Post by suve on Nov 15, 2007 20:42:47 GMT 3
Armastus muudab mind paremaks
„Kas sa mäletad, kuidas me kohtusime?“ küsis umbes 70 aastane vanamees oma abikaasalt. „Jah, kullake, loomulikult.“ „Rääkige meile ka!“ nõudsid nende lapselapsed. „Olgu peale,“ sõnas vana abielupaar üheskoos.
„Ma olin kunagi väga...Kuidas öelda...ebakorralik. Ma suitsetasin ja jõin, pea igal nädalavahetusel oli uus pidu, uus tüdruksõber. Meil oli oma punt, kuhu kuulusid kokku kuus liiget: Monika, Mait, Eero, Marko, Andre ja mina, Eghert, kambajuht. Monika, teie vanatädi, oli kõige noorem, ülejäänud olid minu klassikaaslased. Ühel hommikul, 22. märtsil, kui mu mälu ei peta, nägin ma esimest korda teie vanaema, Liiset. Tal oli seljas täispikk lumivalge kleit. See mõjus väga müstiliselt, nagu oleks ingel taevast alla langenud. Sel hetkel lubasin ma endale, et selle tüdrukuga ma veel abiellun. See oli armastus esimesest silmapilgust.“ Vanamees vaatas siiralt oma eluarmastusele otsa.
Vanamemm naeratas „Vastupidiselt teie vanaisale, kes oli riietatud üleni musta, ei armunud ma esimesest silmapilgust. Ma pigem ärritusin. See kamp ei meeldinud mulle, kuigi sinna kuulus ka minu enda õde. Tema suri täpselt nädal, peale 22. märtsi. Ta sõitis purjus peaga kaljult alla...“ rääkis Liisa juba sosinal.
„Selleks ajaks olin mina juba alkoholi, tubaka ja muu sellise kraamiga lõpparve teinud. Peale Monika surma 29. märtsil avaldasid kõik meie kamba liikmed Monika perele kaastunnet.“ Jutustas vanamees edasi. „ Ja siis ma mõistsingi, et ka Eghertil on soojust ja hellust. Teie vanaisa hakkas üha sagedamini meil käima, kuni lõpuks ma armusingi temasse. Me olime koos ligi viis aastat, enne kui abiellusime. See aeg oli imeline. Kõik need aastad koos teie vanaisaga on olnud imelised.“ Sõnas laste vanaema naeratusega.
„Miks sa nii järsu muutuse tegid, kui mind kohtasid?“ küsis Liise Eghertilt, kui nende lapselapsed juba magasid. „ Ma ei tea..Ma arvan, et armastus muutis mind paremaks...“ sosistas Eghert hellalt ja nõnda vanapaar lõpuks uinus.
Võtke teadmiseks, et sellele järge ei tule, kuna MA EI OSKA ARMASTUSJUTTE KIRJUTADA!
Seegi oli kohustuslik essee.
Üks raskemaid teemasi, vähemalt nii väidab meie esta õps (essee käskis kirjutada tervise õps)
Mirjam
„Kas sa mäletad, kuidas me kohtusime?“ küsis umbes 70 aastane vanamees oma abikaasalt. „Jah, kullake, loomulikult.“ „Rääkige meile ka!“ nõudsid nende lapselapsed. „Olgu peale,“ sõnas vana abielupaar üheskoos.
„Ma olin kunagi väga...Kuidas öelda...ebakorralik. Ma suitsetasin ja jõin, pea igal nädalavahetusel oli uus pidu, uus tüdruksõber. Meil oli oma punt, kuhu kuulusid kokku kuus liiget: Monika, Mait, Eero, Marko, Andre ja mina, Eghert, kambajuht. Monika, teie vanatädi, oli kõige noorem, ülejäänud olid minu klassikaaslased. Ühel hommikul, 22. märtsil, kui mu mälu ei peta, nägin ma esimest korda teie vanaema, Liiset. Tal oli seljas täispikk lumivalge kleit. See mõjus väga müstiliselt, nagu oleks ingel taevast alla langenud. Sel hetkel lubasin ma endale, et selle tüdrukuga ma veel abiellun. See oli armastus esimesest silmapilgust.“ Vanamees vaatas siiralt oma eluarmastusele otsa.
Vanamemm naeratas „Vastupidiselt teie vanaisale, kes oli riietatud üleni musta, ei armunud ma esimesest silmapilgust. Ma pigem ärritusin. See kamp ei meeldinud mulle, kuigi sinna kuulus ka minu enda õde. Tema suri täpselt nädal, peale 22. märtsi. Ta sõitis purjus peaga kaljult alla...“ rääkis Liisa juba sosinal.
„Selleks ajaks olin mina juba alkoholi, tubaka ja muu sellise kraamiga lõpparve teinud. Peale Monika surma 29. märtsil avaldasid kõik meie kamba liikmed Monika perele kaastunnet.“ Jutustas vanamees edasi. „ Ja siis ma mõistsingi, et ka Eghertil on soojust ja hellust. Teie vanaisa hakkas üha sagedamini meil käima, kuni lõpuks ma armusingi temasse. Me olime koos ligi viis aastat, enne kui abiellusime. See aeg oli imeline. Kõik need aastad koos teie vanaisaga on olnud imelised.“ Sõnas laste vanaema naeratusega.
„Miks sa nii järsu muutuse tegid, kui mind kohtasid?“ küsis Liise Eghertilt, kui nende lapselapsed juba magasid. „ Ma ei tea..Ma arvan, et armastus muutis mind paremaks...“ sosistas Eghert hellalt ja nõnda vanapaar lõpuks uinus.
Võtke teadmiseks, et sellele järge ei tule, kuna MA EI OSKA ARMASTUSJUTTE KIRJUTADA!
Seegi oli kohustuslik essee.
Üks raskemaid teemasi, vähemalt nii väidab meie esta õps (essee käskis kirjutada tervise õps)
Mirjam