|
Post by Padjanägu :pp on Jan 3, 2008 6:49:45 GMT 3
Okkkeiii, ma ei üritagi nende üliheade kirjanikkudega siin võistelda ega midagi agamhh, kunagi peab ikka esimene kordd olema. (aa) Vaevalt, et see nüüd eriti põnev on aga nomhh, igaüks võiks oma arvamuse öelda : P Niiettt,.. esimene jutt siis : P : $
„Ah, ära põe nüüd, Kõik julgevad!“ lausus Max peaaegu mõnitavalt ning lükkas tüdrukut veidi edasi. Tema, Max, Daisy, Silver ning Ellie, seisid suurte varemete juures, ühe trepi ees. Viimati, kui ta oli kella vaadanud, oli see näidanud poolt ühte. Õues valitses pilkane pimedus ja Cecily vanemad ei teadnud midagi sellest, et ta õues oli. Rääkimata sellest, et koos Max’iga. Korraks kõhklevalt Daisy poole vaadanud, astus tüdruk ettevaatlikult edasi. Cecily polnud kunagi julgenud sinna siseneda ning ega keegi teinegi polnud seal käinud. Paar trepiastet alla poole läinud, vaatas ta peaaegu, et anuvalt Maxi poole. „Kas ma ei võiks vähemalt taskulampi saada ?“ küsis ta, juba umbes vastust teades. Max pööritas vaid oma halle silmi ning Cec teadis, et see tähendas ’ei’-d. Tüdruk ohkas vaikselt ning astus veel paar astet alla poole, kuni trepp lõppes. „Nohh ??“ kõlas Ellie kärsitu hääletoon kuskilt tüdruku seljatagant. Cecily sai nii vihaseks, kui ta hirmu tunde kõrvalt veel olla sai. „Lase ma harjun selle pimedusega ära!“ lausus ta veidi vihaselt ja nii kõva hääletooniga, kui julges. Üsna peagi harjusidki ta silmad ära. Ta oli sattunud ühte hiiglama pikka ruumi. Nii palju kui tüdruku silm seletas, polnud selle ruumi tagaseina kuskil näha. See tekitas tüdrukus külmavärinaid. „Kõik on korras, kedagi pole, võite tulla,“ lausus ta, suutmata värinat oma hääles varjata. Kostus kolistamist ja teised jõudsid tema järel ruumi. Cecily kissitas kergelt silmi, kuna oli just pimedusega harjuda jõudnud, kui Max taskulambiga sisenes. „Nohh, väi- wauuuu!“ kostus Maxi hääl ning kõik olid sunnitud tema poole vaatama. Poiss vaatas pooleldi jahmunult ja pooleldi hirmunult ruumi. Paistis, et ka talle polnud märkamatuks jäänud kui pikk see oli. „Näete seda lauda ?“ lausus poiss peale hetkelist pausi. Paistis, et vähemalt Max oli oma hirmust üle saanud. Poiss jooksis juba pika laua juurde. Nüüd nägi Cec seda paremini. See oli pikk, kuninglik laud, mis ulatus peaaegu ruumi taha ossa (mida polnud näha). Mitte, et selle kuninglikkus Maxi naeatama oleks pannud. Otse vastupidi. Laud oli kaetud vägagi rikkalikkude toitudega, mis vähemalt Cecily meelest, olid siin olnud juba päris pikki aastaid. „Näete!?“ hüüdis ta ilmselgelt vaimustuses olles ning sirutas käe viinamarja kobara poole. Arvatavasti oleks ta selle ka kätte võtnud, kuid hetk enne seda karjatasid Cecily ja Daisy korraga „Eii!“ Daisy jooksis Max’i juurde ning tiris ta eemale. „Mis teil viga on ?“ küsis Max nördinult ja samas vihaselt. Daisy raputas ohates pead ning lausus „Ma ei arva, et oleks kõige õigem tegu neid asju siin näppida. Arvatavasti oli siin ikka mingi põhjus, et seda ehitist lukus hoiti ja kui siit juba selline ruum ja sajandeid vana toit välja tuleb siis.. Nohh, ma usun, et see pole mõeldud meile näppimiseks!“ lõpetas ta otsustavalt oma jutu ning vaatas poissi veidi etteheitvalt. Max raputas oma käe tema haardest lahti ning raputas samuti vihaselt pead. „Mida sina ka tead!“ ütles ta ning hakkas laua äärt mööda ruumis edasi liikuma. Silver suundus temaga kaasa ja Cecily oli päris kindel, et Silver lausus midagi mis kõlas nagu „Ma arvan, et tal on õigus,..“ Daisy ja Cec saatsid üksteisele tähendusrikka pilgu, kui Ellie nende juurde tuli. „Mis te närvate?? Mõelge parem, kui laheda peo siin saaks korraldada!“ tüdruk suundus naeratades poistele järgi. Cecily vaatas veidi murelikult talle järgi, kuid paistis, et ta oli ka ainuke- Daisyl oli El’i mõte vist huvi ärtanud. Igaljuhul sammus nüüd Cec kõigist tagapool. Nad olid jõudnud kuskile laua kesk ossa. Cecily järeldas seda sellest, et nii ühel, kui teisel pool lauda oli kaks imekaunist tooli. Need olid kõikidest teistest erinevad ning meenutasid kohati troone. „Wauu! Vot see on luksus!“ naeratas Max. „Ma ei arva, et see oleks eriti hea mõ-“ jõudis Cecily öelda, enne kui Max ühele toolidest istus, tüdruk ise karjatas ning kõigest hingest end rahulikuks sundis jääma, kuigi tundis väga selgelt terast nuga enda kõril.
Kriitikat paluuuun,.. (: Kui otsustan edasi kirjutada, siis kritiseerimisest on ainult abi niiettt. (: Pliishh : D
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Jan 3, 2008 12:33:34 GMT 3
Komavigu oli vähe, ma vist üksikuid leidsin. Sama aga sõnakordused jäid silma . Ma vaatasin seda teksti alguses ja mõtlesin, et kus on lõigud? See aitas, et sa tegid otsekõne teist värvi, muidu mina ntx poleks seda üldse lugema hakanudki .
Aga sisu...on suht põnev. Tegvus toimub vanades varemetesn agu ma aru sain. No ma ei saa, alati toimub kusagi sarnsases kohas selline tegevus XD. Äkki peaks ka öösel vanasse mõisamajja minema, mis siin lähedal on;D.
Enivei, uut osa sooviks näha, tahaks teada, mis neist tegelastest saab.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jan 4, 2008 9:06:30 GMT 3
wauu, mul on üks lugeja xd jjamhh, öösiti tulevad uued osad (Hommikuti**) uus osa siis. Natuke lühem... Loodan, et liiga palju pettuma ei pea ***
„Wauu! Vot see on luksus!“ naeratas Max. „Ma ei arva, et see oleks eriti hea mõ-“ jõudis Cecily öelda, enne kui Max ühele toolidest istus, tüdruk ise karjatas ning kõigest hingest end rahulikuks sundis jääma, kuigi tundis väga selgelt terast nuga enda kõril. Kõik pöörasid end välgukiirusel Cecily poole vaatama, kui tema karjatust kuulsid. Cecily pidi taas silmi kissitama, kui Max talle taskulambi valguse otse silma suunas. „Tasa, tasa, ma tegin ainult nalja!“ Kuulis Cec järsku enda seljataga Martini häält. Tüdruk lõi välgukiirusel noa maha ning keeras end ümber. „Väike vastik värdjaaas!“ pressis ta läbi hammaste ning lõi talle käega vastu pead. „Ma pidin pool surnuks ehmatama end!“ Cecily vahutas vihast ning oleks poisile arvatavasti rusikaga näkku virutanud, kui Martin tal randmetest kinni poleks haarand. „Rahune maha.“ lausus ta kiirelt ning vaatas teda peaaegu sellise pilguga, nagu arvaks, et tüdruk on hull. „Tulin teile kõigest järgi ja tegin väikest nalja.“ lausus Martin seletavalt. Paistis, et teised olid maha rahunenud. Martin lisas Cec’ile, talle silma vaadates „Kui sa nüüd lubad, et sa ei ürita mulle enam kallale tulla, lasen ma su käekesed lahti.“ Cec nägi vägagi hästi tema näol tukslevat muiet. Ta tõmbas oma käed ikkaveel veidi vihaselt tema haardest välja ning suundus teistest veidi rohkem seina poole. Tüdruk ristas käed, nõjatus vastu seina ning jäi oma 'kaaslasi' silmitsema, kes kõik troonide juures lahedasti aega veetsid. Tundus nagu nad oleksid kõik unustanud selle hirmu, mida olid alguses tundnud, kui siia sisenesid. Aga äkki teised polnudki ennem hirmunud ?. Tüdruk ei saanud eitada, et temal oli siiamaani arvamus, et nad ei tohiks neid asju puutuda. Kui ta selle aga jälle jutuks võtaks, arvaksid nad kõik, mitte ainult Martin, et ta on hull ja seda polnud talle praegu vaja. Ei olnud just saladus, et üksinda ta siin olla poleks julgenud. Varsti hakkasid teised aegamööda edasi minema ning Cecily läks neile vaikselt järgi. Paistis, et nad isegi ei märganud, kas ta tuleb kaasa või mitte. Cec kortsutas kulme ning jäi neist aegamööda aina rohkem taha. Lõpuks kostus temani vaid nende häältekaja. Ka valgus oli Maxi käes. Tüdrukus tärkas tasapisi jälle see halb hirmutunne. Ta oli põhimõtteliselt üksi pimedas koridori moodi toas ja tal polnud midagi, mis võiks valgust näidata. See polnud hea märk. Järsku märkas ta laual midagi helkivat. Tüdruk astus sammu lauale lähemale ning silmitses seda hetkeks. See oli justkui medaljon. Umbes tüdrku peopesa suurune, tähe kujuline ning keskel oli sel suur rubiini meenutav kivi. Kui tüdruk seda tähelepanelikumalt silmitses, taipas ta, et see oli kullast. Teadmata, mida ta teeb, oli ta juba sirutanud käe ning medaljoni kätte võtnud. See oli raske. Raskem kui tüdruk arvanud oli. Järsku tüdruk ahhetas. Rubiin oli veel eredamalt särama löönud ja Cecily oli üsna kindel, et see oli veelgi raskemaks muutunud. Peaaegu samal hetkel kostus temani kuskilt kaugelt terav karjatus. Tüdruk ärkas justkui unest. See hääl oli talle kaheldamatult tuttav „Daisy !?“ hüüatas ta ning hakkas juba edasi jooksma, kui talle nagu meenus medaljon tema käes. Tüdruk oli seda juba kindlalt lauale asetamas, kui miski temas seda keelas. Võis öelda, et tüdruk vaatas peaaegu mõistmatult oma enda kätt, mis justkui tema käsule vastu töötas. Ma panen medaljoni tagasi! sisendas ta endale, kuid just samal hetkel kostus temani veel teinegi karje. Tüdruk viskas pikemalt mõtlemata medaljoni endale kaela ning jooksis häälte suunas. Esimene asi, mis ta nägi oli maas lebav taskulamp. Tüdruku hirm levis seni teadmata levelini, kui ta selle maast üles tõstis ja sisse lülitas. Kohkunult sammu tagasi astunud karjatas ka tema. „Daisy? EIII!!“ See ei saanud olla võimalik.*** Kriitikat taas...
|
|
|
Post by cassie on Jan 4, 2008 10:29:14 GMT 3
Põnev!!! Ja kiirelt tahaks uut ! Paar komaviga jäid silma aga muidu on stoori üsna super ! Minus tekitab huvi küll..
|
|
Tuki
Tark
Ad vitam
Posts: 421
|
Post by Tuki on Jan 4, 2008 15:28:00 GMT 3
Paratamatult nõustun igas osas cassiega XD Pikkus ei häirinud, tõesti. Hea jutt on ja kindlalt sooviks uut peatükki
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jan 5, 2008 6:30:59 GMT 3
aitähh (:
Ma kardan, et seda lõikude asja ma vist ei hakkagi tegema :/ ei oska lihtsalt :S
Varsti uus siis kah --- x) Palun, uus osa ***
„Karl,“
Daisy peaaegu elutu keha lebas koridori põrandal. Tema blondid juuksed olid väga sassis ning tema suust immitses välja üks verenire. Cecily vajus tema kõrvale külmale kivipõrandale põlvili. „Mi-mis temaga juhtus ?“ küsis Cecily meeleheitlikult teistelt Daisy poole vaadates. Alles siis jõudis talle kohale, et teisi pole. Ta tõusis kartlikult püsti ja vaatas enda ümber ringi. Teistest polnud jälgegi. Tüdruk läks veidi eemale, valgustas taskulambiga koridori ning karjus küsival toonil „Silver ? E l l i e ? M a r t i n ? Kus te olete ?? MARTIIN!!??“ Vastust ei tulnud. Tüdruk jooksis tagasi Daisy juurde. Ta ei teadnud mida teha. Ta oli kaotanud mingisuguses võõras kohas oma sõbrad. Ta oli koos vigastatud tüdrukuga keset vana mõisa keldrit, ülipikas koridoris ning ta ei teadnud kui kaugel väljapääs on. Klomp tõusis tüdruku kurku. Pidime me siia tulema !? Järsku tajus tüdruk enda seljataga mingit liikumist. Tüdruk pööras end kiirelt ümber. „Oh,“ ta taandus sammu taha poole. Medaljon tema kaelas muutus raskemaks ning rubiin hakkas taas heledalt helkima. Seal seisid tema sõbrad Martin, Silver, Ellie ja Max. Nende kõikide nägudest paistis nagu oleks neid just mitu päeva piinatud, Max vaatas teda läbi ja lõhki süüdistavalt, teised vaatasid järjekindlalt maha ning Silveri põsel asetses pikk verine kriim. „Ma, oh, mida ?“ oli ainus mis Cecily suutis puterdada. Tüdruk tahtis tema juurde joosta, kuid siis kostus tema kõrvu käskiv hääl „Medaljon ?“ Tüdruk vaatas hirmunult nende ümber ringi. Ta ei näinud kedagi. „Kohe !“ kõlas taas mehe hääl. Tüdruk võttis väga vastumeelselt medaljoni kaelusest välja ning pigistas selle kindlalt oma pihku. Hetkeks Martinile pilgu viinud, sai ta aru, et too üritas kõigestjõust talle midagi öelda. „Jää vait“ käratas jälle see hääl ja Martin vajus hääletult ahhetades põlvili. Sel hetkel tundus tüdrukule, et ta teab selle hääle omanikku. Ei! See on võimatu! käis tema peast läbi mõte. Kui ta uuesti Martini poole vaatas, noogutas too talle vaevumärgatavalt. „Kkus, ssa oled ?“ küsis tüdruk mehelt, suutmata värinat hääles varjata. Hetkeks kostus tema kõrvu vaid Daisy raske hingeldamine, kuid järgmisel hetkel kuulis ta väikest popsatust. ei, e i, EI!, see ei ole võimalik! korrutas ta endale mõttes. Tüdruk vaatas pärani silmi tema ees seisvale noorukile otsa. Nooruk oli blondide kiharate, läbitungivate kollakate silmade ning peaaegu et läbipaistva nahaga. Tal oli seljas must keep, täpselt nagu tema surma päeval. „Ei,“ lausus tüdruk kindlalt, raputas pead ning astus paar sammu taha poole. „Jah,“ vastas Karl talle kindlalt suure irve saatel ning haaras ta käe enda tugevasse haardesse. „Ei lähe sa kuskile,“ ütles ta kindlalt. Tüdruk tundis kuidas üks kõrvetav pisar mööda tema nägu alla veeres. See tuletas talle kõik meelde. Ühe ja poole aasta taguse sündmuse, mille tagajärjel Karl suri ning need varemed ja kelder suleti. Tüdruk hingas katkendlikult sisse ning lausus talle kindlalt „Sa, oled, surnud!“ Paistis, et see vihastas poissi. „Jää vait!“ käratas ta raevukalt ning tõukas tüdruku täie hooga vastu kivipõrandat. „Ei, ma pole surnud. Nagu näete, olen ma siin. Täies hiilguses.“ jätkas poiss nüüd juba leebemalt. Ta naeratas võidukalt ning vaatas siis viiese pundi poole. Tema ilme muutus taas veidi vihaseks. „Paistab, et seekord oled sa minu asemele lausa mitu inimest leidnud,“ pöördus ta otseselt Cecily poole. Nüüd ei olnud seal enam mingit kahtlust. Tüdruku näol järgnes ühele pisarale aina teine ning ta ei suutnud midagi vastata. „Ta polnud süüdi!“ karjus Martin Karlile, kes talle jalaga veidi ebaõnnestunult vastu vahtimist virutas. „Ära kaitse oma õde. Ma poleks iialgi uskunud, et sa isegi peale seda ta ikkaveel oma õeks tunnistad.“ Poiss vangutas vihaselt pead ning käratas Cecilyle „Medaljon! anna see siia!“ Tüdruk värises üle keha ning tema pisaratest märg nägu, vaatas otse Karlile silma. „See on ainus, miks nad veel elus on.“ pressis ta läbi hammaste ning tõusis püsti. Tüdruku küünarnukk veritses ning tema pea oli vastu kivi põrandat kukkudes tugeva hoobi saanud, mille tagajärjel ka see veidi veritsema oli hakanud. Karl ning Cecily seisid vastamisi ning vaatasid üksteist ähvardavate pilkudega. Hetke pärast lausus Karl „Või et nii on lood. Meie väike mõrvari preili väänab reegleid. Vaatame siis.“ ta pöördus Silveri poole „Tule siia.“ Cecily vaatas hirmunult tema poole. Silver ei liikunud esialgu paigast kuid siis Karl röögatas „TULE SIIA!“ poissi oleks justkui tagant lükatud ning hetke pärast oli juba Martini nuga Silveri kõril ning Karl hoidis teise käega tema juustest kinni. „Pole mingit kahtlust, et ainult medaljoni pärast nad veel elus on, aga ega see ju midagi ei tähendaks, kui see üks selle nimel sureks, ega ju ? Keegi ei paneks tema puudumist isegi tähele. Nagu minu oma...“ lausus poiss veidi kibestunud häälega.*** Minu meelest kõvasti halvem kui eelmised osad :S Loodetavasti siis mitte liiga halb ja KRIITIKAT!!!!
|
|
|
Post by Mari . on Jan 11, 2008 20:03:55 GMT 3
ei olnud, kuigi mulle jäi see surma koht suht segaseks. Kuidas Cecily selles süüdi oli?? hea, ootan uut
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Feb 24, 2008 3:09:58 GMT 3
Jeapp, suht on mulle endale kaa kohale jõudnud, et see kõik on kahtlane aga mis teha kolmas osa, vist ? ; dd *** Karl röögatas „TULE SIIA!“ poissi oleks justkui tagant lükatud ning hetke pärast oli juba Martini nuga Silveri kõril ning Karl hoidis teise käega tema juustest kinni. „Pole mingit kahtlust, et ainult medaljoni pärast nad veel elus on, aga ega see ju midagi ei tähendaks, kui see üks selle nimel sureks, ega ju ? Keegi ei paneks tema puudumist isegi tähele. Nagu minu oma...“ lausus poiss veidi kibestunud häälega.
Cecily vaatas hirmutundega Silverit, kelle näost ei osanud ta hetkel midagi välja lugeda. Ta ei teadnud mis selle medaljoniga on, kuid ta teadis, et Karl ei lase neid ennem siit ära, kui medaljon tema käes on. Samas, kui ta selle praegu ära annaks, ei pääseks nad üldse välja. Kui ta seda praegu e i anna, siis... ta teeb Silverile midagi. Ja seda poleks Cecily mittemingil juhul talunud. "Sa eksid. ja sa tead seda..." ütles tüdruk lõpuks veidi kartliku tooniga. Ta teadis, et see just ei rõõmusta poissi, kui keegi talle midagi tema eksimistest räägib. "Ah et nüüd ma siis eksin!" lausus poiss taas veidi vihaselt. Üleüldiselt. Ta oli muutunud. Kunagine Karl, keda Cecily oli tundnud, ei vihastanud kunagi. Ta oli olnud sõbralik ja... lahe. Praegu, tundus ta kibestunud. Väga kibestunud. Cecily ei tahtnud siiski ikkaveel uskuda, et ta siin kogu selle aja 'elanud' on. Tüdruk tegi kiirelt vaigistava viipe, nii nagu ta kunagi oli teinud, kui nad koos olid käinud ja vaidluse poole kiskus. Ta poleks ise kaa uskunud, et ta hetkel selle viipe peale tuli, kuid tundus, et see mõjus. Hetkeks valitses koridoris täielik vaikus ning Cecilyle hakkas tunduma, et talle tuleb tema kindlus tagasi. ja see ausalt öeldes ei meeldinud talle. Ta hakkas saama kindlust ajal, mil tema üks sõbranna on peaaegu et suremas ja teist ähvardatakse noaga. Mis mul viga on??? mõtles ta veidi hüsteerisliselt kuid pöördus siis reaalsusesse tagasi. "Daisy." lausus ta kindlalt teema ning pöördus poisi poole "Mida sa talle tegid ?" Karl tundus veidi rööpast väljas olevat. Paistis, et ka talle polnud see just tavaline, et keset seda hirmu ja pinget mis siin valitses, pöördub Cecily kindlalt hoopis teisele teemale. "Ta pole surnud" lausus poiss vastuseks ning hakkas taas midagi ütlema, kui Cecily talle juba vihaselt vahele segas. "Ma tean et ta pole surnud! Igaüks teab, et sa ei tapaks teda. Niisiis, mis sa talle tegid ?" tüdruk jäi Karli kindlalt otse silma vaatama. Tegelikult hakkas ta aga hoopis taas hirmu tundma. Ta pole surnud, ja ta ei sure. sisendas ta endale, kuid talle tulid hoopis teised mõtted pähe. Mis siis, kui ta muutub samasuguseks nagu Karl praegu on ? Mis siis, kui ka tema jääb siia kauaks, väga pikaks ajaks, nagu karl ? muutub ta samasuguseks ? tüdruk raputas kiirelt pead ning nägi, et kõik vaatasid teda. Max ikkaveel süüdistavalt, Ellie ja Martin kuidagi kahtlevalt, Silver ilmetult ning Karl vihaselt. Äkki, tegi Karl midagi, mida tüdruk temast eales uskunud poleks. Ta lükkas Silveri Martini ja teiste juurde tagasi ning Cecily nägi tema näos isegi vastikustunnet. Poiss pöördus nüüd Daisy poole. Kõik teised tegid samuti. Cecily oleks võinud vanduda, et Daisy nahk oli veidi heledamaks läinud. Mitte märgatavalt aga siiski. Kui ta nüüd uuesti Karli vaatas, siis tema nahk seevastu oli tumedamaks ja mitte enam nii... imelikuks muutunud. Cecilyt tabas nüüd hirm nagu välk selgest taevast. "Sa, sa... sa ei tohi..." alustas ta kuid nüüd oli Kalr see, kes ta irvituse saatel vaigistas. "Minuga tohtis nii teha, ja temaga ei tohi ? vale vastus." nüüd naeratas poiss juba nagu saatanlikult. Cecily sai aru, et ta oli natuke valesti sõnastanud ning lausus kiirelt "See oleks liig." rohkem ta ei öelnud. Karli näost võis väikese müistmatuse välja lugeda kuid see ilme kadus kiirelt. Lõpuks vaatas ta neid juba vastikusega. "Anna see medaljon juba siia, ja me saame ühele poole." lausus ta ning siis Cecilyle koitis. Ta kardab, et ma võin midagi sellega korda saata. mõtles ta ning tema pea hakkas kiirelt tööle. Aga mida ? mõtles ta veidi meeleheitlikult ning vaatas Martini poole. Too oli juba end püsti saanud ning nad seisid nüüd nagu mingisugused tinasõdurid kolmekesi laua ääres reas. Cecilyl polnud praegu aega selle üle pead murda. Ta vaatas kiirelt Karli ning siis Daisy poole. Kui ta uuesti Karli vaatas, tabas ta tema ilmes ära hirmu. Nüüd hakkas talle tõesti midagi kohale jõudma. Medaljon ja Daisy. Muidugi! Martin, Ellie, Silver ja Karl kortsutasid kõik kulmu, kui tütarlapse näole naeratus ilmus. Kuid see tuhmus peaaegu kohe. Ta pidi tegutsema. Paistis, et Martin sai aru, et midagi on teoksil ning tema teatraalse karjatuse peale pöördusid kõik, kõik peale Cecily tema poole. Tüdruk põlvitas kiirelt maha ning pani medaljoni Daisyle kaela. Koridori läbistas terav poisi karje. Seekord juba tõeline.*** Õmgg, ma isegi ei mäleta enam kui ammu ma selle osa kribasin Kriitikat siis ja järgmine kord kui taas üle pika aja siia saidile juhtun, tuleb järgmine ja kui ma õigesti mäletan siis ka viimane osa
|
|
|
Post by spring on Feb 24, 2008 15:32:01 GMT 3
Einoh, super lugu on! Ei oska muud moodi kommeteerida... Jäi just kõige huvitavama koha pealt katki, niiet palun uut osa!
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Mar 15, 2008 0:45:46 GMT 3
PS. pole seda osa ülelugend viimane osa siis Head lugemist *** Ta pidi tegutsema. Paistis, et Martin sai aru, et midagi on teoksil ning tema teatraalse karjatuse peale pöördusid kõik, kõik peale Cecily tema poole. Tüdruk põlvitas kiirelt maha ning pani medaljoni Daisyle kaela. Koridori läbistas terav poisi karje. Seekord juba tõeline.
Cecily valukarjatus kostus kohe peale Karli oma. Tydruk vajus maha ning hetke p2rast n2gi ta enda kohal Karli n2gu. Tydruku silmad jooksid valust vett. Tal oli tunne nagu piinataks teda k6ige hullemal moel. Nagu yritataks temast mingit osa kindlalt v2lja rebida. Ta ei teadnud kuidas Daisy seda talunud oli aga yhes oli ta kindel - tema seda niikaua taluda ei suuda. Tydruku silmist lausa voolas pisaraid ning ta tundis nagu oleks teda igaltpoolt l6hki rebitud. Karl tema kohal vaatas teda hullumeelse ilmega "Miks sa seda tegid, Cecily, miks ??" ytles ta sydant l6hestava sosinaga nagu oleks keegi talle just hoobi sydamesse andnud. "CECILYYY!" Martini ja Silveri n2od k6rgusid ta kohal. Karl vaatas teda hirmunul ilmel ning tundus nagu loeks ta sekundeid. Silver raputas tydrukut 6lgadest ning aina korrutas ta nime, kuid Karl keelas selle kohe. "Ta kuuleb sind, ta n2eb sind - kuni mingi ajani, aga kui sa teda puudutad saab ta haiget," ytles ta kiirelt. Tydruk kuulis vaid 2hmaselt mida nad r22kisid. Pilt hakkas silme ees ujuma ning Cecilyl oli tunne, et ta tahaks ennem surra, kui sellises olukorras olla. Ta tundis, et keegi t6stis ta oma k2tevahel ylesse. "Otsige medaljoni sinise rubiiniga!!!" kuulis ta Karli teistele karjuvat. "vahet pole," lausus Cecilyli end r22kima sundides k2heda sosinaga. See tekitas suuremat valu kui miski muu. "see ei aitaks enam nagunii," lisas ta l6ppu, kuid see keegi, kelle syles ta oli suutis ta endale otsa vaatama sundida. "Cecily, ma armastan sind ja ma ei kavatse sinust t2na ilma j22da." ytles poiss ning suudles teda. Keegi r88gatas ja keegi karjus midagi, kuid see k6ik tuli Cecilyni v2ga 2hmaselt. Tundus nagu hakkaks ta l6putusse piinarikkasse unne vajuma. J2rsku n2gi ta seda oma silme ees. Pilt liikus kiiresti, kuid tydruk sai aru. "Silver," sosistas tydruk k2hedalt "...ytle Karlile, et medaljon on laua keskel oleva toolide k2etoes," Tydrukult v6ttis r22kimine liiga palju eluj6udu ning l6puks j2i Cecily elutult poisi k2tevahele lebama. "Troonide k2situgi, otsige sealt!" k6las Karli v2risev h22l. Silver l2ks sinna ning leidis medaljoni salalaekast. Karl asetas hellalt tydruku surnukeha p6randale. Ta ulatas Martinile tema h6benoa ning lausus "L6ika rubiini risti kujuline kujutis" poiss vajus maha istuma ning Martini kysiva pilgu peale k2ratas ta "TEE SEDA!" Martin, kes veel ei teadnud, et ta 6de surnud on, tegi seda, arvates, et see aitab Cecilyt. Kohe kui rist oli sisse l6igatud, l6petas Daisy kaelas olev medaljon helendamise ning Karl hingamise. Poiss vajus elutult Cecily k6rvale. Cecily ei saanud kunagi teada, et ta oli lebanud Karli k2tel ja et Karl oli teda suudelnud.
---
Martin, Silver, Daisy, Ellie ja Max seisid kymme aastat hiljem kahe marmortahvli ees. Daisy n2gu m88da veeres alla kibe pisar, kui ta silte luges. "Cecily Gabrielle Summer," ja "Karl Marholos." Nende surmap6hjuseks oli tookord m22ratud vana m6isa varemete varisemine. Cecily surnukehalt kyll fyysilisi haavu ei leitud aga sellegi poolest m2letasid ainult Daisy, ja Martin kogu lugu. Max suudles tytarlast 6nalt p6sele ning ytles "Clara ja Carlos ootavad autos, l2hme" Daisy asetas pisarsilmi roosikimbu m6lemale hauale ning ohkas. "L2hme," ta ei saanud lasta oma lastel kaua oodata. Martin ja Ellie ohkasid samuti vaikselt. "Vaesekesed, poleks nad sinna yksi l2inud..." ytles Ellie vaikselt ning Silver noogutas. Noormees kysis Martinilt "Kas viime su koju?" Martin noogutas tummalt ega suutnud uskuda, et Ellie ja Silver midagi ei m2leta. Noorukid suundusid surnuaiast tagasi autode juurde, kus neid ootasid juba Clara ja Carlos - Max'i ja Daisy lapsed.
***
lõpp.[/color]
|
|