Post by suve on Nov 18, 2007 17:40:03 GMT 3
Ta lihtsalt istus seal, oma voodil, põrnitses pisikese magamistoa ühte mustaks võõbatud seina ja korrutas: See on ainult mäng, see on ainult mäng...Ta nägu oli emotsioonitu. Ei kurbust, ei rõõmu. Mitte midagi. Ta tumedad, lühikeseks lõigatud juuksed olid pulstunud. Ta peas oli vaid üks mõte. „See on ainult mäng..“
Tüdruk tõusis püsti, avas akna. Tuulevaikne...Ta läks ja istus tagasi voodile, samale kohale et seina vaadates mõelda. Järsku tõusis tuul ja ühel hetkel, istus voodil, tüdruku kõrval, poiss. „See on ju ainult mäng.“ Sõnas tüdruk küsivalt, ise ikka veel seina jälgides. „Sa tahad, et ma ütleksin Sulle, et „Ei, see ei ole ainult Mäng“, kuid sa tead seda väga hästi, see on Mäng. Mäng, kus miski ei oma tähtsust.“ Ütles poiss tüdrukut vaadates. „See on Mäng, mille nimi on Elu...“ „Jah, see on Mäng, mille nimi on Elu..“ kordas tüdruk. Poiss suudles õrnalt tüdrukut, ning seejärel kadus sama kiirelt ja salapäraselt, kui ilmus.
Tüdruk jälle lihtsalt istus seal, oma voodil, põrnitses pisikese magamistoa ühte mustaks võõbatud seina. Ta tõusis ja sulges akna. Seejärel istus taas voodile ja ütles: See on ainult Mäng, see on ainult Mäng...Ta nägu oli endiselt emotsioonitu. Seal oli siiski üks erinevus. Mööda tüdruku põske voolas üksainus tulikuum pisar. Üksainus...
Ta peas ei olnud enam üks mõte..“See on ainult Mäng. Miski ei oma tähtsust. See on ainult Mäng. Mäng, mille nimi on Elu. See on ainult Mäng. Mäng kuhu kuuluvad kõik. See on ainult Mäng. Mäng, millest on vaid üks väljapääs. Surm...“
Järge ei tule! Lihtsalt üks hetkeemotsioon oli (:
Mirjam
Tüdruk tõusis püsti, avas akna. Tuulevaikne...Ta läks ja istus tagasi voodile, samale kohale et seina vaadates mõelda. Järsku tõusis tuul ja ühel hetkel, istus voodil, tüdruku kõrval, poiss. „See on ju ainult mäng.“ Sõnas tüdruk küsivalt, ise ikka veel seina jälgides. „Sa tahad, et ma ütleksin Sulle, et „Ei, see ei ole ainult Mäng“, kuid sa tead seda väga hästi, see on Mäng. Mäng, kus miski ei oma tähtsust.“ Ütles poiss tüdrukut vaadates. „See on Mäng, mille nimi on Elu...“ „Jah, see on Mäng, mille nimi on Elu..“ kordas tüdruk. Poiss suudles õrnalt tüdrukut, ning seejärel kadus sama kiirelt ja salapäraselt, kui ilmus.
Tüdruk jälle lihtsalt istus seal, oma voodil, põrnitses pisikese magamistoa ühte mustaks võõbatud seina. Ta tõusis ja sulges akna. Seejärel istus taas voodile ja ütles: See on ainult Mäng, see on ainult Mäng...Ta nägu oli endiselt emotsioonitu. Seal oli siiski üks erinevus. Mööda tüdruku põske voolas üksainus tulikuum pisar. Üksainus...
Ta peas ei olnud enam üks mõte..“See on ainult Mäng. Miski ei oma tähtsust. See on ainult Mäng. Mäng, mille nimi on Elu. See on ainult Mäng. Mäng kuhu kuuluvad kõik. See on ainult Mäng. Mäng, millest on vaid üks väljapääs. Surm...“
Järge ei tule! Lihtsalt üks hetkeemotsioon oli (:
Mirjam