Post by Loore on May 30, 2007 18:05:16 GMT 3
loogiline pealkiri ma tean jh:Dloodan et see meeldib sama palju kui The real me kuigi tegelikult ei usu eriti(A)
Never trust people you don’t trust
1.
Üks poiss istus väikeses toas voodi ääre peal.
Tal olid mustad juuksed ning suured sinised silmad mis olid hetkel märjad.
Järsku avanes uks ning sealt tuli sisse üks tüdruk.
Tüdrukul olid lühikesed blondid juuksed ning üsna väikesed rohelised silmad.
„Pead vastu?“ küsis tüdruk noormehelt kohe esimese asjana.
Poiss kuivatas ruttu oma pisarad kui tüdrukut nägi ning vastas siis:
„Oi Liz. Sina kah siin. Muidugi saan. Pole vaja muretseda selle pärast“ seda ütles poiss väga kindlal toonil. Ta ei tahtnud Lizile öelda mida ta tegelikult arvab, tunneb või mõtleb sest ta ei tahtnud enam ennast kellegile avada kuna oli pidanud inimestes keda ta usaldas pettuma. Muidugi ei kavatsenud ta enam kellegile oma saladusi rääkida kuigi siiski hiljem pidi.
„Oled sa ikka kindel Joe?“ küsis neiu poisilt uuesti ning vaatas talle tõsiselt ja uurivalt otsa nagu üritaks teda kas läbi puurida või sundida millekski mida Joe teha ei tahtnud.
Joe vaatas Lizi. Ta oli kindel et tüdruk ei usu tedas sest oli küll tüdrukut paar päeva tundnud kuid siiski teadis tüdruk temast rohkem kui ükski teine siiani elus olev inimene. Millegipärast tundus poisile et ta ei või isegi Lizi usaldada kuigi ta seda siiamaani teinud oli. Mitte küll täielikult kuid siiski üsna palju.
Nüüd ei usaldanud poiss ühtki enda tuttavat ning isegi oma väikest pruunide lokkis juustega õde kelle nimi oli Evelyn.
Poiss oli küll alles 17 aastat vana kuid juba immuunne igasuguse usalduse vastu.
Liz vaatas ikka veel ainult poissi ning ootas et poiss talle vastaks.
„Jah ma olen kindel. Ärge minu pärast muretsege“ lausus Joe Lizile ning vaatas talle otsa.
Liz vaatas veel poisile otsa lootes et ta selgitab midagi kuid aru saades et Joe ei kavatse midagi öelda läks ta uksest jälle välja.
Joe vaatas veel pikalt ust ning mõtles kõige üle.
Oma vanemate surma, enda reetmise oma venna poolt, tüdruku kes oli talle kahtlaselt lähedane ning veel paljude asjade üle.
Sellel öösel ta magada ei saanud, sest oli liiga vihane ja kurb. Kuid samas oli ta ka millegi üle õnnelik. Kuigi seda mille üle, ta välja ei mõelnud.
Öösel kui kell oli juba kaks läbi jooksis Joe tuppa ta väike õde Evelyn. Ta nuttis ning arvatavasti ei saanud magada sest ta oli harjunud sellega kuidas ta ema igal õhtul talle unejuttu luges. Tüdruk oli alla seitsme aasta vana ning üsna suures shokis kuna teadis et ei näe oma ema ega isa enam kunagi.
Joe ütles Evyle et too tuleks tema voodisse kui soovib. Poiss vaatas kuidas ta väike õde tema voodisse ronib ning soovis et saaks nende surnud vanemad tagasi tuua kasvõi selleks et ta ei peaks oma õde kurvana nägema.
Lõpuks oma ammu magavat õde vaadates jäi ka poiss magama lootes et hommne tuleb parem.
Never trust people you don’t trust
1.
Üks poiss istus väikeses toas voodi ääre peal.
Tal olid mustad juuksed ning suured sinised silmad mis olid hetkel märjad.
Järsku avanes uks ning sealt tuli sisse üks tüdruk.
Tüdrukul olid lühikesed blondid juuksed ning üsna väikesed rohelised silmad.
„Pead vastu?“ küsis tüdruk noormehelt kohe esimese asjana.
Poiss kuivatas ruttu oma pisarad kui tüdrukut nägi ning vastas siis:
„Oi Liz. Sina kah siin. Muidugi saan. Pole vaja muretseda selle pärast“ seda ütles poiss väga kindlal toonil. Ta ei tahtnud Lizile öelda mida ta tegelikult arvab, tunneb või mõtleb sest ta ei tahtnud enam ennast kellegile avada kuna oli pidanud inimestes keda ta usaldas pettuma. Muidugi ei kavatsenud ta enam kellegile oma saladusi rääkida kuigi siiski hiljem pidi.
„Oled sa ikka kindel Joe?“ küsis neiu poisilt uuesti ning vaatas talle tõsiselt ja uurivalt otsa nagu üritaks teda kas läbi puurida või sundida millekski mida Joe teha ei tahtnud.
Joe vaatas Lizi. Ta oli kindel et tüdruk ei usu tedas sest oli küll tüdrukut paar päeva tundnud kuid siiski teadis tüdruk temast rohkem kui ükski teine siiani elus olev inimene. Millegipärast tundus poisile et ta ei või isegi Lizi usaldada kuigi ta seda siiamaani teinud oli. Mitte küll täielikult kuid siiski üsna palju.
Nüüd ei usaldanud poiss ühtki enda tuttavat ning isegi oma väikest pruunide lokkis juustega õde kelle nimi oli Evelyn.
Poiss oli küll alles 17 aastat vana kuid juba immuunne igasuguse usalduse vastu.
Liz vaatas ikka veel ainult poissi ning ootas et poiss talle vastaks.
„Jah ma olen kindel. Ärge minu pärast muretsege“ lausus Joe Lizile ning vaatas talle otsa.
Liz vaatas veel poisile otsa lootes et ta selgitab midagi kuid aru saades et Joe ei kavatse midagi öelda läks ta uksest jälle välja.
Joe vaatas veel pikalt ust ning mõtles kõige üle.
Oma vanemate surma, enda reetmise oma venna poolt, tüdruku kes oli talle kahtlaselt lähedane ning veel paljude asjade üle.
Sellel öösel ta magada ei saanud, sest oli liiga vihane ja kurb. Kuid samas oli ta ka millegi üle õnnelik. Kuigi seda mille üle, ta välja ei mõelnud.
Öösel kui kell oli juba kaks läbi jooksis Joe tuppa ta väike õde Evelyn. Ta nuttis ning arvatavasti ei saanud magada sest ta oli harjunud sellega kuidas ta ema igal õhtul talle unejuttu luges. Tüdruk oli alla seitsme aasta vana ning üsna suures shokis kuna teadis et ei näe oma ema ega isa enam kunagi.
Joe ütles Evyle et too tuleks tema voodisse kui soovib. Poiss vaatas kuidas ta väike õde tema voodisse ronib ning soovis et saaks nende surnud vanemad tagasi tuua kasvõi selleks et ta ei peaks oma õde kurvana nägema.
Lõpuks oma ammu magavat õde vaadates jäi ka poiss magama lootes et hommne tuleb parem.