Post by suve on Feb 1, 2008 23:37:05 GMT 3
Elas kord 2 tüdrukut – Kairi ja Samara - nad olid peaaegu parimad sõbrannad. Neil oli üks ühine sõber – Kenri - poiss, kes neile mõlemale meeldis. Samara teadis Kenrit juba üle aasta. Kairi vaid mõned kuud.
Ühel päeval juhtus nii, et Kairi ei usaldanud enam Samarat. Ta hakkas hoopis salatsema. Järgmisel päeval avastas Samara, et Kairi ja Kenri käivad. See tegi haiget, kuid Sam oli lubanud, et ta on värske paari üle õnnelik õnnelik. Ta hakkas neist eemale hoidma, sest ta tundis end nende seltsis üleliigsena. Talle ei meeldinud ennast üleliigsena tunda. Ta üritas neist mitte välja teha. Kuid iga kord, kui ta neid nägi, torkis tal midagi südames. Kuid ta ei näidanud seda välja. Ta teeskles naermist. Ta oskas hästi teeselda. Ta kartis, et kui keegi ta teesklusest aru saab, kasutab see keegi seda halvasti ära. Aga keegi ei saanud aru. Kõik arvasid, et tüdrukul on kõik suurepärases korras. Samara eraldas ennast teiste seltskonnast. Ta jäi järjest üksikumaks. Lõpuks oli ta ümber küll sadu inimesi, kuid mitte ühtegi sõpra. Keegi ei osanud arvata, et tüdruk tahaks ainult nutta ja kurb olla. Et ta tahaks sõpra, kes koguaeg temaga oleks ja teda kuulaks. Ja usaldaks.
Kõik muutus siis, kui Kairi ja Kenri lahku läksid. Poiss läks kohe Sami juurde. Kenri tahtis sõber olla. Samara ja Kenri käisid mõnda aega, kuni tüdruk mõistis, et Kenri ja Kairi veavad teda ninapidi. Ta tegi plaani.
Ühel öösel helistas Samara Kenrile ja ütles, et kui poiss teda veel näha tahab, peab ta oma suhted igaveseks Kairiga lõpetama. Poiss ei olnud loomulikult nõus.
Järgmisel päeval kolis Samara ära. Tüdruk lasi linnapeale lahti jutud, et ta on enesetapu teinud. Alles siis mõistis poiss, kui palju ta tegelikult Samist hoolis.Poiss jättis Kairi päriselt maha ja muutus ise kurvaks. Kui poiss teada sai, et Samara on siiski elus, läks ta kohe tüdruku juurde, tunnistas kõik üles ja palus andestust. Tüdruk mõistis, et Kenri on siiras. Ta nägi seda poisi silmadest.
Kuid tüdruk ei olnud enam poisiga nõus käima hakkama. Ühest küljest kartis ta haiget saada. Hirm pimestas teda. Teisest küljest, oli ta harjunud üksi olema. Tal ei olnud enam kedagi vaja. Ta ainus soov oligi, et ta üksi jäetaks.
Möödus palju aastaid.
Kenri oli tüdruku unustanud. Vahel harva tuli talle Samara meelde . Samara aga, töötas edukal kohal, tal oli oma maja ja isegi koer. Ainus elusolend, keda ta usaldada julges.Ta armastas Kenrit ikka veel. Ta ei olnud poissi peale mahajätmist näinud.
Kord, kui Sam pargis koeraga jalutas, nägi ta Kenrit. Ta teadis silmapilkselt, et see oli see mees, kes teda armastas. Ka Kenri märkas naist ja ainus mõte, mis mehel peast läbi käis oli selline: „Päääris kobe tükk“. Kenri ei mäletanud Sami. Ta üritas Samaraga rääkida, kuid nähes, et Kenri teda ei mäleta, tõukas naine tolle ära. Sam ei läinud enam kunagi sinna parki. Kenri aga, käis seal võimalikult tihti, et naist näha. Ainus, mis mees tahtis, oli üheöösuhe. Mitte midagi muud.
Ühel öösel lendas Kenri korteriaknast sisse kivi, mille ümber oli mässitud foto temast ja Samarast noorena, ning kiri: „Ah see oligi sinu surematu armastus??“
Tol hetkel ei saanud mees sellest aru. Alles mõni aasta hiljem, kui ta abiellus, nägi ta oma pulmas võõrast ja nutvat naist-mitte lahinal nutvat vaid naist, kelle põselt voolasid pisarad ja suul oli väike õel muie - sai ta aru, et see oligi olnud tüdruk, kellele ta igavest armastust vandus.
„Kallis, mis teed seal?“ kostis mehe abikaasa hääl köögist. See oli Samara õde. Samara ja ta õde – Helena - armastasid teineteist väga ja olid üksteise heaks kõigeks valmis. Helena tahtis kättemaksu mehele, kes ta õele haiget teinud oli. Samara ise ei teadnud sellest midagi. Ei saanudki teada, sest ta oli läinud peale Kenri pulmi välismaale ja katkestanud kõik endised suhted oma pere ja sõpradega. Ta tahtis oma ülejäänud elu üksi veeta...
Kommentaariks seda, et kriitikat tahaks, algus on suht-koht oma elust ja....Nevermind
By Mirjam S.
Ühel päeval juhtus nii, et Kairi ei usaldanud enam Samarat. Ta hakkas hoopis salatsema. Järgmisel päeval avastas Samara, et Kairi ja Kenri käivad. See tegi haiget, kuid Sam oli lubanud, et ta on värske paari üle õnnelik õnnelik. Ta hakkas neist eemale hoidma, sest ta tundis end nende seltsis üleliigsena. Talle ei meeldinud ennast üleliigsena tunda. Ta üritas neist mitte välja teha. Kuid iga kord, kui ta neid nägi, torkis tal midagi südames. Kuid ta ei näidanud seda välja. Ta teeskles naermist. Ta oskas hästi teeselda. Ta kartis, et kui keegi ta teesklusest aru saab, kasutab see keegi seda halvasti ära. Aga keegi ei saanud aru. Kõik arvasid, et tüdrukul on kõik suurepärases korras. Samara eraldas ennast teiste seltskonnast. Ta jäi järjest üksikumaks. Lõpuks oli ta ümber küll sadu inimesi, kuid mitte ühtegi sõpra. Keegi ei osanud arvata, et tüdruk tahaks ainult nutta ja kurb olla. Et ta tahaks sõpra, kes koguaeg temaga oleks ja teda kuulaks. Ja usaldaks.
Kõik muutus siis, kui Kairi ja Kenri lahku läksid. Poiss läks kohe Sami juurde. Kenri tahtis sõber olla. Samara ja Kenri käisid mõnda aega, kuni tüdruk mõistis, et Kenri ja Kairi veavad teda ninapidi. Ta tegi plaani.
Ühel öösel helistas Samara Kenrile ja ütles, et kui poiss teda veel näha tahab, peab ta oma suhted igaveseks Kairiga lõpetama. Poiss ei olnud loomulikult nõus.
Järgmisel päeval kolis Samara ära. Tüdruk lasi linnapeale lahti jutud, et ta on enesetapu teinud. Alles siis mõistis poiss, kui palju ta tegelikult Samist hoolis.Poiss jättis Kairi päriselt maha ja muutus ise kurvaks. Kui poiss teada sai, et Samara on siiski elus, läks ta kohe tüdruku juurde, tunnistas kõik üles ja palus andestust. Tüdruk mõistis, et Kenri on siiras. Ta nägi seda poisi silmadest.
Kuid tüdruk ei olnud enam poisiga nõus käima hakkama. Ühest küljest kartis ta haiget saada. Hirm pimestas teda. Teisest küljest, oli ta harjunud üksi olema. Tal ei olnud enam kedagi vaja. Ta ainus soov oligi, et ta üksi jäetaks.
Möödus palju aastaid.
Kenri oli tüdruku unustanud. Vahel harva tuli talle Samara meelde . Samara aga, töötas edukal kohal, tal oli oma maja ja isegi koer. Ainus elusolend, keda ta usaldada julges.Ta armastas Kenrit ikka veel. Ta ei olnud poissi peale mahajätmist näinud.
Kord, kui Sam pargis koeraga jalutas, nägi ta Kenrit. Ta teadis silmapilkselt, et see oli see mees, kes teda armastas. Ka Kenri märkas naist ja ainus mõte, mis mehel peast läbi käis oli selline: „Päääris kobe tükk“. Kenri ei mäletanud Sami. Ta üritas Samaraga rääkida, kuid nähes, et Kenri teda ei mäleta, tõukas naine tolle ära. Sam ei läinud enam kunagi sinna parki. Kenri aga, käis seal võimalikult tihti, et naist näha. Ainus, mis mees tahtis, oli üheöösuhe. Mitte midagi muud.
Ühel öösel lendas Kenri korteriaknast sisse kivi, mille ümber oli mässitud foto temast ja Samarast noorena, ning kiri: „Ah see oligi sinu surematu armastus??“
Tol hetkel ei saanud mees sellest aru. Alles mõni aasta hiljem, kui ta abiellus, nägi ta oma pulmas võõrast ja nutvat naist-mitte lahinal nutvat vaid naist, kelle põselt voolasid pisarad ja suul oli väike õel muie - sai ta aru, et see oligi olnud tüdruk, kellele ta igavest armastust vandus.
„Kallis, mis teed seal?“ kostis mehe abikaasa hääl köögist. See oli Samara õde. Samara ja ta õde – Helena - armastasid teineteist väga ja olid üksteise heaks kõigeks valmis. Helena tahtis kättemaksu mehele, kes ta õele haiget teinud oli. Samara ise ei teadnud sellest midagi. Ei saanudki teada, sest ta oli läinud peale Kenri pulmi välismaale ja katkestanud kõik endised suhted oma pere ja sõpradega. Ta tahtis oma ülejäänud elu üksi veeta...
Kommentaariks seda, et kriitikat tahaks, algus on suht-koht oma elust ja....Nevermind
By Mirjam S.