Post by varicella on Feb 26, 2008 14:04:15 GMT 3
Oota, öelge ära, kui palju te siit lugenud olete. : D Ma siia leheküljele VIST pole seda veel pannud, aga igale poole mujale küll. Et ma panen praegu esimese osa siis, mul on mõned osad veel valmis, et kui te seda lugenud olete, siis ma panen nood ka üles ära.
1.
Põrnitsen vaikides lage. Kas sellist elu ma siis tahtsingi? küsin endalt. Lagi mõraneb ning sealt pudeneb krohvi. Nuuksatan. Mu silme ette tuleb pilt , kus ma olin õnnelik. Säravblondid juuksed tuule käes lehvimas olin koos vanemate ja sõpradega. Olin eeskujulik õpilane. Imestasin isegi, kuidas ma kõike jõudsin. Mul olid vapustavad sõbrannad, kes mind toetasid.
Kuid nüüd…
Mul on sügavmustad ning lühikeseks lõigatud juuksed. Mu silmad on mustaks värvitud ning näen välja nagu satanist. Minu näolapil asetsevad hiljuti tehtud needid. Ka riided viitavad sellele, et ma pole päris eeskujulik.
Uks avaneb. Heidan pilgu kõrvale, kuna tean, kes sealt ruumi siseneb. Minuni jõudev suitsuhais reetis ta. „Gert, mitu korda ma olen öelnud, et ära palun suitseta minu toas,“ lausun tüdinult. Poiss istus minu kõrvale, voodisse, mis sedapuhku kriuksus.
Tuba vaadates pidi nentima et siinne mööbel on vana. Vedruvoodi, üks tolmunud kummut ning tool – minu viimase kuu elupaik. Heidan pilgu Gerdile. Pilt on ikka sama: mustad, õlgadeni pikad juuksed, tumepruunid, peaaegu mustad silmad, kulmuneet ning tumedad riided. „Kordagi?!“ irvitas ta. Ohkan ning vaatan taas lage. Pikapeale tunnen, kuidas voodi tagasi tõmbub ning uks sulgub. Ohhetan taas. Mu silmanurka ilmub pisar, mille kohe ära pühin. Ma igatsen enda vana elu.
Tõusen püsti. Mulle aitab sellest, mõtlen ning astun toa nurka, kus viskan laiali olevad asjad enda oliivrohelisse kotti. See oli ainuke, mis mul must ei olnud. Asetan siis selle õlale ning astun otsustavalt - kuid mitte kindla sammuga – toast, hiljem ka majast välja. Mulle jääb silma samasugune vaatepilt, nagu alati: umbes kümme noorukit, kõik ära needistatud ning mustas, istuvad maja ees. Igaüks on endale tegevuse leidnud. Kas siis lihtsalt maas vedeleda või kellegagi juttu ajada.
Pühin taas enda silmanurka tekkinud pisara ning lukustan väljastpoolt värava. Hüvasti, lausun mõttes ning astun kruusateele. Tundub, et keegi ei pannud minu lahkumist tähelegi. Ongi parem, korrutan endale, ise käsi vihast kokku surudes. Kuidas ma sain nii loll olla,alustan endaga juttu. Kes selles süüdi oli? Vanemad? Sõbrad? Mina? Keskmise variandi võib otsekohe välistada. Sõbrad on mul olnud parimad ning nende tõttu ma praegu lahkungi. Kuid…kas nad mind üldse enam tahavadki?! Kõik oleks korras, kui ei oleks olnud seda traagilist õnnetust. Autoavariid, kus hukkus mu ema. sellest hetkest ununes kõik. Ka isa langes halvale teele. Kus ta praegu üldse on? Ja Rick. Kuidas ma sain olla nii loll. Olin elanud üle traagilise sündmuse ning kohtusin siis temaga. Ta pakkus mulle tuge. Ma võib-olla isegi, et…armusin temasse. Ning ma ei pannud tähelegi, kuidas minust – 16-aastasest Helenist oli saanud samasugune nagu tema ning kõik teised. Alles nüüd ma näen seda.
Märkan, et olen jõudnud linna lähedale. Maja, kus ma viimased kuu aega elanud olen, oli linnast väljas. Kuid mitte palju. Nüüd paistavad eemal kõrghooned. Ohkan. Ma ei tea, kas olla rõõmus või vastupidi. Ühes mõttes on hea, et sain sellest kõigest eemale. Samas, kas mind enam tahetaksegi. Järsk naasmine ehmatab kõiki, olen kindel. Kuidas isa reageerib, on mu järgmine küsimus iseendale.
Endalegi teadmata, pööran Statoili poole. Astun sisse ning võtan sammud WC-sse. Kummardun kraanikausi poole ning pesen näo puhtaks. Mulle vaatab vastu punaste silmadega nooruk, mustad laigud põskede peal. Nühin veel, kuni mu nägu saab puhtaks. Üle pika aja ilma meigita, mõtlen ning naeratan. See naeratus oli aga täis kurbust.
Olen enda trepikojas. Ukse number 14 ees. Meie pere pole kunagi elanud väga uhkelt. Samas pole mul ka midagi puudu olnud. Kolmetoaline korter sobis meie jaoks. Kas isa on kodus? mõtlen. Loodan, et mitte. Kuidas ta reageerib? Kas ta tunneb mind ära? Ma olen ju siiski lõpmatuseni muutnud.
Võtan kotist võtme ning asetan selle lukuauku. See aga ei keera. Kurat, pomisen enda ette ning viskan võtme kotti. Ta on siis kodus, lausun ohates ning panen käe ukselingile.
KAS SELLIST ELU MA SIIS TAHTSINGI?
1.
Põrnitsen vaikides lage. Kas sellist elu ma siis tahtsingi? küsin endalt. Lagi mõraneb ning sealt pudeneb krohvi. Nuuksatan. Mu silme ette tuleb pilt , kus ma olin õnnelik. Säravblondid juuksed tuule käes lehvimas olin koos vanemate ja sõpradega. Olin eeskujulik õpilane. Imestasin isegi, kuidas ma kõike jõudsin. Mul olid vapustavad sõbrannad, kes mind toetasid.
Kuid nüüd…
Mul on sügavmustad ning lühikeseks lõigatud juuksed. Mu silmad on mustaks värvitud ning näen välja nagu satanist. Minu näolapil asetsevad hiljuti tehtud needid. Ka riided viitavad sellele, et ma pole päris eeskujulik.
Uks avaneb. Heidan pilgu kõrvale, kuna tean, kes sealt ruumi siseneb. Minuni jõudev suitsuhais reetis ta. „Gert, mitu korda ma olen öelnud, et ära palun suitseta minu toas,“ lausun tüdinult. Poiss istus minu kõrvale, voodisse, mis sedapuhku kriuksus.
Tuba vaadates pidi nentima et siinne mööbel on vana. Vedruvoodi, üks tolmunud kummut ning tool – minu viimase kuu elupaik. Heidan pilgu Gerdile. Pilt on ikka sama: mustad, õlgadeni pikad juuksed, tumepruunid, peaaegu mustad silmad, kulmuneet ning tumedad riided. „Kordagi?!“ irvitas ta. Ohkan ning vaatan taas lage. Pikapeale tunnen, kuidas voodi tagasi tõmbub ning uks sulgub. Ohhetan taas. Mu silmanurka ilmub pisar, mille kohe ära pühin. Ma igatsen enda vana elu.
Tõusen püsti. Mulle aitab sellest, mõtlen ning astun toa nurka, kus viskan laiali olevad asjad enda oliivrohelisse kotti. See oli ainuke, mis mul must ei olnud. Asetan siis selle õlale ning astun otsustavalt - kuid mitte kindla sammuga – toast, hiljem ka majast välja. Mulle jääb silma samasugune vaatepilt, nagu alati: umbes kümme noorukit, kõik ära needistatud ning mustas, istuvad maja ees. Igaüks on endale tegevuse leidnud. Kas siis lihtsalt maas vedeleda või kellegagi juttu ajada.
Pühin taas enda silmanurka tekkinud pisara ning lukustan väljastpoolt värava. Hüvasti, lausun mõttes ning astun kruusateele. Tundub, et keegi ei pannud minu lahkumist tähelegi. Ongi parem, korrutan endale, ise käsi vihast kokku surudes. Kuidas ma sain nii loll olla,alustan endaga juttu. Kes selles süüdi oli? Vanemad? Sõbrad? Mina? Keskmise variandi võib otsekohe välistada. Sõbrad on mul olnud parimad ning nende tõttu ma praegu lahkungi. Kuid…kas nad mind üldse enam tahavadki?! Kõik oleks korras, kui ei oleks olnud seda traagilist õnnetust. Autoavariid, kus hukkus mu ema. sellest hetkest ununes kõik. Ka isa langes halvale teele. Kus ta praegu üldse on? Ja Rick. Kuidas ma sain olla nii loll. Olin elanud üle traagilise sündmuse ning kohtusin siis temaga. Ta pakkus mulle tuge. Ma võib-olla isegi, et…armusin temasse. Ning ma ei pannud tähelegi, kuidas minust – 16-aastasest Helenist oli saanud samasugune nagu tema ning kõik teised. Alles nüüd ma näen seda.
Märkan, et olen jõudnud linna lähedale. Maja, kus ma viimased kuu aega elanud olen, oli linnast väljas. Kuid mitte palju. Nüüd paistavad eemal kõrghooned. Ohkan. Ma ei tea, kas olla rõõmus või vastupidi. Ühes mõttes on hea, et sain sellest kõigest eemale. Samas, kas mind enam tahetaksegi. Järsk naasmine ehmatab kõiki, olen kindel. Kuidas isa reageerib, on mu järgmine küsimus iseendale.
Endalegi teadmata, pööran Statoili poole. Astun sisse ning võtan sammud WC-sse. Kummardun kraanikausi poole ning pesen näo puhtaks. Mulle vaatab vastu punaste silmadega nooruk, mustad laigud põskede peal. Nühin veel, kuni mu nägu saab puhtaks. Üle pika aja ilma meigita, mõtlen ning naeratan. See naeratus oli aga täis kurbust.
Olen enda trepikojas. Ukse number 14 ees. Meie pere pole kunagi elanud väga uhkelt. Samas pole mul ka midagi puudu olnud. Kolmetoaline korter sobis meie jaoks. Kas isa on kodus? mõtlen. Loodan, et mitte. Kuidas ta reageerib? Kas ta tunneb mind ära? Ma olen ju siiski lõpmatuseni muutnud.
Võtan kotist võtme ning asetan selle lukuauku. See aga ei keera. Kurat, pomisen enda ette ning viskan võtme kotti. Ta on siis kodus, lausun ohates ning panen käe ukselingile.