Post by bellatrix on Feb 2, 2008 17:30:23 GMT 3
Ma ei tea, kui kaua olin seal juba istunud. Tuul sasis mu juukseid ja
ma lihtsalt ei suutnud tõusta ja ära minna. Ma ei teadnud enam mida
arvata. Kas see mille ma sain oli tõepoolest tõsi?
"Laura! Lõpuks ometi, ma otsisin sind. Su kasuema ütles et sa läksid
juba mitu tundi tagasi ära." ütles Sandra.
Ma ei suutnud vastata.
"Mis viga? Sa mõtled ikka veel selle kirja peale mis sulle saadeti?
Ah, see polnud kindlasti tõsi. Unusta see lihtsalt ära. Keegi tahtis
kindlasti lihtsalt nalja teha." rääkis Sandra.
"Unusta ära? Seal oli kirjas, et mu ema on elus! Kuidas ma saan lihtsalt ära unustada!? karjusin ma.
"Laura..." alustas Sandra.
"Ma olen terve elu pidanud elama oma isa ja tema vastiku naisega. Mu isa on koguaeg rääkinud, et mu ema on surnud. Tähendab kui ta ÜLDSE on rääkinud. Tema jaoks pole teda olemaski. Mul pole oma emast ainsatki pilti. Ma ei saa lihtsalt unustada!" ütlesin vihaselt, märgates, et olen püsti tõusnud.
"Aga mida sa siis teha kavatsed?" küsis Sandra.
"Ma lähen teda otsima." vastasin kiiresti.
"Kas sa oled hull? Sa ei saa ju. Väidetavalt elab su ema Tartus. Ja meie elame Tallinas, mäletad veel? Sa ei saa tervet linna lihtsalt suvalt läbi otsida !" ütles Sandra.
"Ma ei hakkagi suvalt ju. Ma lähen kõigepealt Hilda juurde. Mäletad teda? See kes rääkis, et tunneb mu ema. Võibolla tema teab midagi..." rääkisin ma.
"Ah, ise tead. Sa oled lihtsalt hull." ütles Sanda ja hakkas ära minema.
"Ma mõtlesin, et sa tuled ka kaasa..." ütlesin kiiresti aimates juba vastust.
"Mida? Kaasa? Hull oled? Sorry tõesti aga ei. Esiteks ei laseks mu vanemad mind niimodi mitmeks päevaks kodust ära ja teiseks ega ma ei tuleks muidu ka. Sorry, aga ma olen kindel, et sa ei leia teda." ütles Sandra. "Ja arvad, et sinu isa laseb sul minna?"
"Ega ma ei kavatsenudki küsida. Ma lähen salaja." vastasin talle ning kõndisin tagasi koju.
*
Kell oli 05.00
Kapil helises mu äratuskell.
Võtsin oma koti, mille olin eelmisel päeval kokku pakkinud ja hakkasin minema. Tahtsin minna, kõige varasema bussiga, enne kui mu isa ja kasuema ärkavad.
Jätsin isale kirja:
Läksin paariks päevaks Tartusse. Ära mind otsi. Mõne päeva pärast tagasi.
Laura.
Ma ei osanud arvata, mis ta sellest kirjast mõtleb. Kas ta tuleb mind otsima või ei ?
Aga hetkel polnud sel tähtsust. Haarasin oma koti ja avasin ukse nii vaikselt kui suutsin.
Läksin just aiast välja ja hakkasin bussijaama poole kõndima. Kuid järsku kuulsin seljataga samme. Ma pöörasin kiiresti ümber ja...
ma lihtsalt ei suutnud tõusta ja ära minna. Ma ei teadnud enam mida
arvata. Kas see mille ma sain oli tõepoolest tõsi?
"Laura! Lõpuks ometi, ma otsisin sind. Su kasuema ütles et sa läksid
juba mitu tundi tagasi ära." ütles Sandra.
Ma ei suutnud vastata.
"Mis viga? Sa mõtled ikka veel selle kirja peale mis sulle saadeti?
Ah, see polnud kindlasti tõsi. Unusta see lihtsalt ära. Keegi tahtis
kindlasti lihtsalt nalja teha." rääkis Sandra.
"Unusta ära? Seal oli kirjas, et mu ema on elus! Kuidas ma saan lihtsalt ära unustada!? karjusin ma.
"Laura..." alustas Sandra.
"Ma olen terve elu pidanud elama oma isa ja tema vastiku naisega. Mu isa on koguaeg rääkinud, et mu ema on surnud. Tähendab kui ta ÜLDSE on rääkinud. Tema jaoks pole teda olemaski. Mul pole oma emast ainsatki pilti. Ma ei saa lihtsalt unustada!" ütlesin vihaselt, märgates, et olen püsti tõusnud.
"Aga mida sa siis teha kavatsed?" küsis Sandra.
"Ma lähen teda otsima." vastasin kiiresti.
"Kas sa oled hull? Sa ei saa ju. Väidetavalt elab su ema Tartus. Ja meie elame Tallinas, mäletad veel? Sa ei saa tervet linna lihtsalt suvalt läbi otsida !" ütles Sandra.
"Ma ei hakkagi suvalt ju. Ma lähen kõigepealt Hilda juurde. Mäletad teda? See kes rääkis, et tunneb mu ema. Võibolla tema teab midagi..." rääkisin ma.
"Ah, ise tead. Sa oled lihtsalt hull." ütles Sanda ja hakkas ära minema.
"Ma mõtlesin, et sa tuled ka kaasa..." ütlesin kiiresti aimates juba vastust.
"Mida? Kaasa? Hull oled? Sorry tõesti aga ei. Esiteks ei laseks mu vanemad mind niimodi mitmeks päevaks kodust ära ja teiseks ega ma ei tuleks muidu ka. Sorry, aga ma olen kindel, et sa ei leia teda." ütles Sandra. "Ja arvad, et sinu isa laseb sul minna?"
"Ega ma ei kavatsenudki küsida. Ma lähen salaja." vastasin talle ning kõndisin tagasi koju.
*
Kell oli 05.00
Kapil helises mu äratuskell.
Võtsin oma koti, mille olin eelmisel päeval kokku pakkinud ja hakkasin minema. Tahtsin minna, kõige varasema bussiga, enne kui mu isa ja kasuema ärkavad.
Jätsin isale kirja:
Läksin paariks päevaks Tartusse. Ära mind otsi. Mõne päeva pärast tagasi.
Laura.
Ma ei osanud arvata, mis ta sellest kirjast mõtleb. Kas ta tuleb mind otsima või ei ?
Aga hetkel polnud sel tähtsust. Haarasin oma koti ja avasin ukse nii vaikselt kui suutsin.
Läksin just aiast välja ja hakkasin bussijaama poole kõndima. Kuid järsku kuulsin seljataga samme. Ma pöörasin kiiresti ümber ja...