Post by alyna on Mar 15, 2008 22:59:57 GMT 3
Tegelikult ma ei tea, kas see käib päris selle teema alla, aga ma ei oska seda ka mujale panna...
***
1.
Akna tagant vihiseb mööda värviliste tulede meri. Tumeda öötaeva taustal paistavad linnatuled hästi silma. Edasi kihutava rongi tühjas kupees istub tüdruk ja vaatab ainiti aknast avanevat vaatepilti. Tema silmadest paistab nukrus kuid ta ei nuta.
Kõik tuttav on jäänud seljataha ning ees ootab uus tundmatu maailm. Tüdruk on printsess, tõeline printsess, kes siiani on elanud oma vanemate juures kuid nüüd läheb oma tädi ja onu juurde. Tüdruku vanem õde on troonipärija ja seetõttu soovivad vanemad nooremale tütrele anda võimaluse normaalseks eluks, nüüd kui ta on juba piisavalt vana. Tüdruk mõistab ja soovib seda ka ise kuid ikkagi on ta natuke kurb ja hirmunud.
Lõpuks jõuab rong oma sihtkohta, Melioni. Enne rongilt mahaminekut kontollib Angie, täisnimega Angie Aceline Aily, kas kõik asjad said ikka kaasa ning hingab veel korraks sügavalt sisse ja välja. Tema uus elu algab sellel hetkel kui ta rongist väljub. Angiet tervitab tuledes öine linn, mis näib tüdrukule tohutu ja imelisena. Loomulikult on talle vastu tulnud ka tema tädi ja onu.
“Tere Angie! Mul on nii hea meel sind näha.”ütleb tädi teda kallistades.
“Kuidas reis läks?” küsib nüüd onu.
“Tere. Reis läks hästi,” vastab Angie ja naeratab ujedalt. Praegu räägvad nad temaga tema kodukeeles kuid Angi teab, et varsti tuleb tal ära õppida kohalik keel, mida Melionis ja selle ümbruses räägitakse.
Koos suundub seltskond autoni. Kohvrid pannakse pakiruumi ja kõik istuvad autosse.
“Kuidas su vanematel ja õel läheb?”
Angie räägib kodustest sünmustest, vaadates samal ajal übritsevat linna, ning viibides mõtetega kuskil hoopis kolmandas kohas. Tädi märkab seda ja lausub mõistva naeratuse saatel: “Sa oled kindlasti väsinud. Jutustamiseks on ka homme aega.”
Angie noogutab selle peale.
Varsti jõutakse kohale. “Minu uus kodu,” vilksatab mõte Angie peas.
Maja on mitmekorruseline, kõrgustesse ulatuv, nii et tüdruk peab pea kuklasse ajama kui ta katuse poole vaatab kuid tumeda taeva taustal pole seda ikka näha. Fuajeesse astudes mähib soe õhk neid enasse ja koos suundutakse lifti juurde. See kõik on Angie jaoks ühtaegu tuttavlik ja samas täiesti uus.
“Hei Angie!”
“Hei Mac!” vastab tüdruk, põgusalt oma tädipoega kallistades.
“ Tere tulemast koju!”
“Aitäh!”
“Äkki näitad sa Angile tema tuba ja viid ka kohvrid kohale,” pöördub tädi Maci poole.
“Aga muidugi,” lausub poiss naeres ja viipab tüdruku endaga kaasa.
“Head ööd sulle Angie. Ja maga nii kaua kui soovid. Hommikusöögi pärast pole vaja muretseda, ma valmistan sulle midagi siis kui sa üles tõused, eks.”
“Head ööd tädi. Onu.”
“Ma loodan, et sulle hakkab siin meeldima. Igastahes, kui sul on mingeid küsimusi, soove või mida iganes, siis ära karda küsida. Ma küll ei garanteeri et oskan sind alati aidata, aga ma vähemat proovin,” räägib poiss naerdes kuid oma sõnu tõsiselt mõeldes.
“Ma usun ka, et mulle hakkab siin meeldima ja sinu lahke pakkumise jätan ma ka meelde. Tegelikult kasutan seda vist ka kohe ära.”
“Vabalt. Mida sa soovid?”
“Kuidas ma saaks Melioni keelt õppida?”
“Ma ostsin sulle mõned iseõppimise CD’d, need on juba sinu toas, ja kui sa millestki aru ei saa, siis ma seletan sulle. Sobib?”
“Loomulikult. Aitäh!”
“Ole lahke, see siin ongi sinu uus tuba. Minu oma on kohe järgmine.”
Angie ei oska midagi kosta ja ainult naeratab. Selle peale naeratab ka Mac ja soovib tüdrukule head ööd. Seejärel jätab ta täditütre üksi, et see saaks asjad lahti pakkida ning reisist puhata.
Peale Mac’i lahkumist ei hakka Angie oma asjade lahti pakkimisega kiirustama vaid istub ja silmitseb oma tuba. See on mõnusalt avar ja hele. Tuba on jagatud tasandiks, mida ühendab omavahel seinast seina ulatuv kaheastmeline trepp. Alumisel astmel on ovaalne laud, mille ümber on mugavad kotttoolid ja väike diivan. Vasakul seinal asub suur ekraan, mõeldud nii arvuti kui televisiooni jaoks. Ülemisel astmel on ühe seina (samuti vasaku) ääres kirjutuslaud ja teise ääres voodi ning öökapp.
Angie sammub aeglaselt oma voodi juurde. Nüüd on näha ka laia aknalauda, mis asub tühja seina ääres. Mõnda aega on tüdruk nõutu, kuni leiab väikse lüliti. Seda vajutades avaneb aken, mis hõlmab tervet seina. Nüüd lülitab Angie tuled välja ning tema silme-ees laiuv vaade võtab ta peaaegu hingetuks. Öine linn on lihtsalt nii ilus.
Mõnda aega paigaletardunult vaadet imeltlenud läheb Angie tagasi kohvrite juurde ning otsib välja oma öösärgi. Ümberriietunult ronib ta voodisse ning naudib linnatulede kuma oma toas, kuni lõpuks magama jääb.
***
Kommentaare paluks ka, et mis te arvate? ;D
***
1.
Akna tagant vihiseb mööda värviliste tulede meri. Tumeda öötaeva taustal paistavad linnatuled hästi silma. Edasi kihutava rongi tühjas kupees istub tüdruk ja vaatab ainiti aknast avanevat vaatepilti. Tema silmadest paistab nukrus kuid ta ei nuta.
Kõik tuttav on jäänud seljataha ning ees ootab uus tundmatu maailm. Tüdruk on printsess, tõeline printsess, kes siiani on elanud oma vanemate juures kuid nüüd läheb oma tädi ja onu juurde. Tüdruku vanem õde on troonipärija ja seetõttu soovivad vanemad nooremale tütrele anda võimaluse normaalseks eluks, nüüd kui ta on juba piisavalt vana. Tüdruk mõistab ja soovib seda ka ise kuid ikkagi on ta natuke kurb ja hirmunud.
Lõpuks jõuab rong oma sihtkohta, Melioni. Enne rongilt mahaminekut kontollib Angie, täisnimega Angie Aceline Aily, kas kõik asjad said ikka kaasa ning hingab veel korraks sügavalt sisse ja välja. Tema uus elu algab sellel hetkel kui ta rongist väljub. Angiet tervitab tuledes öine linn, mis näib tüdrukule tohutu ja imelisena. Loomulikult on talle vastu tulnud ka tema tädi ja onu.
“Tere Angie! Mul on nii hea meel sind näha.”ütleb tädi teda kallistades.
“Kuidas reis läks?” küsib nüüd onu.
“Tere. Reis läks hästi,” vastab Angie ja naeratab ujedalt. Praegu räägvad nad temaga tema kodukeeles kuid Angi teab, et varsti tuleb tal ära õppida kohalik keel, mida Melionis ja selle ümbruses räägitakse.
Koos suundub seltskond autoni. Kohvrid pannakse pakiruumi ja kõik istuvad autosse.
“Kuidas su vanematel ja õel läheb?”
Angie räägib kodustest sünmustest, vaadates samal ajal übritsevat linna, ning viibides mõtetega kuskil hoopis kolmandas kohas. Tädi märkab seda ja lausub mõistva naeratuse saatel: “Sa oled kindlasti väsinud. Jutustamiseks on ka homme aega.”
Angie noogutab selle peale.
Varsti jõutakse kohale. “Minu uus kodu,” vilksatab mõte Angie peas.
Maja on mitmekorruseline, kõrgustesse ulatuv, nii et tüdruk peab pea kuklasse ajama kui ta katuse poole vaatab kuid tumeda taeva taustal pole seda ikka näha. Fuajeesse astudes mähib soe õhk neid enasse ja koos suundutakse lifti juurde. See kõik on Angie jaoks ühtaegu tuttavlik ja samas täiesti uus.
“Hei Angie!”
“Hei Mac!” vastab tüdruk, põgusalt oma tädipoega kallistades.
“ Tere tulemast koju!”
“Aitäh!”
“Äkki näitad sa Angile tema tuba ja viid ka kohvrid kohale,” pöördub tädi Maci poole.
“Aga muidugi,” lausub poiss naeres ja viipab tüdruku endaga kaasa.
“Head ööd sulle Angie. Ja maga nii kaua kui soovid. Hommikusöögi pärast pole vaja muretseda, ma valmistan sulle midagi siis kui sa üles tõused, eks.”
“Head ööd tädi. Onu.”
“Ma loodan, et sulle hakkab siin meeldima. Igastahes, kui sul on mingeid küsimusi, soove või mida iganes, siis ära karda küsida. Ma küll ei garanteeri et oskan sind alati aidata, aga ma vähemat proovin,” räägib poiss naerdes kuid oma sõnu tõsiselt mõeldes.
“Ma usun ka, et mulle hakkab siin meeldima ja sinu lahke pakkumise jätan ma ka meelde. Tegelikult kasutan seda vist ka kohe ära.”
“Vabalt. Mida sa soovid?”
“Kuidas ma saaks Melioni keelt õppida?”
“Ma ostsin sulle mõned iseõppimise CD’d, need on juba sinu toas, ja kui sa millestki aru ei saa, siis ma seletan sulle. Sobib?”
“Loomulikult. Aitäh!”
“Ole lahke, see siin ongi sinu uus tuba. Minu oma on kohe järgmine.”
Angie ei oska midagi kosta ja ainult naeratab. Selle peale naeratab ka Mac ja soovib tüdrukule head ööd. Seejärel jätab ta täditütre üksi, et see saaks asjad lahti pakkida ning reisist puhata.
Peale Mac’i lahkumist ei hakka Angie oma asjade lahti pakkimisega kiirustama vaid istub ja silmitseb oma tuba. See on mõnusalt avar ja hele. Tuba on jagatud tasandiks, mida ühendab omavahel seinast seina ulatuv kaheastmeline trepp. Alumisel astmel on ovaalne laud, mille ümber on mugavad kotttoolid ja väike diivan. Vasakul seinal asub suur ekraan, mõeldud nii arvuti kui televisiooni jaoks. Ülemisel astmel on ühe seina (samuti vasaku) ääres kirjutuslaud ja teise ääres voodi ning öökapp.
Angie sammub aeglaselt oma voodi juurde. Nüüd on näha ka laia aknalauda, mis asub tühja seina ääres. Mõnda aega on tüdruk nõutu, kuni leiab väikse lüliti. Seda vajutades avaneb aken, mis hõlmab tervet seina. Nüüd lülitab Angie tuled välja ning tema silme-ees laiuv vaade võtab ta peaaegu hingetuks. Öine linn on lihtsalt nii ilus.
Mõnda aega paigaletardunult vaadet imeltlenud läheb Angie tagasi kohvrite juurde ning otsib välja oma öösärgi. Ümberriietunult ronib ta voodisse ning naudib linnatulede kuma oma toas, kuni lõpuks magama jääb.
***
Kommentaare paluks ka, et mis te arvate? ;D