Post by suve on Mar 1, 2008 19:53:00 GMT 3
Hämarat tuba valgustavad vaid kolm pisikest teeküünalt ja üks paks musta värvi küünal. Tumedapäine tüdruk istub põrandal, kõige suurema küünla kõrval ja kirjutab oma viimaseid sõnu. Kirja valmis saanud, tõuseb nooruk püsti, võtab kõrvaklapid peast, ning sulgeb mõneks hetkeks silmad. Järgmiseks puhub tüdruk ära teeküünlad ja võtab kätte suure küünla. Ta läheb oma vanemate tuppa, vaatab hetkeks oma isa, ja mõtleb, kui vedanud tal tegelikult on, mis sest, et ema hetkel kodus olla ei saa. Tüdruk asetab ühe kirjadest oma vanemate voodi kõrval asuvale kapile ja suundub seejärel oma kalli õe tuppa. Ta asetab sinnagi ühe kirja. Siis tormab tüdruk välisuksest välja, otse kargesse talve.
Taevas on pilves, kuid siiski ei ole õues pime, pigem hämar. Neiu kõnnib otsustavalt postkasti juurde ja poetab kolm kirja sinna – kollasesse postkasti. Kaks kirja on tema väga headele sõbrannadele ja kolmas sellele väiksele tüdrukule, kellele ta selgituse võlgneb. Tüdruk uitab edasi, käes viimane kiri. Kiri, mis on pandud eraldi ümbrikku, et see märjaks ei saaks.
Tüdruk suundub oma lemmik kohta, hoolimata oma õhukesest särgist ja niisketest teksadest ei ole tüdrukul külm. Kui tüdruk jõuab kohale allika äärde, kus on viibinud kõik talle kallid inimesed, heidab ta pikali. Ta vaatab taevasse ja näeb pilvede vahelt paari tähte. Tüdruk sulgeb silmad. Ta keha muutub ajapikku tuimaks ning tüdruk uinub. See on uni, millest ta eal ei ärka…
Hommik
Tüdruku isa ärkab. Märgates kapil kirja, avab ta selle. Kirjas seisab:
„Kallid Ema ja Isa!
Ma armastan teid. A-L-A-T-I! Pidage seda meeles, et see ei ole teie süü. Ma tegin seda, sest ma tahtsin. Süüdi olen vaid mina ise!!
Musi!
PS! Kui te mu asjad kätte saate, leiate sealt kirja, kuhu on peale kirjutatud „Lucasele!“. Kui Angel tuleb seda küsima, siis andke see talle, palun.
Armastusega Caitlin S.“
Mees ei saanud alguses midagi aru, kui ta lõpuks mõistma hakkas, jooksis ta kohe Caitlini tuppa. Nähes, et tüdrukut seal pole, sattus ta paanikasse, saadeti välja otsimisrühm. Varsti leiti noore tüdruku külmunud surnukeha ja mees teatas koheselt tüdruku emale, kes õige pea kodus perekonna juures oli.
Kui Caitlini õde sellest teada sai, jooksis ta kohe oma tuppa, kust avastas kirja, mida ta hommikul märganud polnud. Pruunisilmne tüdruk avas kirja:
„Kallid Samara ja Chriss!
See polnud ka Teie süü, Te olete parimad!
Sam, palun hoolitse selle eest, et nad minu matustel midagi ilusat mängiks. Näiteks „Ingli puudutust“ või „I will do anything for love“
Chriss, sina vaata, et rahvas matustel liialt ei muretseks. Sa ju tead, et mulle ei meeldi inimesed, kes haletsevad. Ärge muretsege, ma olen nüüd paremas kohas.
PS! Ma tahan, et mu tuhk puistataks minu lemmik-kohta..
Cait.“
Samara valis nuttes oma venna numbri ja luges talle kirja ette.
Noor heledapäine tüdruk leinab ikka veel oma head sõbrannat. Sellest sündmusest on möödas paar päeva, kui ta saab enda nimele saadetud kirja.
„ Kulla-Kallis Keit!!
Kui Sa seda kirja loed, siis tead Sa juba, et mind enam ei ole. Kuid ära kurvasta selle üle, mida Sul enam pole. Ole rõõmus selle üle, mis Sul oli.
See ei olnud ka Sinu süü. Sa olid üks parimaid asju, mis minuga eales juhtunu on! Sa oled andnud mulle jõudu ka kõige raskematel hetkedel, kuid nüüd ma tunnen, et mul ei ole enam muud võimalust jäänud! Hüvasti, Keit, Sa saad hakkama. Oled alati saanud.
PS! Ma saadan Sulle ingli, ühe ilusa kuti näol
Sinu Cait!“
Keit puhkeb nutma ja naerma samal ajal. „Alati positiivne…“ muutub nutu-naeru segu vaikseks nutuks.
Pehmete näojoontega ja õrna kehaehitusega tüdruk avastab posti seast enda nimele adresseeritud kirja oma parimalt sõbrannalt. Ta loeb:
„Sara!
Ma tunnen, et võlgnen kõige suurema seletuse Sulle. Mäletad, kuidas ma rääkisin Sulle Lucasest, Angelist ja Keidust? Ma ei pea neid süüdlaseks, nagu ma ei pea süüdlaseks ka Sind. Sulle võisin ma rääkida kõigest, olles kindel, et see info ei leki. Sa olid minu jaoks liiga hea. Ma soovin, et saaksin sind kuidagi sellest säästa, kuid ma ei tea kuidas. Sa olid mulle alati kui „usaldusliin“, ma võisin helistada igal ajal ja sa kuulasid mind ikkagi ära. Tänan Sind selle eest. Ma saan aru, kui Sa ei mõista minu tegu, kuid ma loodan, et Sa saad kunagi sellest aru, miks ma seda tegin.
PS! Kõik läheb veel hästi, küll Sa näed!
Sinu Caitlin.“
Samal päeval saab ka üks kenade tumedate silmadega tüdruk kirja:
„Kallis Angel!
Aitähh Sulle nende võrratute hetkede eest, kuid mul on Sinult vaja veel üht viimast teenet. Nimelt, minu vanemate käes on kiri Lucasele, palun toimeta see tema kätte võimalikult kiiresti. Tänan juba ette!
PS! Ma hakkan ise vägesid juhatama, et Sinust ja Lucasest asja saaks!
Caitlin.“
Angel ruttas oma isa juurde ja käskis võimalikult kiiresti Caitlini ema juurde minna, et siis kiri Lucase kätte toimetada.
Kui Lucas saab kirja enda kätte, jääb ta hetkeks – avamata kiri käes – mõttesse, ning palub Angelil toast lahkuda. Sügav-siniste silmade ja rangete näojoontega poiss istub toolile ning avab kirja.
„Nii…Armas Lucas…
Sulle on mul kõige raskem kirjutada, nii jätsin selle kirja viimaseks. Sa olid ainus inimene, kes suutis mind naerma ajada ka siis, kui tegelikult oleksin tahtnud nutta. Sa olid minu jaoks KÕIK!
Sa ise seda küll ei teadnud, aga ma oleksin tahtnud Angeli asemel. Ma pean tunnistama, et ma olin Teie peale kade ka siis, kui ma vastupidist väitsin. Ma armastasin Sind! Siiski ei hakanud ma teid lahku ajama. Ma lihtsalt…Vaatasin pealt. Ma ei tapnud end Teie pärast. Ma tegin seda iseenda pärast. Isekusest. Ma poleks enam sekunditki rohkem veeta siin, selles kohas, selles koolis ega ka kuskil mujal.
Njah…Nüüd ma nutan. Teiste kirjadega ei olnud see nii…
Mäletad, kui me ükskord tähti vaatasime, ma nägin üht langevat ja Sa käskisid mul midagi soovida? Ma soovisin, et meist saaks paar. Paraku see nii ei läinud.
Sellest hetkest, kui Sa Angeliga käima hakkasid, kaotasin ma usu imedesse. Aga nüüd on aeg. Ma lihtsalt ei suuda enam. Tsau, näeme veel.
PS! Ma saatsin meelega Angeli kaudu kirja. Ma hoolitsen selle eest, et Teil hästi läheks! Kahekesi koos!
Armastusega & igavesti Sinu Caitlin!“
Lucas läks Angeli juurde ja võttis tal käest.
Nii nad seal elavad. Kaheksa minule kallist inimest, saades kätte minu kirjad neile. Hüvastijätu kirjad. Nüüdsest on minu ainus eesmärk hoolitseda nende kaheksa eest, kuni me taaskord kohtume…
By: Mirjam.
Häästi palju kriitikat jms jama onju?
Taevas on pilves, kuid siiski ei ole õues pime, pigem hämar. Neiu kõnnib otsustavalt postkasti juurde ja poetab kolm kirja sinna – kollasesse postkasti. Kaks kirja on tema väga headele sõbrannadele ja kolmas sellele väiksele tüdrukule, kellele ta selgituse võlgneb. Tüdruk uitab edasi, käes viimane kiri. Kiri, mis on pandud eraldi ümbrikku, et see märjaks ei saaks.
Tüdruk suundub oma lemmik kohta, hoolimata oma õhukesest särgist ja niisketest teksadest ei ole tüdrukul külm. Kui tüdruk jõuab kohale allika äärde, kus on viibinud kõik talle kallid inimesed, heidab ta pikali. Ta vaatab taevasse ja näeb pilvede vahelt paari tähte. Tüdruk sulgeb silmad. Ta keha muutub ajapikku tuimaks ning tüdruk uinub. See on uni, millest ta eal ei ärka…
Hommik
Tüdruku isa ärkab. Märgates kapil kirja, avab ta selle. Kirjas seisab:
„Kallid Ema ja Isa!
Ma armastan teid. A-L-A-T-I! Pidage seda meeles, et see ei ole teie süü. Ma tegin seda, sest ma tahtsin. Süüdi olen vaid mina ise!!
Musi!
PS! Kui te mu asjad kätte saate, leiate sealt kirja, kuhu on peale kirjutatud „Lucasele!“. Kui Angel tuleb seda küsima, siis andke see talle, palun.
Armastusega Caitlin S.“
Mees ei saanud alguses midagi aru, kui ta lõpuks mõistma hakkas, jooksis ta kohe Caitlini tuppa. Nähes, et tüdrukut seal pole, sattus ta paanikasse, saadeti välja otsimisrühm. Varsti leiti noore tüdruku külmunud surnukeha ja mees teatas koheselt tüdruku emale, kes õige pea kodus perekonna juures oli.
Kui Caitlini õde sellest teada sai, jooksis ta kohe oma tuppa, kust avastas kirja, mida ta hommikul märganud polnud. Pruunisilmne tüdruk avas kirja:
„Kallid Samara ja Chriss!
See polnud ka Teie süü, Te olete parimad!
Sam, palun hoolitse selle eest, et nad minu matustel midagi ilusat mängiks. Näiteks „Ingli puudutust“ või „I will do anything for love“
Chriss, sina vaata, et rahvas matustel liialt ei muretseks. Sa ju tead, et mulle ei meeldi inimesed, kes haletsevad. Ärge muretsege, ma olen nüüd paremas kohas.
PS! Ma tahan, et mu tuhk puistataks minu lemmik-kohta..
Cait.“
Samara valis nuttes oma venna numbri ja luges talle kirja ette.
Noor heledapäine tüdruk leinab ikka veel oma head sõbrannat. Sellest sündmusest on möödas paar päeva, kui ta saab enda nimele saadetud kirja.
„ Kulla-Kallis Keit!!
Kui Sa seda kirja loed, siis tead Sa juba, et mind enam ei ole. Kuid ära kurvasta selle üle, mida Sul enam pole. Ole rõõmus selle üle, mis Sul oli.
See ei olnud ka Sinu süü. Sa olid üks parimaid asju, mis minuga eales juhtunu on! Sa oled andnud mulle jõudu ka kõige raskematel hetkedel, kuid nüüd ma tunnen, et mul ei ole enam muud võimalust jäänud! Hüvasti, Keit, Sa saad hakkama. Oled alati saanud.
PS! Ma saadan Sulle ingli, ühe ilusa kuti näol
Sinu Cait!“
Keit puhkeb nutma ja naerma samal ajal. „Alati positiivne…“ muutub nutu-naeru segu vaikseks nutuks.
Pehmete näojoontega ja õrna kehaehitusega tüdruk avastab posti seast enda nimele adresseeritud kirja oma parimalt sõbrannalt. Ta loeb:
„Sara!
Ma tunnen, et võlgnen kõige suurema seletuse Sulle. Mäletad, kuidas ma rääkisin Sulle Lucasest, Angelist ja Keidust? Ma ei pea neid süüdlaseks, nagu ma ei pea süüdlaseks ka Sind. Sulle võisin ma rääkida kõigest, olles kindel, et see info ei leki. Sa olid minu jaoks liiga hea. Ma soovin, et saaksin sind kuidagi sellest säästa, kuid ma ei tea kuidas. Sa olid mulle alati kui „usaldusliin“, ma võisin helistada igal ajal ja sa kuulasid mind ikkagi ära. Tänan Sind selle eest. Ma saan aru, kui Sa ei mõista minu tegu, kuid ma loodan, et Sa saad kunagi sellest aru, miks ma seda tegin.
PS! Kõik läheb veel hästi, küll Sa näed!
Sinu Caitlin.“
Samal päeval saab ka üks kenade tumedate silmadega tüdruk kirja:
„Kallis Angel!
Aitähh Sulle nende võrratute hetkede eest, kuid mul on Sinult vaja veel üht viimast teenet. Nimelt, minu vanemate käes on kiri Lucasele, palun toimeta see tema kätte võimalikult kiiresti. Tänan juba ette!
PS! Ma hakkan ise vägesid juhatama, et Sinust ja Lucasest asja saaks!
Caitlin.“
Angel ruttas oma isa juurde ja käskis võimalikult kiiresti Caitlini ema juurde minna, et siis kiri Lucase kätte toimetada.
Kui Lucas saab kirja enda kätte, jääb ta hetkeks – avamata kiri käes – mõttesse, ning palub Angelil toast lahkuda. Sügav-siniste silmade ja rangete näojoontega poiss istub toolile ning avab kirja.
„Nii…Armas Lucas…
Sulle on mul kõige raskem kirjutada, nii jätsin selle kirja viimaseks. Sa olid ainus inimene, kes suutis mind naerma ajada ka siis, kui tegelikult oleksin tahtnud nutta. Sa olid minu jaoks KÕIK!
Sa ise seda küll ei teadnud, aga ma oleksin tahtnud Angeli asemel. Ma pean tunnistama, et ma olin Teie peale kade ka siis, kui ma vastupidist väitsin. Ma armastasin Sind! Siiski ei hakanud ma teid lahku ajama. Ma lihtsalt…Vaatasin pealt. Ma ei tapnud end Teie pärast. Ma tegin seda iseenda pärast. Isekusest. Ma poleks enam sekunditki rohkem veeta siin, selles kohas, selles koolis ega ka kuskil mujal.
Njah…Nüüd ma nutan. Teiste kirjadega ei olnud see nii…
Mäletad, kui me ükskord tähti vaatasime, ma nägin üht langevat ja Sa käskisid mul midagi soovida? Ma soovisin, et meist saaks paar. Paraku see nii ei läinud.
Sellest hetkest, kui Sa Angeliga käima hakkasid, kaotasin ma usu imedesse. Aga nüüd on aeg. Ma lihtsalt ei suuda enam. Tsau, näeme veel.
PS! Ma saatsin meelega Angeli kaudu kirja. Ma hoolitsen selle eest, et Teil hästi läheks! Kahekesi koos!
Armastusega & igavesti Sinu Caitlin!“
Lucas läks Angeli juurde ja võttis tal käest.
Nii nad seal elavad. Kaheksa minule kallist inimest, saades kätte minu kirjad neile. Hüvastijätu kirjad. Nüüdsest on minu ainus eesmärk hoolitseda nende kaheksa eest, kuni me taaskord kohtume…
By: Mirjam.
Häästi palju kriitikat jms jama onju?