|
Post by hanna on May 26, 2007 16:13:29 GMT 3
Tatarataa tadatatatarataa ! Naeratage. Mingi täiesti lampi valisin osa pikkuse.
***
Oli külm tormine öö. Kuskil murdus puuoks, kaugemal undas auto sireen. Puud kohisesid valjult. Vaid mõni üksik aken põles, tormi tõttu oli elekter läinud. Järsku tuli ühest vähestes majadest, kus tuled põlesid, välja poiss. Pealtnäha nii 14-15- aastane. Pruunide lühikeste juustega ja tumedate silmadega. Oma ea kohta üsna pikk. Ta vaatas hetkeks ringi ja pistis siis jooksu. Täitsa totakalt, keegi ei ajanud teda taga. Ta lihtsalt jooksis mööda tänavaid sihitult ringi. Nagu oleks eksinud. Kuid ka ikka oli ? Pärast pikka jooksmist keeras poiss ühe maja nurga taha ja peatus. Ta hingeldas kõvasti, kuid vaikis siis järsult. Kaugelt oli kosta jooksusamme. Mitme inimese. Poiss tegi ennast prügikastide taga nii väikseks kui suutis ja soovis südamest, et teda ei märgataks. Mõne hetke pärast jooksidki kolm täiskasvanud meest mööda. Jah, mööda ja nende sammud hajusid peagi. Poiss ohkas kergendunult, kuid teadis, et ta ei saa ennast igavesti prügikastide taga varjata. Kiiresti püsti tõusnud, hakkas ta vastassuunas jooksma. Ta peatus pika aja pärast ühe vana, pisut lagunenud maja ees. Seal põles vaid üks tuli ja just sellepeale poiss lootiski. Ta koputas tasa. Vaikus. Poiss koputas uuesti, nüüd juba valjemini. Sammud tulid aeglaselt ukse poole. „Thomas, oled see sina ?“ küsis tüdrukuhääl ukse tagant. „Jah,“ lausus Thomase-nimeline poiss vaikselt. Uks avanes ja välgukiirusel oli külaline sees. „Mul ei ole aega praegu seletada,“ ütles ta kiiresti, „kas sa saaksid mind kuhugi ära peita ?“ „Ma ei tea,“ vastas tüdruk mõtlikult. Nüüd valguse käes oli näha, et tal on pikad punakad juuksed ja pruunid silmad. Tüdruk oli suht lühike ja sale. „Palun, Cathrina, palun,“ anus Thomas, nagu elu eest. „Ah, okei siis. Tule kaasa,“ lausus Cathrina alla andes. Ta tiris Thomase trepist üles pööningule. „Ole täna öösel siin, homme vaatame, mis edasi saab,“ lausus tütarlaps ning hakkas minema. „Aitäh,“ sõnas Thomas tasa ja kallistas Cathrinat, „sa oled parim.“ Tüdruk naeratas väsinult ja kõndis trepist alla. Kurvalt jälgis Thomas teda, kuni tütarlaps kadus ja istus siis vanale voodile, mis oli tolmuga ülekuhjatud. Jah, homme vaatame, kuidas ma siit võimalikult kaugele saan, mõtles ta. Sest ükskõik, kui suures hädaohus poiss ka poleks, Cathy oli ikka tähtsam ja Thomas ei saanud ennast siin varjata. Veel vähem sai ta koju minna. Ohates heitis poiss pikali. Tema peast käsid läbi kõikvõimalikud kohad, kus end varjata, kuid igal pool olid kas ta sõbrad või sugulased. Mured peas, Thomas uinus. Hommikul oli ta juba varakult üleval. Kiiresti jooksis poiss alla. Aga nagu arvata oli, Cathy suutis veel varem ärgata. Thomas tervitas teda ja istus tütarlapse vastu. „Tead, ma mõtlesin ja otsustasin, et lähen Matti juurde,“ lausus ta pärast väikest vaikust.
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on May 26, 2007 16:14:38 GMT 3
Ma olen sed a isegi mingi maani lugenud . Hea(Y). Järgmist ootan ;D.
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 16:16:44 GMT 3
Uau. xD [Upsi, pikk tuli, aga vahet pole x)]
***
„Ei, miks sinna ? Miks sa siia ei jää ?“ küsis Cathy närviliselt. „Vaata, neid ei huvita üks tapetud inimene ees või taga ja ma ei taha, et selleks saaks sina. Matti juurde ma ka kauaks ei jää, vaid lähen sealt edasi, kaugemale,“ sõnas Thomas aeglaselt, juba püsti tõustes. „Aga,“ üritas Cathy ikka veel vastu vaielda, „aga kui nad su tee peal kätte saavad ?“ Ta hoidis poisi käest kinni, et too ära ei läheks. „Siit saavad nad mind igas tahes kergemini kätte,“ ütles poiss oma kätt vabaks tõmmates. „Aga,“ alustas Cathrina veelkord, kuid Thomas peatas ta: „Cath, ma ei jää siia. Mul on su number, me peame ühendust.“ Kindlalt tõmbas ta ukse lahti, kuid tüdruk ei tahtnud teda ikka ära lasta. Selle asemel kallistas ta poissi pikalt ja ei üritanudki varjata oma pisaraid. Thomas lasi Cathyl nutta ja hoidis ka tema ümbert kõvasti kinni, kuid lõpuks tõmbas ta tütarlapse käed enda ümbert ära ja lahkus sõnagi lausumata. Ohkega vajus Cathy ukse ette maha, pühkides pisaraid, mis ei kavatsenudki lõppeda.
***
Ennast iga võimaliku objekti taha varjates, jooksis Thomas tänavatel edasi. Peagi oli ta suure maja ees. Vaikselt hiilis ta väravast sisse ja maja taha. „Matt !“ sosistas poiss ühest avatud aknast sisse. Kohe ilmus aknale unine poisinägu. „Mida on ?“ küsis ta, kuid oli siis justkui külma veega üle valatud. „Thomas, mida sa siin teed ?“ küsis ta suht närviliselt, kuid kiirustas siiski ust avama, „mul on vanemad kodus !“ „Ma ei tulnudki kauaks, mul on lihtsalt seda vaja,“ sosistas Thomas. „Mida ?!“ karjatas Matt, kuid üritas seda siiski summutada, „milleks ?“ Thomas pööritas silmi: „Kurat, on vaja, anna !“ „Jajah,“ pomises Matt ning jooksis trepist alla. Mõne aja pärast tuli ta tagasi, mingi asi riidesse mässitult kaasas. Poiss ulatas selle sõbrale. Thomas ei hakanud pikalt jamama ja tiris riide ära. Välja tuli hõbedane relv. „Kas see on laetud ?“ küsis Thomas, ise käega üle relva tõmmates. „Jah,“ sosistas teine vastu, näost kahvatudes. „Tänks mees,“ lausus Thomas kindlalt ja lahkus kiirustades. Ta hüppas üle majataguse müüri. Poiss jooksis muudkui edasi kaugemale…
***
Päike oli juba kõrgel taevas, kuid paksu metsa sees oli pilkane pimedus. Thomas kõndis seal rahulikult edasi, puude oksad takistasid ta teed. Siin seal vilksatas mõne rebase saba või jänese kõrv, kuid teisi elumärke polnud metsas näha. Poiss peatus hetkeks, ta oli kuulnud krabinat, kuid see oli vaid orav puu otsas. Järgmise krabina peale ei pööranud Thomas enam peadki, vaid kõndis edasi. See sai talle saatuslikuks, sest põõsa tagant tuli välja umbes 17-aastane piss, kes kohe Thomase pikali lükkas. Poisil olid samuti pruunid juuksed, kuid palju heledamad ja pikemad. „Hei, ma pole mingi halb !“ sõnas poiss avastades, et võõras polegi täiskasvanud. Too lasi Thomase lahti, ka alles nüüd silmates tema vanust. Thomas tõusis püsti, rapsis oma riided puhtaks ja sirutas siis käe: „Thomas.“ Võõras naeratas õrnalt ja surus poisi kätt: „Josh.“ „Niih, nüüd oleme tuttavad ja ma lähen ära,“ lausus Thomas ja hakkas minema. „Oota,“ peatas teda Josh, „mida sa üldse teed siin ? See on minu valdus.“ „No vabandust, ma juba lähen ju,“ sõnas Thomas üsna pahaselt. „Ei, ma ei keela sul siin olla,“ lausus Josh kiiresti, mille peale teine peatus, „kas nemad ajavad sind taga ?“ Thomas tegi suured silmad: „Mis kuradi spioon sa oled ?!“ Ta hakkas eemale jooksma, nii et ta jaki alt paistis hetkeks relv. Selle peale kohkus Josh, arvas, et hoopis Thomas on spioon ja jooksis kohe abivägesid kutsuma. See poiss ei tohi mitte mingil juhul metsast välja saada, oli ta kindel. Thomas samal ajal jooksis aina edasi, kui järsku olid viis täiskasvanud meest tema ees. „Mida kuradit ?“ pomises ta, kui kolm tükki neist teda kinni hoidsid ja kaks relva ära võtsid. „Hei, andke mu püstol tagasi !“ karjus Thomas, enne kui talle näkku virutati ja ta teadvuse kaotas.
***
„Kes ta on ?“ „Ma ei tea, pealik ütles, et spioon.“ „Spioon ?“ „Ta on mingi poisike alles ju !“ „Pealik eksib.“ „Aga tal on relv.“ „Paljudel on.“ „Mitte nii noortel.“ Thomas kuulis oma peas hääli. Ta avas silmad ja tahtis ehmatusest püsti hüpata, kuid nöörid peatasid ta. Vaadanud ringi, leidis ta ennast vangikoopast, kahe uksega. Ühel rääkisid valvurid, teine oli valveta. Ettevaatlikult üritas Thomas taskust nuga kätte saada, mida rumalad valvurid polnud ära võtnud. Selle noa oli talle kinkinud isa 10.-ndaks sünnipäevaks. Poiss muutus hetkeks kurvaks, tuletades meelde surnuid vanemaid. Kuid ta sai noa kätte ja hakkas vaikselt nööre katki lõikama. Peagi sai ta sellega hakkama ja just siis tuli valvur kontrollima. Thomas pani käed koos noaga seljataha ja teeskles magamist. Valvur tundus rahule jäävat ja lahkus, taas teistega rääkima. Thomas pistis noa taskusse, vaatas hetkeks ringi, kasutas võimalust ja hakkas jooksma. Teel märkas ta ust sildiga: „Pealik.“ Kiiresti peitis poiss ennast tema järgi tormavate valvurite eest sinna. Laua pealt leidis ta enda revolvri. Õnnelikult naeratades võttis ta selle enda kätte, kuulatas ukse taga ning avas siis selle. Kedagi ei olnud enam seal koridoris, kus Thomas jooksma hakkas, aina väljapääsu poole. Mitu korda eksis ta käikudes ära, kuid varsti oli leidnud poiss väljapääsu, eiranud valvureid ja jooksis metsas edasi.
***
Üks tüdruk istus rahulikult oma majas keset paksu metsa. Tal olid helepruunid pikad juuksed, pruunid silmad ja ta nägi välja umbes 14-aastane, kuid näo järgi oleks võinud ka vanem olla. Järsku tuli sisse Josh, kes kõvasti hingeldas. „Sarah, metsas on spioon, pane kõik aknad ja uksed kinni,“ lausus ta ähkides. „Kes ? Milline ?“ küsis Sarah kohe, kiirustades aknaid lukustama. Kardinaid ta siiski ette ei tõmmanud. „Ta on umbes 15-aastane, lühikeste pruunide juustega ja tumedate silmadega. Tal on NUGA ja RELV,“ lõpetas Josh hirmunult. „Okei, ma olen valvel,“ vastas Sarah päris rahulikult ning Josh lahkus. Tüdruk istus toolile akna all. Ta vaatas õue, kuigi seal polnud mingit liikumist. Ainult puud ja põõsad, mis kerge tuule käes liikusid. Kes see on, mõtles Sarah järsku. Keegi jooksis kiiresti edasi. See järelikult ongi see spioon. Poiss jooksis järjest lähemale ja lõpuks oli aru saada, et ta vastab täpselt Joshi kirjeldusele. Ta on nunnu, mõtles Sarah muigega, kui poiss paaniliselt tüdrukule otsa vaatas ja aknale tagus. Thomas moodustas suuga sõnad: „Palun lase mind sisse.“ Sarahil hakkas “spioonist“ kahju ning ta kiirustas ust avama. Poiss jooksis sisse, sulges ukse enda järel, vaatas tüdrukule tänulikult otsa ja vajus siis väsinult istuma. Tükk aega hingeldanud, tuli ta suust üks sõna: „Aitäh.“ Sarah ei öelnud selle peale midagi ja istus poisi kõrvale. „Mina olen Sarah,“ lausus ta lõpuks vaikselt. „Thomas,“ vastas poiss kiiresti vastu ja uuris hoolega tuba, kus ta oli. Siis tõusis ta püsti ning istus laua äärde. Kaugel oli näha valvureid, kes teisele poole jooksid. Mul vedas, mõtles Thomas õnnelikult, arutledes selle üle, miks teda üldse taga aeti ja miks ta üldse kinni seoti. „Kas sa oled tõesti spioon ?“ katkestas tema mõtteid Sarah. „Ei,“ vastas Thomas lühidalt. Ta vaatas ikka veel välja. „Aga miks nad siis seda arvavad ?“ päris tüdruk edasi. „Kust mina peaks teadma ?“ sõnas Thomas üsna ülbelt, mõtted mujal. Taibates, mida ta oli öelnud, vaatas ta Sarahile otsa ja pomises vaikselt: „Vabandust.“
|
|
|
Post by hanna on May 26, 2007 17:36:16 GMT 3
Nojah, paneme siis veelkord uue osa xD
***
Ta ju ometigi päästis mu ära, olgugi, et on võhivõõras. „Pole midagi,“ ütles tüdruk naeratades, „ma saan sust aru.“ Sarahile oli poiss kohe meeldima hakanud, kuid poisi tunded polnud vist samad. Ka Thomas naeratas. Kuid siis märkas ta aknast taas valvureid, kes tulid otse Sarahi maha juurde. „Ruttu, peida mind ära !“hüüatas poiss ja tüdruk viis ta teise tuppa, kus Thomas voodi alla puges. Sarah läks ise ukse juurde ja avas selle. Mitu meest tulid sisse, kuid poiss kuulis vaid nende hääli. „Tere, oled sa siin seda poissi näinud ?“ „Mis poissi ? Seda spiooni ?“ „Jah, just.“ „Ei, ma pole kedagi näinud, peale seda, kui Josh mind hoiatamas käis.“ „Kindel ? Ta on umbes nii pikk ja…“ „Ma EI ole teda näinud.“ „Okei.“ „Kui teda näed, teata.“ „Kindlasti.“ „Head aega.“ „Nägemist.“ Sarah tuli taas poisi juurde. „Sa võid nüüd välja tulla,“ lausus ta. Thomas ronis välja ja istus voodile. „Miks sa mind aitad ? Ma mõtlen, sa oled ju nende poolel ?“ uuris ta peagi. „Sa ütlesid ju, et sa pole halb,“ vastas Sarah imestunult. „Ei olegi,“ sõnas Thomas, kuid Sarah veel jätkas: „Ja, noh, sellepärast ka, et sa… ah vahet pole.“ Thomas kehitas vaid õlgu, tõusis siis püsti ja tõmbas välisukse lahti. Mul pole siis enam midagi teha, otsustas ta. „Oota ! Kas sa tuled veel tagasi ?“ hüüatas Sarah poisile järele joostes. „Vaevalt, miks ma peaks ? Mul on vaja edasi minna. Teie pole ainsad, kes mind taga ajavad,“ sõnas Thomas mõtlikult, „pealegi, sa ei saa mind siin igavesti varjata.“ „Mitte äkki igavesti, aga siit ei leia sind vähemalt need teised, kes sind tagas ajavad. Josh ei lase kedagi võõrast sisse,“ ei andnud Sarah alla. Ta oli nüüd poisi käest haaranud. „Miks sa üldse nii väga tahad, et ma siia jääks ?“ küsis Thomas hämmeldunult. „Sest,“ ütles Sarah aeglaselt, tõmmates poisi ukse vahelt ära seda sulgedes ja akna juurde astudes, „noh, sa meeldid mulle.“ „Mida ?“ oli Thomas tohutult imestunud, „sa oled mind üks päev teadnud !“ „Ma tean, aga siiski. Et kas sa jääksid ? Palun ?“ vaatas Sarah siiamaani aknast välja, et varjata oma punastamist. „Kui sa nii väga tahad,“ lausus siis Thomas, Sarahi kõrvale astudes, „aga ainult sõbrana.“ Thomase tunded Sarahi vastu polnud kindlasti sarnased. Sellise vastuse peale oli Sarah ühtlasi kurb kui ka rõõmus. Tütarlaps lihtsalt lootis, et poisi tunded muutuvad. „Miks sa relva kaasas kannad ?“ üritas ta hoopis teemat muuta. „Noh, vaata, kui ma olin 12,“ alustas Thomas, olles teemamuutuse üle rõõmus, „siis mu vanemad kuulusid KS Ordusse,“ Sarah noogutas, näitamaks, et on sellest kuulnud, „ning nagu sa ka tead, on nende vaenlaseks Musta Kaarna Ordu,“ Sarah noogutas taas, „ja Valged hakkasid jääma järjest vähemusse. Mustad tapsid neid. Ka minu vanemad tapeti,“ poiss muutus pisut kurvemaks, kuid jätkas siiski kindlal häälel, „nad tapeti selle aja kõige kardetuma mõrvari poolt. Musta Kaarna Ordu tollase pealiku pool. Ma ei tea temast eriti palju, vaid seda, et ta nimi on Jack Death*. Ja ma vandusin tol ööl, kui mu vanemad tapeti, et ma tapan ta, olgu see kasvõi mu viimane tegu. Kahjuks hakkasid nemad mind enne otsima. Mul oli vahepeal mõte kool lõpetada, kuid ebaõnnestunult. Läks mööda kaks aastat, kuni nad mu uue elupaiga leidsid. Pidin sealt ära kolima. Kuid see ei peatanud neid. Ma just sain informatsiooni, et Death on siit põhjas, kui nad tulid. Õnneks ma pääsesin, kuid mitte kauaks. Ja nüüd vastus sinu küsimusele: sest ma tahan teda tappa. Sest kui tema on surnud, lõpetavad ta alluvad minu otsimise ja mu elu peaks muutuma enam-vähem normaalseks.“ Thomas vaatas Sarahile otsa, kes oli näost täitsa valge „See… see…,“ kogeles ta, „see Jack, Jack elab… siin… siin… jah… ja ta ütleb… ütleb, et ei kuulu enam Musta Kaarna Ordusse… ja ta… ta on Joshi parim… sõber ja… ta ütleb… et on seitseteist.“ „Mida ? Kus ta on ? Kurat, kus, ma tapan ta kohe !“ oli Thomas marus ja ei teinudki välja, et Sarah oli täiesti hirmunud. „Ja... ta on minu poiss,“ lisas tüdruk varsti. (*death - surm inglise k.) „Misasja ? Ise just ütlesid, et ma meeldin sulle ! Igatahes, mind ei huvita, palju sa teda armastad, mina armastasin oma vanemaid rohkem !“ karjus poiss, võttes Sarahil pluusist kinni ja teda õue lükates, „näita kus ta on !“ „Ma ei armastagi teda, vaid hoopis kedagi teist !“ pahvatas tüdruk näost punaseks minnes ja tiris ennast poisi haardest lahti. Tütarlaps vaatas kindlalt Thomasele otsa. „Ja ma aitan sul teda tappa,“ lausus ta lõpuks vaikselt, ülekere värisedes. Thomas oli juba kolmas kord päeva jooksus täiesti pahviks löödud. Kuid ta kogus enda peagi: „No see on tore, kas sa juba näitad, kus ta elab ?“ „Arvad, et see on kõik nii lihtne ? Ta on sinust kaks aastat vanem,“ alustas Sarah, kuid Thomas segas vahele: „Kas sa ei saa aru, et ta valetab ?! Ta ei ole seitseteist, ta on vähemalt kakskümmend viis !“ Tüdruk kohkus pisut, kuid jätkas siis: „Seda enam, sa ei saa talle ainult noa ja püstoliga vastu ! Tal on valvurid, uuemad relvad ja eluaegne kogemus !“ Thomas ei oleks seda Sarahist oodanud, et too talle vastu astub, kuid see pani poissi loogiliselt mõtlema. „Okei siis, kust mina need kõik saaks ?“ küsis ta peagi. „Noh, valvureid pole sul arvatavasti vaja, relvad… üks mu sõber võib neid varastada ja kogemus… selle asemel olen sul mina,“ oli Sarah kindel. „Sina ? Häh ! Sa oled ju mingi väike tüdruk alles,“ vaidles Thomas vastu. „Ma olen sama vana, kui sina, muideks ! Ja ma olen eluaeg siin metsas elanud, võidelnud selle eest,“ Sarah pööras selja, „aga samas, kui sa tahad, siis mine kohe, ta elab seal,“ tüdruk osutas itta. „Ma ei lähe kuhugi,“ lausus Thomas, kuigi ta vaatas itta, silmad põlemas. „Oh, tore,“ suutis tütarlaps isegi naeratada. Ta läks tuppa tagasi ja haaras hargilt lauatelefoni, valis numbri ja jäi ootama. „Tsau Bill, Sarah siin. Kas sa saaksid mulle ühe heateo teha ? Vaata, kas sul on võimalik Jacki laost relvi varastada ? Ära palun küsi, miks. Aitäh sulle,“ oli ainus, mida Thomas kuulis. Sarah lõpetas kõne ja naeratas taas: „Õhtuks on need olemas. Kas ma võin Billile sinust rääkida ? Või pean su uuesti ära peitma ? Ma usaldan teda täielikult.“ Thomas mõtles hetke: „Ma saan su usaldusest aru, kuid ohutus eelkõige.“ „Jajah,“ pomises Sarah ja istus toolile, poiss tema vastu. Veidi aega vaatasid nad üksteisele otsa, siis pööras poiss pilgu välja. „Oota, kas selle eluaegse kogemusega tahtsid sa öelda, et sa tuled minuga kaasa ?“ küsis ta hämmeldunud tüdrukult. „Loomulikult tulen ma sinuga kaasa, mida sa siis arvasid ?“ küsis ta pahaselt vastu. Jälle kohtleb ta mind nagu väikest plikat, oli tütarlaps solvunud. „Et sa jääd siia,“ alustas Thomas vaidlemist, kuid loobus kohe, tõusis püsti ja valis oma mobiilil numbri. „Siin ei ole levi,“ lausus Sarah tasa. „Okei siis, kas ma sinu telefoni võin kasutada ?“ taipas seda peagi ka Thomas. „Palun,“ sõnas Sarah ja poiss valis telefonil numbri. „Tsau Cath. Näed, ma lubasin, et helistan. Ma olen praegu kaugel, aga ma leidsin ta üles. Oli palun rahulik, minuga ei juhtu midagi. Ma tulen elusana tagasi, usu mind. Jah, tsau,“ rääkis Thomas telefoni. „Kellele sa helistasid ?“ küsis Sarah, kui poiss oli toru hargile pannud. „Cathyle. Üks mu parimaid sõpru,“ sõnas Thomas üsna ükskõikselt. „Sa mingi elad tema juures ?“ päris Sarah edasi, pisike kadedusenoot hääles. „Eii,“ naeris poiss, „lihtsalt temaga lähestikku.“ „Okei,“ ütles tütarlaps nüüd juba rõõmsamalt. Siis kõlas koputus uksele. Thomas jooksis automaatselt teise tuppa voodi alla. Sarah avas ukse ja keegi astus sisse. „Näed, ma sain need, aga peagi avastatakse, et need on kadunud, nii et mida sa ka ei tee, tee seda kiiresti,“ lausus poisihääl ukselt. „Tänks, Bill,“ vastas Sarah talle. Thomas üritas poissi nurga tagant piiluda. Ja ta nägigi pooleldi Billi, kellel olid mustad juuksed ja kes nägi umbes temavanune välja. Õnnetuseks vaatas Bill just siis sinnapoole. „Kes see on ?“ küsis ta imestunult. Thomas ronis välja ja astus Sarahi kõrvale. „Ta on… on… eem, külaline,“ vastas tütarlaps kogeledes. „Seda ma näen jah,“ lausus Bill sarkastiliselt, „mis ta siin teeb ? Kas tema pärast ongi sul relvi vaja ?“ Sarah hakkas hoolega seletama: „Eiei, ta on hea, meie poolel. Ta varjas ennast hetkeks siin ja mina palusin tal jääda,“ tüdruk punastas, „ja jah, tema pärast on mul neid relvi vaja.“ Bill vaatas võõrast siiamaani kahtlustavalt. Teda ei huvitanud pisiasjad, ta tahtis teada vaid üht: „Keda te tapma hakkate ?“ Sarah vaatas küsivalt Thomase poole ja too vastas kindlalt: „Jack Deathi.“ Bill ei saanud midagi aru, kuid ta usaldas Sarahit. „Okei, ma ei räägi kellelegi,“ sõnas ta ja lahkus. Sarah saatis teda pilguga, sulges siis ukse ja pöördus Thomase poole: „Miks sa välja tulid ?“ „Arvad et see oli planeeritud ? Su sõber ise vaatas siia,“ nähvas Thomas, kuid vaatas siis tüdrukule taas vabandavalt otsa. Sarah ohkas valjult ja läks tagasi oma istekohale. Poiss istus seekord tema kõrvale. Ta vaatas kaua tütarlast, kuid too ei teinud väljagi. Thomas hakkas järjest rohkem tähele panema tüdruku ilu. Tema pruunid suured silmad, tema paksud ja pikad helepruunid juuksed, tema roosakad huuled. Just need viimased kõige rohkem. Poiss tundis endas kihku neile läheneda, kuid siis vaatas Sarah talle otsa ja Thomas tuli reaalsusesse tagasi. Poiss tuletas endale meelde, kelle kõrval ta ikkagi istub. Mingi võõra. Väiksena oli poiss kindel, et abiellub Cathyga ja happy ending. Kuid mida aeg edasi läks, seda rohkem kujunesid neist sõbrad ja mõlemad leidsin endale kaaslased. Thomasel enam tüdrukut ei olnud, Cathy suhe oli püsinud. Kuid nende sõprus oli purunematu. Noormees vaatas mõttesse vajunult Sarahi silmi. Ka tütarlaps jälgis teda, sellisel pingsal moel. Kõrvaltvaatajale oleks üsna tobe mulje jääda. Kumbki ei liigutanud ennast, mõlemad vaatasid täpselt üksteisele silma. Kuid siis Thomas liigutas, Sarahile lähemale. Ka tüdruk lähenes, aga kui nende huuled olid vaid mõne sentimeetri kaugusel üksteisest, oli just Thomas see, kes pea ära pööras. „Ma arvan, et on aeg magama minna,“ lausus ta ja vaatas siis kurvalt noogutavale Sarahile küsivalt otsa, „kus ma magan ?“
|
|
|
Post by hanna on May 28, 2007 0:53:06 GMT 3
Siin ka lõpuni.
***
„Noh,“ mõtles tütarlaps hetke, „kas diivanil, minu voodi all või minu voodis.“ Poiss heitis hetkegi mõtlemata diivanile pikali ja sulges silmad. Sarah kustutas tuled ning peagi Thomas uinus ega teadnudki, et tüdruk selle õhukese puuseina taga teises toas ei saanudki ainult tema pärast und. Thomas magas kokku vaid paar tundi, oli varakult üleval ja valmis võitluseks. Ta tegi nii hästi kui oskas kohvi, kuigi tavaliselt poiss seda ei joo. Ta oli just valanud kaks tassi tulist kohvi täis, kui unine Sarah teisest toas välja ilmus. Tütarlapse hämmastus oli suur, kuid ta oli õnnelik. „Millal me siis tapma läheme ?“ küsis ta, kui oli toolile istunud ja kohvikruusi kätte võtnud. „Kasvõi kohe,“ vastas Thomas juba hoides käes üht uutest püssidest. Aga ta oli kindel, et tapab Deathi Matti antud relvaga, teised olid lihtsalt igaksjuhuks, kui kedagi veel tappa tuleb. „Jajah,“ naeris Sarah, kuid muutus järsku kaameks, „vaata sinna !“ Tüdruk osutas näpuga aknast välja. Vähemalt kümme meest, eesotsas Josh, tulid majakese poole. „Tule lähme ära !“ tõmbas Thomas Sarahit käest, pistis Matti püstoli põue ja haaras teepealt veel ühe relva, sama tegi ka tütarlaps ning peagi olid nad tagaukse kaudu väljunud. Kohe pistsid nad jooksma ida poole, valvurid järel. Jooksmine kestis kaua ja kumbki osapool ei hakanudki väsima. Sarah komistas korra, kuid Thomas aitas ta kohe püsti ja nad kiirustasid edasi. Äkitselt, just siis, kui neile juba tundus, et olid saavutanud suure edumaa, tuli ette järsak. Ühel pool oli alla vaadates vähemalt 200 meetrit maani, teisel pool sama palju veeni. Sein läks täiesti püstloodis alla. Thomas vaatas juba kartlikult selja taha, kui Sarah taipas. „Kuule, see on ainult illusioon, kaitsmaks Jacki kodu,“ lausus ta, kõndides mõtlikult järsaku serval. „Jah, siin,“ pomises ta, „siin tuleb alla hüpata.“ Ta vaatas veel kord selja taha, kus poiss teda hirmunult vaatas ja hüppas siis. Thomas ei julgenud algul sama teha, aga kuna alla vaadates polnud Sarahit näha, sundis ta ennast uskuma, et tütarlaps räägib tõtt. Pigistanud silmad kõvasti kinni, poiss hüppas. Ja maandus umbes kahe sekundi pärast Sarahi kõrval. Ka siit alt oli järsakut näha, kuid see oli vaid pooleteist meetri kõrgune. Selle peal nägid nad valvureid, kes nõutult ringi vaatasid, otsustasid siis, et nad tapsid end ära ja läksid minema. Josh polnud selles nii kindel, kuid ta parim sõber oli järelikult jätnud talle mõned olulised asjad rääkimata… „Kuidas sa teadsid, et see on illusioon ?“ küsis Thomas, kui oli veidi jooksmisest puhanud. „Jack rääkis mulle kunagi illusioonidest ja kuidas neid ära tunda. Ma ei uskunud, et ta pole sama teksti Joshile rääkinud, kuid järelikult polegi. Küllap ma olin siis tähtsam, tema tüdruk ikkagi,“ lausus Sarah irvitades. „Jaa muidugi,“ naeratas nüüd ka Thomas, „kuhu edasi ?“ „Mina ei tea, itta näiteks, pea asi, et sinuga koos,“ sõnas Sarah. „Ou, ära tule külge lööma,“ naljatas noormees, tõusis püsti ja aitas ka tüdruku püsti. Sügavalt sisse hinganud, kõndis ta edasi. Jacki kodu – või vähemalt mingi suur ringikujuline maja – juba paistis.
***
„See sissetungija ja Sarah kavatsevad sind tappa !“ sosistas Bill väljanägemiselt umbes 18-aastasele noormehele. „Häh, nagu nad minu vastu saaks,“ polnud too eriti huvitatud. „Päriselt ka, see poiss tundub üsna tugev olevat, Sarah ju ka ja neil on sinu relvad,“ ei jätnud Bill jonni. „Ja kust nad MINU relvad said ?“ küsis teine, mis pani Billi kohe oma lauset kahetsema. „Noh, vaata, Jack, Sarah palus teenet ja,“ alustas Bill, kuid talle segati vahele: „Sina ? Sina ! Tapke ta, kohe !“ „Eii, ma ei teadnud, et nad neid sinu vastu kasutavad, ausalt ei teadnud…“ Billi sõnad summutati. Mõni aeg hiljem oli kaugelt kuulda karjet. Kuid Jack ei pannud seda tähele. Hmm, mis ma peaks nendega peale hakkama, mõtles ta. Mees ei kartnud neid, kuid tal polnud ka plaani. Lõpuks otsustas ta mitte midagi teha, olles kindel, et nad ei pääse valvurite eest ja veel kindlam, et nad ei saa illusioonist läbi. Kuid samal ajal, mitte just väga kaugel, hiilisid poiss ja tüdruk tema maja poole. Sarah haaras hirmunult Thomase käest, viimane pigistas seda julgustavalt. Tütarlaps poleks kunagi arvanud, et ta midagi nii väga kardab, ta on ju koguaeg väga julge olnud. Järsku noormees peatus. Kaugemal oli näha valvureid oma ringkäiku tegemas. Thomas tõmbas Sarahi lähima põõsa juures vastu maad, üritades ennast võimalikult väikseks teha. Sel hetkel oli nad üksteistele liigagi lähedal, kuid vaid tütarlaps märkas seda. Ta tundis ennast poisi lähedal olles täiesti kaitstuna. Aga peagi oli valvurid möödas ja Thomas tõusis püsti, ulatades, nagu alati, Sarahile käe. Naeratades lasi tüdruk ennast püsti tõmmata. Aeglaselt hakkasid nad edasi liikuma, mööda maja äärt. „Kas siin nagu mõni uks ka on ?“ küsis Thomas peagi, aru saamata, mitu ringi nad majale olid peale teinud, kuna sein oli igal pool ühesugune, maja ümmargune, kõrgemal paiknesid aknad korrapäraste vahedega. „Ee, kuskil kindlasti on, aga ma ei tea täpselt, kus,“ ütles Sarah komistades. Kiiresti tõusis ta püsti ja kõndis edasi, kuid Thomas oli peatunud, ta vaatas ainiti asja, mille otsa tütarlaps komistas. See oli mingisugune luuk. Poiss astus ettevaatlikult sellele lähemale, kükitas siis ja tõmbas sangast. Luuk tuli lahti. Imestades vaatas Thomas Sarahile otsa, kuid tõmbas siis luugi täiesti lahti. Sinna sisse vaadanud, hüppas ta pikemalt mõtlemata alla, tüdruk järel Sealt viis käik otse maja poole. Thomas astus julgelt edasi, kui kuulis maast sisinat. Ehmatusega astus ta eemale, sest maa oli madusid täis. Kuid Sarah pistis kiljuma. Poiss vaigistas ta käega, mille ta pani tütarlapse suule, samal ajal Sarahilt ümbert kinni hoides teda eemale tõmmates. Pisut kaugemal lasi Thomas ta lahti, ise mõeldes, kuidas madudest üle saada. Lähemal vaatlusel avastas ta need olevat nastikud, täiesti ohutud loomad. Ta selgitas seda ka Sarahile, kuid viimane keeldus neist üle kõndima. Pikka aega vaielnud, haaras poiss tütarlapse lihtsalt sülle ja kõndis niimoodi edasi, ise mõeldes, miks ta üldse oli lubanud Sarahil kaasa tulla. Neiu ise oli aga õnne tipul, mis siis, et mõistis enam-vähem poisi mõtteid. Kahjuks ei kestnud imeline hetk kaua, peagi oli käik maovaba ja Sarah pidi ise edasi kõndima. Nördinud, kuid siiski eelneva pärast rõõmus, ta tegigi seda. „See tundub viivat maja keskele,“ ütles Thomas häälega, mis pidi tähendama, et see on väga halb, „ole sisenemisel kohe valmis tulistama.“ Tüdruk noogutas ning nad kõndisid vaikides edasi. Peagi jõudsid nad arvatavasti keskele, sest sealt viis redel üles ja äärtest tuli veel kolm käiku. Mõlemad ronisid redelist üles, ka sealt tuli vastu luuk. Enne selle avamist vaatasid veel üksteisele julgustavalt otsa ning Thomas lükkas luugi lahti. Poiss ronis sealt kiiresti välja ja vehkis uue relvaga igasse suunda, kuid tema imestuseks polnud seal kedagi. Selleks ajaks oli ka Sarah väljas. Nad seisid suures ruumis, kus oli mitu ust. Tütarlaps vaatas hoolikalt neid ja valis siis ühe välja. „Siin on kindlasti valvurid, selle ukse taga,“ lausus ta ukselingist haarates. Thomas oli valmis lööma ja Sarah tõmbas ukse lahti. Õnneks oli seal vaid üks valvur, kellele poiss esimese rusikalöögiga pihta sai. Too vajus teadvusetult maha. Sarah astus temast jälestustundega üle ja kõndis koridoris ettevaatlikult edasi. Varsti läks tee kaheks. „Kuhu nüüd ?“ küsis Thomas tüdrukult, eeldades, et too teab, ta oli ju siin varem käinud. Sarah vaatas võrdlevalt mõlemat teed, astus ühele ja siis teisele poole, kuid vajus siis kurvalt keskele maha: „Ohh, ma ei tea enam.“ Noormees istus ta kõrvale ning võttis tal kätest kinni. „Ära ole kurb, meil on veel tükk aega siin olla ja tema tuba otsida,“ sõnas ta julgustavalt ning naeratas, mille peale ka Sarah rõõmsamaks muutus. Thomas tegi tütarlapsele laubale musi ja aitas ta püsti (ma tean, koguaeg aitab püsti, Sarah oleks nagu mingi lombakas, kes ise püsti ei saa, aga see näitab, kui viisakas Thomas ikka on). Lõpuks valis poiss ise tee ning nad kõndisid edasi. Käinud maha pika tee, tundus neile, et olid valinud vale poole, kuid just siis käik lõppes, suure kuldse uksega. Korraga tõmbasid nad selle lahti. Jacki toa asemel avanes neile varakamber, täis kulda, kalliskive, ehteid ja kõike muud väärtuslikku. Sarahil läksid silmad suureks ja ta nägi vaid ehteid, mille juurde ta ka kohe tormas. Kuid Thomast huvitas muu. Ta oli kindel, et Jack ei hoia oma varandust enda toast kuigi kaugel. Pika vaatamise järel leidiski ta ühe kullakünka tagant veel ühe kuldse ukse. „Sarah, tule nüüd !“ hüüdis ta valjult. Peagi tüdruk tuligi, üle kuhjatud kõiksuguste ehetega. „Mida värki ?“ pööritas Thomas silmi, „sa ei võta neid kõiki ju kaasa, ega ju ?“ Sarah tegi solvunud näo pähe: „Loomulikult võtan ! Ma saan väga hästi nendega võidelda.“ Selle tõestamiseks tegi ta kätega mitu kiiret lööki, mille tulemusel ta kullast jalavõru otsa komistas ja pikali lendas. Tundes seljal Thomase etteheitvat pilku, võttis tütarlaps kiiresti enamus ehteid ära, kuid ühe ilusaima kaelakee jättis ta kaela, hoolimata poisi keelamistest. Kangekaelselt astus Sarah ukseni ja tahtis seda lahti tõmmata, kuid see oli lukus. Arusaamatult vaatas ta Thomasele otsa, see oli esimene lukus uks nende teel. Kuid poiss tiris juba taskust juuksenõela, millega ta hakkas ust lahti muukima. „Igaks juhuks võtsin kaasa,“ lausus ta tüdrukule Kiiresti sa ta ukse lahti, kuid selle asemel, et sealt edasi saada, tuli umbes meetri pärast ette pruun kivisein. Sarah vaatas seda uskumatult. „Eino aitäh,“ kuulis Thomas teda pomisevat. Poiss ise otsis kuskilt mingit lülitit või kangi või midagigi sarnast, kuid ilmselt oli sellest seinast läbisaamine mõeldud vaid teiselt poolt. „Eks me pea siis ringiga minema,“ sõnas tüdruk ennast vastu seina toetades. Äkitselt hakkas sein ennast pöörama ja peagi avanes käik kuhugi, arvatavasti Jacki tuppa. Jälle kord imestunud, hakkasid nad sealt edasi minema. Käik ei olnud pikk, vaid umbes kümme meetrit ja selle lõpus avanes uks suurde musta tuppa. Mis oli tühi. „Issand jumal, see ongi õige koht !“ hüüatas Sarah ärevalt ja samas ka hirmunult. Tasakesi hakkasid nad plaani pidama, kuidas kõige paremini Jack kätte saada.
***
Pool tundi hiljem, kui Jack tuppa astus, istus Sarah jalgu kõlgutades voodil. „Sarah !“ hüüatas poiss ning tüdruk kiirustas teda suudlema, mille tagajärjel tundis Thomas – kes ennast ukse taha oli peitnud, aga siiski kõike nägi – endas pisikest armukadedust. Ometi tuletas ta endale meelde, et see on vaid üks tüdruk, mitte tema tüdruk. „Mida sa siin teed ?“ oli Jack lause, mis Thomase tagasi plaani juurde tõmbas. „Loomulikult tulin sind vaatama,“ lausus Sarah osavasti valetades. Ta asetas käed ümber Jacki ja hakkas temaga aeglaselt ukse poole kõndima, mille taga Thomas ennast varjas. Jack liikus temaga ohtu aimamata kaasa, olles täiesti kindel, et kui seda “spiooni“ kohal ei ole, on kõik korras. Tema arvamus oli, et Sarah valetab “spioonile“ ja et nii saavad Josh ning valvurid ta paremini kätte. Pealegi, “spiooni“ polnud ju kuskil näha. Siiski, lihtsalt, et enda tundeid kindlustada, küsis ta: „Mis sellest spioonist sai ? Bill rääkis, et sa aitad teda või midagi sellist. Totaalne bullnuts, kui minu käest küsida, aga ma igaks juhuks kontrollin, sind usaldan ma ju kõige rohkem.“ Sarah kahvatus pisut, kui vastas: „Ah see või ? Nojah, ma ükskord varjasin teda valvurite eest, kuid nüüd jätsin ta minu majja ja ütlesin valvuritele, kus ta on. Peagi on too tüüp kinni võetud.“ Ma teadsin, et seda Billi ei maksaks usaldada, mõtles Thomas ukse taga ning vaatas imetlusega tüdrukut, kes niimoodi valetas, et suu suitses. Kuid Jack jäi loomulikult teda uskuma ja nad olidki ukseni jõudnud. Ühe kiire liigutusega lükkas Thomas ukse lahti, hüppas Jackile otsa, nii et see pikali lendas ja tiris siis taskust välja Matti käest saadud relva, millega ta vaenlase südant sihtis: „Ma lubasin, et maksan kätte ja siin ma nüüd olen !“ Kuid Jack vaid irvitas: „Kui sa lased, kuulevad seda valvurid ja peagi saavad nad su kätte. Usu mind, ellu sa nende käes ei jää.“ Thomas vaatas hetkeks üllatunult teda. Ta on kohe suremas ja julgeb ikka vastu vaielda, mõtles poiss kuid sai peagi kindlust juurde: „Vähemalt sina oled siis surnud, mind ei huvita, mis edasi juhtub !“ Thomas vajutas päästikule ja kõlas kõva pauk. Jack oli surnud. Sarah vaatas poissi imestusega, suutmata uskuda, et too seda tõesti tegi. Kohe oli kuulda, et valvurid tõttasid paugu peale kohale. „Ruttu, siia,“ lükkas Sarah Thomase kappi. Ise istus nuuksumist teeseldes Jacki ette. Sisse tuli kolm valvurit. „Mis juhtus, preili ?“ küsis üks neist. „See… see…. poiss… ta tuli… ja tappis… Jacki,“ nuuksus Sarah edasi, nägu kätega varjates. Tüdruk teeskles, et ei suuda enam rohkem rääkida. „Kuhu ta läks ?“ kküsis siis teine, kes oli palju kärsitum. „Si… sinna,“ pomises Sarah ja osutas uksele, kust nad Thomasega olid tulnud. Kõik kolm kiirustasid käiku. Sarah lukustas kiiresti ukse, kuhu nad läksid ja ka selle, kust nad tulid. Samal ajal tuli Thomas naeratades kapist välja: „See on juba ma ei tea mitmes kord, kui sa mind aidanud oled, aitäh.“ Ka tütarlaps naeratas: „Pole tänu väärt. Mida me edasi teeme ?“ Ta vaatas jälestusega Jacki laipa. „Emm, üritame kõigepealt välja saada. Kummalt poolt ?“ küsis Thomas mõlemale uksele osutades. Kuid Sarah vaatas hoopis akna ja siis voodi poole. Tütarlaps kiirustas akna äärde, avastas, et maapind pole just väga kaugel ning tiris siis voodilt lina ära. Järgmisena võttis ta kapist veel ühe lina ja sidus selle eelmise külge. Thomas vaatas seda kõike segadusega pealt, kuid kui tüdruk akna avas ja lina üht otsa selle külge kinnitama hakkas, ta taipas. Poiss kiirustas Sarahit ning peagi oli tüdruk „nööril“ alla ronimas. Ta liikus kiiresti nagu väike pärdik, palju rohkem oli probleeme Thomasega. Kuid varsti sai ka tema maapinnale ning koos hakkasid nad Sarahi maja poole jooksma. Tee läbi metsa läks kiiresti, kuid peaaegu oli ees kalju, see illusiooni oma. Mõlemad proovisid igalt poolt üles saada, kuid tulutult, kalju oli liiga järsk. „Kuule, ma aitan su üles ja siis otsi mingi oks või midagi selle sarnast,“ lausus Thomas äkki, lükkas neiu kaljult üles ja jäi ootama. Peab see kalju nii järsk olema, mõtles ta pahaselt, ise ikka veel üles ronida püüdes. Aeg-ajalt vaatas ta närviliselt taha, kuid valvurid polnud arvatavasti veel millestki aru saanud. Peagi tuli Sarah pika ja tugeva oksaga, tänu sellele sai Thomas ka kuidagipidi üles. Taas läks jooksmine lahti. See tee läks veelgi kiiremini ning umbes kümne minuti pärast sadasid nad Sarahi maja uksest sisse. Tütarlaps vajus kohe toolile istuma, Thomas aga vaatas toas ringi. Miski oleks seal nagu teistmoodi… Ja siis poiss märkas – diivani all, kus Sarah istus, paistsid kellegi silmad. Ühe liigutusega tõmbas Thomas tüdruku sealt ära ja tõstis diivani inimese pealt ära. Tundus, et too polnudki valvur, vähemalt riietus polnud nende oma. Ka Sarah vaatas samasuguse näoga, nagu poleks teda kunagi näinud. Thomas hakkas kohe ründama: „Kes sa oled ? Mida sa teed siin ?“ Võõras vaatas imestusega poisile otsa. „Ma olen James ja ma varjasin ennast siin, kui te veel aru ei saanud,“ ütles ta ja sirutas käe Sarahi poole, kuid too astus ainult kaugemale. Õlgu kehitades lasi poiss käe alla. „Okei, James, teeme nüüd nii, et sa lähed ära,“ sõnas Thomas rahulikult. Teda imestas Sarahi käitumine, mis polnud üldse sarnane eilsele päevale, kui tema siia majja tuli. Kuid kas ikka polnud… ? „Ei, ta võib siia ka jääda,“ hakkas Sarah lõpuks rääkima. „Mida ? Misasja… ta… no mida… ta on võhivõõras !“ hüüatas Thomas segaduses olles. „Aga siis peaksid sina ka siit kohe ära minema,“ vaidles Sarah, kes aitas juba Jamesi istuma. „Aga mina ju kohe lähengi !“ oli Thomase vastulause, mis Sarahi kangestuma pani. „Sa… sa lähed… ära ?“ kokutas ta nutu ääres olles, „aga mina ? Mida mina siis teen ?“ Thomas vaatas imestunult talle otsa, võttis siis tüdruku kätest kinni ja ütles: „Ma ei saa siia nagunii igaveseks jääda. Parem oleks, kui ma võimalikult ruttu ära läheks.“ Ta tegi tüdruku põsele musi, vaatas veel korra kahtlustavalt Jamesi poole ning astus siiamaani avatud uksest välja. Kuid Sarah jooksis ikka talle järele, haaras talt varukast ja küsis vaikselt: „Aga… kui ma tuleks sinuga kaasa ?“ Thomas tõmbas oma käe vabaks: „Mine Jamesiga koos. Te mõlemad peate siit kaduma, sest teoreetiliselt oled sa kuriteo kaasosaline, nagu nad ütlevad. Nagunii armud temasse sama kergelt ära ja väljanägemise poolelt on tema seda ju teinud.“ Kõike seda ütles poiss hästi vaikselt ja jooksis siis ära. Jõudnud metsa piirile, nägi ta õrnalt veel läbi puude Sarahi maja ja Sarahit, kes talle ikka veel järele vaatas.
***
„Thomas !“ hüüatas Cathy, silmad pisarais ja tõttas poissi kallistama. „Mis juhtus ?“ uuris Thomas kohe, sest Cathy niisama nutma ei hakka, see on kindel. „Midagi… ma lihtsalt sinu pärast muretsesin,“ lausus tütarlaps vastu. Ta tahtis teada kõike, mis oli seal metsas juhtunud. Jutu lõppe.des oli ta nii hirmunud, et käskis Thomasel kohe magama minna, et too “välja puhkaks“, kuigi poiss väitis muudkui vastu, et temaga on kõik korras. Aga siiski ta läks, taas üles pööningule ja voodile pikali, kuid ei uinunud. Alguses lihtsalt sellepärast, et pea oli liiga mõtteid täis. Kuid hiljem sellepärast, et ta kuulis midagi alt. Nuuksumist. Thomas oli kindel, et see on Cathy. Vaikselt tõusis poiss voodist, avas ukse ja hakkas trepist alla hiilima. Ta nägi köögis laua taga istumas Cathyt, kes nuttis pea kätele toetatult. Tundus, et ta ei pannud Thomast tähelegi, enne kui too tema kõrvale istus. Siis tõstis ta kiiresti pea, pühkis pisaraid ja üritas naeratada, kuid nähes poisi pilku, hakkas ta taas nutma. „Mis juhtus ?“ küsis Thomas tasa. „Ah ei midagi,“ tahtis Cathy öelda, kuid välja tuli hoopis nii: „Mu poiss…“ Rohkem polnud Thomasel vaja teada, ta juba taipas. Lohutavalt võttis ta Cathyl ümbert kinni: „Pole midagi, ta pole sind väärt.“ Tüdruk vaatas oma kurbade silmadega talle otsa, kuid pööras siis pilgu taas maha ja puges sügavamale poisi kaissu. Thomas toetas oma pea Cathy pea peale. „Tead, me võikski nii jääda,“ lausus tütarlaps tasa. Poiss vaid naeratas.
|
|
|
Post by Loore on Jun 16, 2007 0:00:06 GMT 3
järjekordne lahe jutt mida ma olin ennem lugenud:D
|
|
|
Post by hanna on Jun 16, 2007 0:05:39 GMT 3
Mkmm, see ei ole lahe ;D[/color]
|
|
|
Post by Loore on Jun 16, 2007 0:10:16 GMT 3
ja jälle sa valetad. aiaiaiai ei tohi valetada. valetamine pole ilus.
|
|
|
Post by hanna on Jun 16, 2007 11:21:48 GMT 3
Kuule Loore, lõpeta mu juttude kommenteerimine xD[/color]
|
|
|
Post by Loore on Jun 16, 2007 11:30:34 GMT 3
miks??
|
|