|
Post by hanna on Jun 14, 2007 20:57:06 GMT 3
Ma ei räägi sinuga![/color]
|
|
|
Post by Loore on Jun 14, 2007 20:58:42 GMT 3
Ohh jhh. eks ma siis ei räägi vastu.
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 1:38:08 GMT 3
olete nüüd õnnelikud? ja nüüd ma pole enam paha?(A)
3.
Tüdruk puhkas veel veid**e ning seejärel vedas end istukile. Tal oli ikka väga nõrk tunne kuid siiski ei tahtnud ta enam puhata. Nii armas mõtles neiu kui vaatas hommikusööki mis oli kandikuga voodi kõrval. Aeglaselt ja rahulikult hakkas ta seda sööma. Peale söömist hakkas Elisa püsti tõusma et nõusi ära viia kuid samal ajal tuli ka Sander sisse ja nägi seda. „Ei ära tõuse. Sa puhka veel ma viin need ära“ ütles poiss kiiresti Elisale. „Ei ma suudan küll“ vastas tüdruk kangekaelselt ja tõusis püsti. Ta kõndis paar kiiret sammu ning tundis kuidas ta jõud raugeb kuid siiski tahtis tõestada et ta suudab seda. Tüdruk jõudis juba ukse juurde kui sai aru et edasi ta enam minna ei suuda. Ta pani kandiku kirjutuslaua peale mis oli ukse kõrval ja toetas ise seina vastu. Poiss nägi seda ning tahtis jälle tüdrukut aidata kuni talle tuli meelde et Elisa ei kannata seda kui poiss teda puudutab. „Kas ma nüüd võin sind aidata?“ küsis poiss ning ulatas oma käe neiu poole et too saaks sinna toetada. Tüdruk mõtles veid**e kuid jõudis otsusele et üksi ta hakkama veel ei saa. Elisa ulatas oma käe Sandrile ning oli valmis selleks et poiss ta uuesti voodile aitab. Noormees sai vihjest aru ning pani tüdruku käe oma õlale ja võttis Elisalt ümbert kinni et teda voodile aidata. Niimodi Sandrile toetudes jõudis neiu turvaliselt voodile tagasi. Tüdruk tundis küll ennast ebamugavalt kui poiss tal ümbert kinni võttis kuid siiski lubas ta seda ning naeratas poisile tänavalt. „Äkki sa peaksid haiglasse minema? Sa oled ikka veel väga nõrk ju“ ütles Sander neiule ning vaatas talle siis tõsiselt otsa. „Ei. Haiglast helistatakse mu emale“ vastas tüdruk kindlalt. „Kas ma võiksin veel natukeseks siia jääda?“ küsis Elisa kahtlevalt. „Ma võin ise diivanil magada“ lausus ta veel naeratades ning vaatas poisile anuvalt otsa. „ei mul pole selle vastu midagi, aga siit voodist sa veel nii pea püsti ei tõuse“ ütles Sander käskivalt. „Kas sa elad üksi?“ küsis Elisa poisilt alles nüüd aru saades et kedagi teist polnud ta veel seal kohanud. „Hetkel küll jh. Aga ma otsin üürilist sest mul üks tühi tuba“ vastas noormees tüdrukule. „Kas ma võiksin mõnda aega su üüriline olla? Mul on natuke raha kh. Ma võin üüri maksta“ lausus Elisa ning vaatas siis uurivalt poissi üritades ära arvata kui vana poiss on. Talle tundus et poiss on umbes kaheksateist või üheksateist. „Ikka võid. Ja sa ei pea maksma kui ei saa“ vastas Sander tüdukule. „tänan. A ma tahaks sinust midagi teada saada“ ütles Elisa ning vaatas poisile naeratades otsa. „Hmm… okei. Ma olen 18. Lõpetasin just Miina Härma Gümnaasiumi 12. Klassi. Edasi lähen Tartu ülikooli psüholoogiat õppima ja töötan kaubamajas müüjana“ vastas Sander neiule ning vaatas talle küsivalt otsa et ka tema endast räägiks. „ma olen 16. Lõpetasin Tamme Gümnaasiumi 10. Klassi ja jooksin just kodust minema“ vastas tüdruk ning vaatas poissi. „Huvitav elu mõnel“ ütles Sander lõbusalt. „Ma viin nüüd nõud kh ära lõpuks“ lisas noormees veel ja läks võttis kirjutuslaua pealt kandiku. Seda vedades läks poiss uksest välja. Elisa vaatas naeratades kuidas poiss lahkus ning sulges siis silmad et veel puhata.
|
|
|
Post by hanna on Jun 15, 2007 15:56:12 GMT 3
Loomulikult oled sa paha, sest sa pole juba järgmist osa pannud xD[/color]
|
|
|
Post by Pingu on Jun 15, 2007 18:29:53 GMT 3
jah! Nõustun Hannaga UIUIUIUUT XD Tuturututuuu xD xD
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 19:00:06 GMT 3
aa see tähendab et ma võin panna palju tahan aga olen niikuinii paha sest ma ei pane rohkem? midaiganes:D
|
|
|
Post by Pingu on Jun 15, 2007 19:44:59 GMT 3
oh, jaaa! Loore sai lõpuks ometi asjast aru!
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 20:08:40 GMT 3
yay:D tahate uut osa?
|
|
|
Post by hanna on Jun 15, 2007 20:57:39 GMT 3
Täpselt, sa oled nii targaks vahepeal saanud, kes sind õpetas, ema või isa? JA TAHAME![/color]
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 21:01:11 GMT 3
ema on diivai peal ja isa soomes nii et arvatavasti kassid. 4.
Elisa jäi lõpuks magama ta magas rahulikult, sügavalt ning väga pikalt. Oli hommik kui ta magama jäi kuid ta ei tõusnud ennem järgmise päeva lõunat. Sander käis aegaajalt kontrollimas kas tüdruk magab, on teadvusete, koomas või hoopiski surnud. Jõudnud otsusele et neiu kõigest magab jäi noormees ootama Elisa ärkamist. Lõpuks kui Elisa ärkas avas ta nõrgalt silmad ning esimese asjana nägi Sandrit kes istus tema voodi kõrval. „Sa oled korras?“ küsis poiss kohe Elisalt. „Vist küll. Miks ei peaks olema?“ küsis neiu ning vaatas küsivalt Sandrit. „sa magasid poolteist päeva maha. Ma juba mõtlesin et su peaks haiglasse toimetama“ lausus poiss ning vaatas õrna pilguga tüdrukut. Neiu naeratas ning vaatas poissi kahtlustavalt. „Tore et ei toimetanud. Ja kas ma tõesti magasin nii kaua?“ lausus Elisa ning jäi poisi vastust ootama. „Jh kell on juba kaksteist“ lausus Sander tüdrukule. „ja miks sa mind ei äratanud?“ küsis neiu. „Päriselt tahad teada?“ ütles poiss kavalalt Elisale. „päriselt ikka“ lausus tüdruk ning mõtles sellele mida poiss vastata võiks. „No kui sa ausat vastust tahad siis sa olid magades liiga armas et sind äratada“ vastas poiss ning vaatas korra Elisale otsa kuid pööras siis natuke häbenedes pilgu maha. „Tänan… Ma arvan..“ ütles tüdruk ning ei osanud midagi enamat öelda. Ta vaatas kivistunud pilguga enda ette. Tema arust oli poiss küll väga tore ja heasüdamlik ja mida kõike veel. Kuid Elisa ei uskunud et ta Sandri vastu midagi enamat kui sõprus tunda võiks. Eriti veel praegu kui ta kasuisa oli sellist asja üritanud ei suutnud tüdruk ühtki meessoost isikut usaldada ega endale lähedale lasta. Kõige vähem veel suvalist poissi keda ta oli tundnd ainult paar päeva. Palju küsimusi ja arutlusi ja fakte ja ka muid asju käis tüdruku peast läbi ning ta ei teadnud enam mida poisile veel öelda. Sander tundis ennast seal vaikuses väga ebamugavalt. Ta soovis et oleks saanud aega tagasi keerata ning tüdrukule öeldut mitte öelda. Kuid ometi ei saanud poiss seda teha ning pidi leppima tagajärgedega. Ta teadis et ei tohi seda kuid siiski oli ta tüdrkusse armumas. Mul on juba tüdruk ma ei tohi nii… mul on juba… korrutas Sander endale mõttes ning üritas välja mõelda mida tema tüdruk Marleen teeks kui saaks teada et Sander on armunud hoopis mingisse võõrasse tüdrukusse keda ta vaevalt tunneb. Nad olid seal veel pikalt ning kumbki ei lausunud sõnagi. Lõpuks tõusis Sander püsti. Ta ei lausunud ikka veel sõnagi ning kõndis uksest välja. „Miks just mina?“ küsis Sander endalt vaikselt ning hakkas mõtlema mida nüüd edasi teha. Ta ei teadnud küll mida tüdruk temast arvab kuid oli nüüdseks oma tunnetes tema vastu juba kindel. „Miks mina?...“ lausus Elisa endale vaikselt. Miks just minuga sellised asjad juhtuvad küsis ta endalt veel mõttes. Tüdruk sai aru et ta tunneb poisi vastu midagi kuid ei olnud kindel selles mis see on. Valikuid oli palju kuid ilmselt tundis ta kõike seda nii sõprust, viha, hoolivust ja ka armastust. Selle üle mõtles Elisa veel pikalt kuid välja ta seda veel ei mõelnud.
UUUUUUUUT! YAAAAAAAY. THE GRASS IS GREEEEEN! WIPPPIDUUUU! AI LAAAV JUUUU!
me? Why? Grass is not green. It’s yellow
Ju tuu dzjast tuu guud stooris.
Õuu good to know [/color]
|
|
|
Post by hanna on Jun 15, 2007 23:54:56 GMT 3
Okei, Sandrist ma saan aru. Aga miks Eliisa närvitseb kui ta armub? Kõik on ju täitsa okei. UUUUUUT! ;D[/color]
|
|
|
Post by Loore on Jun 15, 2007 23:56:16 GMT 3
kusjuures ma ei mäleta enam:D ma tean ma teadsin seda ennem:D uue saab homme.
|
|
|
Post by Loore on Jun 18, 2007 11:47:35 GMT 3
oki uus osa siis kh:D
5.
Mõne aja pärast tõusis Elisa voodist püsti. Ta vahetas ära riided mida ta polnud isegi magamiseks ära võtnud ning läks toast välja võttes sealt kaasa ka oma asjad. „sa võid oma toa tagasi saada“ lausus tüdruk Sandrile kes istus diivanil. „Kuhu sa lähed?“ küsis Sander ärevalt ning kartis et kui tüdruk lahkub ei näe ta teda enam kunagi. „Ma mõtlesin et kolin sinna vabasse tuppa“ ütles Elisa ning vaatas Sandrile otsa ootes et too talle näitab kus se tuba üldse on. „aa“ vastas poiss ja oli rõõmus et tüdruk ei lahku.“see on seal“ ütles noormees ja osutas uksele mis oli köögi kõrval. „Ja seal on wc ning vannituba“ lausus poiss veel ning näitas käega veel ühele uksele mis oli köögi st teisel pool. „Okei“ vastas tüdruk ning läks oma asjadega enda tuppa. Tuba oli väike ning seal ei olnud ka muud möblit peale ühe madratsi. Elisa tõmbas ruloo eest ning pakkis oma asjad kotist välja. Tuba muutus peale seda kohe palju hubasemaks. Ta vaatas aknast välja ning nägi et väljas on väga ilus ilm. Emajõgi sillerdas ilusalt ning tänaval liikus ka natuke rahvast. Peale seda läks tüdruk oma toast välja ning suundus otse vannitoa poole. Ta pani tähele et poiss jälgib teda kuid üritas jätta muljet et ta ei olnud seda märganud. Vannituba oli väga korralik ning Elisa mõtles: ma ei teadnudki et poisid võivad nii puhtad ja korralikud olla. Mõne aja pärast tuli ta sealt välja ning läks taas oma tuppa. Sealt võttis tüdruk enda tahakoti mobiili ja pani need kotti veel võttis ta kaasa oma jalanõud. Mobiilil oli tüdrukul palju Tüdruk salvestas Sandri numbri endale sisse ning tegi sellel vastamata kõne. „Minu number. Kui midagi tarvis“ lausus tüdruk ning läks uksest välja. Ta kõndis mööda tänavat edasi. Pöörates korra veel pilgu majale kus ta nüüd elas nägu ta aknal Sandrit kes teda jälgis. Elisa vaatas hetkeks poisile otsa kuid seejärel pööras talle selja ja kõndis edasi. Ta võttis kotist telefoni ning otsis sealt üles Liisa numbri. Liisa oli tüdruku parim sõber ning ainuke keda Elisa hetkel täielikult usaldas. Hetke mõeldes otsustas ta siiski Liisale helistada. „Tsau“ lausus Elisa kui Liisa vastu võttis. „Tsau. Elisa see oled sina we? Su vanemad muretsevad ennast surnuks. Kus sa oled? Mis juhtus? Mida sa tegid? Millal sa tagasi tuled?“ lausus tüdruk kiiresti vuristades „Ma ei saa sellest telefonis rääkida. Kohtume sinu tänava nurga peal kohvikus. Ära kellegile midagi minust ütle“sõnas Elisa Liisale ning lootis et too nõustub. Ise liikus ta samal ajal sellele kohvikule järjest lähemale. „Jah. okei. Tsau“ütles Liisa. „Tsau“ jõudis veel Elisa öelda kui ta sõbranna juba kõne katkestas. Tüdruk liikus kiirest kohviku poole kus pidi Liisaga kohtuma. Sinna jõudes avastas et ta sõbranna on juba kohal. „Tsauu“ lausus tüdruk kohe kui Elisat nägi. „Tsau“ sõnas Elisa ning läks tüdruku juurde lauda. Ta vaatas ruttu menüü üle ning tellis endale natuke süüa. „Nii räägi kus sa olid ja mis sa tegid ja miks sa ära läksid ja nii edasi“ ütles Liisa ning ootas et Elisa rääkima hakkaks.
*** Elisa mõtles korra ja hakkas siis rääkima. „Rein üritas mind vägistada ja ma rääkisin oma emale ning tema muidugi ei uskunud ja ma jooksin ära ja ma istusin mingi maja ees ja siis tuli mingi tüüp Sander kes minuga sõbraks üritas saada ja siis ma kukkusin kokku ja siis ta viis mu enda juurde ja siis ma tulin järmisel päeval teadvusele ja siis ma olin liiga nõrk et liikuda ja siis ta söötis mind ja siis me leppisime kokku et ma jään sina elama mõneks ajaks ja siis ma jäin jäll magama ja magasin poolteist päeva ja siis täna tunnistas Sander et ma olen armas ja siis ma tulin välja“ lausus Elisa väga kiiresti. Liisa vaatas teda suu ammuli ning ei osanud mitte midagi öelda. „Nii. Mis mu ema teinud on?“ küsis Elisa oma sõbrannalt. „Ta otsib sind taga ja on peaaegu kõik inimesed läbi helistanud. Politseisse ei ole ta veel millegipärast helistanud“ ütles Liisa. „Tore. A ära kellegile ütle kus ma olen eks?“ lausus Elisa kahtlevalt. „Muidugi mitte“ vastas Liisa oma sõbrannale. „Tore. Kas sa tead mõnda kohta kus ma tööd saaks?“ küsis Elisa „Mul on nüüd vaja ju üüri maksta“ lisas ta veel. „Ma olen kuulnud et kaubamajas vajatakse müüjaid kuid rohkem ma küll ei tea“ lausus Liisa. Elisa mõtles hetke sest teadis et ka Sander töötab kaubamajas ja tüdruk tõesti ei soovinud hetkel Sandriga veelkord kokku puutuda. „Lähme vaatame?“ vastas ta siiski ning otsustas et tasub riskida kuna koju tagasi ta mitte mingil juhul minna ei taha. „Oki“ vastas Liisa ja tõusis püsti. Elisa läks maksis oma söögi eest ning tüdrukud suundusid koos kaubamaja poole.
UUUUUUUT! Elisa oli vaevalt jõudnud oma jutu lõpetanud, kui märkas Sassi kohvikusse sisenemas. Tüdruk tõmbus näost punaseks ning haaras Liisal käest kinni. „See on tema, Sander,“ lausus ta hingetult, kui Liisa selja taha vaatas. Sander oli neid märganud ning suundus nüüd tüdukute poole. Pooiss kutsus Elisa kõrvale ning suudles teda. „Ma armastan sind,“ lausus poiss tüdrukut suudeldes. And they lived happily ever after. UUUUUUUUUUUT! NÕUAN MINA UUT SIIN! TAAA! UUUUT! By: SILLE
HAA HAA HAA LOODA SA ET NII JUHTUB NH.
Loodangi;)
No looda edasi siis sest nii EI juhtu.
|
|
|
Post by hanna on Jun 18, 2007 12:25:44 GMT 3
Kradi Sille, ma arvasin, et nii juhtuski, kurat, sa ei tohi nii teha! Ma jäin täiega uskuma xd Idii nagu ma olen Aaga: Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuutttt! Kas sa näed, see jutt on mu elu, noh!
|
|
|
Post by Loore on Jun 18, 2007 12:30:04 GMT 3
irw väike soovitus teda ei tohi uskuma jääda:D kindel et see su elu on?
|
|