummavalt ilus. " Mida me nüüd teeme?" küsis Summer pärast pika vaikusehetke. "Ma ei tea." vastas Arthur. "Noh, mina küll ei kavatse siin passida!" ütles Summer siis vihaselt, tõusis püsti ja liikus ukse poole. "Kuhu sa lähed?" küsis Arthur otsekohe teravalt ja tõusis püsti. " Kevade memme juurde." vastas Summer üle õla ja astus telgist välja. " EII!" röögatas Arthur ja tormas Summeri järel välja. Kuid Summer oli väljas paigale tardunud ja vahtis uduse pilguga taevast musta taevast. Arthur sulges oma silmad otsekohe, kui ta välja astus ning liikus kobamisi tüdruku poole. Lõpuks haaras ta käsi Summeri käest ning Arthur liikus lähemale. Siis lõi ta rusikaga Summerit ( ilmselt? ) näkku ja tiris tüdruku raskustega tagasi telki. "AI!" karjatas Summer kohe, kui ta telgis oli ja ärkas justkui võluunest. " Miks sa seda tegid?" lisas ta vihaselt ja pühkis varrukaga ära ninast voolava vere. Arthur saatis Summerile maruvihase pilgu. " Tume Ingel oleks su kätte saanud!" karjus ta vihaselt. " Mida sa ometi mõtlesid?!" " Ma-ma-ma tahtsin lihtsalt Kevade memme juurde minna." kogeles Summer, sest Arthur paistis VÄGA vihane. " KAS SA TÕESTI EI SAA ARU VÕI?!" röökis Arthur. "TUME INGEL VÕTAB KÕIK KOHAD ENDA VALDUSESSE! PRAEGUSEKS ON TA ILMSELT KEVADE JA SÜGISE JUBA ÄRA TAPNUD!!" Summeri silmadesse kerkisid pisarad. " Ära, " sosistas poiss surmaval toonil, " nuta." Arthur keeras Summerile selja. " Ma teadsin, et sa oled ilmselt ärahellitatud ja mõistmatu." ütles Arthur rahulikumalt ja pöördus siis uuesti tüdruku poole. " Aga ma poleks kunagi arvanud, et sa NII loll oled ja kõik NII kiiresti ära rikud!" Siis kihvatas Summeris miski. Arthur nägi, kuidas tüdruk vihasena tema poole kõndis. LAKS! "Ära, " sosistas Summer ( surmaval toonil) " nimeta mind lolliks." Arthur, kes oli löögist tagasi tuikunud ja põsest peoga kinni hoidnud, sai enesevalitsuse tagasi ning avas ühe oma peopesa. Tundus, nagu oleks möllanud seal lumetorm. Summer naeratas Arthurile kurvalt ja avas ühe oma peopesadest, kus nüüd tantsisklesid leegid. Arthur naeratas talle külmalt vastu ning saatis tüdruku poole lumepallide parve, mille Summer kõigest käeviipega sulatas. Järgmiseks ässitas Summer Arthurile kallale suure leegide joa. Arthur loitsis enda ette kaitseks jääseina mis sulas, kui Summer pidevalt leekidega pommitas. Lõpuks lagunes sein ära ja nad vahtisid jälle üksteist vihaselt. Summer saatis teele uued leegid, millest kolmveerand Arthur külmutas, kui millest mõned poisi püksisääre põlema sütitasid. Arthur hakkas kohe neid külmutama. Seda võimalust ära kasutades hüüdis Summer: " Portaleus!" ja kadus enne, kui Arthur seda tähelegi pani. Arthur külmutas viimased leegid, vandus kõvasti ja kadus samamoodi.
*/*/*/*/*/*/*
Ahjaaa...peaks vist mainima, et see on üpriski lühike jutt, nii 3-4 osa veel. Aga sellel osal on kindlasti mõni viga juures, onju...( ma pole kuigi hea "sõja" kirjeldaja. )
|
|
|
Post by spring on Apr 6, 2008 12:05:19 GMT 3
Mnjah, siin siis veelüks pisikne osake....
4.
Summer ilmus välja talle tuttava, Mysticu kõige tormilisema järve ääres asuva rohelise maja ääres. Ta sulges silmad otsekohe ja liikus pimesi sinna, kus ta teadis maja olevat. SIUHHHHHH! Summer ehmatas ja pöördus kohe hääle poole. Tal polnud julgust silmi avada, kuid ta ei julgenud ka sinna passima jääda ja oodata, kuni ilmunu ta kätte saab. Viimaks läks ta kompromissile - ta liikus nii kiiresti, kui julges, Kevade Memme maja juurde. Järsku kadus maa ta jalge alt ning ta libises ahhetades ja oiatades mööda porist kallakut järsult mõnusalt jahedasse vette. Vool kandis teda edasi ning ta avas isegi korraks oma silmad - kuid midagi rohkemat ta teha ei jõudnud, sest ta vajus vee alla. Ta oli Kevade kuulsas, tormilises järves. Ilmselt oli ta peale pöördumist valesse suunda läinud. Kuid sellel polnud nagunii mingit tähtsust, sest ta pidi uppuma... Vool kandis teda aina edasi. Siis tundis Summer, kuidas kellegi jääkülmad käed ümber ta piha põimusid ning teda aina kalda poole tirisid. Kuid isegi päästja ei suutnud sellele tugevale voolule vastu panna. Järsk krõksatus ja Summer tundis, kuidas keegi ta mingile külmale pinnale lükkas. SUmmer riskis ja avas silmad. Arthuri nägu ujus ta silme ette. "Arthur." sosistas Summer nõrgalt ja ajas ennast jääpangal, kuhu Arthur ta lükanud, istuma. Tundus, et Arthur oli kinni külmutanud suure osa järveveest kaldani. "Mine juba." ütles Arthur nõrgalt- loitsimine oli talt palju jõudu võtnud. Kuid Summer libistas ennast tagasi vette ja haaras poisist tugevalt kinni. Arthur minestas. Summer hakkas mööda jää ääri ettevaatlikult ujuma, ise Arthurit sõna otseses mõttes kandes. Viimaseid jõuriismeid kasutades vinnas Summer poisi järsust ja mudasest kaldast üles ning lasi poisil murule kukkuda. " Arthur..." sosistas Summer nõrgalt. "...palun, ära ole surnud, palun, ma anun sind!" Summer raputas poissi kergelt, kuid Arthur ei avanud silmi. Summer puhkes nutma, kuid avas nuuksete käes vappudes peopesa, millest hoovas poisi poole kuuma õhku. Mõne hetke pärast oli Arthur täiesti kuiv. "Ei..." nuuksus Summer ja vajus Arthuri peale. " Palun, ära ole surnud, palun...." Siis tundis Summer, kuidas rind, mille peal ta lamas, järsku tõusis ja Arthur ise köhima hakkas. "Kui sa mu pealt ära tuleksid, oleksin täitsa okei." ütles Arthur nõrgalt ja üritas istuma tõusta. Summer ehmatas ja tuli poisi pealt ära. "Arthur." ohkas Summer ja varises jälle Arthuri peale. "Summer." ütles Arthur ja tõusis raskustega istuli. Vaikselt ja hellalt võttis ta tüdruku langetatud peast kinni ja vaatas talle otsa. Imestusega avastas ta, et Summer nuttis jälle. " Summer, ära nuta!" ütles Arthur vaikselt ja pühkis ära pisarad, mis mööda tüdruku põski alla voolasid. Summer aga toetus seljaga vastu Arthurit ja nuttis edasi. " Ma olen nii loll!" nuuksus Summer ja pani käed rinnal risti. " Sul oli õigus." Arthur võttis Summerist kinni. " Mul EI olnud õigus." lausus Arthur ja toetas enda pea vastu Summeri pead. Ta märkas alles nüüd, kui ilus tüdruk tegelikult oli. Summer ohkas ja pühkis oma pisarad ära. " Oli küll." ütles Summer ja tõusis järsult püsti. Arthur lasi kahetsusega tüdrukust lahti, kuid jäi siiski murule lebama. Summer jälgis teda tähelepanelikult ning ulatas lõpuks poisile käe, et ta püsti tõmmata. Arthur võttis sellest ohates kinni ja tundis, kuidas soojus vallutas ta keha käelabast varbaotsteni. Summer tõmbas ta järsult püsti, kuid ei lasknud veel tema käest lahti. " Oleme nüüdsest sõbrad?" küsis ta vaikselt ja vaatas Arthurile otsa. " Igavesti." vastas Arthur ja Summer lasi alles siis ta käe lahti. " Hmmm... Loodame, et igavesti." muigas Summer, kuid tõsines siis. " Miks siin saab taevasse vaadata, ilma, et sa võluunne vajud?" Arthur ei vastanud, vaid vaatas Summerit uduse pilguga. " Heiii!?" ütles Summer ja lehvitas oma kätt Arthuri näo ees . " Unistad või?" Arthur võpatas. " M-m-mida?" küsis ta piinlikult ja tõmbas kätega läbi juuste. " Ma küsisin," kordas Summer muiates, " et miks siin saab taevasse vaadata, ilma, et sa transsi vajud?" "Emm...." vastas Arthur ja vahtis maad, " me olime ennem Tumedas Laanes, ja seal on Tumeda Ingli võim suurem, aga siin pole ta veel jõudnud midagi erilist korda saata." " Ahsoo..." ütles Summer siis. " Aga ehk jääme siis ööseks Kevademaale?" Arthur vaatas talle otsa. " Olgu, ma toon meie asjad ära siis..." lausus Arthur. Ja kuigi ta ei tahtnud tüdrukut üksi jätta, tegi ta seda siiski, ning nagu talle endale tundus, oli ta just esimest korda elus kogenud, mida tähendab armastus esimesest silmapilgust. Või teisest.
******
Hehee.... natuke äkiline osa, aga mis siin ikka. ;D
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 7, 2008 16:21:21 GMT 3
Love kicks in Edasi!
|
|
|
Post by spring on Apr 7, 2008 20:53:32 GMT 3
Nii, lasin siis edasi. ;D Siin on natuke imelik eelviimane osa.
5.
Tuli praksus rõõmsalt lõkkeasemel ja selle paistel tõmbas pilke endale läikiv mõõk. Summer ja Arthur istusid mõlemad murul, mõlemal käes tass kuuma teega ja mõlemad vaikisid. "Aitäh." ütles Summer siis järsku. " Mille eest?" küsis Arthur üllatunult ja jälgis, kuidas leekidest tulenev valgus tüdruku näol tantsiskleb. " Sa päästsid mu elu." vastas Summer ja vaatas Arthurile otsa. " Teist korda." " Tegelikult mitte..." ütles Arthur. " Vool oleks sind lõpuks siiski kuskile kaldale kandnud." Summer oli imestunud. " Miks sa mulle siis appi tulid?" küsis ta muiates. " Sest vool oleks sind kaldale kandnud surnuna." vastas Arthur ja naeratas. " Ja ma ei saanud seda lubada." Summer naeratas. " Miks?" noris ta poissi. " Ja...millest sa ennem unistasid?" Arthur punastas. " Mitte millestki..." ütles ta piinlikult. " Jajahhh.." lausus Summer. " Päris usungi sind. Sa vahtisid mind nagu mõni armunud lammas." Arthur turtsatas. " Hahaa..." ütles ta naerdes. "Kohe kindlasti... Kas me mitte just ei võidelnud ennist üksteise vastu?" " Jah, seda küll..." ütles Summer ja rüüpas teed. " Aga sa kallistasid mind, sa ei saa seda eitada." Athur vaatas teda jahmunult. Summer muigas. " M-ma-ma- ei-..." kokutas Arthur Summeri muigava pilgu all. " Äh, ära paanitse, kõik on korras." lohutas Summer teda. " Ma saan sellistest märkides üsna kergelt aru." Arthur punastas. " Kuidas sa aru said?" pomises ta häbelikult. " Lihtsalt." ütles Summer ja naeratas. " Ah, tõesti, sa ei pea nüüd siin punastama..." Arthur vaatas talle otsa. " Nüüd ma vähemalt tean, et mu elus on siiski veel keegi, kes minust hoolib." jätkas Summer ja läks näost punaseks. " Isegi, kui see
inimene on prints Arthur Tumedast Laanest..." " Võimatu oleks mitte hoolida." ütles Arthur selle peale. Summer puhkes naerma. " Okei, ma meeldin sulle, aga palun, ära hakka mingit romanssi siin laulma." ütles ta naerdes. " Ma ei hakkagi." " Väga tore siis ju." " On jah, kuule..." " Arthur..." Arthur vaatas Summerile otsa. " Sa meeldid mulle ka." ütles Summer siis vaikselt ja naeratas. " No ehk siis võin sulle romanssi laulda?" küsis Arthur muiates. " Ah, jää vait." ütles Summer ja müksas poissi. " Ei, noh, ma räägin tõsiselt." " Ja mina räägin ka. Kui sa ei lõpeta, süütan ma jälle su põlema." Summer vaatas otse Arthuri silmadesse. " Aga...." ütles Arthur vaikselt. " Kas ma sind suudelda võin?" Summer puhkes naerma. " Tõsiselt mõtled või?" küsis ta imestunult. " Tavaliselt seda ei küsita niimoodi, see tuleb ise ja ootamatult." " Ahh..." ohkas Arthur. " Olgu, jätan meelde siis. Aitäh õpetuse eest." Summer muigas. " Sa pole varem ühtegi tüdrukut suudelnud?" küsis ta kõvera muigega. Arthur raputas pead. " Ja ilmselt seda ei juhtugi mu eluajal." ohkas ta raskelt. " Miks sa seda arvad?" küsis Summer jahmunult. " Ma suren üsna varsti." ütles Arthur rahulikult, kuid Summer kohkus. " Ei sure..." lausus Summer, " miks sa nii negatiivne oled?" " Oh, Melanie tapab mind..." ütles Arthur ikka veel selle jubeda rahuliku häälega. Siis, mõistmata selle teo tagajärgi võttis Summer Arthurist kinni ja suudles teda. Järsku langes nendele peale valge valgusvihk ja mõõk lõkke ääres hakkas siniselt helendama ning paistis, et see kavatseb plahvatada. Summer lasi Arthuri imestunult lahti.
*/*/*/*/*/*/*/*/*
Heh..Arthur tegi ennast veidike lolliks, aga ehk elab üle .
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 8, 2008 14:15:19 GMT 3
Ikka elab...või siis mitte xD Kas sa kavatsedki ta ära tappa?
|
|
|
Post by spring on Apr 12, 2008 15:53:53 GMT 3
No nii julm ma ka nüüd pole! Olen julmem... ;D Aga siis.... Viimane osa , hakkan puudust tundma selle jutu kirjutamisest. Noh, aitab jutust, siin on viimane-viimane osa:
6.
Summer vaatas imestunult taevasse, ning nägi, kuidas Arthur sedasama tegi. Siis meenus talle vana reegel... " Oh, Issand, Arthur!" piiksatas ta hirmunult. " Me rikkusime just iidset seadust!" " Pole midagi..." ütles Arthur kummaliselt rahulikult. " Kuule, kas sa just suudlesid mind?" Summer vaatas poissi vihaselt. "Mida sa arvad, mida ma tegin siis?" karjus ta paanikas. " Melanie leiab meid kohe üles!!" " Minu pärast leidku siis." ütles Arthur rahulikult. " Sina süütad ta põlema, samal ajal, kui ta mind tapab." Summer oli raevus ja lõi Arthurit täiest jõust näkku. " PILVES OLED VÕI?" röökis Summer peaaegu nuttes. " MIKS SA NII LIHTSALT ALLA ANNAD?! MINA EI SUUDA TEDA TAPPA, AINULT MEIE SUUDAME, MEIE!" Arthur raputas kergelt pead. " JA PÄRAST SEDA, ÄRA OOTAGI, ET MA SU ÜKSI JÄTAN," karjus Summer ähvardavalt. " SA JÄÄD MINUGA, SEST MA ARMASTAN SIND, JA JUTUL LÕPP NING MIND EI HUVITA MINGID LOLLID SEADUSED!" Arthur langetas pea. " Ma juba ütlesin sulle, " ütles ta vaikselt. " Mina ei jää siin ellu!" Summer haaras lõkke kõrvalt helendava mõõga ning vehkis sellega poisi nina ees. " OOTAMATUD VÕIMED, MIS ILMUTAVAD ENNAST SIIS, KUI VAJA!" karjus Summer. " MÕÕK! JA SA EI SURE, SEST MA VANNUN, ET KUI SA KAVATSED SEDA TEHA, TAPAN MA ISEENDA SELLE MÕÕGAGA!" Arthur vahtis Summerit vihaselt, kuid siis nägid nad, kuidas nende ümber ilmusid mõned haldjad, hirmu täis näod ootel. Summer võttis otsekohe Arthuri käesti kinni, kui Melanie nende lähedale ilmus. " Niisiis." ütles Melanie kahjurõõmsalt. " See siis juhtuski, nagu ma ootasin." " Sa igavene vastik alaarenenud värdjast vanamoor!" ütles Summer vihast väriseva häälega. " MA TAPAN SU ÄRA!!" Melanie hakkas õelalt naerma. " Summer, Summer," lausus Melanie magusalt. " Kas siis printsessid räägivad niimoodi?" " Käi põrgu, vanaeit!" karjus Arthur Summeriga ühinedes. " Arthur, kas ma siis polnudki sulle hea ema?" õrritas Melanie seda nautides, kuid ta hääl muutus karmimaks, kui ta ütles: " Jäta parem oma tüdrukuga hüvasti, sest sa sured üsna varsti, nagu sulle ette ennustatud on!" " Olgu!" karjus Arthur ning pöördus tagasi Summeri poole. " Tapa ta mõõgaga."sosistas ta tüdrukule kõrva ning suudles teda Melanie ja tema sõprade silme all. Mõõk lõi jälle helendama, kuid rahunes siis, kui poiss Summeri lahti lasi. " Olgu," ütles Arthur siis Melaniele rahulikult. " Tapa mind nüüd." Melanie irvitas. " Sa lepidki sellega?" küsis ta õelalt. " Sa ei tahagi oma kalli nukukesega abielluda, või mis?" " Jah." vastas Arthur vihaselt. " Erinevalt sinust ei karda ma surma." " Olgu." ütles Mealnie rõõmsalt. " Sa ise tahtsid seda." Summer tundis, et nüüd on vaja temal sekkuda. " Tapa meid koos." lausus ta väriseva häälega. " Sa saad ettekuulutusele lõpu teha!" Arthur vaatas tüdrukut imestunult. " Ei." ütles ta veel vihasemalt. " Tapa mind enne!" Melanie puhkes naerma. " Teie esimene tüli?" küsis ta irvitades. " Kuigi hea teema üle, kumb sureb enne..." " JÄÄ VAIT!" karjusid mõlemad talle. Irve kadus otsekohe Melanie näolt. " Olgu." ütles ta külmalt. " Kao eest plika, ma tapan härrasmehe esimesena." " EI!" karjatas Summer ja lähenes Melaniele endiselt helendavale mõõgaga " Mida sa teed, väike plika," õrritas Melanie. " Mida sa ometi MULLE teha võid?" " Seda!" hüüdis Summer ja torkas mõõga kõigile ootamatult Melaniet, kes kiirelt Summeri käest haaras ja löögi eemale suunas. " Oi,oi,oi.." irvitas Melanie nüüd väljakannatamatult ja hoidis käes mõõka, mis enam ei helendanud. Summer haaras sellest kinni ning see alustas taas helendamist. Arthur, kes oli naiste võitlust tummalt pealt vaatanud, otsustas nüüd sekkuda ja saatis nõia poole jäänoolte rahe, mille vältimiseks pidi Melanie kaduma ja Summer sai mõõga enda valdusesse. Arthur jooksis tüdruku juurde, rebis mõõga ta käest ära. Ja Summer ei suutnud sõnagi lausuda, kui see kõik juba läbi oli, sest Arthur oli kindlameelselt mõõga allesilmunud nõia südamesse torganud. Mõõk lõpetas helendamise ja Melanie kadus , lagunedes mustaks tolmuks, mis kerge tuulega minema lendas. Arthur tuikus üleni värisedes Summeri juurde, võttis temast kinni ja vajus murule maha, tõmmates ka tüdruku enda juurde ning puhkes nutma. Summer surus meeletult nutva poisi enda vastu ja vaatas, kuidas imestunud haldjad neid vaatasid. " See kõik on läbi," ütles Summer Arthurile rahustavalt. " See kõik on nüüd läbi..."
*/*/*/*/*/*/*/*/*
" See on väga tõsine ja haruldlane juhtum," ütles Sügis, istudes koos teiste kohtunike ja valitsejatega Suures Saalis, ringse laua ääres. Saali keskel istusid kahel toolil käsikäes Arthur ja Summer. " Ma nõustun." noogutas üks tema kõrval istuvatest meesvalitsejatest, kellel olid elektrisinised juuksed. Summer püüdis ülen värisevana Arthuri pilku. Arthur pigistas ta kätt kõvemini. " Mina aga ei nõustu teiega." lausus Kevad rahulikult ja Summeri süda hüppas lootuserõõmus. " Nad on veel noored, ja kui seda kõike eirata ja nad lahutada, siis on võimalik, et tagajärjed on hullemad." " See on lollus!" hüüdis siniste juustega valitseja. " Nad on juba piisavalt vanad, et aru saada, mida nad teinud on!" " Ja piisavalt vanad, et teada, mis on armastus, " vastas Kevad rahulikult. " Kas sina loobuksid oma elu armastusest kõigest ühe seaduse pärast?" " Muidugi!" urises mees, " see seadus on pandud kirja meie esivanemate poolt! Nad ei saa seda lihtsalt eirata!" " Oh, see pole mingi probleem.." ütles Sügis nüüd sekkudes, " Probleem seisneb eelkõige selles, et nad mõlemad on oma perekonna troonipärijad." Summer langetas pea. " Summer ja Arthur, kas te palun, lahkuksite niikaua saalist, kuni me otsuse langetame?" palus Kevad, segades vahele siniste juustega mehele, kes Sügisele vastama hakkas. Summer ja Arthur tõusid püsti ja lahkusid käsikäes saalist. Kui raske uks nende järel kinni langes ja nad kahekesi väikesesse eesruumi jäid, paistis asi Summeri jaoks eriti lootusetuna. " See on lootusetu." ütles ta Arthurile. " Ei!" vastas Arthur vihaselt. " Nad ei saa nii teha!" Summer langetas pea. " Kui see vaid nii oleks.." " Ja ongi nii!" Arthur võttis Summerist järsult kinni. " Palun, ära ütle mulle nii!" Summer vabastas ennast poisi haardest ja istus põrandale maha. Järsku puhkes ta nutma. Arthur istus ta kõrvale ja võttis tüdruku käest kinni. " Ära nuta." ütles ta rahulikult. " Kõik pole veel selge." " Palun luba mulle, et sa ei lase mu käest lahti, misiganes seal ka ei selguks!" nuuksus Summer meeleheitlikult. " No kuule, kunagi pean ma ikkagi su käest lahti laskma." muigas Arthur. " Aga ma luban, et seal ei lase ma su käest lahti." " Aitäh.." ütles Summer ja pühkis oma pisarad ära. Just siis avanes raske uks ja kõrge hääl käskis neil sisse minna. Summer võttis jälle Arthuri käest kinni ja koos läksid nad sisse, istudes oma vanadele kohtadele. Kevad ei vadanud nende poole. Sügis tõusis püsti ja köhatas hääle puhtaks. " Otsus langetati hääletamise teel. Kuna te mõlemad olete troonipärijad, siis langetati otsus teie kahjuks." Summer puhkes nutma. " Mul on kahju, kuid nüüdsest peate te omavahel suhtlemise lõpetama." jätkas Sügis halastamatult. " Ma palun nüdü, et te laseksite käest lahti ja läheksite oma teed." Summer pigistas Arthuri kätt korra tugevalt, kuid lasi siis lahti ning libises toolilt põrandale. " Palun!" halises Summer meeleheitlikult, kui kohtunikud lahkuma hakkasid. " Kas ma endale asendajat ei saa otsida?!" Arthur tõusis püsti, ning temagi silmist voolasid pisarad. " Summer, tõuse püsti." ütles ta vaikselt. Kuid Sügis saatis talle vaid põlgliku pilgu, nagu ka teised kõik, peale Kevade, kes kadus sealsamas. " Summer, tõuse püsti." ütles Arthur valjemalt, kui Summer põlvili edasi nuttis. Kui Summer ikka veel edasi nuttis, ei suutnud poiss seda enam taluda ning haaras Summerist kinni ja tõmbas ta püsti. " Sa ei või." nuuksus Summer ja vaatas poisile otsa. " Võin küll." ütles Arthur ja surus Summeri tugevalt enda vastu, kusjuures paljud kohtunikud olid ðokeeritud. " Me võime sõbrad olla." " Ma ei suuda nii." ütles Summer , vabastas ennast poisi embusest ning jooksis meeleheitlikult nuttes minema. Arthur vajus ise põrandale ning nuttis kogu südamest.
*/*/*/*/*/*/*/*
Arthur ja Summer täitsid oma kohustusi ja istusid troonile. Mõlemad abiellusid 10 aastat hiljem isikutega, keda nad ei armastanud. Mõlemad said lapsi, ja surid kõrges eas. Mõned päevad enne Summeri surma kohtusid nad uuesti, ning leppisid ära. Kuuldes, et Summer on surnud, suri ka Arthur üsna varsti. Nende hauad on kõrvuti Kevademaal, kohas, kus toimus nende esimene suudlus, mis oli mõlema sooviks.
*-*-*-*-*-*-*-*-*-*-*
The End.
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Apr 13, 2008 19:16:12 GMT 3
Väga hea lõpp oli. Mul oli tegelikult hea meel, et Arthur ja Summer kokku ei jäänud sest ma ei ole eriline õnnelike lõppude fänn. Ja millal sa "Sära" edasi kirjutad?
|
|
|
Post by spring on Apr 13, 2008 20:20:28 GMT 3
Ehm, aitähhh... Mulle endale meeldivad ka kurvad lõpud, ;D Eks ma siis hakka nüüd Särat kirjutama...
|
|