|
Post by spring on Feb 23, 2008 19:40:16 GMT 3
Siin on siis minu esimene jutt, mida teistele üldse avaldada julgen. Loodame, et mitte viimane
1 . Algus.
"Tere hommikust!" Hannah avas vastu tahtmist oma silmad ja pilgutas neid aknast sisse hoovava päikesevalguse käes. Raskelt ohates tõusis ta voodist ja naeratas oma emale, kes ta niigi lühikest und rikkus.
Ma ei tohi seda ära rikkuda, mõtles ta riietudes.
* Uhkelt pikka ja imeilusasse kleiti riietatult isutus Hannah hommikusöögilauas. Rünnates oma kartulitükke tujukalt, võitles tüdruk tegelikult kihuga magada. Öösel oli ta jälle lossist välja hiilinud metsalagendikule lossi kõrval. Seal sai ta igal õhtul kokku Chrisiga, kes rääkis talle huvitavaid piraadijutte ja õpetas teda mõõgaga võilema. See oli Hannahi ainus võimalus. Muidugi oli Hannah alati olnud poisilik tüdruk.Ei ta ema ega isa ei teadnud sellest midagi, ega ka tema öistest käimistest, sest nagu nad alati ütlesid, oli ta ju "printsess".
Hannah vihkas seda.
Ta meeldis paljudele poistele ja nii mõnedki poisid üritasid teda võluda, aga see ei läinud neil läbi. 16-aastsel Hannahil olid kudsed, säravad, pikad ja veidi lokkis juuksed, mis mingil määral sobisid ka tema rohekas-siniste silmadega. Tal polnud ka sõpru. Noh, kui Chris välja arvata.
** Järgmisel öösel järjekordselt välja hiilides tundis Hannah, nagu ikka, seda imelist tunnet. Vabaduse tunnet.
Hannah armastas õhku ja loodust. Ta armastas võitlemiskunste ja mõõku. Ja see oli ainus, mis teda elus hoidis, selle jubeda, lämmatava, rikka elu juures.
Kuigi alati oli lootus, et ta röövitakse. Või vähemalt Chrisi sõnul. Chris oli talle rääkinud paljudest piraatidest, kellest tema oli kuulnud, sest ta elas sadama läheduses. Selle aja kõige kardetuim piraat oli Deemon oma meeskonna ja laeva " Langenud Ingliga". Chrisi sõnul oli Deemon väga noor. "Eks aastal 1731 või kõike juhtuda." nentis Chris kurvalt.
Chrisi samme kuuldes naeratas Hannah endamisi.
*** Hannah oli unistanud suurtest seiklustest meredel juba väikese tüdrukuna. Ta unistas oma purjekast, kuigi see polnud eriti võimalik, sest pideva "röövimise ohu " tõttu sai Hannah lossist harva välja. Noh, vähemalt ta vanemate arvates.
Kuid need ohtlikud seiklused olid lähenemas kiiremini, kui keegi oleks võinud arvata. *** Palun kommentaare ja kriitikat
|
|
|
Post by spring on Feb 23, 2008 23:57:07 GMT 3
Hmm..Sain täna veel teisegi osa valmis, loodan, et see on huvitavam, kui esimene, mis oli painavalt igav mu meelest...
2.
Sellel õhtul oli pealtnäha kõik nii, nagu alati. Igav. Kuid mitte tegelikult.
Üle mere seilas kuningalossi poole üks laev, suur laev. Laev, millest Chris oli Hannahile rääkinud; "Langenud Ingel" koos oma pealiku ja meeskonnaga.
Kuid keegi ei teadnud seda veel.
Kui lossivahid lõpuks ka märkasid öises udus "Langenud Ingli" piirjooni, oli laev juba liiga lähedal...
Anti tulistamiskäsk. Anti häire.
Häiret kuulsid kõik, ka Hannah, kes tuli kohe voodist välja. Kui ta oli veidike hirmunult oodanud, tuli talle pähe uus mõte. Chris oli teda ju hoiatanud.
Piraadid, Hannah oli kindel. Ta oli samuti kindel selles, et nad tulid tema järele.
Pärast seda kohutavaat mõistmishetke tormas Hannah voodi juurde ja võttis madratsi alt välja lühikese mõõga, mille ta oli koos Chrisiga leidnud.
Kõlasid pommilasud.
Hannah ei suutnud oma toas üksi passida. Ta pidi tegutsema. Aga enne, kui ta jõudis sammugi ukse poole astuda, paiskus uks lahti ja Hannah tõsti mõõga üles, valmis ründama. Need olid vaid toatüdrukud, kes hirmunult vadistades kohe Hannahi juurde tormasid.
Hannah läks neist mööda ja uksest välja. Keegi haaras tal käest. Hannah pöördus ja nägi kõige vanemat toatüdrukut. "Mida?" kähvas ta hirmunud tüdrukule ja proovis ennast lahti väänata. " Te ei tohi minna!" ütles tüdruk, silmad hirmust suured." Nad ajavad teid taga!"
Hannah rebis ennast lahti ja vaatas tüdrukule silma. " Unustage mind ja minge ise peitu." sosistas ta vaikselt. Midagi mõtlemata tormas Hannah trepist alla. Pommilasud kõlasid ikka veel.
Ja siis- Hannahi süda vajus saapasäärde- nägi ta paremale jäävas söögitoas oma vanemaid ja ülemteenrit koos kokkuseotuna, tropid suus. Õhku ahmides jooksis Hannah otsejoones vanemate poole ja hakkas mõõgagaköisi lahti harutama.
"Ära liiguta."
Hannahi käed tardusid lõikamise pealt.
"Tõuse püsti, viska mõõk maha ja pöördu." käskis seesama kare, haukuv hääl. Hannah tegi nagu kästud ja mõõk kukkus kolinaga maha.
Hannah ahhetas. Ta ei saanud sinna midagi parata, sest piraat, kes ta ees seisis oli noor, umbes Hannahi vanune. Poiss irvitas.
" Tule minuga kaasa ja me ei tee teistele enam viga." sõnas poiss valjult. Hannah astus sammu poisi suunas.
" Tore." urises piraat ja haaras Hannahi juustes kinni, teda ukse poole tirides. " Me läheme Deemoni juurde."
**** Poiis tiris Hannahit juustest aina edasi, sadamast mööda, suure laeva poole. "Ei nutagi või?" pilkas poiss teda, vaadates Hannahi vihast nägu. Kui tüdruk oli laevatekil, lasi poiss viimaks ta juustest lahti. Hannahi ümber oli kobaras palju teisi piraate, kes jõllitasid imestunult teda. Keegi lükkas Hannahi jõhkralt pikali ja Hannah kriimustas oma käsivarred ära. "Kutsuge Deemon"ütles keegi valjult. Hannah ei saanud midagi teha, ta ainult värises seal pinnulistel laevalaudadel ja vaatas kartlikult maha, kartes kellegiga silmisidet luua. Lähenesid kellegi kõlavad sammud.
Vaikus.
Siis võttis kellegi jääkülm ja kare kästi Hannahi lõuast kinni ja lausa väänas ta endale otsa vaatama. Hannah vaatas üllatusega otsa Deemonile, ilusale, mustade juuste ja pruunide silmadega poisile. Deemoni pruunid silmad leidsid hetkeks Hannahi rohelised silmad ja ta pööras siis tüdruku pea kõrvale. " Viige ta minema." ütles ta külmalt.
Seesama noor poiss, kes oli ta laevale tirinud, haaras taas Hannah'i juustest ja tiris ta eemale... Mm...Kritiseerige siis nüüd mõlemat osa, palun!
|
|
|
Post by spring on Feb 24, 2008 12:00:40 GMT 3
Siis on siin ka 3. osa.
3
Hannah tundis, kuidas teda üle konarliku põranda lohistati, kuigi ta ei näinud, kuhu täpselt. Järsku lasi poiss ta juustest lahti ja Hannah kukkus põrandale. Ta kuulis, kuidas poiss midagi mööda põrandat lohistas. Siis võttis ta jälle tüdruku juustest kinni ja tiris teda edasi. Siis kadus põrand järsku Hannahi jalge alt, piraat lasi temast lahti ja ta kukkus kõvale puitpõrandale ennast hingetuks... Ta minestas.
***** Hannah ärkas nii järsku ja äkki, nagu oleks keegi talle kõrva sisse karjunud. Ta lamas puitpõrandal. Ta polnud enam selles kohas, kuhu ta kukkunud oli. Paistis, et ta oli viidud mingisese väikesesse kajutisse. Seal oli väikene raudsäng, pisikene kapp ja taburet kapi kõrval. Voodi peale oli pandud must kleit. Hannah silmitses musta kleiti igatsevalt, sest ta oli vaid öösärgi väel. Lõpuks võttis ta kleidi siiski kätte ja pani selga. See sobis talle hästi. Noh, vähemalt seegi, mõtles ta mõrult. Veidike istus ta voodil. Veidike käis ta toas edasi-tagasi. Veidike ootas ta kedagi.
Mõne aja pärast kostis vaikne koputus uksele ja nn "Deemon" tuli sisse, pannes ukse enda järel hoolikalt kinni. Hannah poleks mitte kunagi arvanud, et poiss, kes teda nüüd nii hoolikalt silmitses, on piraat. Ta paistis lihtsalt... "Tere" ütles ta lõpuks vaikselt. ...viisakas. "Tere" vastas Hannah kõrvale vaadates. Poiss ohkas vaikselt, tuli lähemale ja istus taburetile. "Ütle oma nimi" käskil poiss oma tavalise, külma häälega. Hannah kohkus. Mida ma mõtlesin? Ta on ju piraat, ta pole viisakas! "Miks?" kähvas Hannah vastu. Poiss puhks naerma. "Miks?"küsis ta kulmu kortsudades." Ja mina arvasin, et sa oled intelligentne! Kuidas me sind kutsume?" Ta saatis Hannahile külma pilgu.
Hannah langetas pea. "Hannah." pomises ta vaikselt, vältides poisi pilku. "Olgu, Hannah."ütles poiss." Mina olen..." ta kõhkles hetkeks. " Ma olen Sam."
Hannah oli nii üllatunud, et vaatas poisile osa. Sami pruunides silmades valitses tühjus. Hannah noogutas.
Sam köhatas. "Em...Igatahes." jätkas sam oma tavalisel toonil. " Sa võid laeva peal ringi käia, kui tahad.Aga kui sa proovid põgeneda või midagi sellist, siis sind tapetakse." Sami hääl läks karmimaks. " Sind on hoiatatud.
Ta tõusis püsti ja kõndis ukse poole. "Sam?" küsis Hannah arglikult. Sam mühatas ja pöördus ümber. "Kui vana sa oled?" Sam vaatas imestunult tüdrukut, kes esitas küsimuse, mida keegu teine poleks julgenud küsida. Hannah vaatas kimbatuses poissi ja lausus: " Ah, unusta ära."
Sam vaatas tüdrukule otsa. "Ma olen 17." vastas Sam külmalt ja kõndis minema.
Hmm...Palun kritiseerige, ma oleks tõesti vaja oma vigadest õppida
|
|
|
Post by spring on Feb 26, 2008 22:59:50 GMT 3
Mmm..sain veel ühe osa valmis. Rohkem ma vist uusi osi ei kirjuta, sest paisab, et kedagi ei huvita .Aga kui huvitab, siis andke teada, siis kirjutan rõõmuga ümber, sest mul on valmis terve hulk osi
4.
Kuigi Hannahil lubati laevas ringi käia, ei julgenud ta seda teha. Kuid ta ei suutnud kaua oma väikeses kajutis passida ja nii läkski ta öösel mööda laeva kolama. Piraadid olid ta vastu üpris kenad olnud.Teda ei näljutatud, ega ei pekstud, nagu Chris talle rääkis. Hannah astus vaikselt laeva nina poole, ise vaadates tähti taevas.Kõik tähed särasid tumedas taevas ja laev lausa liugles mööda peaagu peegelsiledat merd. Paistis, et see vaade pühis selle, et ta on röövitud, täiesti minema. Kuid ainult korraks. Hannahile tuli meelde, kuidas nad Chrisiga kord üritasid tähti kokku lugeda, kui Chris ei osanud enam millestki huvitavast rääkida. Ta lähenes laevavöörile ja seisis seal lihtsalt. Ta tundis ennast seal, nagu Chrisi juuresolekul; vabana ja turvaliselt.
Sam istus masti otsas ja pealtnäha valvas, kuid tegelikult jälgis ta tüdrukut, kes seisis laevaninal. Mis mul ometi viga on? Sam polnud mitte kellegile peale Hannahi oma pärisnime öelnud. Mitte kellegile. Hannah. Talle meeldis tüdruku nimi. Ja ta kuldsed, tuules lehvivad juuksed, müstilised, salapärased silmad... Mida ma mõtlen? Ta on ärahellitatud printsess! Kas on tõesti võimalik, et ma...? Sam pööras pilgu Hannahilt kõrvale, kuid see ei ei aidanud. Tüdruku nägu kummitas Sami mõtetes. Sam ronis masti otsast alla ja kõndis, käed taskutes kajutisse. Isegi unes ei saanud poiss Hannahist rahu.
****** Möödus nädal,Hannahi jaoks igavalt nagu esimenegi päev. Kuid igal ööl läks ta laevaninale ja seisis pukspriidu ees.Ta oleks tahtnud sinna peale ronida, aga ta kartis, et piraadid peavad seda põgenemiskatseks. Nii ta seisiski seal, vaadates tundide viisi taevast ja vahel isegi nuttes. Ta igatses koju.
Ka Sam ei saanud rahu.Ta mõtles aina Hannahile. Ta harjumuseks sai istuda iga ööl masti otsas ja teda jälgida. Kuid sellel õhtul ei suutnud poiss enam nutvat Hannahit vaadata. Ta teadis juba isegi, et Hannah nutab röövimise pärast. Ja see oli Sami süü. Lõpuks võttis ta südame rindu ja ronis ettevaatlikult masti otsast alla. Hannahi poole kõndides peksis tal süda sees.
Hannahi nägu katsid pisarad. Sam ei julgenud talle eriti lähedale minna, sest enam-vähem juba aimas, et tüdruk ei karda teda. Sam oli üldse segaduses.
Hannah ahhetas ja ahmis õhku- ta oli Sami näinud. "Miks sa nutad?" küsis Sam kiiresti ja mõtlematult, samal ajal mõistes, kui lollilt need sõnad kõlasid. Hannah vaatas uskumatu raevuga Samile otsa. "Miks?" küsis ta, iga silp värisemas vihast, mida ta Sami vastu tundis. "MIKS?" ta puhkes veel valjemini nutma. " Kas sa mõtled ka või?" Samil oli üpris vastik olla. " Ma lihtsalt küsisin..." ütles ta vabandavalt. Ta tõstis oma häält, öeldes; " Ma olen su vastu kena olnud, tead!" Kui Hannah nüüd Samile otsa vaatas, kahetses poiss, et oli temaga üldse rääkima tulnud. "KENA?!" hüüdis Hannah raevunult. " Kas sa nimetad röövimist kenaks?!" Siis, ilma hoiatuseta, lõi Hannah Sami täiest jõust rusikaga näkku. Sam ahmis õhku ja toetus poordile.
Hannah oli täiesti hirmunud ja tahtis minema joosta, kui terve punt vihaseid piraate tõkestasid ta tee.
Sam kuulis veel üht suurt "laksu" ja ta nägi, kuidas Hannah tagasi tuikudes oma kleidisaba peale komistas ja külg ees üle laevaääre vette kukkus.
Kõik kuulsid plärtsatust ja puristamist. "Mida sa tegid?" karjus Sam piraadile, kes oli Hannahi üle poordi löönud. Siis hüppas Sam pikemalt mõtlemata vette.
Vesi oli jääkülm. Hannah vähkres märja kleidi rakuses, mis teda mustavasse sügavikku tirida proovis.
Hannah ei jaksanud enam kleidiga võidelda ja sulges oma silmad. Ta tundis, kuidas ta vette vajub. ******
Ma ei tea, mitu korda ma olen seda palunud, aga paluks kommentaare, sest tahaks teada, mida teised sellest jutust arvavad . Plz kommige!
|
|
|
Post by pammy on Mar 26, 2008 21:52:09 GMT 3
Uut! Üpris huvitav, peaks tunnistama.. mõned ime väikesed kirja vead on, aga muidu täitsa super.. Kriitika puudub..
|
|
|
Post by spring on Mar 27, 2008 9:48:35 GMT 3
;D Aitähh. Ma nüüd ei mäletagi, kui ammu ma juba selle jutu kuskile kõrvale panin, aga ehk leian üles... Yaay , leidsingi lõpuks. ;D Ñoh, siin see üpriski segane osa ka on:
5.
Hannah avas oma silmad. Ta ei suutnud mäletada, mis oli juhtunud. Tundus, nagu oleks ta hullusärgis- ta ümber oli niivõrd palju tekke, et ta oleks võinud ära lämbuda.
Ta liigutas oma pead vasakule ja nägi väikest ümmargust akent, kust paistis kajutisse nõrka koidukuma. Siis pööras ta oma pea paremale ja nägi Sami enda kõrval rahulikult magamas. Sam tema kõrval voodis?! Hannah rabeles tekipuntrast välja ja kukkus põrandale.Ta tundis, et laev õõtsus.
Aeglaselt värisedes ajas ta end püsti. Aeglaselt voolasid ka mälestused talle ajju. Sam paistis näost täitsa valge. On ta elus või...?
"Sam!" sosistas Hannah nii kõvasti, kui julges. "Sam!" Aeglaselt ronis ta tagasi voodile ja toksas Sami sõrmega. "Sam!" Hannah toksas uuesti. "Sam!" ütles ta juba valjemini.
Hannah pidi veel paar korda poissi tonksma ning siis avas Sam silmad. "Sam!" sosistas tüdruk kergendunult. Sam ajas end istuli. "Hannah?" ütles ta imestunult tüdrukule otsa vaadates."Mida sa siin teed?" Hannah kortsutas kulmu. "Ma ärkasin siin." "Ahjaa."
Tekkis kohmetu vaikus. "Sam?" küsis Hannah lõpuks. "Mm?" "Mis tegelikult juhtus?"
Sam ohkas ja vajus tagasi patjadele. "Noh, sa lõid mind." ütles ta vaikselt." Siis lõi sind see Charlie näkku, niiet sa kukkusid üle poordi." Sam tegi pausi. "Jah, ma mäletan seda." ütles Hannah piinlikult. "Noh, eks ma siis hüppasin vette ja leidsin su üles ja..." jätkas Sam ohates.
Hannahi silmist voolas paar pisarat. "Aitäh." ütles ta vaikselt, ise Sami müstilistesse silmadesse vaatades. "Ära nuta." ütles Sam, vaadates, kuidas sillerdavad pisarad mööda tüdruku põske alla voolasid. " Ma lõin sind." ütles Hannah piinlikult. " Ma usun, et ma olin selle ära teeninud." lohutas Sam tedaa sõbralikult. "Aitäh!" tänas Hannah teda veelkord ja kallistas ilmselt hämmastunud Sami. Ta lippas paljajalu Sami kajutist minema. ******
Mmm...Ma peaksin mainima, et tegelikult kisub see jutt lõpmata pikaks. Loodan, et kedagi ei häiri... ;D
|
|
|
Post by pammy on Mar 27, 2008 12:39:59 GMT 3
Mida pikem, seda parem ;D
UUT!
|
|
|
Post by spring on Mar 27, 2008 15:12:48 GMT 3
Hehee... Sain siis uue osa kirjutatud.Selles pole midagi erilist, ega midagi, aga ikkagi väikene osa juurde. ;D Järgmine osa on see nö " huvitav ja pöördeline"
6.
Hannah istus terve järgneva päeva voodis, sest talle oli määratud täielik voodireziim Fredi ," Langenud Ingli" arsti ja koka poolt. Tal oli üpris igav istuda oma väikeses kajutis, mis ( nagu ta just teada oli saanud ) asus Sami kajuti kõrval. Kuid Fred andis talle ühe huvitava raamatu lugeda ja rääkis siis ise temaga ka vahel juttu. Samuti käis vabandamas Charlie, piraat, kes oli teda näkku löönud. ( Kuigi Hannahil oli kõva kahtlus, et ta tegi seda vaid Sami käsul.) Aga siiski, Hannahil hakkas "Langenud Inglil" juba päris lõbus. Päeva lõpus tuli ka Sam teda vaatama. "Tere," ütles Hannah rõõmsalt ja vaatas poisile otsa. "Tere" vastas Sam ja istus ohates Hannahi voodiservale. "Kuidas sul läheb?" "Üpriski hästi." ütles Hannah rõõmsalt, kuid ta muutus mõtlikuks, kui ta lausus: " Kuule, Sam." "Jah, Hannah?" "Miks te mind üldse röövisite?" Sam vaatas Hannahile otsa. " Ma ei teagi." vastas Sam vaikselt. "Ilmselt sellepärast, et nii piraadid teevadki." " Sa ei ole piraat." naeratas Hannah talle. " Mida?" küsis Sam vihaselt. " Ma- muidugi olen ma piraat!" "Ei ole." õrritas Hannah. " Kui sa oled piraat, siis miks sa mind merest päästsid?" Sam vaatas tüdrukut üllatunult. " Sellepärast, et muidu poleks me lunaraha saanud." kähvas ta külmalt. " Ma olen siin raha pärast?" küsis Hannah valjult. " Mitte...mitte päris nii.." ütles segaduses Sam tasa. " Mille pärast siis?" Sam oli taas kimbatuses. "Ma-em...sa..." kogeles ta vaikselt. Hannah naeratas. Kuidas ta oskab minuga nii teha ?, mõtles Sam vihaselt. " Ma pean nüüd minema." ütles Sam külmalt tõusis püsti ning kõndis minema. " Aga- Sam!" hüüdis Hannah poisi kaugenevale seljale järgi. Hannah jäi sügavalt mõtetesse.
******
Järmisel päeval äratas Hannahi Fred, ühes käes hommikusöök kandikul ja teises käes ilus, läikiv, hõbedane mõõk. Hannah oli väga rõõmus, et ta sai endale lõpuks ka mõõga. Fred aga jutustas talle ikka ja jälle lugusid, mida Hannah oli juba ammuilma Chrisi käest kuulnud. See mõõk meenutas talel eelkõige Chrisi, sest tema oli see, kes Hannahi võitlema õpetanud oli. Rohkem ta Samiga kokku ei puutunud, kuigi Fred lubas ta juba leava peal ringi käia. Ja laev ise sõitis ikka mööd Kariibi merd, kuigi vahepeal tegid nad peatusi huvitavates nurgatagustes " Piraadikülades" , kus nad siis kauplesid ja toitu ostsid . Kahjuks ei tohtinud Hannah sinna minna ja ta pandi oma kajutisse selleks ajaks luku taha.
Kuid huvitav oli see, et kui suurem osa piraate olid Hannahi vastu sõbralikud ja aitasid teda hädades ( nagu üks piraat, kes oli ta pinnu näpust välja võtnud, või teine, Caleb, kes oli tema jaoks kingad ostnud, kui nad viimases piraadikülas käisid, et Hannah pidevalt pinde ei saaks.), siis Charlie ja tema mõned sõbrad olid sama külmaverelised, kui enne. Nad panid väga pahaks teiste sõprust Hannahiga. Ja tundus, et nad panid seda ikka VÄGA pahaks.
*******
Nojah, selline see pisike osa oli. Ehk on siis selle kohta kriitikat?
|
|
|
Post by pammy on Mar 27, 2008 19:27:52 GMT 3
Mõned hästi väikesed kirja vead olid, aga neid oli tõesti vähe ja need olid tõesti väikesed..
Uut!
|
|
|
Post by spring on Mar 29, 2008 21:13:57 GMT 3
Emm... Noh, siin see "huvitav" osa on. Ei saaks öelda, et see huvitav oleks, aga ... ehk elab üle. Vabandan juba ette ära kirjavigade pärast. ;D
7.
Hannah magas sügavalt oma raudsängis. Kuid sellel ööl oli Charliel valmis plaan. Vaikselt hiilis ta koos oma semudega Hannahi kajutisse. Ühes käes nuga, tonksas ta teisega Hannahi üles. Hannah ärkas võpatades. "Mi-?" Charlie surus käe ta suule ja noa kõrile. Koos tirisid nad juustest segaduses oleva Hannahi kajutist välja, masti juurde. Hannah ei saanud mitte midagi aru. "Kui sa karjud, tapan ma su ära." urises Charlie talle kõrva. Hannahile tulid pisarad silma. Need piraadid ei tee nalja, mõtles ta ahastuses. Charlie lasi Hannahi lahti ning seisis Hannahi vastu. Kõik teised piraadid - neid oli umbes 7 - seisid nende ümber ringis. "Pisikene iludus." irvitas seesama noor piraat, kes oli ta kõige alguses ära röövinud. "Mis teil viga on?" küsis Hannah, hääl värisemas. Piraadid naersid. "Mis meil viga on?" urises Charlie. " Mis on sinul ja Deemonil viga?" Hannah kohkus. "Mida te ajate?" Piraadid puhkesid jälle naerma. " Deemon on pärast sinu tulekut väga imelikuks muutunud." ütles Charlie irvitades. " Enne poleks talle korda läinud, mis pantvangiga juhtub, kuid sina oled teistsugune...eriline." Charlie rõhutas viimast sõna hoolikalt. "Sa oled jobu." sülgas Hannah ja vahtis Charlie noorde näkku. Charlie lõi Hannahit rusikaga näkku. " Deemon oleks pidanud su kohe alguses tapma." sosistas ta vaikselt. " Aga kuna ta seda ei teinud..." Charlie suu kõverdus irveks. "Siis pean mina seda tegema." Ta lükkas tüdruku jõhkralt maha ja surus noa uuesti ta kõrile. " Sa oled üks argpüksist alaarenenud värdjas." ütles Hannah rahulikult, kuid võpatas, kui nuga ta kõri riivas. "Mina?" küsis Charlie külmalt ja lähenes Hannahile. Hannah tundis tugevat alkoholilõhna, kui Charlie tema kohale kummardus. "Jah." kähvas Hannah. " Sa tapad mind, laskmata mul võidelda. Kui sa piraat oleksid, siis laseksid mul endaga võidelda, kui võrdväärsega." Charlie sõbrad hakkasid naerma, kuid Charlie enda silmad tõmbusid pilukile. " Niiet, sa arvad, et sa oled piraat?" küsis ta surmaval toonil. " Kuidas sa julged väita, et mina pole!" Siis tõstis ta oma häält ja küsis kõiglt valjult: " Aga olgu, miks mitte? Laseme tal võideldes surra." Õelalt irvitades tasandas ta jälle häält. " Seda ju meie väike preili tahab." Charlie tõmbas oma noa ära ja kõndis Hannahist eemale. Hannah aga tõusis värisedes püsti. Mida ma ometi mõtlesin? Keegi viskas oma mõõga tema ette maha. Hannah hingas rahustavalt sisse ja võttis selle maast üles. "Oled valmis preili piraat?" küsis Charlie irvitades. "Jah, olen küll, ajudeta värd." vastas Hannah vaikselt.
Sellel hetkel meenus Hannahile Chris ja temaga võitlemine. See andis talle julgust.
Charlie alustas võitlust järsu löögiga, mille Hannah vaevata ära kaitses. Chris oli üks parimaid võitlejaid, keda Hannah oli teadnud ning Hannah küündis peaaegu poisi tasemele. "Ah, et sa tunned asja, või kuidas?" mõnitas Charlie ja põikas eest Hannahi halvasti sihitud altlöögist.
Mõõgade kolksumine ja teiste irvitav naer kestsid umbes 10 minutit, mille jooksul õnnestus Hannahil Charliet riivata. Kuid lõpuks lõi Charlie tugeva löögiga tal mõõga käest. Irvitades kõndis ta hingeldava tüdruku juurde. "Noh, sa said oma võitluse." sisistas ta Hannahile kõrva. "Tapa siis mind." sosistas Hannah, juuksed tuules lendelmas. "Kui sa seda soovid." vastas Charlie ja tõstis irvitades mõõga. Hannah sulges silmad ja mõtles Samist, tema müstilistest silmadest, Chrisist ja tema huulte puudutustest Hannahi huultel.
"EIII!"
Hannah avas üllatusega oma silmad ja Charlie langetas hirmunult mõõga. Sam seisis ringi keskel, juuksed sassis ja üleüldse välimusega, aga ta silmad põlesid raevust. Mõne hetke jooksul sööstis Sam Charliele kallale ja väänas ta mõõga käest, lükates Charlie põrandale. Alles nüüd sai Hannah aru, miks teda nii väga kardeti. Sami silmades valitses raev ning ta värises üleni sellest vihast, mida ta Charlie vastu tundis. Hannah vaatas hetke , kuidas Sam hoidis ühes käes mõõka, mis oleks ta äärepealt tapnud ja Charliet, kes värises puitpõrandal.
Sam tahtis Chrlie näo täis sõimata ja ta läbi peksta, ta ära tappa...kuid ta oli sõnatu. Lõpuks tundis ta, kuidas kellegi soojad ja pehmed käed tema käest kinni võtsid ja mõõga ta haardest vabastasid. Kuid Sam ei suutnud ikka veel Charlielt pilku kõrvale pöörata. "Lähme, aitab." sosistas Hannah talle kõrva ja tiris teda piraatide summast eemale. Sam lasi tüdrukul ennast juhtida. Järsku kuulsid nad kõlinat ja jooksusamme, mis neile selja tagant lähenesid. Hannah pöördus ümber ja nägi vihast moondunud näoga Charlie nende mõõgaga nende poole jooksmas. Piraadid vahtisid imestunult, kuidas Hannah löögi blokeeris, Charliele jala taha pani ja tema käe peale astus. Kõõksudes ja kähistades maas, püüdis Charlie veel mõõka tõsta, kuid Hannah lõi selle jalaga eemale. Järgmisena astus ta Charliele kõri peale, niiet Charlie ei saanud hingata ja sülitas talle näkku. "Siduge ta kinni ja pange trümmi luku taha." ütles Hannah vihaselt, võttis jahmunud näoga Sami käest kinni ja kõndis minema, jättes piraadid Charliega tegelema.
*******
Ehehh... see osa oli siis natuke vägivaldsem, aga järgmine peaks ( vist? ) romantilisem olema ;D. Kriitika?
|
|
Susie
Võlur
Number One.
Posts: 66
|
Post by Susie on Apr 25, 2008 11:09:50 GMT 3
Uut tahaks
|
|
|
Post by spring on Apr 25, 2008 18:15:33 GMT 3
Noojahh... olin selle jutu jälle kuskile toppinud, aga leidsin õnneks üles.. ;D
8.
Hannah istus mugavas toolis Sami kajutis ning vaatas huviga, kuidas kapten ise rahutult edasi-tagasi kõnnib. Vaikus... Hannah ei suutnud seda taluda. " Aitäh." ütles ta Samile, kes selle peale tema ees seisma jäi. Sam noogutas. Kusagilt kaugelt kuuldus kajutisse piraatide möirgeid ja lainte laksumist. " Aitäh sulle. " suutis Sami lõpuks käheda häälega pomiseda. " Mille eest?" küsis Hannah üllatunult. Sam ei vastanud, vaid hakkas uuesti edasi-tagasi kõndima. " Millal te mul koju minna lubate?" küsis Hannah esimese küsimuse, mis talle pähe tuli. " Ma ei tea." vastas Sam pahuralt ja istus lõpuks oma voodile. " Olgu siis." ütles Hannah ja jätkas Sami jälgimist. Vaikus... " On see tõsi, et enne mind olid sa külmavereline tõprast mõrtsukas?" küsis Hannah uuesti, omaette muiates. Vaikus... " Noh, on või?" nõudis ta uuesti. Sam noogutas ja vaatas muigavale tüdrukule otsa. " Miks ma siis tõprast mõrtsukas olin?" küsis ta veidikene solvunud olles. " Sa tapad lihtsalt teisi, süütuid inimesi!" hüüdis Hannah, enne, kui ta ennast peatada suutis. Häbist langetas ta oma pilgu põrandale. Sam vaatas talle mõtlikult otsa. " See ei ole tõsi." Hannah tõstis oma pilgu. " ON KÜLL!" karjus ta vihaselt. " Ole mees, ja TUNNISTA SEDA!" Tema suurimaks üllatuseks Sam vaid naeratas. " Sina pole olnud sellel laeval nii kaua, kui mina, sina ei tea, keda ma tegelikult jahin." ütles Sam rahulikult ja jälgis, kuidas tüdruk näost üleni punaseks värvus. " Keda sa siis jahid?" ründas Hannah uuesti, " Ainult printsesse?" " Ei." vastas Sam ikka veel sellesama rahuliku häälega. " Ma jahin ainult piraate." Hannah turtsatas. " Ise oled ju samasugune nagu nemad." " Sa ei tea mind." " Tean küll!" Sam turtsatas. " Mida täpselt sina minust tead, kui küsida võin?" küsis ta naeratades. " Sa oled minust sisse võetud!" hüüdis Hannah võidukalt. Naeratus haihtus Sami näolt otsekohe. " Ei ole." ütles ta ja pani käed rinnal risti. " Oled küll." " Ei ole!" " Oled, ja sa tead seda!" " Ei ole!" " Oled, täpselt niisamuti, nagu sa oled eitajagi!" " Ei-" " HAAA!" Hannah oli võidukalt püsti karanud. " Mida?" küsis Sam, kui ta nägi tüdruku näol võidurõõmu. Hannah turtsatas ja vajus tagasi istuma. " Ma ei saa aru, mis teil, poistel viga on.." " Mida?" küsis Sam uuesti, kuid alles jõudis talle kõik kohale ja tal vajus suu lahti. " Jõudis kohale, mis?" noris Hannah naeratades. Sam lasi pea norgu. " Tunnista seda." käskis Hannah muiates. " Mida?" ütles Sam vihaselt. " Sa ju tead seda!" " Ma tahan seda sinu suust kuulda." lausus Hannah, tundes ilmatut rõõmu Samile piinlikuse põhjustamisel. Vaikus... " Olgu, ma tunnistan seda!" hüüdis Sam lõpuks. " SA MEELDID MULLE! Oled nüüd rahul?!" " Ma olen väga rahul." ütles Hannah ja tõusis püsti. " Kuhu sa lähed?" küsis Sam ja jälgis, kuidas tüdruk ringutas. Hannah ei vastanud vaid istus Sami kõrvale. " Mida?" küsis Sam ja vaatas tüdrukule otsa. " Sa meeldid mulle ka." ütles Hannah vaikselt . Rohkem sõnagi lausumata, võttis Hannah Samist kinni, ja suudles teda. Siis kuulsid Hannah ja Sam summutatud ahhetamist ja Sam lasi Hannahi lahti. Üllatunult vaatasid mõlemad ukseklaasist piiluvat meeskonda ja puhkesid naerma.
*********
Kriitika?
|
|
|
Post by nipsu123 on May 15, 2008 22:10:41 GMT 3
Pole kriitikat..väga lahe(Y)
|
|
|
Post by Jezzy on May 18, 2008 13:32:27 GMT 3
hästiruttu paluks uut osa ülesse
|
|
|
Post by spring on May 18, 2008 17:33:57 GMT 3
Mmmm.. Siis selline, natukene segane osa. Aga jah.
9.
Hannah seisis laeva ninal ja vaatas loojuvat päikest. Ta oli üliõnnelik, kuid samas seletamatult kurb. See kogu lugu Samiga oli tema jaoks ikka veel ebareaalne - nagu muinasjuttudes, et röövel armub oma pantvangi. Kuid see ei olnud muinasjutt. See oli tema jaoks päriselt, ja Hannah ei suutnud selle mõttega harjuda. Järsku sulgusid kellegi käed ümber ta piha ja Sam toetas oma pea tüdruku õlale. Hannah ei öelnud midagi, vaid sulges oma silmad. Ja ta endagi imestuseks veeres paar pisarat mööda ta põske alla. Sam ehmus ja võttis oma pea ruttu ära, kartes, et ta on liiga otsekohene. Õrnalt pööras ta Hannahi ümber ja vaatas talle silma. " Miks sa nutad?" küsis ta ettevaatlikult ja pühkis vaikselt pisarad Hannahi näolt. Hannah naeratas tahes-tahtmata ja kehitas õlgu. " Ma ei tea..." ütles ta vaikselt. " Ilmselt... igatsen ma koju." Sam ohkas raskelt. " Siis sa ka lähed koju." ütles ta, kuigi teadis, et ta on lootusetult armunud. " Päriselt?" küsis Hannah imestunult. " Ma ei saa ju sind siin hoida." ütles Sam ja üritas naeratada. " Ma lähen ütlen Fredile, et ta kursi Limoné poole võtaks." " Ei, ära mine." ütles Hannah ja haaras Sami käest. " Sa võid seda ka hiljem teha." Sam raputas pead. " Kui me praegu läheme, siis jõuame palju varem kohale." lausus ta reipalt. " Seda vähem ma tahan, et sa seda teeksid." vastas Hannah ja hoidis Samist kangekaelselt kinni. Sam vaatas talle otse silma. " Homme, palun!" anus Hannah . " Sa võid kurssi muuta homme, aga mitte täna! Palun!" " Miks sa seda tahad?" küsis ta vaikselt. " Sa igatsed ju koju." " Jah, " vastas Hannah. " Aga mitte niipea. Ma tahan veel...koos sinuga olla." Sam vaikis, rebis oma käe Hannahi haardest ära ja kõndis minema, jättes Hannahi tuimalt laeva ninale seisma.
*******
Keegi koputas uksele. Hannah tõusis istukile ja ütles uimaselt: " Sisse!" Fred tuli üsna kurvalt sisse ja vaatas Hannahile silma. " Me jõuame varsti Limoné lähedale, kust Deemon su linna aerutab." ütles ta vaikselt. " Miks?" küsis Hannah kohe. " Miks ta mind sinna a e r u t a b?" " Sest kui me linna läheme, hakkavad nad meid pommitama, sest meie ju röövisime sinu." vastas Fred ja naeratas talle kurvalt. " Aga sa pead ennast valmis seadma." Hannah noogutas. Fred lahkus Hannahi kajutist ja Hannah tundis, kuidas pisarad talle silma tulid. Ta ei tahtnud laevalt lahkuda, kohe üldse ei tahtnud. Ja siis koitis tal üks mõte...
Natukese aja pärast seisis Hannah laevatekil ja vaatas kurvalt, kuidas ühed madrused ankru , ja teised väikese paadikese vette lasid. " Oled sa valmis?" küsis Sam Hannahi kõrvale ilmudes. Hannah noogutas. Fred lonkis kurvalt Hannahi juurde. " Noh..." alustas ta vaikselt. " Head aega siis... Hannah." Hannah kallistas teda. " Nägemist." ütles ta samuti vaikselt ja eemaldus piraatide summast, ronides Sami järel üle poordi ja mööda laeva keret alla, paati. Sami tahtis aidata tal paati astuda, kuid Hannah ei teinud ta käest väljagi ja astus enesekindlalt paati. " Lähme siis?" küsis Sam ja haaras aerud kätte. Hannah noogutas ükskõikselt. Vaikus... " Kas sa viitsid koos minuga lossi tulla?" küsis Hannah ja nõjatus vastu paadiäärt. " Ma tahaks sind oma vanematele tutvustada." " Ee-" " Tore." ütles Hannah ja naeratas.
Umbes pärast kahte tundi piinlikut vaikust jõudsid nad lõpuks sadamasse , kus inimesed teda hämmastunult jõllitasid. Sam aitas seekord Hannahi paadist välja ja sidus paadi kai külge kinni. Hannah hakkas mööda sillutatud teed lossi poole minema, Sam järgnes talle. Kui nad lossiaedadeni jõudsid, kõndis Sami Hannahi kõrvale ja haaras tal käest. " Mida?" küsis Hannah ärritunult ja vaatas Samile otsa. Sam võttis sõnagi lausumata Hannahist kõvemini kinni ja suudles teda. Hannah oli jahmunud, ja vaatas küsivalt poisile otsa. " Ma armastan sind." ütles Sam ja mõne hetke vahtisid mõlemad üksteisele otsa. Siis võttis Hannah Sami käest kinni ja läks vaikides mööda teed edasi. Lõpuks jõudsid nad lossi, kus valvurid lihtsalt vahtisid teda ja lasid nii tema, kui ka Sami mööda. Hannah otsis oma vanemaid igalt poolt taga - neid polnud trooniruumis, söögisaalis... Kõige lõpuks ronisid nad vaikides keerdtrepist üles magamiskambritesse, ja leidisid kuninga ja kuninganna oma kambritest. " Ema, isa !" kiljatas Hannah rõõmsalt ja vajus oma sõnatutele vanematele kaela. Kuid kuningas oli märganud Sami. " Põrgu päralt, see on ju Deemon!" karjus ta vihaselt . " VALVURID!" Kambri uksi valvanud valvurid ruttasid sisse ja suunasid oma odad Samile. Hannah lasi oma ema lahti ja kõndis Sami juurde. " Kui te tahate teda tappa, siis peate te enne minu ära tapma, on selge?!" ütles ta tulivihaselt ja vaatas oma isale otsa. " Saage tuttavaks Samiga - minu röövija, päästja ja elu armastusega." Kuningal vajus suu lahti. " Hannah, ole mõislik nüüd." ütles ta anuva häälega. " Temasugune piraadirämps väärib surma poomise läbi!" Sam läks näost punaseks. " Ei, ei vääri." lausus Hannah. " Ja kusjuures, ma ei tulnud koju. Ma tulin vaid teile ütlema, et minuga on kõik korras, ja muretsemiseks pole põhjust." " Hannah..." alustas ema ahastades. " Ma saan aru, aga..." " Kuulake mind!" karjatas Hannah vihaselt. " Ma olin need paar nädalat palju õnnelikum, kui ma olen olnud terve oma elu jooksul! Ja ma lähen Samiga kaasa, mind ei huvita, mida te arvate!" Kuninganna ohkas. " No, eks ma oleks pidanud seda aimama juba siis, kui sa välja hiilima hakkasid..." " Sa teadsid?" küsis Hannah õudusega. Mõlemad ta vanemad noogutasid. " Sina ka?" küsis Hannah oma isalt. " Jah." vastas kuningas rahulolematult. " Igatahes..." jätkas endist teemat Hannahi ema. "... sa..." " Ma lähen." ütles Hannah kangekaelselt. " Sa... lähed." kordas ta ema vaikselt. " Olgu." " Ma tulen teile hästi tihti külla, ma luban!!" lubas Hannah naeratades. " Ja ma ei tee pahandust, ma luban!!" " Hannah..." ohkas ta isa vaikselt. " Küll sina oled alles imelik..." " Jah, just täpselt." Sam jälgis vaidlust vaikselt pealt, kuid seesmiselt ta vaid palvetas... " Oh, olgu mine siis..." ütles kuningas tasa ja naeratas. " Aga vaata sa mul, et sa tõesti pahandust ei tee!" " Jah, ma luban!" lausus Hannah ja oli pööraselt õnnelik. Hannah kallistas veel oma vanemaid tugevalt ja läks siis koos Samiga lossist minema, aina väikse paadi poole. Sam oli kummaliselt vaikne. " Mis on, Sam?" küsis Hannah õnnelikult. " Ei midagi." vastas Sam, kuid naeratas. Hannah muigas kavalalt ja jäi seisma. " Ma armastan sind ka." ütles ta tasa ja naeratades talle säravalt, suudles teda.
**********
Minu arust veidike ebareaalne osa, aga mis teha.
|
|