|
Post by hanna on May 27, 2007 22:57:11 GMT 3
Veerii romäntikk! Laavlaav. Ai laav tu lääf tuu!
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 19:09:50 GMT 3
16.
Sel hetkel olin ma väga õnnelik. See oli tundunud seni mu elu õnnelikeim hetk kuid lootsin et selliseid hetki tuleb veel ja veel. Suudlus tundus kui igavikuna kuid tegelikult oli see üsna lühike. Ta lõpetas selle ning tõmbus eemale. Ka Andres tundus väga õnnelik. Me olime seal veel pikka aega. Lihtsalt vaatasime üksteist. Mina lamasin haiglavoodis ja Andres istus seal kõrval tooli peal. Ma vaatasin talle otsa ning naeratasin. „Anna andeks“ ütlesin ma lõpuks Andresele ning vaatasin talle paluvalt. „See tõesti ei olnud nii nagu sa seda nägid“ lisasin ma veel. „Kuidas mul olekski võimalust sulle mitte andeks anda? Siis sa langeksid masendusse ja siis ma tuleks tagasi ja annaks ikka andeks“ seletas Andres. Ma turtsatasin korra selle peale ja ütlesin siis: „Ega sul vist jah muid valikuvõimalusi pole.“ Ütlesin naeratades. Peale seda jäi kõik jälle kuidagi vaikseks. Andres pani õrnalt oma käe minu omale ja silitas seda. „Kas sina leidsid mu peale õnnetust?“ küsisin ma mõne aja pärast. „Jh“ vastas ta mulle väga lühidalt. Seejärel vaatasin ma teda ja ka ta välimust. Ta lühikesed pruunid juuksed olid väga sassis. Ta rohelised silmad olid küll väga armsad kuid üdna vsinud moega. Ta riided olid kortsus ning püksid olid põlvede juurest mustad. „Sa oled kogu aja siin olnud?“ küsisin imestades järeldades sedda poisi välimusest. „Ikka“ ütles ta mulle nagu oleks see täiesti normaalne. „Miks?“ küsisin ma arusaamatult. „Ma ei saanud ju siit ära minna kui ma ei teadnud et sinuga kõik korras on“ vastas Andres mulle. „Kus sa magasid siis?“ küsisin mina Andreselt seepeale. „Koridoris. Siia sisse mind ju ei lastud“ lausus ta mulle. „Siis on küll jama. Aga nüüd kõshh mine koju magama“ ütlesin mina seepeale. „On sinuga kõik korras?“ küsis ta ja vaatas mind murelikult. „jah on küll“ ütlesin mina talle kindlalt. „Oled sa ikka täiesti kindel?“ küsis ta mult jäjepidavalt. „Jah. Täiseti täiesti kindel“ vastasin mina Andresele. „Kõshhh nüüd“ ütlesin mina jälle. „Jaa jaaa juba lähen“ ütles ta mulle. Andres võttis tooli seljatoe pealt oma jaki ja tõusis püsti. Ta kummardas minu kohale ning andis mulle veel ühe suudluse. „Ära nüüd hoogu mine ma võin sellega nii ära harjuda“ vastasin mina naeratades peale suudlust. Ka Andres naeratas nin ütles „Tsau siis“ „Tsau“ ütlesin mina ning vaatasin kuidas poiss minu palatist lahkub. Ma olin õnnelik ning vaatasin aknast välja kus ma nägin päikest majade taha kadumas. Vaatasin siis kella ja avastasin et see on juba üheksa õhtul. Mu näole tekkis veelkord naeratus kui Andresele mõtlesin ning peale seda sulgesin ma jälle oma silmad ning jäin magama lootes et hommne tuleb veel parem ja et hommne tuleb vel parem ja et ma varsti ka haiglast välja saan.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 19:15:57 GMT 3
Nii . Nüüd ma jätkan seda juttu, sest niipea uut osa vist oodata ei ole . Sa venid nagu kummiliim kirjutamisega . Niisiis: jane vaatas hetke õnnelikult aknast välja ning juurdles, millal ta uuesti poissi näha võib. Nagu tellitult, läks uks lahti ning seal seisis ühtaegu nii väsinud, kui reibas Andres. Wtf? mõtles Jane, kui poiss armsalt naeratades tema poole tuli. "Magatud ja puhatud," lausus Andres kavalalt naeratades. "Ega mul ju suurt kaua und ei ole, kui ma mõtlen, mis mind siin ootab." Jane naeratas ning Andres kummardus tema kohale ja nende huuled sulasid ühte. nad suudlesid... 5 minutit... 10 minutit... pool tundi... Andres tõmbus korraks eemale, hingas sügavalt sisse ning jätkas protseduuri ;D. And they lived happily ever after. The end ;D. Story by: Nasicc. Taramptataaaa .
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 19:18:11 GMT 3
lollakas:D see ei ole üldsee niiiii ja ma ei veni:d vahepeal olin ma nagu turbolehm kirjutamisel ju:D aga lihtsalt praegu on juba peaaegu suvi ja mul on midagi muud kh teha kui kirjutada:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 19:18:57 GMT 3
On küll niiii Ja venid küll. Sa pead enne Türile tulekut kõik ilusti valmis kirjutama ;D TURBOTSE NÜÜD!
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 19:22:47 GMT 3
hähh? loll oled we? ma pean enne türile minekut??? esiteks homme ma ei kirjuta. ma lähen ujuma. ja türile ma tulen kas see või järgmine nädalavahetus. oleneb uudamist lillust ja liisist. aga kui ma türile tulen ja jutt veel lõpetatud ei ole siis ma kirjutan iga päev natuke ja toimetan selle sinuni ja käsin üles panna:D aga ma arvan et sellel tuleb mingi 7 osa vähemalt veel:D vb ka mitte:D aga ma pean oma esialgset plaani ju järgima.D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 19:28:54 GMT 3
EI PEA! UUUUUT! Asa võtad läppari kaasa? Deemit, et su vanaemal ega Palal wifi pole
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 19:34:36 GMT 3
muidugi võtan:D mul ju sims ja mängud ja word siin:D eks ma hakkan siis millalgi uut juttu kribama:D sellel teen viimast osa. be prepared.
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 21:53:50 GMT 3
17.
Hommikul või tähendab öösel sest kell ei olnud veel isegi viis tõusin ma üles. Mul oli millegi suhtes paha tunne. Seda alla surudes heitsin ma jälle oma voodile. Ma lihtsalt lamasin seal näoga ukse poole ning vaatasin ust. Oli tunne nagu ma oleks midagi oodanud kuigi tegelikult ma seda ei teinud. Ma panin silmad kinni ja üritasin magada aga ma lihtsalt ei suutnud seda. Ma üritasin ka millegile lõbusale mõelda kuid isegi see ei tulnud mul välja. Ja ka Andresele mõeldes tuli mul meelde see kuidas ta minu peale vihane oli. Ma otsustasin et ma pean haiglast välja saama see oli kuidagi väga masendav koht. Ma tõusin püsti ja panin endast ruttu riidesse. Hiilisin haiglast välja ja läksin kodu poole. Ma jooksin sest nüüdseks oli see tunne et midagi on valesti veelgi suurem. Koju jõudes nägin ma telefoni juures oma ema kes nuttis. Vaatasin teda murelikult ning ootasin. et ta mulle midagi ütleks. Sain aru et tal on väga raske seda mulle öelda. „Sul… sul on ajukahjustus“ ütles ta mulle lõpuks. Ma ei saanud aru mida ta täpselt selle all mõtleb ning mis sellega kaasneb. „Kas… Kas see tähendab et ma suren?“ küsisin ma ja lootsin et see ei ole nii sest just nüüd olin ma õnnelikuks saanud. „Sul on kõige rohkem seitse aastat“ vastas mu ema mulle. Ma sain täieliku shoki. Ma teadsin et mul tuleb nüüd elu täiega nautida nii palju kui saan. „Ma lähen välja“ ütlesin emale ning läksin kiiresti uksest välja. Alles nüüd jõudis mulle kohale mida mu ema öelnud oli. Ma suren lähima seitsme aasta jooksul. Ma hakkasin jooksma. Muidugi jooksin ma Andrese juurde sest ma ei saanud seda ainult enda teada hoida. Ma jõudsin lõpuks sinna. Kell oli selleks ajaks juba pool kümme. Ma helistasin kella ja ootasin et keegi vastu tuleks. Kui uks avanes nägin seal Lead. „Tsau mis sina siin teed?“ küsis ta minult ning me kallistasime tervituseks. „Mul on vaja kiiresti Andresega rääkida. On ta kodus?“ küsisin ma Lealt. „Loomulikult mitte. Täna on neljapäev ju. Ta käib ka koolis. Aga ma olen haige“ vastas Lea mulle. „Ahjaa.“ Ütlesin mina Leale. „Mis sa tahtsid? Ma võin edasi öelda“ lausus Lea. „Ei ma pean seda talle ise ütlema. Aga ma võin seda sulle kh öelda.“vastasin mina Leale. „nhh“ ütles ta mulle kärsitult. „Mul tekkis tänu autoõnnetusele ajukahjustus ja mul on elada jäänud kõige rohkem seitse aastat“ vastasin ma talle muretult. Ta vaatas mind silmad pärani ega osanud midagi öelda. Ta küll liigutas vahepeal suud et midagi öelda kuid häälega ta seda igatahes ei teinud. „Mis kell Andresel tunnid lõppevad? Ma pean ju talle kh ütlema“ ütlesin mina peale pikka vaikimist. Tundus nagu ma oleks Lea mingist teisest maailmast ära toonud sest ta klaasistunud pilk muutus jälle elavaks ning ta hakkas jälle rääkima. „Kell 2 peaks tulema“ vastas ta mulle lõpuks. „Okei. Kas ma võin siin oodata? Ma ei taha koju minna ema ja isa hakkavad ilgelt poputama“ küsisin mina Lealt. „Muidugi“ vastas ta mulle ja tuli ukse eest ära et ma saaks sisse minna. Ma läksin sisse ning me rääkisime paljudest asjadest ning seal oli väga lõbus. Õnneks ei küsinud ta rohkem midagi. Aeg läks kiiresti ja varsti oli kuulda ka ukse avamist. „Tsau“ kuuldus Andrese hääl koridorist. Ma tõusin kohe püsti ja nägin kuidas Lea muigas. Ma jooksin koridori ja kallistasin Andrest. „Tule. Mul on vaja sulle midagi öelda“ ütlesin mina ja liikusin välisukes poole hoides ühe käega Andrese käest. Ta pani koti maha ja järgnes mulle. Kui me olime välja jõudnud ning jalutasime rahulikult ei suutnud ma enam teeselda et ma olen väga rahulik ja rõõmus. Muidugi hakkasid mul ka pisarad jooksma. „Mis on?“ küsis Andres minutl ja pühiki õrnalt mu põskedelt pisaraid. „Ma sain täna teada et mul tekkis ajukahjustus ja mul on elada kõige rohkem seitse aastat“ nuuksusin mina ja vaatasin Andresele otsa. „Miks just sina?“ küsis Andres ja potsatas maha muru peale istuma. Nüüd nägin ma et ka Andres nutab. Ma istusin Andrese kõrvale maha ja toetasin ennast õralt temale. Ta võttis mul ümbert kinni ja embas mind hellalt. „Kuidas sa ise sellega hakkama saad?“ küsis ta mult vaikselt sest me olime väge lähestikku. „Ma kavatsen elu nautida niikaua kui saan. Ja loodetavasti ka koos sinuga?“ ütlesin mina ja jäin ootama mida Andres selle peale vastab. „Looda saa et ma su rahule jätan. Ma jälitan sind ja olen sinuga pidevalt. Isegi kui sa seda ei taha“ vastas ta mulle sõjakalt. Ma naeratasin õrnalt ning suudlesin teda.
***
Edasi läks kõik väga lõbusat. Mul õnnestus ka oma klassiga ära leppida. Me Andresega olime otsustanud et ma lõpetan üheksanda ära ja siis läheme me reisima. Täpselt seda me ka tegime. Me reisisime paar aastat ning see oli väga lõbus. Isegi mu ema nõustus sellega lõpuks. Meil oli koos väga tore. Selleks ajaks kui me Türile naasime olin mina juba 19 aastat vana. Õnnetusest oli möödunud kolm aastat. Just siis kui me olime koju tagasi tulnud palus Andres ka mu kätt. Loomulikult nõustusin ma sellega. Ma sain täpselt selle mis oli iga väikese tüdruku unistus. Mul olid ilusad pulmad, ma lõbutsesin koguaeg, ma sain endale ka ilusa väikese tütre kes oli ka terve. See oli mulle küll väga suur risk kuid siiski ma tegin seda ja elasin selle üle. Muidugi kõige parem mu elu juures oli Andres. Meil oli koos väga lõbus.
***
Oli möödunud täpselt seitse aastat ja sada neli päeva kui ma tundsin et midagi on valesti. Selleks ajaks oli minu ja Andrese tütar Liisa natuke üle kolme aastaa vana. Ma sain sellest aru et aeg on käes ning ütlesin seda ka Andresele. Lea tuli Liisat hoidma ning me läksime metsa. Selleks ajaks kui me sinna kohale jõudsime olin ma juba väga nõrk. Ma toetusin peaaegu täielikult Andresele. Me istusime palgi peale maha kus meil oli nii palju õnnelike hetki olnud. Ma toetasin Andresele ja ütlesin talle: „Need on olnud mu parimad aastad.“ „Minul samuti“ vastas tema ja vaatas mulle otsa. „Ma armastan sind“ ütlesin talle nõrgalt. „Ma armastan sind ka. Igavesti“ kuulsin veel Andrest mulle ütlemas. Mul voolas üks pisar üle põse ning seejärel ma sulgesin silmad. Minu viimane mälestus oli see kuidas Andres mu kohal nuttis. Lõpuks ometi. Siis kui ma olin suremas sain ma olla mina ise. Tõeline mina.
The End
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 22:00:21 GMT 3
faaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaak! NII KURB! :S Hakkasin viimase lause ajal nutma :S Kuidagi kiiresti tuli see lõpp! S: Aga ma olen armunud - sellesse juttu NÕUAN UUT LUGU!
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 22:01:17 GMT 3
ma ei hakanud mingit ilget draamat tegema ju:D uut juttu tuleb mõelda:D
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 29, 2007 22:01:38 GMT 3
Issand jumal, kuidas ma su maha löön! Ajukahjustus... einomidaveel. Ahv selline! Aaarrrrggggghhhhh. Ja 7 aastat? Tglt on ajukahjustusega selline lugu, et sellega minnakse lihtsalt lolliks Niiet ajuvaba jutt. Ma nõuan rewrite´i! Tglt ma teen selle ise: Ärkasin hommikul ning tundsin ennast- Aoot, ma tegin ära ju Minu lõpp on ametlik, onja? ;D Hea oli, kuni jätkus ;D. Uuuuuuuut!
|
|
|
Post by Pingu on May 29, 2007 22:03:18 GMT 3
mille sa ära tegid?
ära nüüd kadetse! Me teeme kõik koos ajuklubi! mina saan ka astuda sinna, sest äääämmmm... Angelina mõtleb nii pingsalt et aju hakkab aurama... (A) Sobib? :*
|
|
|
Post by Loore on May 29, 2007 22:03:37 GMT 3
ei oleee ahv:D sul oli mingi teine asjandus:D aga ma ei öelnud et see on mingi ilgelt huge ajukahjustus:D selline aeglaselt tappev ajukahjustus:D ei no mida veel onju:D aga sinu lõpp pole ametlik ise tahtsid kurba lõppu.
|
|
|
Post by hanna on May 29, 2007 22:08:00 GMT 3
Issand kui sjuuper, nutma ajas (tähendab oli hea), sa oled lihtsalt maailma parim kirjaniik! Uut juttu ja kohe!
|
|