Post by suve on Mar 2, 2008 0:45:34 GMT 3
Hakkan siia postitama aeg-ajalt mõne osa oma senimaani 8-osalisest jutust. Kunagi teen ehk edasi kah seda, aga praegu on poolik...
1.
„On Sul üldse aimu mida Sa mulle teinud oled? On Sul aimu?” Sõnas Ketrin läbi pisarate.
„Ei..Ma..” tahtis Kaspar vastata, kuid tüdruk segas vahele.
„Täpselt Sul pole õrna aimugi, Sul pole aimu, mida ma tundsin, kui …mu kunagised sõbrannad mulle selja pöörasid või kui iss haiglas oli. Sa isegi ei teadnud seda…on Sul aimu, millist hirmu ma tundsin, kui mul avastati kasvaja?? Ei! Sul pole sellest õrna aimugi ja nüüd tuled Sa ja ütled „sorry” ja loodad, et ma andestan Sulle. Ei seda, et Sa mu südame pooleks rebisid ei heasta Sa millegagi! Mitte millegagi!!!” ütles tüdruk juba keset kesklinna karjudes. Ta põskedelt voolasid suured pisarad. Kaspar tõmbas tüdruku enda embusesse ja lausus peaaegu sosinal
„Anna andeks, ma oleks tulnud, kui oleks teadnud…Ma tean, et seda ei anna heastada.. Kuid anna mulle veel üks võimalus…Palun.. Anna andeks…”
Ketrin tõukas õrnalt poisi eemale ja vaatas talle silma
„Ma pean nüüd minema…” ütles tüdruk vaikselt ja läks…
Kuu aja pärast…
Nad kohtuvad juhuslikult uuesti välikohvikus...Kaspar on oma sõprade seltsis ja tüdruk oma parima sõbraga. Järsku Ketrin tõuseb, limonaadipurk käes. Ta läheb Kaspari juurde
„Anna andeks!? Veel üks võimalus? Ha-Ha, hea nali! Sa ei helista, Sa ei vasta mu kõnedele ega sms-idele, mida ma arvama peaks?”
Enne kui Kaspar sõnagi lausuda jõuab, valab Ketrin limonaadi poisile pähe, paneb purgi lauale ning lausub, Karlile, ühele kutile poisi seltskonnast
„Tänan, et limonaadi välja tegid, see tuli asja ette.” Naeratas õrnalt, hakkas minema, kuid veel hetkeks pööras end tagasi
„Ahjaa…Kas Sa tead et igatsesin Sind? Kahjuks igatsen endiselt. Kuid Sa said oma võimaluse, Sa ei kasutanud seda. Sul õnnestus taaskord mulle haiget teha. Kuid see on nüüd läbi!”
Tüdruk sammus uhkelt oma sõbra, Birgiti juurde, mis sest, et kõik vahtisid teda. Ketrin maksis oma arve ning läks oma sõbraga ära, Kaspar jäi temast sinna istuma.
By Mirjam.
Kriitikat, kriitikat ja veelkord kriitikat!
1.
„On Sul üldse aimu mida Sa mulle teinud oled? On Sul aimu?” Sõnas Ketrin läbi pisarate.
„Ei..Ma..” tahtis Kaspar vastata, kuid tüdruk segas vahele.
„Täpselt Sul pole õrna aimugi, Sul pole aimu, mida ma tundsin, kui …mu kunagised sõbrannad mulle selja pöörasid või kui iss haiglas oli. Sa isegi ei teadnud seda…on Sul aimu, millist hirmu ma tundsin, kui mul avastati kasvaja?? Ei! Sul pole sellest õrna aimugi ja nüüd tuled Sa ja ütled „sorry” ja loodad, et ma andestan Sulle. Ei seda, et Sa mu südame pooleks rebisid ei heasta Sa millegagi! Mitte millegagi!!!” ütles tüdruk juba keset kesklinna karjudes. Ta põskedelt voolasid suured pisarad. Kaspar tõmbas tüdruku enda embusesse ja lausus peaaegu sosinal
„Anna andeks, ma oleks tulnud, kui oleks teadnud…Ma tean, et seda ei anna heastada.. Kuid anna mulle veel üks võimalus…Palun.. Anna andeks…”
Ketrin tõukas õrnalt poisi eemale ja vaatas talle silma
„Ma pean nüüd minema…” ütles tüdruk vaikselt ja läks…
Kuu aja pärast…
Nad kohtuvad juhuslikult uuesti välikohvikus...Kaspar on oma sõprade seltsis ja tüdruk oma parima sõbraga. Järsku Ketrin tõuseb, limonaadipurk käes. Ta läheb Kaspari juurde
„Anna andeks!? Veel üks võimalus? Ha-Ha, hea nali! Sa ei helista, Sa ei vasta mu kõnedele ega sms-idele, mida ma arvama peaks?”
Enne kui Kaspar sõnagi lausuda jõuab, valab Ketrin limonaadi poisile pähe, paneb purgi lauale ning lausub, Karlile, ühele kutile poisi seltskonnast
„Tänan, et limonaadi välja tegid, see tuli asja ette.” Naeratas õrnalt, hakkas minema, kuid veel hetkeks pööras end tagasi
„Ahjaa…Kas Sa tead et igatsesin Sind? Kahjuks igatsen endiselt. Kuid Sa said oma võimaluse, Sa ei kasutanud seda. Sul õnnestus taaskord mulle haiget teha. Kuid see on nüüd läbi!”
Tüdruk sammus uhkelt oma sõbra, Birgiti juurde, mis sest, et kõik vahtisid teda. Ketrin maksis oma arve ning läks oma sõbraga ära, Kaspar jäi temast sinna istuma.
By Mirjam.
Kriitikat, kriitikat ja veelkord kriitikat!