Post by psychobabe on Mar 1, 2008 22:17:16 GMT 3
"Ja ma peaksin siin elama?" küsis Leslie, kõndides mööda räpaseid New York'i tänavaid, uhkelt kübara ja karvase kasukaga daamilt.
Vastust saamata lisas ta muigega: "Muideks, ema, praegu on suvi. Sa ei pea enda karust tehtud kasukaga ilutsema. Ja see isegi ei sobi sulle. Pluss veel, see on moest täitsa väljas."
Kõnetatu pistis röökima: "Mis ajast tuled sina, SINA mulle ütlema, mida mina kannan või ei kanna. Ja ära virise kogu aeg. Sa peaksid tänulik olema selle eest, mis sa saanud oled."
Seejärel võttis ta mantli seljast, ja viskas selle esimesse ettejuhtuvasse prügikasti, ning lisas: "Niikuinii sain ma selle juba
pool aastat tagasi.."
Leslie pööritas selle peale vaid silmi.
Kui nad olid umbes paarsada meertit edasi kõndinud, jõudsid ema ja tütar veidike viisakama väljanägemisega tänava juurde, kui see eelmine. Olles mõne minuti oodanud, tuli ka sinna suur ja uhke musta värvi auto, mille marki Leslie ei tuvastanud. Niipea, kui nad olid sisse istunud, hakkas ema õiendama: "No kas ei saa siis õigeks ajaks kohale jõuda? Esimest päeva tööl, ja juba hilined. Sa oled katseajaga tööl. Kui ma pean kasvõi viis sekundit ootama, oled sa vallandatud!"
"Jah, proua Smith." vastas tumedanahaline noormees alandlikult.
"See ongi meie maja vä?" küsis Leslie, kui nad olid ühe kortermaja juures peatunud. "Jah" sai ta lühikese vastuse.
Ta järges oma emale neljandale korrusele ja hakkas uksest sisse astuma, kui naine lükkas ta tagasi "Sina elad korteris 196a. See on kuuendal korrusel."
Sõnagi lausumata astus tüdruk lifti juurde ja vajuas numbri 6 ja sõitis üles. Kui uksed avanesid, torkas talle esimese asjana silma valge, kuldse ukselingiga uks, kus peal oli suurelt kirjas "196a".
Ta oli jõudnud vaevalt ukse avada, kui telefon helises. Leslie võttis toru, ja kuulis sealt tuttavat naise häält: "Homme lähed kohe kooli. Magama nüüd!"
Tüdruk vaatas enda mobiililt kella, mis näitas: 8.47 pm. "Head ööd jah," muigas tütarlaps omaette.
Hommikul, kui äratuskell oli umbes neli korda tirisenud, suvatses Leslie ennast üles ajada. Vastumeelselt läks ta kööki ja avas külmiku, kust vaatasid talle vastu igst erinevad toidud ja joogid. Ta võttis endale piima, seejärel müsli, ja hakkas sööma. Kui ta oli saanud esimese lusikatäie suhu pista, helises jälle telefon. Täis suuga vastas ta: "Jaa?"
"Leslie, oi, ma unustasin öelda, et tunnid hakkavad kell 7.50. Niiet, tee siis ruttu, autojuht on kahe minuti pärast kohal." oli kuulda ta ema häält. "Tore, et ma ka teada sain.." pobises tüdruk telefoni, kuigi ta ema, Keysha, oli juba toru ära pannud.
Ta läks riidekapi juurde, võttis enda lemmikud punased teksad ja kollase topi, ning pani need kiiresti selga. Seejärel võttis ta ühe koti enda umbes sajast kotist koosnevast kogust, ja läks välja.
"Joujou, nüüd kiiresti" ütles Leslie juhile, kui ta oli autosse hüpanud. Autojuht kimas nii kiiresti, kui seal oli võimalik sõita. Umbes viieteist minuti pärast olid nad ka kohal. "Oh my goodness. See ongi minu kool vä?" küsis Leslie, viibates ühe hallitanud neljakorruselise maja poole. "Et, preili. Teie kool asub siin nurga taga. Sinna ei saanud parkida."
"Okei, ma siis lippan. Kui mu ema näed, siis ütle et ma jäin kooli minnes auto alla. Või nägin narkareid ja lõin kampa. Aa, ja seda ütle ka, et mu pangakaart varastati ära, ja kõik raha on läinud.." hüüdis Leslie auto ust kinni lüües.
Ta kõndis mööda räpast tänavat, kus olid mingid noored. Üks must viipas ta poole ja ütles midagi teistele. Nad hakkasid kõik mõnitavalt naerma. Tüdruk ei teinud sellest välja, mõeldes muiates: 'küllap on kadedad, et nad sellist Gucci kotti ei või endale lubada..'
Kui ta oli veel paarkümmend meetrit edasi kõndinud, tuli talle vastu üks noor, umbes 14-15 aastane poiss. Ta oli Leslie lähedale jõudnud, kui koperdas äkki ja lendas Leslie'le otsa. "Vaata ette" jõudis veel tüdruk vihaselt karjuda, enne kui poiss ta Gucci kotiga ajama pani. "Apppiii, see tropp varastas mu koti!" hüüdis ta vihaselt, samas meeleheitlikult.
Kui varas möödus sellest kambast, kes enne Leslie üle naersid, pani üks pikemat sorti mustade juustega poiss talle jala taha. Varas lendas pikali, ise seejuures karjudes nii, et terve tänav kajas. Seesama poiss, tänu kellele varas kukkus, läks ta juurde, võttis koti ja sosistas: "See kott ei kuulu vist sulle, või kuidas?"
Seejärel sammus ta Leslie juurde, kes oli seda juhtumit mõnuga pealt vaadanud. "Palun. Kui mu silmad mind ei peta, peaks see sinu oma olema," lausus kutt vaikselt.
Leslie krabas koti, ja ütles uhkelt: "Ma oleks selle ise ka väga hästi kätte saanud."
"Näha oli jah," muigas kotipäästja. Leslie tõstis lõua üles, ja sammus ülbelt ja väärikalt minema. "Ega ei saa siis ennast mingi haledana näidata.." pobises ta endale. .
--
et, kolisin selle jutu siis armastusjuttude alt siia, nagu näha
muidu, kriitikat janii . yääiii .
Vastust saamata lisas ta muigega: "Muideks, ema, praegu on suvi. Sa ei pea enda karust tehtud kasukaga ilutsema. Ja see isegi ei sobi sulle. Pluss veel, see on moest täitsa väljas."
Kõnetatu pistis röökima: "Mis ajast tuled sina, SINA mulle ütlema, mida mina kannan või ei kanna. Ja ära virise kogu aeg. Sa peaksid tänulik olema selle eest, mis sa saanud oled."
Seejärel võttis ta mantli seljast, ja viskas selle esimesse ettejuhtuvasse prügikasti, ning lisas: "Niikuinii sain ma selle juba
pool aastat tagasi.."
Leslie pööritas selle peale vaid silmi.
Kui nad olid umbes paarsada meertit edasi kõndinud, jõudsid ema ja tütar veidike viisakama väljanägemisega tänava juurde, kui see eelmine. Olles mõne minuti oodanud, tuli ka sinna suur ja uhke musta värvi auto, mille marki Leslie ei tuvastanud. Niipea, kui nad olid sisse istunud, hakkas ema õiendama: "No kas ei saa siis õigeks ajaks kohale jõuda? Esimest päeva tööl, ja juba hilined. Sa oled katseajaga tööl. Kui ma pean kasvõi viis sekundit ootama, oled sa vallandatud!"
"Jah, proua Smith." vastas tumedanahaline noormees alandlikult.
"See ongi meie maja vä?" küsis Leslie, kui nad olid ühe kortermaja juures peatunud. "Jah" sai ta lühikese vastuse.
Ta järges oma emale neljandale korrusele ja hakkas uksest sisse astuma, kui naine lükkas ta tagasi "Sina elad korteris 196a. See on kuuendal korrusel."
Sõnagi lausumata astus tüdruk lifti juurde ja vajuas numbri 6 ja sõitis üles. Kui uksed avanesid, torkas talle esimese asjana silma valge, kuldse ukselingiga uks, kus peal oli suurelt kirjas "196a".
Ta oli jõudnud vaevalt ukse avada, kui telefon helises. Leslie võttis toru, ja kuulis sealt tuttavat naise häält: "Homme lähed kohe kooli. Magama nüüd!"
Tüdruk vaatas enda mobiililt kella, mis näitas: 8.47 pm. "Head ööd jah," muigas tütarlaps omaette.
Hommikul, kui äratuskell oli umbes neli korda tirisenud, suvatses Leslie ennast üles ajada. Vastumeelselt läks ta kööki ja avas külmiku, kust vaatasid talle vastu igst erinevad toidud ja joogid. Ta võttis endale piima, seejärel müsli, ja hakkas sööma. Kui ta oli saanud esimese lusikatäie suhu pista, helises jälle telefon. Täis suuga vastas ta: "Jaa?"
"Leslie, oi, ma unustasin öelda, et tunnid hakkavad kell 7.50. Niiet, tee siis ruttu, autojuht on kahe minuti pärast kohal." oli kuulda ta ema häält. "Tore, et ma ka teada sain.." pobises tüdruk telefoni, kuigi ta ema, Keysha, oli juba toru ära pannud.
Ta läks riidekapi juurde, võttis enda lemmikud punased teksad ja kollase topi, ning pani need kiiresti selga. Seejärel võttis ta ühe koti enda umbes sajast kotist koosnevast kogust, ja läks välja.
"Joujou, nüüd kiiresti" ütles Leslie juhile, kui ta oli autosse hüpanud. Autojuht kimas nii kiiresti, kui seal oli võimalik sõita. Umbes viieteist minuti pärast olid nad ka kohal. "Oh my goodness. See ongi minu kool vä?" küsis Leslie, viibates ühe hallitanud neljakorruselise maja poole. "Et, preili. Teie kool asub siin nurga taga. Sinna ei saanud parkida."
"Okei, ma siis lippan. Kui mu ema näed, siis ütle et ma jäin kooli minnes auto alla. Või nägin narkareid ja lõin kampa. Aa, ja seda ütle ka, et mu pangakaart varastati ära, ja kõik raha on läinud.." hüüdis Leslie auto ust kinni lüües.
Ta kõndis mööda räpast tänavat, kus olid mingid noored. Üks must viipas ta poole ja ütles midagi teistele. Nad hakkasid kõik mõnitavalt naerma. Tüdruk ei teinud sellest välja, mõeldes muiates: 'küllap on kadedad, et nad sellist Gucci kotti ei või endale lubada..'
Kui ta oli veel paarkümmend meetrit edasi kõndinud, tuli talle vastu üks noor, umbes 14-15 aastane poiss. Ta oli Leslie lähedale jõudnud, kui koperdas äkki ja lendas Leslie'le otsa. "Vaata ette" jõudis veel tüdruk vihaselt karjuda, enne kui poiss ta Gucci kotiga ajama pani. "Apppiii, see tropp varastas mu koti!" hüüdis ta vihaselt, samas meeleheitlikult.
Kui varas möödus sellest kambast, kes enne Leslie üle naersid, pani üks pikemat sorti mustade juustega poiss talle jala taha. Varas lendas pikali, ise seejuures karjudes nii, et terve tänav kajas. Seesama poiss, tänu kellele varas kukkus, läks ta juurde, võttis koti ja sosistas: "See kott ei kuulu vist sulle, või kuidas?"
Seejärel sammus ta Leslie juurde, kes oli seda juhtumit mõnuga pealt vaadanud. "Palun. Kui mu silmad mind ei peta, peaks see sinu oma olema," lausus kutt vaikselt.
Leslie krabas koti, ja ütles uhkelt: "Ma oleks selle ise ka väga hästi kätte saanud."
"Näha oli jah," muigas kotipäästja. Leslie tõstis lõua üles, ja sammus ülbelt ja väärikalt minema. "Ega ei saa siis ennast mingi haledana näidata.." pobises ta endale. .
--
et, kolisin selle jutu siis armastusjuttude alt siia, nagu näha
muidu, kriitikat janii . yääiii .