ei mahtunud ära rohkem ühte postitusse:D
7.
Hommikul ärgates märkasin et Lea veel magab. Ma tõusin voodist üles ja panin riidesse.
Võimalikult vaikselt hakkasin ma välja minema. Siis nägin järsku et Lea ärkas üles. „Kus lähed?“ küsis ta minult kohe. „Välja. Mul on paljugi mõelda“ vastasin mina. Lea noogutas arusaavalt ja toetas pea uuesti padjale.
Mina hiilisin võimalikult vaikselt majast välja et mitte teisi äratada. Kui välja jõudsin vaatasin korra kella. Märgates et see on alles pool kuus läksin ma metsa.
Metsas natuke jalutades leidsin ühe suure kivi kuhu ma maha istusin. Ma ohkasin ning jäin sinna mõtlema.
Varsti oli seal keegi veel. Ta istus mu kõrvale ning küsis „Sa oled korras?“. Ma noogutasin ning vaatasin siis tema poole.
Täpselt nagu ma arvanud olin oli see keegi Andres. Ma lihtsalt vaatasin teda ja ei osanud midagi erilist öelda.
„See mis ta tegi oli lihtsalt ehmatav“ ütlesin ma lõpuks.
Ta vaatas mind arusaavalt ja pani oma käe mulle toetuseks seljale. Ma olin küll veidi ehmunud kuid ei teinud midagi.
„Vabandust“ ütles ta järsku mulle vaikselt.
Vaatasin teda arusaamatult ja küsisin „Mille pärast?“
„Selle pärast et mind seal ei olnud“ vastas ta mulle
„Sa ei pidanudki seal olema ju. Ma oleks pidanud ise hakkama saama“ vastasin mina.
„Ma oleksin pidanud ikkagi seal olema ja sind kaitsma“ vastas Andres mulle.
„Sa ei pea ju minu järele valvama“ ütlesin mina ja mõtlesin kuidas ta sellele ideele üldse tuli et ta peab pidevalt minuga olema ja mind kaitsma.
„Ei pea, aga tahan“ ütles ta mulle.
Ei osanud enam midagi erilist öelda ning laususin siis „aga sa ju tulid“ning naeratasin talle.
Ma tundsin ennast nii vabalt ning temaga lähedaselt võibolla isegi liiga vabalt ja lähedaselt.
Ma arvan et ka tema tundis seda sama sest just sellel hetkel üritas ta mind suudelda.
Mina aga tõmbusin eemale ning ei lasknud tal seda teha.
Ta vaatas mulle oma ilusate silmadega otsa ning ma muutusin kohmetuks. Kogu see tunne mis oli just olnud oleks justkui ära pühitud.
Ka tema mõistis seda ning tõusis püsti. „Ma lähen nüüd ütles ta ning hakkas minema“.
Ma vaatasin teda ning ütlesin „oota“. Ta peatus ning vaatas mind üsna segaduses oleva pilguga. Ma tõusin püsti ning läksin tema juurde. „Ma ei ole selleks valmis“ ütlesin ma esmalt. „Veel“ lisasin ma veel ning naeratasin.
Ta vaatas mind ning naeratas samuti. Ma läksin tagasi kivile ning olin nüüd juba tunduvalt rõõmsamas tujus kui ma enne olnud olin. Ma vaatasin kuidas Andres metsast välja kõnnib ning naeratasin omaette.
Kui ma olin mõnda aega seal istunud, loodust imetlenud ja mõtelnud hakkasin ma lõpuks tagasi maja poole sammuma.
Kui ma maja juurde tagasi jõudsin avastasin ta et keegi ei olnud ikka veel üleval.
Ma läksin siis minu ja Lea tuppa ning panin oma paar asja kokku.
Muidugi oli üleval ka juba Lea ning valmis minema. Me jutustasime mõnda aega ning lõpuks otsustasime minema hakata.
Leal oli veel tarvis üks asi üles leida ning mina pidin minema Andrese üles otsima.
Ma läksin elutuppa. Seal ei olnud kedagi. Kuulates kust võiks mingit häält tulla jäin vaikselt paigale seisma. Siis tuli järsku Andres ühest toast välja ja nägi mind seismas.
Ta puhkes naerma ja küsis „ Mis sa mängid soolasammast siin või?“ selle peale hakkasin ka mina naerma ning vastasin: „Ei tegelt ma üritasin kuulata millises toas sa oled.“
„aa“ vastas ta mulle. „aga miks sul seda vaja teada oli?“ küsis ta mõne hetke pärast.
„Me Leaga arvasime et võiks minema hakata.“ Ütlesin ma talle.
„Oki. Ma võtan oma koti ja saame väljas kokku.“ Vastas ta mulle.
„jh“ vastasin mina seejärel ja läksin tagasi meie tuppa.
Lea oli selleks ajaks oma kaduma läinud kammi üles leidnud ning valmis minema.
Me läksime välja, ootasime Andrese ära ja hakkasime jutustades tagasi linna poole kõndima.
Aegaajalt meie pilgud Andresega kohtusid ning me mõlemad muutusime kuidagi kohmetuks, kuid Lea sellest aru ei saanud.
Kui me lõpuks linna jõudsime avastasid Lea ja Andres et see oleks ebaloogiline kui nad korraga koju jõuaksid.
Me leppisime kokku et kõigepealt läheb Lea ning hiljem Andres. Mina jäin muidugi koos Andresega natuke ootama.
Me rääkisime paljudest asjadest ning meie sõprus tundus isegi veel tugevam kui eelmisel päeval.
Ma küll ei teadnud kas see on pelgalt sõprus või midagi enamat kuid lootsin rohkem seda teist varianti.
Lõpuks oli juba piisavalt palju aega möödas et ta võis koju minna. Me jätsime hüvasti ja läksime mõlemad kodu poole.
8.
Läksin siis koju. Astusin uksest sisse ning hüüdsin „Tere“ olin imestunud et keegi mulle ei vasta.
Kehitasin õlgu ja läksin siis üles oma tuppa. Läksin kohe arvutisse ning muidugi ka msni.
Paari sekundi jooksul hakkas juba Lea minuga rääkima.
Lea:/ oi deem says: Tsau
Jane:) says:Tsau. Millest selline nimi?
Lea:/ oi deem says:sa ei tea veel?
Jane:) says:eii
Lea:/ oi deem says: su vanemad on siin.
Jane:) says:misasja???
Lea:/ oi deem says:jh
Jane:) says:mida asja nad sinu juures teevad?
Lea:/ oi deem says: meie emad olid kusagil linnapeal kohtunud ja aru saanud et me pole üksteise juures
Jane:) says:oioi
Lea:/ oi deem says:täpselt.
Jane:) says: nad teavad kus me olime?
Lea:/ oi deem says: vist mitte
Jane:) says: sa said väga õiendada?
Lea:/ oi deem says: ja kuidas veel.
Jane:) says:jama. nad said teada et Andres oli kh seal?
Lea:/ oi deem says:jp.
Jane:) says:kuidas??
Lea:/ oi deem says:ta tunnistas ise et oli meiega koos nii äkki õiendatakse meiega vähem. Sest võtsime ju nö. Suurema inimese kaasa.
Jane:) says:loodetavasti
Lea:/ oi deem says:oii sul ei vea. Su vanemad on marus.
Jane:) says:arvata võib. Paar nädalat koduaresti on minimaalne karistus vist.
Lea:/ oi deem says: jh. Ole valmis nad hakkasid tulema
Jane:) says: deem. Aga mis te ütlesite neile? Et me üksteisest mööda ei räägiks
Lea:/ oi deem says: me ajasime midagi et käisime ühe sõbra pool kus oli väik pidu.
Jane:) says: väike? Irw:D aga nh jh eks ma siis ajan seda sama rida edasi.
Lea:/ oi deem says: soovitatav oleks küll.
Jane:) says: oki nad vist tulevad. Keegi nagu keeraks ust.
Lea:/ oi deem says:oki. Edu!
Jane:) says:tarvis. Ja kuidas veel. Byby.
Lea:/ oi deem says: Byby.
Kuulsin et keegi astus all sisse.võtsin ruttu arvutihiire ja peitsin selle ära et ema vähemalt seda ära võtta ei saaks.
Võtsin oma iPodi istusin voodi äärele üritades teha nägu et kõik on tavaline.
Siis tuli ema sisse. Ta seisis ukse peal ning vaatas mulle kurja näoga otsa. Võtsin ühe kõrvaklapi peast ning küsisin „mis?“.
Ta vaatas mind isegi veel kurjemalt (kui see võimalik oli sest ta oli juba enne väääga kuri) ja seejärel küsis mult „Kus sa täna öösel olid?“
Mõtlesin hetke mida vastata ning ütlesin „Sa ju tead juba. Mis mõte on veel küsida. Me olime Lea ja Andresega ühe sõbra juures.“
„Jah aga miks sa meile ütlesid et sa oled Lea juures?“ küsis ta seejärel ning vaatas ikka mind.
„Sest ma arvasin et te ei luba mind kui ma tõtt räägin.“ütlesin ma kohe.
„Kas sa ikka saad aru mida sa tegid? Sa valetasid ja olid tundmatus kohas. Kui midagi oleks juhtunud…“ seletas ta mulle.
„Midagi ei juhtunud“segasin talle vahele oma õigustamiseks.
„Aga oleks võinud juhtuda. Mida me isaga tundma pidime kui saime teada et sa polegi seal kus sa ütlesid?“ küsis ta.
See ei kõlanud küll aga väga küsimuse moodi ja sellepärast ei vaevunud ma ka sellele vastama.
„Me ei teadnud kus sa oled või kellega sa oled või mida sa teed. Me ei teadnud mitte midagi. Me ei teadnud isegi kust sind otsima tulla.“ seletas ta järjest edasi.
„Te ei oleks mind mõistnud kui ma oleksin öelnud kuhu ma päriselt tahan minna“ ütlesin nuuksudes ja lootsin et see tekitab emas kasvõi natuke haledustunnet ja ma pääsen veid**e kergemalt.
Ema vist mõistis et mul on õigus. „et järgmine kord seda enam ei juhtuks“ lausus ta.
Ma noogutasin ning mõtlesin imestusega et kas nii kergelt olengi pääsenud.
Vist olingi sest ema pööras otsa ringi ja läks ära.
Ma olin nii õnnelik kui sain aru et mingit karistust ei tule. Ilmselt mõistis ta mind kuigi see oleks küll esimest korda juhtunud mõtlesin ma ja keksisin toas ringi.
Otsisin siis voodi madratsi alt oma hiire jälle välja. Läksin taas msni. Muidugi oli seal ikka ka Lea. Hakkasin kohe rääkima.
Janee:)
says:wiiiiiii. * eluhappy* ei mingit karistust. Ainult natuke õiendamist.
Lea:/blää says:oii vedas sul.
Janee:)
says:jp.
Lea:/blää says:mul nädal koduaresti.
Janee:)
says:ei vea.
Lea:/blää says:totaalselt.
Janee:)
says: a sa ei kujuta ette mis täna hommikul oli kui ma väljas mõtlemas käisin.
Lea:/blää says: ei kujuta kui ei räägi.
Janee:)
says: Andres oli kh seal
Lea:/blää says: ja siis.
Janee:)
says: me rääkisime ja…
Lea:/blää says:mis oli siis?
Janee:)
says: ta püüdis mind suudelda.
Lea:/blää says:päriselt või? Ei ole võimalik. Mis sa tegid.
Janee:)
says: päriselt.a ma tõmbusin eemale.
Lea:/blää says:miks?
Janee:)
says: ma tundisn et ei ole veel valmis selleks. Selgitasin talle kh.
Lea:/blää says: veel? issand kui kahtlane on mõelda:D sina ja minu vend.
Janee:)
says:jp veel. Mul kh kahtlane. Igatahes ma pean siit välja saama. Õhk on vääääga paks.
Lea:/blää says:arusaadav
Janee:)
says: lähen jõe äärde.
Lea:/blää says: oki. Saadan Andrese kh sinna?
Janee:)
says:võid(A) byby
Lea:/blää says: oki. Byby.
Ma panin arvuti kinni, võtsin telefoni, iPodi, rahakoti ja võtmed ning läksin alla.
„Ma lähen välja“ ütlesin emale. „Metsa siia samasse“ täpsustasin nähes ema nägu.
Ta noogutas ning ma läksin välja. Pannes kõrvaklapid pähe hakkasin ma jõe äärde jalutama.
9.
Jõudsin siis lõpuks kohale. Istusin nagu alati palgi peale. Kuulasin vaikselt muusikat kuni tundsin et keegi istub minu kõrvale. See on vist juba harjumuseks saanud mõtlesin ja vaatasin siis et see oligi Andres.
Võtsin kõrvaklapid peast ja ütlesin talle siis „Tsau“.
Ta vastas samaga.
„Mis se on sulle juba harjumuseks saanud?“ küsisin ma naljaga.
„Misasi?“küsis ta ja vaatas mind arusaamatu pilguga.
„See et sa koguaeg minu kõrvale istuma ilmud“ vastasin mina talle.
„Vist küll jh“ ütles ta mulle naerdes.
Siis jäi jälle vaikseks. Vaatasime mõlemad kuidas jõgi voolab.
Ma võrdlesin jõge ajaga mõeldes sellele milline ma olin olnud alles nädal tagasi.
Toetasin ennast õrnalt vastu Andrest ise naeratades.
Mul oli küll hirm sellise läheduse ees kuid eirasin seda hirmu.
Kui ta aru sai mida ma tegin naeratas ta mulle julgustavalt ning pani oma käe mu õlale.
Vaatasin kordamööda jõge ning teda.
Tundsin et oleks võinud niimodi igavesti jääda kuigi teadsin et se pole võimalik.
Ilma ise aru saamata olin kogu selle aja väga laialt naeratanud.
„Mille üle sa nii rõõmus oled?“ küsis ta mult mõne aja pärast.
„Selle üle“ vastasin mina ning vaatasin Andresele otsa.
„Päriselt?“ küsis ta vaikselt ning vaatas ikka veel mind.
„Päriselt“ ütlesin mina tundsin ennast Andresega veelgi lähedasemalt kui kungi enne.
Võibolla isegi liiga lähedaselt kuid hetkel ei hoolinud ma sellest põrmugi.ja endale arugi saamata lähenesin ma ta huultele.
10.
Liikusin talle järjest lähemale. Viimasel hetkel kui meie huuled olid juba peaaegu kokku puutumas hakkasin kartma.
Ma olin küll tohutult õnnelik kuid kartsin et just seda ta tahabki ja siis on kõik. Mul pole õrna aimugi kust ma sellise mõtte võtsin aga just nii ma sellel hetkel tundsin.
Ma tõusin järsku püsti
„vabandust“ pomisesin vaikselt ja hakkasin kodu poole jooksma.
Nägin veel kuidas ta mulle arusaamatult järgi vaatas.
Ma jooksin nii kiiresti kui suutsin kartes et ta mulle järgi tuleb ja selgitusi nõuab.
Poole tee peal mõistsin mida ma teinud olin ning üle mu põse hakkasid pisarad jooksma kui ma mõistsin et võisin sellega olla ta kaotanud.
Jõudsin lõpuks koduni. Ma ei aeglustanud sammu vaid jooksin nuttes otse oma tuppa.
Keerates ukse lukku läksin ma oma voodisse.
Ma mõtlesin selle üle mis just juhtunud oli ja arvasin et ta ei taha minuga enam kunagi suheldagi rääkimatta siis veel sellest et minuga suhet arendada.
Mõtlesin ka sellele et oleks võinud teda lihtsalt usaldada kuid teadsin et on väga raske kedagi usaldada kui ei ole terve oma elu mitte kedagi usaldanud kuigi sind on koguaeg usaldatud.
Kui ma olin kõik oma mõtted peas välja mõelnud otsustasin ma arvutisse minna ja üritada enam mitte sellele mõelda. Muidugi logis kohe ka mu msn lahti. Ja loomulikult hakati minuga ka kohe rääkima.
Lea:(wtf?says: mis juhtus?
Jane(u)says: mis mis juhtus?
Lea:(wtf?says: mis teil Andresega juhtus?
Jane(u)says: mis meil juhtuma pidi?
Lea:(wtf?says:ära valeta et midagi ei juhtunud.
Jane(u)says:üritan
Lea:(wtf?says: ma ju nägin Andrest.
Jane(u)says:mis oli siis?
Lea:(wtf?says: ta oli täiesti murtud näoga
Jane(u)says:päriselt?
Lea:(wtf?says:jp
Jane(u)says:jama
Lea:(wtf?says:jp aga ikkagi mis juhtus?
Jane(u)says: mai taha sellest rääkida. Küsi temalt.
Lea:(wtf?says: huvitav kuidas?
Jane(u)says:sa elad temaga koos kui sa veel ei ole tähele pannud.
Lea:(wtf?says:jh aga tal on olemas ka selline asi nagu oma tuba ja uks ja lukk. Ja pragu on need kõik kasutuses.
Jane(u)says: nagu minulgi.
Lea:(wtf?says: ??
Jane(u)says: päriselt ma ei taha sellest rääkida.
Lea:(wtf?says:oki. Ohh ta tuli msni. Eks ma uurin siis temalt kui sina ei räägi.
Jane(u)says: uuri kui tahad.
Lea:(wtf?says:uuringi.
Sellega jäi meie vestlus hetkel pooleli. Ma jäin arutama kas hakata Andresega rääkima või mitte.
Lõpuks otsustasin talt vähemalt vabandust paluda.
Jane(u)says: Tsau
Alustasin ma lootes et ta üldse minuga räägib.
(L)(u) says:Tsau
Mõtlesin natuke mida öelda ning hakkasin siis rääkima.
Jane(u)says: vabandust
(L)(u) says: sa ei pea vabandust paluma.
Jane(u)says:pean. Ma ei oleks tohtinud ära joosta.
(L)(u) says:tohtisid küll. See ei olnud sinu süü. Ma olingi looga pealetükkiv.
Jane(u)says: eii. Sa ei olnud üldse pealetükkiv.
(L)(u) says: milles siis asi oli?
Jane(u)says: ma hakkasin kartma vist.
(L)(u) says: miks?
Jane(u)says: ma pole veel kellegiga nii lähedane olnud.
(L)(u) says:okei
Jane(u)says:ja ma ei olnud veel valmis.
(L)(u) says:oki.
Jane(u)says:anna andeks. Lihtsalt… ma ei ole kedagi veel niimodi usaldanud ja ma hakkasin kartma.
(L)(u) says:andeks antud. Ja ma saan aru. Ja anna sina mulle kh andeks.
Jane(u)says:mille eest sul on vabandust paluda?
(L)(u) says:ma oleks pidanud mõistma et sa pole veel valmis kuid sa tundusid endas lihtsalt nii kindel oleva
Jane(u)says:ma olingi endas kindel. Ja see ei olnud üldse sinu süü ma ei mõistnud ise kh et ma valmis pole.
(L)(u) says:oki vahet pole. Sõbrad?
Jane(u)says:ei usu.
(L)(u) says:mida?
Jane(u)says:et me sõbrad oleme.
(L)(u) says:miks?
Jane(u)says:mulle vähemal tundus et me oleme midagi enamat aga ma võisin ka valesti aru saada.
(L)(u) says:eii.
Jane(u)says: mis ei?
(L)(u) says:sa ei saanud valesti aru:)
Jane(u)says: ei saanud?
(L)(u) says:nope.
Jane(u)says: tore:)
(L) says: jp
Jane says: aga kes me siis oleme kui me sõbrad ei ole?
(L) says: paar? Kui soovid.
Jane says: Kui mina soovin? Ma peaks mingi koll olema kui ei sooviks.
(L) says: ei olegi siis we?
Jane says: haa haa haa.
(L) says: (A)
Jane says:aga kas sa tahad öelda et sina soovid?
(L) says: ega minagi mingi koll ole ju.
Jane says: kahju:D
(L) says: jhjh.
Jane says: et me oleme siis paar?
(L) says:juu siis.
Jane says: siis järgmine kord olen ma juba selleks valmis:)
(L) says:kindel?
Jane says: ma pean ju õppima sind usaldama.
(L) says: seda küll:D
Jane says: oki ma lägen nüüd. Keeran uke lahti ja hakkan lugema.
(L) says:ahjaa õigus tnx et meelde tuletasid.
Jane says: mida?
(L) says:ma pean kh ukse lahti keerama
Jane says:
oki byby siis. Homme näeme.
(L) says: kindlasti. byby
Ja ma panin arvuti kinni. Ma olin väga õnnelik ning mõtlesin naljaga et näed kui õnnelikuks saab msn inimese teha.
Õnnelikult keerasin ma ukse lahti ja läksin voodisse raamatut lugema.
Varsti kuulsin ma et mulle tuli sõnum. Vaatasin kes se oli ning avastasin et Lea sõnumis oli kirjas et palju õnne.
Segaduses saatsin ma talle vastu küsimärgi. Varsti tuli mulle vastu et: Kui mu vennal selline meeleolumuutus on siis ma uurin ikka välja milles asi.
Muiates saatsin ma talle vastu et: njh tnx siis:D
Oma rõõmsa tujuga lugesin raamatut edasi ning varsti oligi aeg magama minna.
Kuna ma olin õnnelik siis jäin ruttu magama mõeldes nüüd juba hoopis teistsuguseid mõtteid kui seda olin teinud alles päeva alguses.
11.
Hommikul ärkasin ema kolistamise peale. Kas ta vaiksemalt ei oskagi nõusi liigutada mõtlesin ja ajasin ennast voodist püsti.
Olin rõõmus, et oli alles pühapäev. Nädalavahetusel oli juhtunud nii palju, et kõik tundus juba nii ammu.
Ilma et oleksin viitsinud ööseärkigi ära vahetada läksin siis alla sööma sest arvestades kolistamisega olid teised juba söönud.
Sõin ära ja läksin siis arvutisse. Muidugi oli esimene asi msn.
Ja kohe hakati minuga ka rääkima.
Lea:S says:Tsau
Jane:) says:tTsau
Lea:S says:Halb uudis…
Jane:) says:mis?
Lea:S says:me pidime emale kogu värgi ära rääkima. Ta puuris meid nii kaua kuni teada sai. Nüüd lubas helistada kõigi nende inimeste vanematele.
Jane:) says:oioi
Lea:S says:täpselt minu mõte.
Jane:) says:helistas juba?
Lea:S says: ei tea. Aga oii inimesed koolis saavad kurjaks. Eriti Martha.
Jane:) says:jh
Lea:S says:mind hakatakse ilmselt vihkama aga suht vahet pole.
Jane:) says: ei tea. Igatahes kui keegi midagi ütleb siis ma ütlen et mina pidin oma emale rääkima. Ja tema rääkis sinu emale. Nad teavad väga hästi milline mu ema on ja loodetavasti ei hakka siis mind süüdistama.
Lea:S says: sa ei saa nii tehaaa…. Kõik teavad juba et mina. Ja pealegi ei tohi sina vastutada. Sina ei teinud ju midagiiii.
Jane:) says:jh aga see on väiksem võimalus et nad mind heitima hakkavad kui sind. Ma ütlen Marthale et mina pidin ütlema. Kui tema teab teavad juba kõik seda versiooni.
Lea:S says:eiiii. Äraa tee niiii.
Jane:) says: Teen ja jutul lõpp. Hakkan nüüd rääkima nendega.
Lea:S says: oki ega ma vist midagi sinu takistamiseks küll teha ei saa.
Mõtlesin korra mida täpselt öelda ning hakkasin siis kõigepealt Marthaga rääkima lootes et too jääb teda uskuma.
Jane:)oioi says: Tsau
Martha jama says: Tsau
Martha jama says:kle sa tead mis Lea tegi???
Jane:)oioi says:eii minuteada pole ta midagi teinud.
Martha jama says: haa. Ta rääkis oma vanematele sellest et MINU juures toimus pidu. Ja muidugi said mu vanemad sellest teada ja nüüd on mul mingi tuhat aastat karistusi ja see kõik on tema süü!!!
Jane:)oioi says:See ei olnud Lea.
Martha jama says:misasja???
Jane:)oioi says:see ei olnud tema tänu kellele su vanemad teada said.
Martha jama says:wtf?
Jane:)oioi says:mu ema pressis välja minult.
Martha jama says:sinu ema??
Jane:)oioi says: jh.
Martha jama says: ja miks Lea siis ütles et tema??
Jane:)oioi says:ma tõesti ei tea.
Martha jama says:oki see oli siis sinu süü.
Jane:)oioi says:jh
Martha jama says: krrdi lollakas olid we??? Kuidas sa said oma EMALE sellest rääkida??
Jane:)oioi says: ma ju ütlesin ta pressis minult selle välja.
Martha jama says:kuidas ta üldse teada sai et sa ei olnud seal kus ütlesid??
Jane:)oioi says:ta kohtus inimestega.
Martha jama says:krrdi lollakas pidid minu ikka sisse rääkima?? Ja kõik teised??
Jane:)oioi says:sry mul ei jäänud midagi üle
Martha jama says: jaa jaa räägi aga
Ja sellega läks ta offline. Deem nüüd on ta kuri varsti teab sellest kogu rahvas, väikelinn ju mõtlesin mina ja vaatasin aknast välja.
Sel päeval ei tahtnud ma enam kuhugi välja minna.
Igavledes õppisin ma mõnda aega ning üritasin kuidagi oma igavust peletada.
Lõpuks kui jõudis kätte õhtu olin ärevil sest kartsin selle pärast mis homme koolis toimub siis teavad inimesed juba kõike.
Peale pikka üritamist suutsin ma ka lõpuks magama jääda kuid se öö oli minu jaoks väga rahutu.
12
Hommikul ärkasin üles. Ema ei olnudki mind veel äratama tulnud.
Vaatasin kella ning sain aru, et koolini on veel kõvasti aega.
Otsustasin siis tubli olla ning ennast juba valmis sättida.
Selleks ajaks kui ma muidu ärkama oleks pidanud olin ma juba peaaegu valmis välja minema.
Mõtlesin siis sellel päeval varem välja minna.
Hakkasin aeglaselt kõndima kohani kus pidin kokku saama ka Lea ja Andresega.
Sinna jõudes oli kõik täpselt nii nagu arvanud olin ning nendest kummastki polnud veel jälgegi.
Istusin siis maha ja hakkasin ootama.
Ma mõtlesin sellelemis sellel päeval koolis juhtuma hakkab ning tundsin selle ees ka veid**e hirmu.
Mõne aja pärast märkasin ka endale lähenevaid kogusi.
Muidugi hakkasin neile natuke ka vastu minema.
Nendega kohtudes kallistasin mõlemaga tervituseks ning lubasin Andresek endale ka ühe põsemusi anda.
Nägin kuidas Lea selle peale muigas ning mõtlesin kui kahtlane see veel talle näib. Tema parim sõber ja vend. Ise ma vist küll seda taluda ei oleks suutnud.
Hakkasime siis vaikides kooli poole jalutama.
Mõne aja pärast küsis Lea: „Miks sa seda tegid?“
„Mida tegin?“ küsisin temalt olles segaduses sest ei saanud aru mida ta selle „Selle“ all mõtles.
„Miks sa ütlesid Marthale, et see olid sina kes oma emale kõik ära rääkis?“ vastas ta mulle seejärel.
„Ma… ma tean milleks nad võimelised on. Mina elan selle üle, aga kuna sina oled uus ja ei ole nende usaldust võitnud oleks nad su… teid mõlemaid täielikult hävitanud“ ütlesin ning vaatasin siis mõlemale kordamööda otsa. „Ma ei oleks suutnud seda vaadata“ lisasin veel.
Tundsin kuidas Andres õrnalt mu käe võttis. Ma sain aru, et ta mõistab mind täielikult ning ka toetab kui ma seda vajan.
Naeratasin talle sõbralikult ning vaatasin siis Leale otsa.
„Aga…aga… aga mida nad sinuga teha võivad?“ küsis Lea minult kahtlevalt.
„Ma arvan, et kõige hullem variant on see, et nad heidavad mu kambast välja ja räägivad taga“ ütlesin kindlalt kuid tegelikult südamest lootsin et see ka tõsi on.
„Aga isegi see on vastik. Sa ei pea seda tegema ME võime öelda, et sa valetasid“ütles Lea ning vaatas sõna ME ajal käskivalt Andresele otsa.
„Ma ei saa seda lubada. Teile on nad võimelised tegema kõike, et teid siit minema ajada ja vot see on asi mida ma endale küll lubada ei saa. Ütlesin mina janing vaatasin siis jälle kordamööda Andrest, kes ikka mu kätt hoidis ning Lead kes silmnähtavalt üritas mõelda välja põhjust miks ma ei peaks seda tegema.
„Aga mis takistab neil sinuga sama tegemast?“ küsis Lea peale mõnd aega mõtlemist.
„Nad lihtsalt ei tee seda. Esiteks tean ma suurema hulga inimeste suuri saladusi ja teiseks nad olid ennem siiski ju niiöelda minu sõbrad ning ma arvan et nad ei suuda vaadata kuidas mina nii kannatan kui nad teavad kui palju kordi olen mina neid lohutanud ning aidanud positiivsemalt mõeöda. Nii palju südametunnistust neil siiski on nii palju tean ma kindlalt“ laususin mina.
Nägin et me olime selle ajaga koolile juba päris lähedale jõudnud ning panin ka tähele et keegi ei olnud meiega liitunud vaid kõik vahtisid meid ja imestasid miks Andres ja mina käsikäes käime.
Lea jäi peale minu seletamist vaikseks. Ma ei tea kas selle pärast et ta sai minust aru või hoopis selle pärast et nüüd võisid teised meid kuulda.
Ma lootsin siiski et Lea oli minust aru saanud.
Vaatasin korra veel Andresele naeratades otsa ning teadsin et vähemalt tema sai minust aru.
Pigistasin õrnalt Andrese kätt ning sain sellest ise julgust juurde.
Märkasin ka Lea pilgus natukene hirmu ning sain sellest täiesti aru.
Selleks ajaks olime me juba kooli juurde jõudnud ning õue vaikus täitus õpilaste kisa ja karjumisega.