Post by Arleney on Dec 20, 2007 22:52:19 GMT 3
Paalun öelge siis ka midagi. :]
Näiteks seda et kas sellest kuidagi loogiliselt aru ka saab. x)
Pealkiri tekib kunagi.
1.
Raoli vasak king vilksatas ülemisel trepiastmel ning kadus lõplikult vaateväljast. Kahesaja kahekümnekuue astmeline järskude astmetega trepp oli mu hingeldama võtnud. Ma pole tegelikult kindel kas neid neetud astmeid oli kakssada kakskümmendkuus, harjumatult suures oguses liikumist ja pinget segas loendamist. Võibolla nägin üldse topelt, need astmed on ju täpselt ühesugused, viimane kui üks valge ja kivine.
Raol hõikas midagi. Ma kuulsin vaevu ta hääle kaja, kuigi meid lahutas kõige enam poolteist kuupmeetrit.
Veel viimased astmed olid jäänud.. kakssada kakskümmendviis.. või hoopis kolmsada viiskümmend kaks? Igaljuhul olin ma nüüd kohal.
Terav päevavalgus mis tolles umbses treppide rägastikus ununema hakanud oli, ründas mind ootamatult, valas üle jääkülma veega ja andis paar kõrvakiilu. Kujundlikult.
Vaatasin silmi kissitades lootusrikkalt üles. Nii kaugele kui silmad seletasid, oli taevas kaetud vastiku halli pilve massiga. Olin alati passiivselt sellist ilmalist olukorda vihanud. Mul tekib tunne, justkui pressitaks taevast vastu maapinda, see on lämmatav ja tekitab masendust. Kuid praegu pole aega masetseda.
Sulgesin hajameelselt luugi, mille alla jäid lõputud valgete seintega koridorid ja trepid. Ka siin katusel tundus olevat lõpmatult palju ruumi. Sain aega jälle Raoli märgata.
„Mida sa ennist hüüdsid? Ma ei kuulnud.“
Märkasin nõrga üllatusega oma hääles ebaharilikult asjalikku tooni. Vastust pikemalt ootama jäämata, lasin edasi. Mul tuli jutu tuju.
„Selline see siis ongi, see lõpp.“
Raolil paistis olevat vastupidiselt mulle, jutuisu hoopis otsa saanud. Poiss oli ühe kuuest katuse servast suunaks võtnud, jalutas nüüd väikest sammudega selle poole. Ta jäi umbes mõni meeter enne serva seisma. Kõndisin talle sihikindlalt järele. Raol avas lõpuks suu, et pomiseda midagi ebamäärast, mis tähendas vist nõusolekut.
Jäin täpselt tema kõrval seisma, vaatasin üle järsu serva kaugusse. Ta vaatas vist ka. Seisime nii vähemalt viis minutit.
Raol vinnas äkki otsustavalt seni ühele õlale toetunud seljakoti seljast. Ta asetas selle vaikselt koledale ning siledale katuse pinnale. Silmitsesin teda ootavalt, käed kasutult kõrval. Mu kaaslane tõmbas kotist välja keskmiselt väikese paberpaki ja hakkas seda lahti harutama. Ta tegi seda pühendunud hoolikusega.
Kükitasin teisele poole pakikest, et imeasja paremini näha. Vimaste kaitsvate paberite vahelt ilmusid nähtavale kaks väikest ebatavalise kujuga klaaspudelit.
„Miks neid kaks on?“ küsisin umbusaldusega, kuigi teadsin sisimas, kui seda pidas õigeks Raol, siis nii ka oli.
„Äh... vaata, sa oled tüdruk. See tähendab, et sa ei saa võtta originaalset Mr. Farewelthi segu. Lisasin siia sinu jaoks mõningaid aineid laost.
Nüüd peaks see sulle õige toime tagama.“
Ta rääkis viimaseid sõnu ärritavalt ükskõikselt. Võibolla lootis et jätan seda siis märkamata.
„Vist?!“ tõstsin häält. „Aga kui ma nüüd surnult alla kukkun??“ süüdistasin.
Raol vahtis mind vaid ole-parem-tänulik ilmega ja pöördus tagasi seerumitega tegelema. Tal oli õigus. Elasin jälle oma lapsikuid emotsioone tema peal välja.
„Parem riskin, kui jään siia näljasurma ootama.“ Lasin kuuldavale lepitava naeruturtsatuse, lootes läbi oma sõnastuse alistumise täielikult tunnistamata jätta.
Paberil lebavatel klaasist pudelitel sillerdas valgushelk. Raol võttis lillakas-sinise sisuga pudeli kätte ning summutades valguskiirte mängu pudelil. Ta avas selle ettevaatlikult ja ulatas mulle.
Kõigutasin enda käes olevat pudelit nii, et sinine vedelik sees lõbusalt loksuma hakkas. Põrnitsesin seda tusaselt.
Raol oli ka teise pudelikese avanud. Ka kõik meie asjad olid kokku pakitud, seljakott oli taas Raoli õlal. Ta vaatas ebakindlalt minu poole. Vastasin poisi pilgule ning sain aru – aeg on käes. See aeg mida olime seal all nii kaua oodanud ja planeerinud.
Millegipärast sain nii kindlameelse isiku nagu Raoli ebakindlusest julgust. Ma tegin lühikesed ent tähenduslikud sammud serva suunas. Mind lahutas nüüd katuse lõpust veidi üle pole meetri.
Kohendasin väikest seljakotti, mis kindlalt ja rahumeelselt mul seljas oli olnud. Tagajärjena vajus ta natuke viltu.
Otsisin oma kaaslase pilku, ise pudelit suule tõstes. Raol seisis mu kõrval, roheka vedelikuga pudel huulil.
„Korraga?“ küsis noormees tavalise asjalikkusega. Ta hakkas vaikselt numbreid lugema ja ma ühinesin temaga. Neelasime kolme juures segu alla.
Tühi pudel kukkus käest ja purunes maad puudutades. Kuulsin enda läheduses ka teist popsatust ja järgnevat klirinat. Lootsin sellest järeldada, et veider judin, nägemise ekstreemne halvenemine ning üldine lihaste nõrkus tähendas õiget reaktsiooni.
Meenutasin kohusetundlikult oma ülesannet – hüpata. Astusin umbkaudu sammu edasi. Otsustava sammu tegemine ei tundunud enam nii kohutav. Võibolla oli see ka joogi mõju. Raol on nende tegemises ju nii kuradi osav.
Astusin, jalad ei leidnud maapinda, hakkasin iiveldama ajaval kiirusel alla poole tuhisema. Maa ei paistnud siiski eriti jõudsalt lähenevat. See oli tõenäoliselt hoone isegi edukamatele pilvelõhkujatele ära tegevast kõrgusest. Sulgesin silmad ja lootsin lihtsalt, et kõik seerum mõjub enne kui ennast surnuks kukun.
Näiteks seda et kas sellest kuidagi loogiliselt aru ka saab. x)
Pealkiri tekib kunagi.
1.
Raoli vasak king vilksatas ülemisel trepiastmel ning kadus lõplikult vaateväljast. Kahesaja kahekümnekuue astmeline järskude astmetega trepp oli mu hingeldama võtnud. Ma pole tegelikult kindel kas neid neetud astmeid oli kakssada kakskümmendkuus, harjumatult suures oguses liikumist ja pinget segas loendamist. Võibolla nägin üldse topelt, need astmed on ju täpselt ühesugused, viimane kui üks valge ja kivine.
Raol hõikas midagi. Ma kuulsin vaevu ta hääle kaja, kuigi meid lahutas kõige enam poolteist kuupmeetrit.
Veel viimased astmed olid jäänud.. kakssada kakskümmendviis.. või hoopis kolmsada viiskümmend kaks? Igaljuhul olin ma nüüd kohal.
Terav päevavalgus mis tolles umbses treppide rägastikus ununema hakanud oli, ründas mind ootamatult, valas üle jääkülma veega ja andis paar kõrvakiilu. Kujundlikult.
Vaatasin silmi kissitades lootusrikkalt üles. Nii kaugele kui silmad seletasid, oli taevas kaetud vastiku halli pilve massiga. Olin alati passiivselt sellist ilmalist olukorda vihanud. Mul tekib tunne, justkui pressitaks taevast vastu maapinda, see on lämmatav ja tekitab masendust. Kuid praegu pole aega masetseda.
Sulgesin hajameelselt luugi, mille alla jäid lõputud valgete seintega koridorid ja trepid. Ka siin katusel tundus olevat lõpmatult palju ruumi. Sain aega jälle Raoli märgata.
„Mida sa ennist hüüdsid? Ma ei kuulnud.“
Märkasin nõrga üllatusega oma hääles ebaharilikult asjalikku tooni. Vastust pikemalt ootama jäämata, lasin edasi. Mul tuli jutu tuju.
„Selline see siis ongi, see lõpp.“
Raolil paistis olevat vastupidiselt mulle, jutuisu hoopis otsa saanud. Poiss oli ühe kuuest katuse servast suunaks võtnud, jalutas nüüd väikest sammudega selle poole. Ta jäi umbes mõni meeter enne serva seisma. Kõndisin talle sihikindlalt järele. Raol avas lõpuks suu, et pomiseda midagi ebamäärast, mis tähendas vist nõusolekut.
Jäin täpselt tema kõrval seisma, vaatasin üle järsu serva kaugusse. Ta vaatas vist ka. Seisime nii vähemalt viis minutit.
Raol vinnas äkki otsustavalt seni ühele õlale toetunud seljakoti seljast. Ta asetas selle vaikselt koledale ning siledale katuse pinnale. Silmitsesin teda ootavalt, käed kasutult kõrval. Mu kaaslane tõmbas kotist välja keskmiselt väikese paberpaki ja hakkas seda lahti harutama. Ta tegi seda pühendunud hoolikusega.
Kükitasin teisele poole pakikest, et imeasja paremini näha. Vimaste kaitsvate paberite vahelt ilmusid nähtavale kaks väikest ebatavalise kujuga klaaspudelit.
„Miks neid kaks on?“ küsisin umbusaldusega, kuigi teadsin sisimas, kui seda pidas õigeks Raol, siis nii ka oli.
„Äh... vaata, sa oled tüdruk. See tähendab, et sa ei saa võtta originaalset Mr. Farewelthi segu. Lisasin siia sinu jaoks mõningaid aineid laost.
Nüüd peaks see sulle õige toime tagama.“
Ta rääkis viimaseid sõnu ärritavalt ükskõikselt. Võibolla lootis et jätan seda siis märkamata.
„Vist?!“ tõstsin häält. „Aga kui ma nüüd surnult alla kukkun??“ süüdistasin.
Raol vahtis mind vaid ole-parem-tänulik ilmega ja pöördus tagasi seerumitega tegelema. Tal oli õigus. Elasin jälle oma lapsikuid emotsioone tema peal välja.
„Parem riskin, kui jään siia näljasurma ootama.“ Lasin kuuldavale lepitava naeruturtsatuse, lootes läbi oma sõnastuse alistumise täielikult tunnistamata jätta.
Paberil lebavatel klaasist pudelitel sillerdas valgushelk. Raol võttis lillakas-sinise sisuga pudeli kätte ning summutades valguskiirte mängu pudelil. Ta avas selle ettevaatlikult ja ulatas mulle.
Kõigutasin enda käes olevat pudelit nii, et sinine vedelik sees lõbusalt loksuma hakkas. Põrnitsesin seda tusaselt.
Raol oli ka teise pudelikese avanud. Ka kõik meie asjad olid kokku pakitud, seljakott oli taas Raoli õlal. Ta vaatas ebakindlalt minu poole. Vastasin poisi pilgule ning sain aru – aeg on käes. See aeg mida olime seal all nii kaua oodanud ja planeerinud.
Millegipärast sain nii kindlameelse isiku nagu Raoli ebakindlusest julgust. Ma tegin lühikesed ent tähenduslikud sammud serva suunas. Mind lahutas nüüd katuse lõpust veidi üle pole meetri.
Kohendasin väikest seljakotti, mis kindlalt ja rahumeelselt mul seljas oli olnud. Tagajärjena vajus ta natuke viltu.
Otsisin oma kaaslase pilku, ise pudelit suule tõstes. Raol seisis mu kõrval, roheka vedelikuga pudel huulil.
„Korraga?“ küsis noormees tavalise asjalikkusega. Ta hakkas vaikselt numbreid lugema ja ma ühinesin temaga. Neelasime kolme juures segu alla.
Tühi pudel kukkus käest ja purunes maad puudutades. Kuulsin enda läheduses ka teist popsatust ja järgnevat klirinat. Lootsin sellest järeldada, et veider judin, nägemise ekstreemne halvenemine ning üldine lihaste nõrkus tähendas õiget reaktsiooni.
Meenutasin kohusetundlikult oma ülesannet – hüpata. Astusin umbkaudu sammu edasi. Otsustava sammu tegemine ei tundunud enam nii kohutav. Võibolla oli see ka joogi mõju. Raol on nende tegemises ju nii kuradi osav.
Astusin, jalad ei leidnud maapinda, hakkasin iiveldama ajaval kiirusel alla poole tuhisema. Maa ei paistnud siiski eriti jõudsalt lähenevat. See oli tõenäoliselt hoone isegi edukamatele pilvelõhkujatele ära tegevast kõrgusest. Sulgesin silmad ja lootsin lihtsalt, et kõik seerum mõjub enne kui ennast surnuks kukun.
***