|
Post by hanna on May 28, 2007 0:47:59 GMT 3
Muidugi on see lahe jutt. Egotsen. Panen kõik osad nüüd.
***
7.osa.
Pühapäeval ärkas Ashley kavatsusega suht mitte midagi teha. Ta logis msn-i ning hakkas arvuti ääres koolitööd tegema, kui uksekell helises. „Ma avan !“ karjus Ashley üle maja ja astus uniselt trepist alla. Ukse avanud, tuli tema näole üllatunud naeratus. „Matthew !“ hüüatas ta ja tõttas poissi kallistama, „mis sina siin teed ?“ „Millegipärast mulle tundus, et sa igavled terve päeva ja ma otsustasin sulle seltsi tulla,“ lausus Matthew rõõmsalt. Naeratades läks ta koos Ashleyga tüdruku tuppa. Tütarlaps ise istus arvuti taha ja vaatas ega keegi rääkima ole hakanud. Veendunud, et ei ole, pööras ta ennast näoga Matthewi poole, kes voodile oli istunud. Poiss jõllitas Ashleyt väikese muigega, nii et tüdrukul hakas pisut ebamugav. „Kas sa nüüd ütled mulle oma tegeliku tuleku põhjuse ?“ küsis ta varsti, üritades sellega varjata, et ta ei talunud enam otsa vaatamist. „Ma mõtlesin, et sa ei küsigi,“ muigas Matthew ja tiris jakitaskust välja pisikese paki. Ühel küljel oli Ashley nimi ja aadress, teisel Scotti nimi ja aadress. „Ou mai gaad !“ kiljatas tüdruk, „kuidas sa teadsid selle mulle tuua ?“ Kuid ta ei hoolinudki sellest vastusest, vaid tiris juba pakki lahti. Scott oli nimelt Ashley nõbu, kes elas Ameerikas. Väiksena olid nad olnud suured sõbrad, kuid Scott kolis ära ja Ashley ootas alati tema kirju. Peale selle, et ta rääkis igasuguseid põnevaid lugusi Ashleyle ja kutsus teda pidevalt külla, saatis ta ka kalleid kinke. Scottil oli juba oma firma ja ta oli miljonär. „Su aadress ja nimi olid seal peal,“ vastas Matthew, ilmselt tähelegi panemata, et tüdruk teda ei kuulanud. Naeratusega jälgis ta Ashleyt, kes parajasti hõbedast briljantidega kaelakeed pakist välja võttis. „Ou mai gaad !“ tuli taas ta suust. Tütarlaps kiirustas Matthewi juurde. „Aita mul see kaela panna,“ lausus ta ja poiss kinnitas kaelakee. Ashley potsatas Matthewi kõrvale ning sõnas edevust teeseldes: „Kas ma pole mitte kena ?“ ning pilgutas ägedalt silmi. „Oled,oled,“ läks poiss naljaga kaasa, „vägagi.“ Ashley tegi suured silmad: „Kas tõesti ? Oh ärge meelitage härra Tyson.“ Tütarlaps teeskles punastamist. „Aga miks mitte, preili Tale ?“ küsis siis Matthew ja enda teadmatagi lähenes ta Ashleyle ning suudles teda kirglikult. Hetk hiljem tõmbus ta eemale, vaatas ainult maad ja punastas. „Mul on aeg minna,“ sõnas ta väga vaikselt ja lahkus toast. Varsti oli kuulda välisukse prõmmimist. Ashley oli täiesti tummaks löödud. Tükk aega istus ta seal samas ja mõtles. Lõpuks suutis ta püsti tõusta ja msn-i tagasi minna. Ta muutis oma nime: Ashley | Mis see veel oli ? Mia hakkas temaga kohe rääkima.
| Mi@ | says: mis mis oli ? Ashley | Mis see veel oli ? says: ah ei midagi | Mi@ | says: midagi ikka oli Ashley | Mis see veel oli ? says: ei olnud | Mi@ | says: ma tulen sinu juurde, midagi oli juu Ashley | Mis see veel oli ? says: ämm, ära parem tule, teisipäeval räägime
Ja ta logis msn-ist välja. Miks ma koguaeg inimeste eest msn-ist välja login, mõtles ta endamisi. Mia eest polnud tal mõtet seda varjata, sest ta uurib nagunii välja. Kui tema teada saab, teab ka Grace. Loodetavasti ta seda välja ei räägi, mõtles Ashley, teades, et ta ei mõtle eriti sellele mida ta räägib ja veel rohkem teades, et saladusi ei räägi tüdruk iialgi välja. Mõtted suudluse juures üritas Ashley õppida. Ta tegi veel kõike, mida võimalik, - vaatas telekat, käis jalutamas, kastis lilli, koristas tuba, käis vannis, - et panna ennast seda unustama, aga polnud võimalik. Ta EI meeldi mulle, sisendas tüdruk endale. Märkamatult oli päev õhtusse jõudnud ning Ashley uinus, viimaseks mõtteks ikka see suudlus.
***
8.osa.
Ema äratuse peale ärganud, läks Ashleyl päris kiiresti ja üsna pea istus ta köögis ning luges igavuseks lehte. Tüdruk uuris ka horoskoopi. Tema tähtkuju oli kaksikud. Tänasel päeval oli tema kohta kirjutatud nii: Täna võib sulle tunduda, et mitte keegi pole su sõber. Peale selle, et su vaenlased sind vihkavad, pole sõbradki enam nii väga sõprade moodi. Kuid ära kaota lootust, kuigi mitte kohe, aga piisavalt varsti lahenevad kõik su mured. Nädala lõpuks taipad sa, kes on su tõelised sõbrad ja kes on su eluarmastus. Ashleyle tuli kohe esimese asjana meelde Daniel, kuid siis tuletas ta endale meelde, et horoskoobid ei lähe tema puhul täide. Hoolimatult viskas tüdruk ajalehe laua peale, haaras koolikoti ja astus ohates uksest välja. Kooli jõudes tundis ta kohe horoskoobi õigsust. Kate ning Sarah käisid kahekesi ringi ja hoidsid temast eemale. Kõik koolis, keda ta teadis rohkem kui nime- või nägupidi, eirasid teda. Samuti ka Daniel. Kui Ashley sattus sinna, kus poiss oli, pööras Daniel teda märgates kohe pea eemale ja teeskles vestlusse süvenemist. Peale loodusõpetuse tundi, kus isegi õpetaja tundus vaenlane olevat, kiirustas Ashley Matthewi juurde. „Mis kõlakas on lahti lastud, et kõik mind vihkavad ?“ küsis tüdruk, ise ringi vaadates. Matthew ei vastanud. „Mis, sina ka nüüd ?“ sõnas Ashley pahaselt, kuid kohe, kui oli oma näo poisi poole pööranud, tuli talle meelde eelnev päev. „Oih,“ pomises tütarlaps punastades ja lahkus. Kõige tipuks tuli ka Jenny tema juurde: „Ära mitte arvagi, et Daniel sind armastab, ta armastab mind. Mine oma Matthewi juurde tagasi !“ „Selle mõtlesid sa küll prae…,“ hakkas Ashley valjult vahele segama, kuid muutis poole lause pealt suunda, „mis Matthewi ? Mul pole temaga suhet !“ Jenny vaid kergitas kulme ja lahkus üleolevalt. Tundus, et need inimesed, kes Ashley viimast lauset kuulsid - ja neid oli üsna palju, sest tüdruk ei mõelnudki häält tasandada – suhtusid temasse normaalsemalt, mõni isegi rääkis. Kuid ülejäänud jätkasid eiramist. See järelikult ongi kõlakas, et mul on Matthewiga suhe. Loomulikult on see nõme, kui ma Danieliga peaksin käima. Õigemini, käin ju, mõtles tütarlaps. Peale tunde jooksis Ashley Danielile trammipeatusesse järgi. „Hei !“ hüüdis tüdruk juba kaugelt. „Mine ära, Matthewi juurde !“ vastas poiss. Tüdruku esimene mõte oli, et ta on suudlusest teada saanud, kuid siiski vastas: „Miks kõik seda arvavad ? Mul ei ole temaga suhet ! Kurat võtaks, ma käin sinuga !“ Daniel pööras ennast Ashley poole: „Jajah, ainult et käid ja kallistad temaga.“ Tütarlaps ohkas kergendunult. Järelikult keegi nägi meid eile ukse peal kallistamas, mõtles ta. „Sest see on mida SÕBRAD teevad,“ jätkas ta solvunult, „muidugi on sul võimalus uskuda Jennyt, kes väidab, et sa teda armastad, mitte mind.“ Ashley pööras otsa ümber ja kiirustas minema. Daniel, taibanud, mida tüdruk ütles, hüüdis veel mitu korda tema nime, kuid kui ta ei kavatsenudki tagasi tulla, astus poiss kurvalt trammi. Ta ei pannud tähelegi, et Ashley teda lähima maja nurga tagant veel kurvemini vaatas. Koju jõudnud, läks Ashley msn-i. Teda huvitas vaid üks asi, niisiis alustas ta Matthewiga juttu. Ashely | Daniel (L) says: Miks ? Kuid poiss vastas talle vaid kolme punktiga ning logis välja. See tegi Ashley tuju veel halvemaks, kui see enne oli olnud. Sama hetkel alustas keegi teine. Daniel | Ashley, ma ju armastan sind ! says: Palun anna mulle andeks, et ma nii loll olin. Tõesti, ma ei kujutanud ettegi, et ta võis valetada.
Raske arvata, kes see tema oli, loomulikult Jenny.
Ashley | Daniel (L) says: Arvad, et ma annan andeks ? Ma ei saa aru, miks ma üldse sind usaldasin. Mine aga oma Jenny juurde, ta ju armastab sind !
Kurvalt, pahaselt ja halva tujuga läks Ashley arvuti ääresti ära. Ta hüppas voodi peale pikali ja jäi lage vahtima. Iga teine aeg oleks ta Danielile andestanud, kõik teevad vigu. Kuid praegu ta lihtsalt ei suutnud. Järsku tuli talle meelde täideläinud horoskoop. Kui algus läks täide, siis miks mitte lõpp, mõtles tüdruk. Magama jäämiseni mõtles ta, kes on see eluarmastus ja tal ei tulnud kordagi pähe, et sellise vastusega Danielile võis ta teha suure vea.
***
9.osa.
„Emps, mul on halb olla, ma ei taha kooli minna,“ olid Ashley esimesed sõnad hommikul. Emal tuli nõustuda, sest kuigi lapsel palavikku ei olnud, nägi ta halb välja. Tüdruk ei tundnud ennast isegi halvasti – kuigi selle jättis ta emale mainimata – aga ei tahtnud ikkagi kooli minna. Ta ei tahtnud kuhugi minna. Nii juhtuski, et terve päeva esimese poole vedeles ta voodis. Kuid sellel ajal, kui trenn oleks pidanud ammu läbi olema, astusid neli inimest välisuksest sisse. Kolm neist – Mia, Grace ja Matthew – sadasid Ashley tuppa, neljas – Christian – läks oma tuppa. „Mida te kõik siin teete ?“ küsis Ashley üllatunult. „Muidugi tulime sind vaatama, sa olevat ju haige,“ sõnas Mia. „Ahah,“ lausus Ashley, üritades kuidagi oma välimust paremaks muuta. Kuid edutult – eilne mahavõtmata meik ja kammimata juuksed olid oma töö teinud. Just siis andis Matthew oma käes oleva suure punastest roosidest koosneva kimbu tüdrukule. „See on Danielilt,“ lausus ta tasa ja vältis Ashley pilku. Kimbu küljes oli ka pisike kiri. Seal seisis: Kallis Ashley ! Ma tahtsin veelkord vabandada oma lolli käitumise pärast. Ma ei tea, kas sa mulle andestad, pärast eilset, kuid sa võiksid. Ise ei julgenud sinu juurde tulla, kartes, et ajad mu sealt lihtsalt minema. Kiiret paranemist. Armastusega, Daniel. „Issand kui armas see temast on,“ sõnas Ashley õnnelikult. Talle tuli alles nüüd meelde, mis ta oli eelmisel päeval Danielile msn-is öelnud. Küll ma olin ikka loll, mõtles tüdruk. Juba tormasid Mia ning Grace tema voodi juurde ja istusid sellele. Loomulikult ei suutnud nad vait olla, vaid rääkisid päevasündmustest. „…Kenny kinkis mulle niiiiiiiii ilusa kaelakee südamega, kuldse ja puha…“ „…meil pandi üks tüdruk täna kappi kinni, oi kuidas fanni sai…“ Matthew seisis ikka veel ukse juures. Ashley naeratas talle julgustavalt ja üritas siis pühenduda sõbrannade juttu. „…kas see kaelakee ongi, mis sul kaelas praegu on ? See on niiiiii ilus…“ „…kes see oli ? See nohik Diana ? Talle oli see piisavaks karistuseks…“ Matthew astus häbelikult Ashley poole, istus toolile tema voodi kõrval, kuid vaatas ikka veel maad. „No kamoon, ammu unustatud juba,“ sõnas Ashley ja jõllitas niikaua poisile otsa, kuni too enam ei kannatanud ja tüdruku hallikassinistesse silmadesse vaatas. „Sa näed nii koomiline välja praegu,“ lausus ta ikka tasa, kuid juba naeratades. Esimest korda heitis Ashley pilgu peeglisse, mis tema kõrval öökapil oli. Väljanägemine oli kolm korda hullem, kui tüdruk oli arvanud. „Ou mai gaad, ma pean ennast korda tegema,“ oli ta valmis juba voodist välja ronima. „Paigal, me kõik oleme nagunii sind nii näinud,“ ütles Grace käskivalt, „ja mis on unustatud ?“ Ashley nägi, kuidas Matthew kergelt näost roosakaks tõmbus ning sõnas kiiresti: „Ah ei midagi,“ ja ei teinud väljagi, et mõlemad sõbrannad teda kahtlustavalt vaatasid. Mõne aja pärast oli Matthewil aeg lahkuda. Ta kallistas Ashleyt ning lahkus toast. Mia seiras pilguga ust, kuulatas, kuidas välisuks sulgus, ootas veel veidi ja pahvatas siis: „Kas sa nüüd räägid ?“ „Jah, aga te peate lubama, et see on saladus, mitte kellelegi ei tohi rääkida,“ lausus Ashley tõsiselt. „Luban,“ tuli mõlema sõbranna suust. „Okei siis. Noh, pühapäeval käis Matthew mul külas. Tõi tegelt ühe kirja ära. Ja siis... noh… ta suudles mind,“ ütles Ashley vaikselt, natuke punastades. „Mida ? Miks ? Mis Danielist sai ? Kas ta meeldib sulle ? Ei, kas sa armastad teda ? Mis sa sellepeale tegid ? Ära ütle, et sa lõid teda. Kas see oli hea ?“ tuli järjest küsimusi Mialt ning Grace’ilt. „Hei, rahu,“ üritas Ashley neid vaikima sundida, meenutades kaks päeva tagasi juhtunud sündmust, „ma käin siiamaani Danieliga; ma ei tea miks, ma ei ole tema; Matthew noh, VIST meeldib mulle, aga ma ei usu, et ma teda armastan; ma nagu suht tummalt vaatasin teda, kuni ta lahkus; ma ei lööks teda kunagi ja jah,“lõpetas tütarlaps naerusuil ohkega, „see oli hea.“ Uued küsimused tulid, kuid Ashley tõstis protestiks käed: „Ma ei vasta enam, ma olen ju haige !“ „Häh, näha küll ei ole,“ lausus Mia sarkastiliselt, kuid lahkus naerdes toast, Grace järel. Ashley vaatas neile ohates järele. Nad on ikka parimad, mõtles ta muigega. Väsinuna jäi ta magama, lootes juba homme kooli minna ja veel rohkem lootes, et ta saaks kohe teada, kes see eluarmastus on.
***
10.osa.
Ashley ärkas ja keeldudes kuulamast oma ema vastuväited, astus ta bussi peale. Kõik koolis tundusid sõbralikud olevat. Ajalootunnis rääkisid nad isegi Sarahiga. Mis siis, et tühistest asjadest. Igal pool kus võimalik, saatis tüdruk mürgiseid ja üleolevaid pilke Jennyle. Eesti keele tunnis viskas ta vihavaenlase lauale kirja: Daniel võib sind küll armastada, aga sulle ta ju punaseid roose ei saada. Jenny oli nii vihane, et ei suutnud ühtki solvangut välja mõelda. Matthew oli oma pingis aga naerust kõveras, nähes nägu, mis Jenny tegi. Vaid Daniel käitus veidralt. Ühel vahetunnil astus Ashley tema juurde, poiss vaid patsutas talle õlale ja sõnas: „Oi, sa ka terve… tore siis…,“ ning kiirustas minema. Täiesti erinev käitumine, võrreldes selle kirjaga, mis ta kirjutas. Ashley ei jõudnud talle isegi andeks anda, mida ta oli just sellel hetkel alustamas. Tütarlaps kehitas vaid õlgu ja otsustas, et tal oli lihtsalt midagi ees. Järgmine kord poiss silmas küll teda, kuid ei vaevunud isegi ümber pöörama, vaid rääkis tüdrukutega enda klassist. Pärast viit minutit pööras Ashley otsa ringi ja lahkus. Daniel ei teinud isegi sellest välja. Terve päeva käid tütarlaps pahaselt ringi. Läinud sel päeval koju, õppis Ashley kõigepealt kõik ära. Tal oli vaja ka osa asju järgi õppida, kuna oli ju puudunud. Siis logis ta msn-i. Daniel oli sees.
Ashely | Kes ? says: miks sa mind väldid ? Daniel | Ashley (L) says: väldin w? ei tundu küll. sorri, eksole. ou, ma pean nüüd minema, bye. Daniel | Ashley (L) appears to be offline.
Millegipärast arvas Ashley, et Daniel siiski väldib teda. Mõtlikult läks tüdruk telekat vaatama, kust tuli just üks põnev seiklusfilm. Keskööl magama minnes, oli tal Daniel täiesti meelest läinud.
***
11.osa.
Ashley ärkas järgmine päev varakult ja oli köögis ammu enne vanemaid. Tüdrukul oli tegevusetus, niisiis läks ta telekat vaatama. Muidugi tuli sealt ainult multikaid. Ohates pani ta teleka kinni ja otsustas varem bussipeatusesse minna. Kevadhommik oli külm ja tuuline, kuid Ashleyt see ei heidutanud ja ta istus bussipeatuses pingile, seelik suure tuule käes lehvimas. Ta pidi ootama umbes 15 minutit, siis tuli buss. Tema suureks imestuseks oli bussis palju vabu kohti. Tütarlaps istus ühele neist ja pani oma mp3-e käima. Sealt tuli Simple Plani lugu: „Welcome to my life.“ mis oli üks Ashley lemmikuid laule. Märkamatult oli buss kohale jõudnud, ta jalutas koolini ja astus selle uksest sisse. Pannud jope garderoobi, kiirustas Ashley matemaatika tundi. Peaaegu kohe alustas Kate, kes oli selles tunnis ta pinginaaber: „Tead, ma kuulsin, et Daniel olevat kooli ees Jennyt suudelnud.“ Teades, kui kergesti Kate kõlakaid usub, sõnas Ashley üsna veenunult talle: „Ah, see on nagunii mingi väljamõeldud jutt. Ta ei teeks elu sees mulle nii.“ Kuid kas ikka ei teeks ? Ta käitumine on ju väga kahtlane. „Ei ei, teised räägivad ka,“ jäi Kate siiski endale kindlaks. Ashley pööritas vaid silmi ja hakkas aknast välja vaatama. Äkki räägib Kate siisk.i t.õtt. See oleks küll esimene kord, kuid seegi peab millalgi tulema. Järgmises tunnis lendas Ashley lauale kiri: Sina saad võib-olla roosid, aga mina suudlused. Polnud kahtlustki, et kirja oli saatnud Jenny, kes arvatavasti kuulujuttudest kinni oli haaranud. Ashley heitis pilgu tema poole. Jenny irvitas, Mary ja Liz kõrval sama tegemas. Ta kirjutas kiiresti vastuse: Valetada on päris tore jah. Eriti veel, kui kõik sind usuvad. Tütarlaps viskas selle Jenny lauale, kuid seda märkas ka õpetaja. „Mis kirjade saatmine siin käib ! Ashley, päevik siia !“ karjus ta. Nähes Jennyt väga kõvasti naermas, lisas ta igaks juhuks: „Ja sina, Jenny, ka !“ Näinud, mis nägu vihavaenlane tegi, tuli Ashleyle tahes-tahtmata muie näole. Kuid ta muutus kohe murelikuks, kui oma kohale tagasi istus. Miks mulle järjest rohkem tundub, et ma peaksin oma venda uskuma, mõtles ta endamisi ja ei pannudki enam õpetajat tähele. Peale tunde sai Ashley kõlakatele kinnitust. Ta oli just väljunud koolist ja keeras ümber nurga, kui nägi seal Danieli ja Jennyt. Suudlemas. Kiiresti pööras ta ümber ja jooksis teist teed pidi bussipeatusesse, olles täielikult unustanud trenni. Ega ta sinna tahtnud minna ka. Koju jõudes tormas ta nuttes oma tuppa, lükates tee pealt eest oma vanema venna. Tüdruk lukustas ukse, keeldus seda avamast, kui Christian uksele tagus ja uinus, silmad pisarais.
***
12.osa.
Jä... hommikul ei tahtnud Ashley üldse kooli minna. Kuid tal oli selleks üks põhjus, miks ta siiski läks – Daniel. Kooli jõudes ei näinud tüdruk poissi kusagil. Kolm tundi läks mööda. Kuid siis, söögivahetunnil, silmas Ashley Danielit garderoobis. Kiirelt astus tütarlaps tema juurde ning alustas: „Miks ? Ma tahtsin vaid sinu armastust ! Aga sina teed mulle ikka haiget ! Sa oled ikka vastik #!?!# küll, haige #!?!# !“ Viimase lause ajal virutas Ashley poisile kõrvakiilu. Daniel ilmselgelt ärritus sellest. „Kuradi #!?!#, mis sul viga on ?“ karjus ta kõvasti ja lükkas Ashley vastu seina pikali. Siis astus ta lähemale ja virutas tütarlapsele jalaga kõhtu, nii et Ashleyl silme eest mustaks läks. Õnneks olid seal samas ka Matthew ja Christian, kes maruvihase Danieli Ashleyst eemale tõmbasid. Christian, kes oli Danielist üks aasta vanem, suutis ta koos mõnede klassivendadega kõigest eemale hoida, samal ajal kui Matthew Ashleyle appi läks. „Ashley, on kõik korras ?“ küsis ta murelikult. „Jaa, vist,“ lausus tüdruk oiates. Ta peas oli väike haav ja kõht valutas meeletult. „Me peame su haiglasse viima, tule,“ tiris Matthew Ashley püsti ning astus ukse poole, Christian järel. Pealtnägijad selgitasid õpetajatele kõik ära, Ashley puudumine võeti arvesse ja Daniel saadeti direktori juurde, kus ta sai käskkirja. Ainult tema õnneks, ei visatud poissi koolist välja, kuigi ta oli sellele väga lähedal. Haiglasse jõudnud, vaatas arst kohe Ashley üle. Õnneks ei olnud haav väga hull ja ta sidus selle vaid sidemega kinni. Ka siseelundid polnud kõhtu löögist vigastada saanud ja valu vastu andis arst ainult valuvaigistit ja lubas, et see läheb järgmiseks päevaks üle. Samal päeval pääses Ashley juba koju. Matthew saatis tema ja Christiani küll nende maja juurde, kuid ei saanud nende poole jääda ja kiirustas järgmisele tänavale. Ashley läks uksest sisse astudes kohe oma tuppa ja voodile pikali, kuid ei uinunud. Tüdruk mõtles selle kõige üle. Miks ? Ma ei teinud talle ju midagi, oli ta kindel. Siis hakkas telefon helisema, Nelly Furtado lauluga: „All good things come to an end.“ Talle tuli sõnum. See oli Mialt. Me Grace’iga kuulsime, mis juhtus. Täna sinu juurde tulla ei saa, kuid homme kindlasti. Kallistame, Mia ja Grace. Ashley naeratas. Ta polekski tahtnud endale täna külalisi, kuid homme polnud ta endale midagi plaaninud. Niimoodi mõeldes uinus tüdruk peagi.
***
13.osa.
Ashley ärkas laupäeval suhteliselt hilja, nagu alati puhkepäeviti. Kohe peale seda tuli ta tuppa Christian. Enne, kui vend jõudis midagi öelda, alustas Ashley naeratades: „Ära palun ütle „Ma ju ütlesin“, lihtsalt ära ütle.“ Christian vaatas murelikult oma õde ja lausus siis: „Ma ei kavatsenudki. Sina ei saanud ju ette näha,“ veidi aega Christian vaikis, „tegelikult ma tahtsin hoopis ühest teisest asjast rääkida. Nimelt sul on juba suht palju külalisi käinud.“ Ashley tegi suured silmad: „Ja sa ajasid nad kõik ära ?!“Christian raputas pead: „Ei, nad ootavad sind all, ma ütlesin neile, et sa magad.“ „Noh, kutsu nad siis üles, ei, tegelt, kutsu nad viie minuti pärast üles,“ lausus ta juba voodist välja ronides. Teades kui kaua õel tavaliselt läheb, naeratas Christian endamisi ja otsustas külalised kaks korda hiljem üles saata. Ashley oli talle tänulik. Pärast kümmet minutit, kui kõik inimesed Ashley tuppa sisse voorisid, oli tüdrukul juuksed kammitud, kerge meik peale kantud ning ta istus rõõmsalt naeratades oma voodis. Sissetulevaid inimesi oli igalt poolt, küll klassist, küll trennist, küll niisama õue pealt. Ashley ei näinud vaid viit inimest. Kaht neist – Danieli ja Jennyt – polekski ta näha tahtnud. Imestades märkas Ashley, et Liz ja Mary olid kohale tulnud. Tüdruk saatis neile pahase pilgu, sest ka neid ta näha ei tahtnud. Kuid Miat, Grace’i ja Matthewi ei silmanud ta kusagil. Tütarlapse tuju langes pisut, kuid ta naeratas edasi. Järjest hakkasid inimesed talle komme ja lilli andma ning selleks hetkeks, kui enamus neist oli lahkunud, oli Ashley voodi ja selle ümbrus täis kuhjatud kõike head ja paremat, lilledest rääkimata. Peale Kate’i ja Sarahi lahkumist ronis ta voodist välja ja tõi alt kümme suurt vaasi. Tüdruk üritas kõik lilled nendesse mahutada ja imekombel see õnnestuski. Ta täitis need veega ja asus siis kommikarpide kallale. Ashley ladus need kõik lauale ja lõpetades varjasid need peaaegu täielikult vaate aknast välja. Ka kaarte oli tehtud/ostetud omajagu, kuid piisavalt vähe, et need tütarlapse öökapile ära mahuksid. Ta ronis just oma voodisse tagasi ning imetles oma kätetööd, kui Mia ja Grace uksest sisse astusid. „Oo, päris palju kommi sul siin,“ hüüatas Mia ja tüüris kohe laua poole. Grace saatis talle pahase pilgu, kuid naeratas siis Ashleyle. „Kuidas pea elab ?“ küsis ta sõbranna voodile istudes. „Oh, enam-vähem okei on,“ lausus Ashley naerdes, „kuule, Mia, viska mulle ka mõni pakk.“ Kohe lendas tütarlapse kätte eriti suur Kalevi kommipakk. Kiiresti tiris Ashley sellelt kile ja avas karbi. Naeratades pistis ta ühe kommi suhu. „Sul vähemalt vedas, kellelgi on vist oodates kõht tühjaks läinud,“ lausus Grace, kes oli ka laua juurde läinud ja hoidis nüüd käes kommikarpi, mis oli täiesti tühi, ise naerust kõveras. „Küllap vist,“ nõustus ka Ashley imestusega. Kõik kolm purskasid naerma. Veidi aja pärast küsis Mia vaikselt: „Mis sa nüüd temaga teed ?“ Ta vaatas kindlalt Ashleyle otsa. „Kellega ? Danieliga ?“ küsis tütarlaps vastu. „Jah,“ kinnitas Mia. Ka Grace jälgis nüüd neid, kuigi teeskles mitte eriti usutavalt kommikarbi avamist. „Temaga ? Hmm… mitte midagi. Ma kavatsen temaga mitte kunagi enam rääkida ja võib-olla maksan kätte ka,“ lausus Ashley rahulikult. Temas ärkas raev Danieli vastu, kuid ta hingas sügavalt sisse, et mitte sõbrannade peale karjuda. Mia ning Grace said aru, et see on halb teema ja hoidsid edaspidi sellest kaugemale. Õhtul läksid külalised ära. Ashley logis msn-i, blokkis Danieli ära. Talle tuli meelde, et alguses oli ta arvanud, et poiss on türklane ja peaaegu oleks ta siis ära blokkinud. Oleks võinud seda kohe teha, poleks kõike seda jama. Kuid Ashley ei hakanud praegu ennast süüdistama, nagu Christian ütles, tema ju ei teadnud. Kedagi teist, kellega ta praegu rääkida oleks tahtnud, sees ei olnud, niisiis logis tüdruk välja. Ta muretses ikka Matthewi pärast. Poiss polnud teda veel vaatama tulnud. Ashley viskas muremõtted peast, lootes, et ta ema lihtsalt ei lubanud teda välja. Tüdruk teadis, kui range ema tal on ja selle mõttega ta ka uinus.
***
14.osa.
Ashley ärkas järsult. Ta oli näinud veidrat unenägu, kuid nagu alati, ei mäletanud ta seda. Haigutades ajas ta ennast voodist välja, teades, et ta enam magama ei jää. Tütarlaps kõndis trepist alla ja tegi endale uniselt mõned või-leivad ning hakkas neid sööma. Pärast seda läks ta elutuppa, pani teleka käima. Sealt tuli seebikas, kus mingid poiss ja tüdruk kallistasid. Ja siis talle meenus. Hooga jooksis ta esikusse ja hakkas öösärgi peale jopet tõmbama, kui keegi uksest sisse astus. See oli Matthew. Ashley viskas jope maha ja jooksis poissi kallistama. Siis haaras tüdruk Matthewi käest ja tiris ta üles oma tuppa. Ashley istus oma voodile. „Noh, miks sa siis siia tulid ?“ küsis ta viisakalt poisi käest, kuigi oli näha, et ta kibeles millestki rääkima. „Eem, ma tulin sind vaatama,“ lausus Matthew segaduses olles. Ta istus tüdruku kõrvale ja vaatas talle otsa. „Aa, okei. Tore siis ju,“ vastas Ashley tobedalt naeratades. „No millest sa nii väga rääkida tahad ?“ küsis Matthew, taibates, et tütarlaps poleks niisama nii naeratav olnud. Ometigi sai ta ju hiljuti valusa löögi, pluss, sai oma ekspoisssõbralt peksa. „Noh, vaata, sa oled alati olnud mulle väga hea sõber,“ alustas Ashley aeglaselt, võttes poisil kätest kinni, „ja ma nägin täna unenägu… ah, ükskõik sellest.“ Tütarlaps vuristas lauselõpu ning kõhelnud hetke, suudles ta kiiresti Matthewi. Lõpetades hammustas tüdruk huulde ja vaatas küsivalt poisile otsa. Viimane oli täiesti tummaks löödud, nagu Ashley nädal aega tagasi. Siis ta naeratas ja kallistas tütarlast kõvasti. Ka Ashley naeratas ja poisi kaisus olles oli ta täiesti kindel, et Matthew ongi ta eluarmastus…
|
|