Post by prast on Aug 15, 2007 16:52:57 GMT 3
Et siis selline jutt.. Järge ei tule.. aga võib-olla tuleb samade tegelasega midagi taolist.. Kommige siis.. =)
„Remus, R e e m u s! Ärka juba üles!” kiljus poissi äratades temast kolm aastat vanem õde Nele.
„No mis on, kas ei tohi enam rahulikult öösel ka magada, rääkimata sellest, et hommikul peab kell seitse tõusma...” pobises Remus piisavalt kõvasti, et ta õde teda kuuleks.
„Keravälk!! TULE!!!” karjus neiu näost valgena.
Remus hüüatas ja hüppas püsti. Nad jooksid kiiresti välisukse juurde, ning hüppasid poisi jalalöögi peale hingedelt vajunud uksest välja. Nad tormasid tänavale, kuid seal ei olnud kedagi. Nad nägid kuidas keravälk kõike süütas. Poiss helistas kohe päästeteenindusse kui nad majast väljas olid. Nad nimelt elasid kahekesi; ema ja isa olid neil lahutatud ja ema elas Rootsis. Isa oli neil lihtsalt tihti reisidel. Remus oli 16-aastane poiss ning ta õde oli üheksateist ning oli just kooli lõpetanud. Nad ei jõudnud kaua mõelda sest juba tuligi tänava teisest otsast kaks suurt punast tuletõrje autot.
***
„Jäädavat kahju ei ole tuli suutnud majale teha, küll aga on enamused asjad sees ära põlenud” ütles tuletõrjuja väsinud lastele.
„Kas kindlustus lubas kõik välja maksta?”
„Me pole veel nende otsust kuulnud, kuid kahju on kahe miljoni ringis, pole eriti usutav, et kõik kinni makstakse.”
„Kui palju kindlustus tavaliselt maksab?”
„Mitte eriti üle ühe miljoni,” sõnas hapu näoga tuletõrjuja. Kohe kutsuti aga meest, ja nende vestlus lõppes äkiliselt.
Nad olid päästeteenistuse kontoris ja ootasid, et midagi juhtuks. Mõlemad olid normaalsed riided selga pannud. Kell näitas paar minutit seitse läbi, ja tavalisel hommikul oleks noormees kooli hakanud minema. Lõpuks tõusis ta ooteruumi istmelt ning jalutas korraks sekretäri juurde. Sealt väikse ümbrikuga paarikümne minuti pärast välja tulles sõnas ta õele kuivalt; „Ma toon auto ära.”
Remus sammus aeglaselt, sünge näoga mööda suurt tänavat. Ta ei pööranud hulgustele, ega kerjustele tähelepanu, kes talt raha küsisid, ja tehtud vihaga vaatasid. Ta ei vaevunud isegi vastama. Lõpuks pööras ta oma mõtetes, ja mälestustes sobrades väiksemale tänavale. Punase-valge kirjud lindid olid veidi söestunud maja ümber tõmmatud. Rahulikult astus nooruk sealt alt läbi ning oma hallile autole tähelepanu pööramata astus ta paarist mahalangend lauast üle. Oli näha uks, mille ta öösel oli hirmuga hingedelt lajatanud. Sealt sai hõlpsasti sisse, ning seda teed poiss kohe kasutaski. Tema tuba oli jäänud peaaegu täiesti puutumata, ainult akna poolne osa oli veidi kahjustada saanud.
„Auto järgi, või mis?” küsis tüdruku hääl tema seljataga veidi kavala tooniga.
„Ma oleksin auto ka ära toonud.”
„Midagi huvitavat tahad teada?”
„Võib-olla,” lausus nooruk ikka veel oma õe poole seljaga seistes.
„Siin oli keravälke rohkem kui üks. Vaata,” lausus ta poissi ühe ukse poole pöörates. „Sellel pole midagi viga, nõustud?”
Remus läks täiesti puutumata jäänud kinnise ukse juurde, ning noogutas nõusolekuks.
Nele näitas nüüd teise ukse poole, mis oli sama valge, nagu alati, ja puudatusest polnud märkigi. „Ma võin vanduda, et lõin selle ukse kinni, kui siit välja tormasime. Siin pidi olema eraldi välk, sest uksed ja seinad on puutumata, kuid sealt, nagu sa näed, on põlenud. Ja..”
„Aken on terve,” lõpetas Remus veidi tüdinult õe lause. „Aga siiski ma ei usu seda. See pole loogiline. See pole ainult kokkusattumus, et meie majas on kahe kuu jooksul kolm keravälku, ning terves ülejäänud linnas pole juba kaks aastat ühtegi olnud.” Nende sõnadega pööras noormees klassikalise liigutusega ringi, ning väljus majast, astudes otsejoones auto juurde. Õde järgnes talle aeglaselt. Kui nad mõlemad olid mõninga aja vaikides esiistmetel istunud, käivitas Remus mootori, ja sõnas selgituseks; „Kindlustusse.”
_
Remus istus vaikides auto esiistmel, ning vaatas teraselt, kuigi suhteliselt ükskõikselt bussijaama poole.Varsti sõitiski ette must buss, ning avas ukse. Inimesed väljusid aeglaselt ning varsti ilmus nähtavale ka tuttav kuju. Samal hetkel märkas ta poisi halli Opelit, ning seadis sammud kindlalt sinna.
„Tere isa,” lausus noormees veidi kavala muigega, kui mees autoukse avas.
„Hei,” vastas Priit heatujuliselt ning viskas oma kotid tagaistmele, ise siis ette istudes.
„Uudiseid oled kuulnud?”
„Oleneb mida. Mõtled seda meie naabri surma värki?” küsis ta pahaaimamatult.
„Ta on surnud või? Huvitav.. Meil oli keravälk,” sõnas ta nagu oleks see kõige tavalisem asi. Tegelikult suhteliselt juba oligi. Isa ehmatas korraks, kuid sai sellest kohe üle.
„Mis siis toimub nüüd? Kus te elate? Mida kindlustus ütles? Kas maja on jälle normis?”
„Võta hoogu maha. Elame oma kodus, ja maja on elamiseks korda tehtud. Kindlustus pole oma arvamust veel avaldanud, kuid avalik saladus on, et nad arvavad, et meie oleme need tekitanud. Kuigi nad ise ka ilmselt ei usu seda.” Remus võttis järsult kohapealt ära ja auto kadus tolmupilve, mis kruusasel pinnal enne asfaldile jõudmist tekkis.
***
Remus astus vaikselt mööda tänavat. Tal oli jälle kahe nädala jooksul, pärast maja üümist veidi vaba aega. Nooruk oli otsustanud seda omapärast maja veelkord vaatama minna. Seal polnud mitte mingit märki, juhtunud tragöödiatest. Kõik oli üle värvitud, ja ära möksitud, et midagi näha poleks. Kindlasti polnud uutele omanikele eelmistest sündmustest kõssatudki. Teiselpool tänavat oli täpselt samas stiilis pank. Arvatavasti oldi mõteldud, et terve tänav ühes stiilis on ilusam.
Remus pööras oma pilgu veidi edasi, kus oli veel paar-kolm maja. Midagi erilist polnud näha. Nooruk pani kõrva kõrvaklapid, ning MP3-e käima. Vaikselt, ja mõtlikult hakkas ta edasi astuma, ning sisenes siis varsti väiksesse poodi. Nagu tavaliselt libistas ta pilgu üle kõikide ajalehtede kaanelugude, ilma nende peale mõtlemata. Tavaliselt oleks ta edasi läinud, et endale juua osta, kuid nüüd pööras ta pilgu järsult tagasi, ja luges veelkord üle; „Neljas keravälk sel aastal!” Noormees ostis kohe lehe, ning luges pealkirja veelkord üle, enne kui sealsamas poes lehe lahti lõi.
Ainult kokkusattumus? (kõlas artikkel)
Eile öösel, kell 03.23 teatati päästeteenistusele müstilise keravälgu süüdatud majast, Rootsi tänaval. Kui pritsimehed kohale jõudsid, oli kera veel ähmaselt näha, kuid hajus peagi. See on sel aastal juba neljas kord; eelmised välgud olid sellel samal tänaval kolm maja eemal. Rootsi 26 omanike on juba teatatud, et kindlustus maksab kõik välja. Mõned prohvetid, ja usutegelased...
Edasi ei vaevunud noormees lugema, kuna sealt tuli ainult tavalist jura. Kõige tähtsam oli käes. Kolm maja tema majast oli see toimunud. Ja EILE ÖÖSEL. Kuidas küll tema seal jalutades midagi ei märganud? Ta oli vist liiga oma mõtetes rännanud, et midagi märgata...
Noormees hakkas kiiresti kõndima, tegelikult peaaegu jooksma parkla poole, kus ta auto oli. Ta vaatas hetkeks kella, mis näitas paar minutit enne kuut. Nüüd hüppas ta autosse ja käivitas mootori, ning vajutas gaasipedaalile, võttes suunaks kohviku.
Ta peatus seal ees täpselt samal hetkel, kui paar minutit pärast kuut Nele sealt väljus. Tütarlaps oli küll veidi imestunud, kuid istus autosse.
„Tead juba? Uus keravälk!” sõnas noormees tõsiselt. Tema peas keerles mingi imelik teooria.
„Meie vanas majas või? Ei tea.. Millal siis?” lausus õde olles imestunud nii uudisest kui ka uudise teatamisest.
„Meie majast kolm maja eemal. Ja arva ära kellaaeg!”
„Kolm kakskümmend?!?”
„Täpselt sama mis kõikil meie omadel. Kolm kakskümmend. Ja on veel üks kummaline fakt. Keravälk tekkis meil, ja nüüd ka iga kolmeteistkümne päeva järel. Selle peale me varem ei tulnudki.”
„Aga.. Aga.. Kuidas?” küsis neiu, kes oli ka kokkusattumuse mõtte ka täielikult peast välja heitnud.
„Mul on üks teooria.. Aga räägin sulle sellest teepeal. Ja kui nõus oled, lähme, kui oleme su koti ära pannud paari fakti kontrollima,” lausus Remus kavala muigega, ning käivitas mootori.
_
Remus tõstis aeglaselt linnakaardilt pea ning muigas tahes-tahtmatult. Nele istus tema kõrval mõtlikult ning kammis hajameelselt oma musti juukseid.
„Täna peaks kinos olema oivaline „Romance in Blues.” Kui sa ei pahanda hangin meile piletid,” lausus poiss naeratuse saatel ning midagi rohkemat lausumata jättis õega hüvasti.
Paari tunni pärast oli ta tagasi, ning kutsus varsti õe endaga kaasa. Nad otsustasid noormehe palve peale jala minna. Kuna kogu marsruut oli Remuse teha läks ta läbi tänavalt, kus oli nende eelmine maja. Kui ta nende majani jõudis koputas ta viisakalt uksele, õde kõrval imestusest suurte silmadega, kuid ei öelnud midagi.
„Tere... Kas ma saan kuidagi aidata?” küsis ust avama tulnud umbes kahekümne-kahekümneühe aastane noormees väikse aktsendiga.
Remus lõi pilgu maha piinlikust tundes ning küsis ütles siis, et on eksinud, ja tahaks teada, kuhu poole jääb Vareli kino.
„Kahjuks olen ma siinkandis suhteliselt uus, ning ei tea eriti. Kuid mu onu teab võib-olla. Kas kutsun ta?”
„Ei.. Ärge tehke endale tüli. Me proovime ise leida. Suur tänu,” lausus ta siis laia naeratusega, ning hakates rahulikult mööda tänavat edasi kõndima, õde kõrval. Neiu ei hakanud midagi pärima, kuid tema silmist väljendus suur segadus.
***
Remus luges mõnuga ajalehte. Mittemiski majas, linnas ja maailmas ei saanud teda sel ajal häirida, peale uudiste. Korraga hüppas ta püsti, ning astus kiirel sammul õe tuppa, mis asetses täpselt tema oma kõrval.
„Ma panin puusse. Kõik on veel hullem kui ma arvasin!”
„Mida sa jälle ajad?” küsis õde unisel ilmel, sest oli alles suhteliselt varahommik.
„Tule. Me saame veel suure tragöödia ära hoida,” lausus noormees silmnähtavalt erutatult. Õde ei paistnud küll millestki arusaavat, kuid hüppas kärmelt püsti, ning noogutas valmisolekuks.
Paari minuti pärast hüppasid nad mõlemad autosse, ning kuigi tavaliselt Nele sõitis rahulikult ning ettevaatlikult, kihutas ka tema linnas suhteliselt kiiresti, taibates, et midagi on valesti. Venna käsu peale sõideti päästeameti kontorisse.
„Kas Matt Hasa on siin?” paeaegu hüüdis noormees enne valvelaua juurde jõudmist. Kohe noogutati talle, ning mingit viita ootama jäämata tormas ta enda kõrval olevast trepist üles.
„Matt. Ma vajan abi. Sa oled mulle teene võlgu, mäletad?” Poiss oli jõudnud üles, ühte kabinetti, kus praegu kedagi teist ei olnud.
„Oleneb millest jutt käib..?” vastas lauataga töötav puhmas kulmude, laia kehaehitusega, umbes kahekümne aastane mees, olles veidi imestunud sellisest sissetungist.
„Peale sinu kaks tugevat politseinikut, ja kõigile relvad,” lausus ta endale ja õele osutades. Nele, kes oli ka kohale jõudnud kehitas poisi seljataga küsiva pilguga Mattile õlgu.
„Kas sa taipad, et see on väga suur nõue?” lausus noormees pärast suhteliselt pikka mõtlemist. „Päriselu pole nagu film, et lähed püstoliga kuhugi, ja kõmmutad paar suvalist inimest maha, omakasu huvides. Ma saan selle poolikult täita. Mina olen nõus sinuga kaasa tulema, ja nagu sa tead, on mul ka relv. Teile ma tukke ei anna.”
Remus hingas korra sügavalt, ning noogutas siis. „Kell üksteist meie pool,” lausus ta oma õe poisile ning väljus siis kohe kabinetist, majast, ning sisenes autosse, millega ta õe kohe koju viis, ning ise siis minema kihutas.
_
Veidi enne kella ühtteist helises uksekell ning Nele läks ust avama. Remus polnud ikka veel tagasi jõudnud, kuid samal hetkel kuulis neiu, kuidas auto maja ette sõidab. Ta avas ukse ja nägi Matti.
„Ta jõudis just tagasi. Ma..” samal hetkel kostus Remuse autost vali tuututamine, „arvan, et lähme temaga kaasa.”
Nad mõlemad istusid autosse, ning see sõitis samal hetkel kohapealt ära, kui uks oli suletud.
„Mis sul plaanis on?” küsis Matt, kes oli ette, Remuse kõrvale istunud.
„Õiglus,” tähendas noormees vaid, ning ülejäänud sõidu jooksul ei räägitud enam sõnagi. Lõpuks peatusid nad mingil väikses aias, kust oli ideaalne vaade nende vanale majale. Nad olid parkinud ennast panga kõrvale.
„On teil tumedad riided, nagu ma soovisin?” küsis Remus enne väljumist. Vastused olid jaatavad. Noormees noogutas nagu endale, ning võttis siis taskust mobiili. Kiiresti saatis ta ilmselt juba enne valmiskirjutatud sõnumi, ning samal hetkel ilmus nagu mittekuskilt üks umbes temaealine nooruk, kes kohe autosse istus. Remusele, ja Nelele suruti midagi külma ja rasket sülle. Poiss võttis selle kohe kätte ja tänas teist noormeest. Tema käes ilutses hall Smith&Wesson revolver, mida ta ka päeval oli näinud.
„Nele. Sina jääd koos Raidiga siia. Temaga oled täiesti kaitstud. Matt, tule.” Mingeid vastuväiteid, või küsimusi ootamata, astus ta autost välja, ning Matt järgnes talle, kuigi ta ei arvanud sellest eriti mitte midagi. Tema poleks noorukile püstolit usaldanud, kuid ta ei hakanud vaidlema. Ka temal oli üks selline.
Nad sisenesid panka, mis oli nende, või vähemalt Matti üllatuseks lahti. Nende ees seisis kuuekümnendates hallipäine mees. Kuid põhitähelepanu äratas tema käes olev automaatrelv.
„Ma ei usalda sind ikka veel,” lausus ta relvaga neid sihtides. Remus ainult haigutas selle peale ning suundus nagu juba tuttavast trepist alla. Nad olid vähemalt kolm meetrit maapinnast sügavamal, panga all, kus oli seifide, ja muude turvasüsteemidega kelder. Nad sisenesid kõige suuremasse seifi, mis võttis suhteliselt suure toa ilme. Seal polnud valgustust, niiet ukse sulgedes jäid nad täieliku pimedusse.
„Mina siia kastide taha, Matt, mine sinna nurka, ja Jaan, mine selle kaetud asjanduse taha. Nüüd peame me vaid ootama. Olge valvel!” rääkis Remus tähtsa häälega õpetusi; ta oli kindel, et tema plaan oli lollikindel. Nad kõik võtsid oma positsioonid sisse, ning jäid sinna kükitama. Kõik kehaosad olid juba surnud, kuid midagi polnud ikkaveel juhtunud. Nurisemata ootasid kõik edasi, kui korraga kostis õrn vilin. See kestis. Tundus, nagu oleks nende alla metrood tehtud. Vilin tugevnes iga hetkega. Varsti katkes see äkiliselt ning seifi põrandas hakkas midagi luugi taolist õrnalt kerkima. Nagu oodates, ega keegi pole neid märganud, jäi luuk umbes neljakümne viie kraadise nurga all umbes minutiks seisma. Varsti lükati see täiesti eest ära ning ilmus nähtavale taskulamp, mis pandi maha. Kohe järgnes sellele luugist pea, ja siis ka terve inimene. Taskulambi valgel oli näha, et see oli sama, keda Remus oli kino pärast tülitanud.
Samal hetkel hüppas noormees kastide tagant välja, ja enne kui kurjategija jõudis midagi taibata, olid tema randmete ümber klõpsatanud käerauad, ja teda sihtis kolm relva.
„Remus Mihkelson,” tutvustas poiss ennast naeratades vihasele grimassile. „Saage tuttavaks, Vitja Ivanof.
„Aga.. Kuidas?” küsisid pangadirektor, ja Matt nagu ühest suust.
„Veidi hiljem. Ta pole ainuke röövel, vaid ainult käsutäitja.” Sõnas nooruk napilt, kuigi tegelikult oli ta uhkusest lõhki minemas. „Lähme siit välja, pole eriti õhku.”
Väljajõudes paistis kõik olevat täiesti teisesest puust, kui enne. Ringi kõndis vähemalt kümme tursket meest relvadega, kuid Remus oma kolme kaaslasega suundus üle tänava ühe eriti külma näoga veidi alla kolmekümne mehe juurde.
„Pidin professori maha laskama, kuna ta ei alistunud. Madis on tema pärast haavatud. Mitte raskelt, kuna see isik polnud vist kunagi relva käes hoidnud,” sõnas mees, nagu oleks see tavaline asi.
„Kahju.. Keravälkudele ei saa siis kunagi jälile. Aga tänan. Oleme siis tasa, James.” Samal hetkel oli kuulda politsesireene. Kohe, nagu käsu peale, sörkis see sama mees kõikidest mööda, ja korjas relvad kokku, kaasaarvatud Remuselt, ja autosolijatelt. Need pandi ühte panga taha peidetud autosse, ning auto kadus kummidevilinal kaugustesse, enne kui politse kohale jõudis. Välja jäi ainult kaks tukki. Jamesi ja Matti omad.
_
Nele, Matt, Jaan ja politsei komissar Juhan istusid esimese majas, kamina ees, ning ootasid Remust, kes varsti pidi tulema. Kell oli umbes neli öösel, kuid keegi ei hoolinud sellest. Mängis mahe muusika. Siis oligi kuulda vaikset automürinat. Uks avanes ja Remus astus sisse. Kõik tõusid püsti ja hakkasid naeratades teda tervitama minema, kui järsku poisi taga kõndiv sõber suure paugu peale valust karjatas. Madis langes maha, ise maad kraapides, nagu tahtes millegini jõuda. Tema taga astus uksest sisse kolmas noormees, käes üleni must relv, kuid ta ei jõudnud ringigi vaadata, sest samal sekundimurdosal kõlas tühjendati kaks revolvrit tema kehasse. Matt ja Remus seisid mõlemal revolvrid käes, ja mees langes surnult maha. Noorem aga pillas relva kohe ning vajus silmi sulgedes Madise kõrvale. Kõik edasine polnud enam oluline. Keegi karjus. Kohe helistati kiirabisse, kuid poiss ei pannud midagi tähele, ta tahtis ainult sinna lamama jääda. Ta tiriti Madise küljest aga ära, ning rahustati lohutavate sõndega.
Järgmisel hommikul oli kõik jälle peaaegu normis. Lõpuks ometi oli Remus valmis rääkima, kuidas ta oli selle avastanud.
„Kõigepealt panin ma tähele, mida ma ka Nelele rääkisin, et keravälgud olid alati iga kolmeteistkümne päeva tagant. Kui juba taheti neid tekitada, oleks võinud neid tihedamini olla, niiet oletasin, et millegipärast ei saa neid tihedamini tekitada, näiteks tuleb midagi laadida, et neid saada. Millegi pärast tekkisid nad alati kell kolm kakskümmend, niiet oletasin, et tegu on mingi automaatikaga. See teooria mind enam ei aidanud. Pidin järgmise niidiotsa leidma. Üle tänava oli pank. Neil pidi olema mingi soov seda maja saada, sest ma olin kindel, et sellepärast keravälke tehtigi. Võis oletada, et nad tahtsid kaevata tunnelit. Kui me korraks seda kohta külastasime, siis pöörasin tähelepanu mehe põlvedele. Need olid kulunud, mullased, ja seal oli näha üks auk, kust omakorda paistis pikk arm. Sellega rahule jäädes olin ma kindel, et nad teevad tunnelit.
Veel järeldasin mehest, et too on aktsendi järgi venelane. Kuid ma ei saanud midagi edasi teha, sest ei olnud teada, millal kõik toimuma hakkab. Eile hommikul lugesin lehest, et sinna panka viiakse mitusada kilo kulda, et see järgmisel päeval edasi välismaale saata. Siis teadsin, mida nad jahivad. Oli aega kõigerohkem kaksteist tundi, ja ma tegin mis suutsin. Kui ma politseinike endale appi ei saanud, siis külastasin mitte just kõige seadusekuulekamaid tuttavaid. Sain relvad ja abilised. Üks häkker oskas ka politsei andmebaasist Vitja üles otsida; armi, rahvuse ja vanuse järgi. Selliseid ei olnud palju, ja ma tundsin ta kohe ära.
Siis läksin panka, ning rääkisin juba kõigile tuttava Jaaniga,” lausus ta samal ajal selle mehe poole noogutades. „Ta lubas mul õhtul tulla, kuna ta oli kulla kaitsmiseks kõigeks valmis. Püüdsime mehe kinni, kuid ma teadsin, et vähemalt üks inimene peab veel olema. Professor Eltravanya. Teda nimetas Vitja oma onuks. Nad on palju koos töötanud, ja need mõlemad majad, mis müüdi, on tema nimel. Tema lasti vastupanu osutamise eest maha, niiet keravälgud jäävadki saladuseks. Kuid kolmandast mehest polnud mul aimugi. Tema suutis meid üllatada. Siiski saime ka temast jagu.
Nende plaan oli ilmselt kuld tunneli kaudu minema viia, tunnel tsementi täis panna, sest nende majast avastati tonne tsementi. Ning seejärel rõõmsalt kogu pank, koos kõigi asitõenditega keravälkudega maha põletada.” Remus naeratas ning võttis laualt ühe pähkli. „Sellega on see väike seiklus minu elus lõppenud,” lausus noormees naeratusevinega, ning võttis talle politseiniku ulatatud klaasist lonksu.
„Remus, R e e m u s! Ärka juba üles!” kiljus poissi äratades temast kolm aastat vanem õde Nele.
„No mis on, kas ei tohi enam rahulikult öösel ka magada, rääkimata sellest, et hommikul peab kell seitse tõusma...” pobises Remus piisavalt kõvasti, et ta õde teda kuuleks.
„Keravälk!! TULE!!!” karjus neiu näost valgena.
Remus hüüatas ja hüppas püsti. Nad jooksid kiiresti välisukse juurde, ning hüppasid poisi jalalöögi peale hingedelt vajunud uksest välja. Nad tormasid tänavale, kuid seal ei olnud kedagi. Nad nägid kuidas keravälk kõike süütas. Poiss helistas kohe päästeteenindusse kui nad majast väljas olid. Nad nimelt elasid kahekesi; ema ja isa olid neil lahutatud ja ema elas Rootsis. Isa oli neil lihtsalt tihti reisidel. Remus oli 16-aastane poiss ning ta õde oli üheksateist ning oli just kooli lõpetanud. Nad ei jõudnud kaua mõelda sest juba tuligi tänava teisest otsast kaks suurt punast tuletõrje autot.
***
„Jäädavat kahju ei ole tuli suutnud majale teha, küll aga on enamused asjad sees ära põlenud” ütles tuletõrjuja väsinud lastele.
„Kas kindlustus lubas kõik välja maksta?”
„Me pole veel nende otsust kuulnud, kuid kahju on kahe miljoni ringis, pole eriti usutav, et kõik kinni makstakse.”
„Kui palju kindlustus tavaliselt maksab?”
„Mitte eriti üle ühe miljoni,” sõnas hapu näoga tuletõrjuja. Kohe kutsuti aga meest, ja nende vestlus lõppes äkiliselt.
Nad olid päästeteenistuse kontoris ja ootasid, et midagi juhtuks. Mõlemad olid normaalsed riided selga pannud. Kell näitas paar minutit seitse läbi, ja tavalisel hommikul oleks noormees kooli hakanud minema. Lõpuks tõusis ta ooteruumi istmelt ning jalutas korraks sekretäri juurde. Sealt väikse ümbrikuga paarikümne minuti pärast välja tulles sõnas ta õele kuivalt; „Ma toon auto ära.”
Remus sammus aeglaselt, sünge näoga mööda suurt tänavat. Ta ei pööranud hulgustele, ega kerjustele tähelepanu, kes talt raha küsisid, ja tehtud vihaga vaatasid. Ta ei vaevunud isegi vastama. Lõpuks pööras ta oma mõtetes, ja mälestustes sobrades väiksemale tänavale. Punase-valge kirjud lindid olid veidi söestunud maja ümber tõmmatud. Rahulikult astus nooruk sealt alt läbi ning oma hallile autole tähelepanu pööramata astus ta paarist mahalangend lauast üle. Oli näha uks, mille ta öösel oli hirmuga hingedelt lajatanud. Sealt sai hõlpsasti sisse, ning seda teed poiss kohe kasutaski. Tema tuba oli jäänud peaaegu täiesti puutumata, ainult akna poolne osa oli veidi kahjustada saanud.
„Auto järgi, või mis?” küsis tüdruku hääl tema seljataga veidi kavala tooniga.
„Ma oleksin auto ka ära toonud.”
„Midagi huvitavat tahad teada?”
„Võib-olla,” lausus nooruk ikka veel oma õe poole seljaga seistes.
„Siin oli keravälke rohkem kui üks. Vaata,” lausus ta poissi ühe ukse poole pöörates. „Sellel pole midagi viga, nõustud?”
Remus läks täiesti puutumata jäänud kinnise ukse juurde, ning noogutas nõusolekuks.
Nele näitas nüüd teise ukse poole, mis oli sama valge, nagu alati, ja puudatusest polnud märkigi. „Ma võin vanduda, et lõin selle ukse kinni, kui siit välja tormasime. Siin pidi olema eraldi välk, sest uksed ja seinad on puutumata, kuid sealt, nagu sa näed, on põlenud. Ja..”
„Aken on terve,” lõpetas Remus veidi tüdinult õe lause. „Aga siiski ma ei usu seda. See pole loogiline. See pole ainult kokkusattumus, et meie majas on kahe kuu jooksul kolm keravälku, ning terves ülejäänud linnas pole juba kaks aastat ühtegi olnud.” Nende sõnadega pööras noormees klassikalise liigutusega ringi, ning väljus majast, astudes otsejoones auto juurde. Õde järgnes talle aeglaselt. Kui nad mõlemad olid mõninga aja vaikides esiistmetel istunud, käivitas Remus mootori, ja sõnas selgituseks; „Kindlustusse.”
_
Remus istus vaikides auto esiistmel, ning vaatas teraselt, kuigi suhteliselt ükskõikselt bussijaama poole.Varsti sõitiski ette must buss, ning avas ukse. Inimesed väljusid aeglaselt ning varsti ilmus nähtavale ka tuttav kuju. Samal hetkel märkas ta poisi halli Opelit, ning seadis sammud kindlalt sinna.
„Tere isa,” lausus noormees veidi kavala muigega, kui mees autoukse avas.
„Hei,” vastas Priit heatujuliselt ning viskas oma kotid tagaistmele, ise siis ette istudes.
„Uudiseid oled kuulnud?”
„Oleneb mida. Mõtled seda meie naabri surma värki?” küsis ta pahaaimamatult.
„Ta on surnud või? Huvitav.. Meil oli keravälk,” sõnas ta nagu oleks see kõige tavalisem asi. Tegelikult suhteliselt juba oligi. Isa ehmatas korraks, kuid sai sellest kohe üle.
„Mis siis toimub nüüd? Kus te elate? Mida kindlustus ütles? Kas maja on jälle normis?”
„Võta hoogu maha. Elame oma kodus, ja maja on elamiseks korda tehtud. Kindlustus pole oma arvamust veel avaldanud, kuid avalik saladus on, et nad arvavad, et meie oleme need tekitanud. Kuigi nad ise ka ilmselt ei usu seda.” Remus võttis järsult kohapealt ära ja auto kadus tolmupilve, mis kruusasel pinnal enne asfaldile jõudmist tekkis.
***
Remus astus vaikselt mööda tänavat. Tal oli jälle kahe nädala jooksul, pärast maja üümist veidi vaba aega. Nooruk oli otsustanud seda omapärast maja veelkord vaatama minna. Seal polnud mitte mingit märki, juhtunud tragöödiatest. Kõik oli üle värvitud, ja ära möksitud, et midagi näha poleks. Kindlasti polnud uutele omanikele eelmistest sündmustest kõssatudki. Teiselpool tänavat oli täpselt samas stiilis pank. Arvatavasti oldi mõteldud, et terve tänav ühes stiilis on ilusam.
Remus pööras oma pilgu veidi edasi, kus oli veel paar-kolm maja. Midagi erilist polnud näha. Nooruk pani kõrva kõrvaklapid, ning MP3-e käima. Vaikselt, ja mõtlikult hakkas ta edasi astuma, ning sisenes siis varsti väiksesse poodi. Nagu tavaliselt libistas ta pilgu üle kõikide ajalehtede kaanelugude, ilma nende peale mõtlemata. Tavaliselt oleks ta edasi läinud, et endale juua osta, kuid nüüd pööras ta pilgu järsult tagasi, ja luges veelkord üle; „Neljas keravälk sel aastal!” Noormees ostis kohe lehe, ning luges pealkirja veelkord üle, enne kui sealsamas poes lehe lahti lõi.
Ainult kokkusattumus? (kõlas artikkel)
Eile öösel, kell 03.23 teatati päästeteenistusele müstilise keravälgu süüdatud majast, Rootsi tänaval. Kui pritsimehed kohale jõudsid, oli kera veel ähmaselt näha, kuid hajus peagi. See on sel aastal juba neljas kord; eelmised välgud olid sellel samal tänaval kolm maja eemal. Rootsi 26 omanike on juba teatatud, et kindlustus maksab kõik välja. Mõned prohvetid, ja usutegelased...
Edasi ei vaevunud noormees lugema, kuna sealt tuli ainult tavalist jura. Kõige tähtsam oli käes. Kolm maja tema majast oli see toimunud. Ja EILE ÖÖSEL. Kuidas küll tema seal jalutades midagi ei märganud? Ta oli vist liiga oma mõtetes rännanud, et midagi märgata...
Noormees hakkas kiiresti kõndima, tegelikult peaaegu jooksma parkla poole, kus ta auto oli. Ta vaatas hetkeks kella, mis näitas paar minutit enne kuut. Nüüd hüppas ta autosse ja käivitas mootori, ning vajutas gaasipedaalile, võttes suunaks kohviku.
Ta peatus seal ees täpselt samal hetkel, kui paar minutit pärast kuut Nele sealt väljus. Tütarlaps oli küll veidi imestunud, kuid istus autosse.
„Tead juba? Uus keravälk!” sõnas noormees tõsiselt. Tema peas keerles mingi imelik teooria.
„Meie vanas majas või? Ei tea.. Millal siis?” lausus õde olles imestunud nii uudisest kui ka uudise teatamisest.
„Meie majast kolm maja eemal. Ja arva ära kellaaeg!”
„Kolm kakskümmend?!?”
„Täpselt sama mis kõikil meie omadel. Kolm kakskümmend. Ja on veel üks kummaline fakt. Keravälk tekkis meil, ja nüüd ka iga kolmeteistkümne päeva järel. Selle peale me varem ei tulnudki.”
„Aga.. Aga.. Kuidas?” küsis neiu, kes oli ka kokkusattumuse mõtte ka täielikult peast välja heitnud.
„Mul on üks teooria.. Aga räägin sulle sellest teepeal. Ja kui nõus oled, lähme, kui oleme su koti ära pannud paari fakti kontrollima,” lausus Remus kavala muigega, ning käivitas mootori.
_
Remus tõstis aeglaselt linnakaardilt pea ning muigas tahes-tahtmatult. Nele istus tema kõrval mõtlikult ning kammis hajameelselt oma musti juukseid.
„Täna peaks kinos olema oivaline „Romance in Blues.” Kui sa ei pahanda hangin meile piletid,” lausus poiss naeratuse saatel ning midagi rohkemat lausumata jättis õega hüvasti.
Paari tunni pärast oli ta tagasi, ning kutsus varsti õe endaga kaasa. Nad otsustasid noormehe palve peale jala minna. Kuna kogu marsruut oli Remuse teha läks ta läbi tänavalt, kus oli nende eelmine maja. Kui ta nende majani jõudis koputas ta viisakalt uksele, õde kõrval imestusest suurte silmadega, kuid ei öelnud midagi.
„Tere... Kas ma saan kuidagi aidata?” küsis ust avama tulnud umbes kahekümne-kahekümneühe aastane noormees väikse aktsendiga.
Remus lõi pilgu maha piinlikust tundes ning küsis ütles siis, et on eksinud, ja tahaks teada, kuhu poole jääb Vareli kino.
„Kahjuks olen ma siinkandis suhteliselt uus, ning ei tea eriti. Kuid mu onu teab võib-olla. Kas kutsun ta?”
„Ei.. Ärge tehke endale tüli. Me proovime ise leida. Suur tänu,” lausus ta siis laia naeratusega, ning hakates rahulikult mööda tänavat edasi kõndima, õde kõrval. Neiu ei hakanud midagi pärima, kuid tema silmist väljendus suur segadus.
***
Remus luges mõnuga ajalehte. Mittemiski majas, linnas ja maailmas ei saanud teda sel ajal häirida, peale uudiste. Korraga hüppas ta püsti, ning astus kiirel sammul õe tuppa, mis asetses täpselt tema oma kõrval.
„Ma panin puusse. Kõik on veel hullem kui ma arvasin!”
„Mida sa jälle ajad?” küsis õde unisel ilmel, sest oli alles suhteliselt varahommik.
„Tule. Me saame veel suure tragöödia ära hoida,” lausus noormees silmnähtavalt erutatult. Õde ei paistnud küll millestki arusaavat, kuid hüppas kärmelt püsti, ning noogutas valmisolekuks.
Paari minuti pärast hüppasid nad mõlemad autosse, ning kuigi tavaliselt Nele sõitis rahulikult ning ettevaatlikult, kihutas ka tema linnas suhteliselt kiiresti, taibates, et midagi on valesti. Venna käsu peale sõideti päästeameti kontorisse.
„Kas Matt Hasa on siin?” paeaegu hüüdis noormees enne valvelaua juurde jõudmist. Kohe noogutati talle, ning mingit viita ootama jäämata tormas ta enda kõrval olevast trepist üles.
„Matt. Ma vajan abi. Sa oled mulle teene võlgu, mäletad?” Poiss oli jõudnud üles, ühte kabinetti, kus praegu kedagi teist ei olnud.
„Oleneb millest jutt käib..?” vastas lauataga töötav puhmas kulmude, laia kehaehitusega, umbes kahekümne aastane mees, olles veidi imestunud sellisest sissetungist.
„Peale sinu kaks tugevat politseinikut, ja kõigile relvad,” lausus ta endale ja õele osutades. Nele, kes oli ka kohale jõudnud kehitas poisi seljataga küsiva pilguga Mattile õlgu.
„Kas sa taipad, et see on väga suur nõue?” lausus noormees pärast suhteliselt pikka mõtlemist. „Päriselu pole nagu film, et lähed püstoliga kuhugi, ja kõmmutad paar suvalist inimest maha, omakasu huvides. Ma saan selle poolikult täita. Mina olen nõus sinuga kaasa tulema, ja nagu sa tead, on mul ka relv. Teile ma tukke ei anna.”
Remus hingas korra sügavalt, ning noogutas siis. „Kell üksteist meie pool,” lausus ta oma õe poisile ning väljus siis kohe kabinetist, majast, ning sisenes autosse, millega ta õe kohe koju viis, ning ise siis minema kihutas.
_
Veidi enne kella ühtteist helises uksekell ning Nele läks ust avama. Remus polnud ikka veel tagasi jõudnud, kuid samal hetkel kuulis neiu, kuidas auto maja ette sõidab. Ta avas ukse ja nägi Matti.
„Ta jõudis just tagasi. Ma..” samal hetkel kostus Remuse autost vali tuututamine, „arvan, et lähme temaga kaasa.”
Nad mõlemad istusid autosse, ning see sõitis samal hetkel kohapealt ära, kui uks oli suletud.
„Mis sul plaanis on?” küsis Matt, kes oli ette, Remuse kõrvale istunud.
„Õiglus,” tähendas noormees vaid, ning ülejäänud sõidu jooksul ei räägitud enam sõnagi. Lõpuks peatusid nad mingil väikses aias, kust oli ideaalne vaade nende vanale majale. Nad olid parkinud ennast panga kõrvale.
„On teil tumedad riided, nagu ma soovisin?” küsis Remus enne väljumist. Vastused olid jaatavad. Noormees noogutas nagu endale, ning võttis siis taskust mobiili. Kiiresti saatis ta ilmselt juba enne valmiskirjutatud sõnumi, ning samal hetkel ilmus nagu mittekuskilt üks umbes temaealine nooruk, kes kohe autosse istus. Remusele, ja Nelele suruti midagi külma ja rasket sülle. Poiss võttis selle kohe kätte ja tänas teist noormeest. Tema käes ilutses hall Smith&Wesson revolver, mida ta ka päeval oli näinud.
„Nele. Sina jääd koos Raidiga siia. Temaga oled täiesti kaitstud. Matt, tule.” Mingeid vastuväiteid, või küsimusi ootamata, astus ta autost välja, ning Matt järgnes talle, kuigi ta ei arvanud sellest eriti mitte midagi. Tema poleks noorukile püstolit usaldanud, kuid ta ei hakanud vaidlema. Ka temal oli üks selline.
Nad sisenesid panka, mis oli nende, või vähemalt Matti üllatuseks lahti. Nende ees seisis kuuekümnendates hallipäine mees. Kuid põhitähelepanu äratas tema käes olev automaatrelv.
„Ma ei usalda sind ikka veel,” lausus ta relvaga neid sihtides. Remus ainult haigutas selle peale ning suundus nagu juba tuttavast trepist alla. Nad olid vähemalt kolm meetrit maapinnast sügavamal, panga all, kus oli seifide, ja muude turvasüsteemidega kelder. Nad sisenesid kõige suuremasse seifi, mis võttis suhteliselt suure toa ilme. Seal polnud valgustust, niiet ukse sulgedes jäid nad täieliku pimedusse.
„Mina siia kastide taha, Matt, mine sinna nurka, ja Jaan, mine selle kaetud asjanduse taha. Nüüd peame me vaid ootama. Olge valvel!” rääkis Remus tähtsa häälega õpetusi; ta oli kindel, et tema plaan oli lollikindel. Nad kõik võtsid oma positsioonid sisse, ning jäid sinna kükitama. Kõik kehaosad olid juba surnud, kuid midagi polnud ikkaveel juhtunud. Nurisemata ootasid kõik edasi, kui korraga kostis õrn vilin. See kestis. Tundus, nagu oleks nende alla metrood tehtud. Vilin tugevnes iga hetkega. Varsti katkes see äkiliselt ning seifi põrandas hakkas midagi luugi taolist õrnalt kerkima. Nagu oodates, ega keegi pole neid märganud, jäi luuk umbes neljakümne viie kraadise nurga all umbes minutiks seisma. Varsti lükati see täiesti eest ära ning ilmus nähtavale taskulamp, mis pandi maha. Kohe järgnes sellele luugist pea, ja siis ka terve inimene. Taskulambi valgel oli näha, et see oli sama, keda Remus oli kino pärast tülitanud.
Samal hetkel hüppas noormees kastide tagant välja, ja enne kui kurjategija jõudis midagi taibata, olid tema randmete ümber klõpsatanud käerauad, ja teda sihtis kolm relva.
„Remus Mihkelson,” tutvustas poiss ennast naeratades vihasele grimassile. „Saage tuttavaks, Vitja Ivanof.
„Aga.. Kuidas?” küsisid pangadirektor, ja Matt nagu ühest suust.
„Veidi hiljem. Ta pole ainuke röövel, vaid ainult käsutäitja.” Sõnas nooruk napilt, kuigi tegelikult oli ta uhkusest lõhki minemas. „Lähme siit välja, pole eriti õhku.”
Väljajõudes paistis kõik olevat täiesti teisesest puust, kui enne. Ringi kõndis vähemalt kümme tursket meest relvadega, kuid Remus oma kolme kaaslasega suundus üle tänava ühe eriti külma näoga veidi alla kolmekümne mehe juurde.
„Pidin professori maha laskama, kuna ta ei alistunud. Madis on tema pärast haavatud. Mitte raskelt, kuna see isik polnud vist kunagi relva käes hoidnud,” sõnas mees, nagu oleks see tavaline asi.
„Kahju.. Keravälkudele ei saa siis kunagi jälile. Aga tänan. Oleme siis tasa, James.” Samal hetkel oli kuulda politsesireene. Kohe, nagu käsu peale, sörkis see sama mees kõikidest mööda, ja korjas relvad kokku, kaasaarvatud Remuselt, ja autosolijatelt. Need pandi ühte panga taha peidetud autosse, ning auto kadus kummidevilinal kaugustesse, enne kui politse kohale jõudis. Välja jäi ainult kaks tukki. Jamesi ja Matti omad.
_
Nele, Matt, Jaan ja politsei komissar Juhan istusid esimese majas, kamina ees, ning ootasid Remust, kes varsti pidi tulema. Kell oli umbes neli öösel, kuid keegi ei hoolinud sellest. Mängis mahe muusika. Siis oligi kuulda vaikset automürinat. Uks avanes ja Remus astus sisse. Kõik tõusid püsti ja hakkasid naeratades teda tervitama minema, kui järsku poisi taga kõndiv sõber suure paugu peale valust karjatas. Madis langes maha, ise maad kraapides, nagu tahtes millegini jõuda. Tema taga astus uksest sisse kolmas noormees, käes üleni must relv, kuid ta ei jõudnud ringigi vaadata, sest samal sekundimurdosal kõlas tühjendati kaks revolvrit tema kehasse. Matt ja Remus seisid mõlemal revolvrid käes, ja mees langes surnult maha. Noorem aga pillas relva kohe ning vajus silmi sulgedes Madise kõrvale. Kõik edasine polnud enam oluline. Keegi karjus. Kohe helistati kiirabisse, kuid poiss ei pannud midagi tähele, ta tahtis ainult sinna lamama jääda. Ta tiriti Madise küljest aga ära, ning rahustati lohutavate sõndega.
Järgmisel hommikul oli kõik jälle peaaegu normis. Lõpuks ometi oli Remus valmis rääkima, kuidas ta oli selle avastanud.
„Kõigepealt panin ma tähele, mida ma ka Nelele rääkisin, et keravälgud olid alati iga kolmeteistkümne päeva tagant. Kui juba taheti neid tekitada, oleks võinud neid tihedamini olla, niiet oletasin, et millegipärast ei saa neid tihedamini tekitada, näiteks tuleb midagi laadida, et neid saada. Millegi pärast tekkisid nad alati kell kolm kakskümmend, niiet oletasin, et tegu on mingi automaatikaga. See teooria mind enam ei aidanud. Pidin järgmise niidiotsa leidma. Üle tänava oli pank. Neil pidi olema mingi soov seda maja saada, sest ma olin kindel, et sellepärast keravälke tehtigi. Võis oletada, et nad tahtsid kaevata tunnelit. Kui me korraks seda kohta külastasime, siis pöörasin tähelepanu mehe põlvedele. Need olid kulunud, mullased, ja seal oli näha üks auk, kust omakorda paistis pikk arm. Sellega rahule jäädes olin ma kindel, et nad teevad tunnelit.
Veel järeldasin mehest, et too on aktsendi järgi venelane. Kuid ma ei saanud midagi edasi teha, sest ei olnud teada, millal kõik toimuma hakkab. Eile hommikul lugesin lehest, et sinna panka viiakse mitusada kilo kulda, et see järgmisel päeval edasi välismaale saata. Siis teadsin, mida nad jahivad. Oli aega kõigerohkem kaksteist tundi, ja ma tegin mis suutsin. Kui ma politseinike endale appi ei saanud, siis külastasin mitte just kõige seadusekuulekamaid tuttavaid. Sain relvad ja abilised. Üks häkker oskas ka politsei andmebaasist Vitja üles otsida; armi, rahvuse ja vanuse järgi. Selliseid ei olnud palju, ja ma tundsin ta kohe ära.
Siis läksin panka, ning rääkisin juba kõigile tuttava Jaaniga,” lausus ta samal ajal selle mehe poole noogutades. „Ta lubas mul õhtul tulla, kuna ta oli kulla kaitsmiseks kõigeks valmis. Püüdsime mehe kinni, kuid ma teadsin, et vähemalt üks inimene peab veel olema. Professor Eltravanya. Teda nimetas Vitja oma onuks. Nad on palju koos töötanud, ja need mõlemad majad, mis müüdi, on tema nimel. Tema lasti vastupanu osutamise eest maha, niiet keravälgud jäävadki saladuseks. Kuid kolmandast mehest polnud mul aimugi. Tema suutis meid üllatada. Siiski saime ka temast jagu.
Nende plaan oli ilmselt kuld tunneli kaudu minema viia, tunnel tsementi täis panna, sest nende majast avastati tonne tsementi. Ning seejärel rõõmsalt kogu pank, koos kõigi asitõenditega keravälkudega maha põletada.” Remus naeratas ning võttis laualt ühe pähkli. „Sellega on see väike seiklus minu elus lõppenud,” lausus noormees naeratusevinega, ning võttis talle politseiniku ulatatud klaasist lonksu.