Post by Loore on Jul 7, 2007 2:26:11 GMT 3
nii. nüüd ma arvan et see jutt hakkab lõppema. mul hakkas lihtsalt praegu igav ja kirjutasin. kirjavigasi on ilmselt palju kuid i don't care:D
9.
„Ta meeldib sulle eks?“ küsis Liisa Elisalt lõunalauas ning suunas seda öeldes pilgu Sandrile, kes istus neist mõni laud edasi.
„Sander? No kamoon, ma tunnen teda alles paar nädalat“ lausus Elisa, kuid sai järsku aru, et ta oli liiga palju infot andnud.
„Ta nimi on Sander?“ küsis Liisa imestunult. „ja kuidas sa teda juba paar nädalat tunned?“ küsis tüdruk veelgi rohkem segadusse sattudes.
„ehee, jh. See on sama tüüp kelle juures ma elan“ sõnas neiu ning lootis, et Liisa rohkem küsimusi ei esita.
„see on sama tüüp kellele sina meeldid?“ küsis Liisa veelgi rohkem imestudes.
„Jh. Täpselt see sama“ vastas Elisa ning saatis ühe pilgu Sandrile. Poiss vastas sellele.
„Mida sa siis ootad?“ küsis Liisa neiult ning vaatas kordamööda teda ja Sandrit. „Mine tema juurde ja ütle et ta meeldib sulle“ lisas tüdruk veel.
„kust sa võtad et ta mulle meeldib?“ Küsis neiu ning vaatas imestunud pilguga Liisat.
„No kamoon seda on juba su näost näha. Sa ju vaatad koguaeg teda ja naeratad“
„Ma teen seda?“ küsis Elisa sest isa ta küll seda tähele pannud ei olnud.
„teed seda? Sa ainult seda teedki ju“ sõnas Liisa naerust turtsudes.
Seepeale tüdruk punastas veidi ning sõi oma lõunasööki edasi.
„a kle kas mu ema on kh midagi sinult uurinud?“ küsis Elisa järsku ning jäi sõbranna vastust ootama.
„äää… njh. Ta on miljon ja üks korda helistanud ning paar korda sind ka minu juures otsimas käinud. Sa peaksid midagi tegema. Ma ei jõua lõpmatuseni kh valetada“ vastas Liisa ja jäi siis natuke mõttesse.
Ka Elisa hakkas mõtlema mida teha kuid midagi välja mõtelda ei suutnud nad kumbki.
***
Varsti sai lõunapaus läbi ning tüdrukud läksid tagasi tööle. Järjekordselt jälgis Elisa pidevalt Sandrit nig Liisa irvitas selle üle.
Töö läks väga lõbusalt ning jutukalt ja ka aeg lendas tänu sellele väga kiiresti.
Tundus nagu oleks nad töödanud alles paar minutit kui oligi juba tööpäev läbi.
Neiud läksid üksteisest lahku ning suundusid mõlemad enda kodu poole.
***
Kui Elisa hakkas juba minema kuulis ta kuidas keegi teda selja tagant hõikab.
Tüdruk pööras ennast ümber ja nägi et see on Sander. Noormees jooksis tema poole.
Neiu ootas poisi järgi ning nad hakkasid vaikides kodu poole minema.
„Sa töötad nüüd kh seal?“ küsis Sander mõne aja pärast.
„Jp. Millegiga on mul vaja ju üüri maksta“ sõnas tüdruk.
„aa“ vastas noormees lühidalt ning ei osanud enam midagi öelda.
Nad vaikisid mõnda aega kuid siis alustas neiu arglikult rääkimisega: „ et see mis eile õhtul juhtus… ma tahtsin vabandada… ma ei oleks tohtinud nii ülbe olla eriti veel sinuga kes sa mind nii palju aidanud oled.“
„Ei ole midagi ma ei oleks tohtinud nii pealetükkiv olla“ lausus Sander ning punastas veidi tuletades meelde eelmist õhtut.
„eiei see oli minu süü aga ma käitusin nii sest olin armukade“ ütles Elisa arglikult ning mõtles igasuguseid hulle Sandri käitumisviise välja.
Noormees aga oli täiesti vait ning vaatas suurte silmadega tüdrukut. Ta mõistis tänu neiu pilgule et too oli seda täiesti tõsiselt mõelnud.
Seejärel otsustas Sander, et ta lepib sellega ning on lihtsalt õnnelik.
Poiss liigutas õrnalt enda käe Elisa käe juurde. Tüdruk sai sellest julgust ning võttis poisi käest kinni.
Nii, käsikäes ja õnnelike nägudega sammusid nad koos kodu poole.
9.
„Ta meeldib sulle eks?“ küsis Liisa Elisalt lõunalauas ning suunas seda öeldes pilgu Sandrile, kes istus neist mõni laud edasi.
„Sander? No kamoon, ma tunnen teda alles paar nädalat“ lausus Elisa, kuid sai järsku aru, et ta oli liiga palju infot andnud.
„Ta nimi on Sander?“ küsis Liisa imestunult. „ja kuidas sa teda juba paar nädalat tunned?“ küsis tüdruk veelgi rohkem segadusse sattudes.
„ehee, jh. See on sama tüüp kelle juures ma elan“ sõnas neiu ning lootis, et Liisa rohkem küsimusi ei esita.
„see on sama tüüp kellele sina meeldid?“ küsis Liisa veelgi rohkem imestudes.
„Jh. Täpselt see sama“ vastas Elisa ning saatis ühe pilgu Sandrile. Poiss vastas sellele.
„Mida sa siis ootad?“ küsis Liisa neiult ning vaatas kordamööda teda ja Sandrit. „Mine tema juurde ja ütle et ta meeldib sulle“ lisas tüdruk veel.
„kust sa võtad et ta mulle meeldib?“ Küsis neiu ning vaatas imestunud pilguga Liisat.
„No kamoon seda on juba su näost näha. Sa ju vaatad koguaeg teda ja naeratad“
„Ma teen seda?“ küsis Elisa sest isa ta küll seda tähele pannud ei olnud.
„teed seda? Sa ainult seda teedki ju“ sõnas Liisa naerust turtsudes.
Seepeale tüdruk punastas veidi ning sõi oma lõunasööki edasi.
„a kle kas mu ema on kh midagi sinult uurinud?“ küsis Elisa järsku ning jäi sõbranna vastust ootama.
„äää… njh. Ta on miljon ja üks korda helistanud ning paar korda sind ka minu juures otsimas käinud. Sa peaksid midagi tegema. Ma ei jõua lõpmatuseni kh valetada“ vastas Liisa ja jäi siis natuke mõttesse.
Ka Elisa hakkas mõtlema mida teha kuid midagi välja mõtelda ei suutnud nad kumbki.
***
Varsti sai lõunapaus läbi ning tüdrukud läksid tagasi tööle. Järjekordselt jälgis Elisa pidevalt Sandrit nig Liisa irvitas selle üle.
Töö läks väga lõbusalt ning jutukalt ja ka aeg lendas tänu sellele väga kiiresti.
Tundus nagu oleks nad töödanud alles paar minutit kui oligi juba tööpäev läbi.
Neiud läksid üksteisest lahku ning suundusid mõlemad enda kodu poole.
***
Kui Elisa hakkas juba minema kuulis ta kuidas keegi teda selja tagant hõikab.
Tüdruk pööras ennast ümber ja nägi et see on Sander. Noormees jooksis tema poole.
Neiu ootas poisi järgi ning nad hakkasid vaikides kodu poole minema.
„Sa töötad nüüd kh seal?“ küsis Sander mõne aja pärast.
„Jp. Millegiga on mul vaja ju üüri maksta“ sõnas tüdruk.
„aa“ vastas noormees lühidalt ning ei osanud enam midagi öelda.
Nad vaikisid mõnda aega kuid siis alustas neiu arglikult rääkimisega: „ et see mis eile õhtul juhtus… ma tahtsin vabandada… ma ei oleks tohtinud nii ülbe olla eriti veel sinuga kes sa mind nii palju aidanud oled.“
„Ei ole midagi ma ei oleks tohtinud nii pealetükkiv olla“ lausus Sander ning punastas veidi tuletades meelde eelmist õhtut.
„eiei see oli minu süü aga ma käitusin nii sest olin armukade“ ütles Elisa arglikult ning mõtles igasuguseid hulle Sandri käitumisviise välja.
Noormees aga oli täiesti vait ning vaatas suurte silmadega tüdrukut. Ta mõistis tänu neiu pilgule et too oli seda täiesti tõsiselt mõelnud.
Seejärel otsustas Sander, et ta lepib sellega ning on lihtsalt õnnelik.
Poiss liigutas õrnalt enda käe Elisa käe juurde. Tüdruk sai sellest julgust ning võttis poisi käest kinni.
Nii, käsikäes ja õnnelike nägudega sammusid nad koos kodu poole.