|
Post by Pingu on Aug 21, 2007 13:13:15 GMT 3
eitegelteisaanudmuttigiarumismaütlesin!
|
|
|
Post by hanna on Aug 21, 2007 19:46:43 GMT 3
jajah...
***
17.06, õhtul
Ma olin vaevalt silmad lahti teinud, kui ema alt karjus, et mulle on külaline. Muidugi! tuli mulle alles siis meelde. Jason lubas ju millalgi uksele koputada, aga ma ei arvanud, et nii vara. Järgmine hetk märkasin kella – mis näitas kahtteist! Thh, see on see öine päevikukirjutamine. Suutsin kuidagi voodist välja ronida ja mõtlesin, et ehk saan ennast kiiresti korda teha, kui ema karjus, et ta saadab mu külalise minu tuppa. Vot siis oli paanika. Jason ilmus uksele ja turtsatas. Mina seismas keset tuba – mis oli kuidagi liiga sassis – seljas öösärk, mis oli mulle juba ammu lühikeseks jäänud, aga kuna ta selga läks, polnud ma kunagi loobunud seda kasutamist. Mis siis, et selle peal olid roosad kaisukarud. Naeratasin eriti hädiselt, haarasin voodist pisikese padja ja viskasin selle Jasoni poole. Ta turtsatas uuesti – aga, mitte niimoodi ebasõbralikult, vaid kuidagi nii, nagu talle isegi meeldis see vaatepilt ja nagu poleks sellel midagi viga – ning astus uksest välja. Hetkeks mõtlesin, kas Jason magab umbes sama hullu riietusega ja tirisin siis öösärgi seljast. Õnneks polnud see ikka väga lühike, nii minikleidi moodi. Väga mini minikleidi. Viie minuti pärast oli mul kerge meik ka tehtud ja haaranud mobiili ja rahakoti, astusin toast välja. Ta seisis seal nii korralikult ja ootavalt ning naeratas armsalt, kui ma tulin. Läksime välisukseni, hüüdsin emale veel, et tulen millalgi õhtul ning astusime välja. Ta võttis mul kohe käest kinni, see oli nii armas. Ainult üks asi huvitas mind hetkel rohkem, kui see, kuhu me läheme. „Kas mu ema võttis sind ikka viisakalt vastu?“ küsisin, kaval läige silmis. „Miks ta ei oleks pidanud?“ küsis Jason vastu, ilmselt aru saamata, miks ma seda küsisin. „Noh oled siiski ju suvaline poiss, keda ma tänaval suudlen,“ ütlesin nii ükskõikselt kui suutsin. Ta turtsatas ja ei öelnud selle peale midagi, vaid naeratas. Küllap ei teinudki ema sellest siis nii suurt numbrit. Vaikides jalutasime edasi, kuni jõudsime tivolini. Jason juhatas mu sealt sisse. Algul imestasin, et misasja, see ongi koht kuhu me tulema pidime? Kuid siis jõudis mulle kohale, et ma polnud siin nii ammu käinud, et mäletanudki, kui lõbus siin olla võib. Jason lasi mul valida, kuhu ma minna tahaksin ja ostis mulle IGA KORD pileti. See läks talle ikka kõvasti maksma. Esimeseks valisin ma selle värgenduse, mis pea alaspidi keerutab. Ma muidugi algul kahtlesin, ja ei olnud kindel, kas ma ikka julgen, varem polnud käinud ka. Aga Jason rääkis, et see on üsna lahe. Läksimegi. Tema istus taha ja mina ette. Seeski istudes ma veel närvitsesin, ta silus nii armsasti mu juukseid ning rahustas mu täielikult maha. Toetasin siis ennast tugevamini tema vastu, tema võttis minult kõvasti ümbert kinni ja masin hakkas keerlema. Algul hoidsin paaniliselt igalt poolt kust võimalik kinni, kuid see ei olnudki varsti enam õudne. Lasin äärtes olevatest pulkadest lahti ning haarasin Jasoni kätest, mis ikka minu ümber olid. Tundus, et tema ei kartnud üldse, ta ei karda midagi. Minu Jason. Mõtlesin selle pikka aega, et kaua veel läheb, enne kui Jasonist saab minu Jason, nii et õige pea lõppes sõit otsa. Mulle muidugi, et see kestis nii vähe, nii et mu lause „Ongi kõik vä?“ pani Jasoni hirmsasti naerma. Alles hiljem taipasin, mille üle ta naerab. Käisime veel õudustemajas. Siis selle värgil, mis lihtsalt üles-alla ringi käib, vahepeal ostsime suhkruvatti, igal pool hoidis ta mu käest kinni, sellise tundega, nagu ei tahakski enam lahti lasta. Minugipoolest, ära lase. Kui kõik kohad läbi käidud, läks Jason nooleviskamise leti juurde. Mina temaga kaasa, mõeldes, et kord peab ju temagi midagi ise otsustama. Ta viskas ikka täiega hästi, kõikidest kolmest viskest läks kaks punase – ehk keskmise – ringi sisse ja üks sellest järgmisesse ringi. Auhinnaks sai Jason suure pruuni karu, kellel oli süda käes. Vot see oli nüüd küll sellel tüdrukul, kes leti taga oli, meelega antud, sest tegelikult pidi saama oma auhinda valida, iga teatud punktisumma korral erinevast kohast. Raske arvata, karu sain loomulikult endale mina. Nojah, tore, et selle letitüdrukulgi mõistust on. Mitte, et ma oleks just sellist karu tahtnud, aga Jason oleks võinud mulle kasvõi pehme mänguvihmaussi anda, muidugi siis, kui sellel süda käes oleks olnud ja ma oleks selle ikka vastu võtnud. Deem, ma olen ikka täiega armunud. Selle suure karuga ei saanud ma enam millegi peale ja Jason ütles, et ta ei läheks kuhugi ilma minuti, niisiis vaatasime me veidi kiljuvaid inimesi, naersime nende üle ning hakkasime siis astuma. Kümne minuti pärast seisime mu maha ees, täpselt sama koha peal, kus eilegi. Kuid nüüd haaras Jason mu käest, tõmbas mu mõne meetri kaugusele, nii et üks suur puu jäi kolmanda korruse akna ja meie vahele, lükkas karu - kes meie kahe vahele „tunginud“ oli – kõrvale ja suudles mind. Oeh. Kuradi hea suudleja ikka. Tundus, et see oli tal täiega ette planeeritud, aga arvestades oma ema, oleks ta võinud ka läbi selle puu näha, oma teravate silmadega, niisiis lõpetasin suudluse ja jäi talle kuidagi ootava näoga otsa vaatama. Hetke vaatas ta mind arusaamatult, siis taipas ja pööras pilgu maha. Mida ta häbeneb, kas ta ei saa aru, et ma tunnen ta vastu vaid armastust? „Isabella, sa meeldid mulle väga,“ alustas ta, kuid lootke te, et ma lasen tal lõpetada, kuidas ta sellist juttu ajab, oh ei. Mulle meeldib ikka, kui inimesed räägivad normaalselt, mitte ei kokuta nagu hullud. Dziisõskraist, ta teab mind juba viis kuud, MIDA ta kardab? Ehk, ma segasin ta jutule vahele: „Ja mina olen sinusse armunud.“ Pöörasin otsa ümber, avasin väliukse ja vaatasin veel korra talle otsa. „Muidugi olen ma nõus,“ laususin, teades ette, mida ta küsida tahtis ning läksin sisse. Küll ma ikka olen tore ennustaja, mõtlesin oma korteriust avades ja tormasin selle akna juurde, kust ema meid päev varem tabas. Mul oli õigus, sealt oli teda näha, ja märkasin, et ta oli ikka sama koha peal, justkui ei suudaks ta uskuda, mida just kuulis. „Kui sa muidugi seda mõtlesid,“ sõnasin, kui olin akna lahti tirinud. Ta vaatas üles, naeratas mulle ning lausus: „Muidugi mõtlesin.“ Ikka oma armsa häälega. Naeratasin vastu ja läksin ema toast välja, tee peal tuli mulle ema ise vastu. „Ja kust sina tuled, noor neiu?“ küsis ta mu käest. „Tivolist,“ vastasin silmi pööritades. Ta oli siis täpselt sellise näoga, nagu hakkaks kohe rääkima tollest karusellist, mis kuskil Rakveres põlema läks. Kuid ei, mulle polnud küll loengut vaja, astusin tast mööda ning oma tuppa, ma ei tahtnud, et see suudluse tunne kaoks. Ja tema nägu. Ja üldse terve päev. Vajusin õnnelikuna voodile pikali. Kuulsin küll, et ema tuppa astus, aga mind see hetkel huvitanud. „Nojah, armunud noor neiu,“ alustas ta. Tõusin istukile ja palusin tal kohe asja juurde asuda. Ta ohkas siis ja lausus, nagu see nõuaks temalt suurt vaeva: „Sa ei vali poisse välimuse järgi, ega ju?“ Ohkasin, seletasin talle pikalt ja laialt, et ma oskan poisse valida ja et ma ei valinud ka Jasonit välimuse järgi. Kuidagi suutis ta sellega vist leppida ja lahkus. Mina unistasin seal suht pikalt veel. Pärast läksin msn-i. Ei, ma pole mingi arvutifriik, varem vähemalt küll mitte. Vaid siis kui ma Jasoniga tuttavaks sain, olin ma iga õhtu sees. Ma ei suutnud lihtsalt ilma temata, koolis sodisin ka igale vihikulehele Jasoni nime. Aga nüüd… noh, harjumustest vist nii kähku lahti ei saa, niisiis pidin lausa arvutisse saama. Jason oli muidugi koju vahepeal jõudnud ja alustas juttu. Juba esimesed read panid mind naeratama.
Jason: MINU Isabella. See kõlab nii ilusasti. Mina: MINU Jason on ikka palju ilusam. Jason: Sa ei kujuta ette, kaua ma olen seda tegelikult oodanud, MINU Isabella. Mina: Mitte kauem kui mina, MINU Jason.
Sel hetkel muutis ta oma nime, sellest sai: Jason, MINU Isabella, armastan. Turtsatasin, aga samamoodi armsalt, ma loodan, nagu tema.
Jason: Ikkagi mitte rohkem, kui viis kuud, MINU Isabella. Mina: Terve aasta juba. Ja mis sai meeldimisest, MINU Jason. Jason: Meeldimisest sai armastus. Sai juba üsna ammu, MINU Isabella. Mina: Ammu on sul mõned tunnid tagasi, MINU Jason. Jason: Pigem mõned aastad, MINU Isabella. Mina: Mhh, sa ei tunnegi mind nii kaua, MINU Jason. Jason: Küll ma teadsin, et ma sind kohtan ja ma hakkasin sind juba ammu armastama, MINU Isabella.
Ta räägib sama ebaloogilist teksti, kui mina. Aga… küllap siis on toimunud temaga sama, mis minugagi. Õnnelik naeratades muutsin ka oma nime: Isabella, MINU Jason, armastan.
Mina: That… doesn’t make sence. Aga… siis armastan mina sind juba sünnist saati, MINU Jason. Jason: Ma vaatan jah, et ka sinu armumisest o saanud armastus, MINU Isabella. Mina: Tobu, see on üks ja sama asi! Jason: Ma tean, ma pidin ju midagi vastu ütlema.
Edaspidi läks meie jutt veel mõttetumaks, aga MINU-d jäid. Lõpus oli meil pikk arutamine, kuhu homme minna. Niisama ju linna peal ei viitsi olla ja ma totaalselt keeldusin restorani minemast, sest siis peab ju tema maksma ja see on nõme, et kõike peab tema alati maksma. Ja tead mis välja tuli? Et ta on isa on peaaegu miljonär! Mul jäi suu lahti seda lugedes. Algul ma ei uskunud, siis kutsus ta mind külla, et seda tõestada. Oligi otsustatud, kuhu me läheme. Homme lähen hommikul tema bussipeatusesse, ma tean küll, kus see on, olen varemgi sõbrannade juurde sealt sõitnud. Seal ta ootab mind a me lähme koos bussile. Ma tahaks näha siis seda suurt maja.
|
|
|
Post by Bränduuu. on Aug 21, 2007 23:20:38 GMT 3
Eedasiii. ( : Ma ei jaksa oodata (hh)[/color]
|
|
|
Post by hanna on Aug 28, 2007 13:39:41 GMT 3
sorri, et vahepeal pole pannud. nüüd siis kaks osa.
***
18.06, keskpäeval
Ma olen hetkel Jasoni pool, ta vanemad kutsusid ta alla ja ma mõtlesin, et võiks siis hommikust midagi rääkida. Olin siis kella 11 ajal (ärge küsige, kuidas ma üles sain) bussipeatuses, mõne aja pärast jõudis ka tema sinna. Käes punaste rooside kimp. Ma ei või, talle lihtsalt meeldib vist minu peale raha kulutada. Vastutasuks sai ta mult suudluse, muud polnud mul lihtsat anda. Mõne minuti pärast tuli ka buss. Vanainimesed trügisid muidugi suure hooga oma radikuliiti unustades vabadele kohtadele, nii et kui me Jasoniga sisse saime, oli vaid üks vaba koht. Hetkeks mõtlesin, et kas ta on tõesti nii ebaviisakas, sest ta asetas ennast sinna istuma. Kuid hetk hiljem tõmbas ta mind enda sülle. Vanamutike meie kõrval vaatas meid pahaselt, nagu oleks keelatud teiste süles istuda. Üleüldse kõik vanamutikesed vaatavad meid pahaselt, küllap nad on pahased, et neil nii kena poissi ei ole. Või et nad ei saa enam poiste süles istuda. Või et nad enam nii noored ei ole. Igatahes, buss sõitis umbes kakskümmendviis minutit, siis oli lõpp peatus – kus läks maha erakordselt vähe inimesi ja peale tuli veel vähem inimesi – kus Jason mu enda sülest maha tõstis ja me koos maha läksime. Sealt oli veel pisike maa Jasoni koduni. Jalutades kuulsime me käo kukkumist. „Kägu kukub,“ mainisin ma. „Mitu korda?“ küsis Jason vastu. „Seitse,“ vastasin enesekindlalt, „aga mida see tähendaski?“ Vaatasin Jasonile otsa, olles üsna kindel, et ta teab vastust. „Kindlasti seda, mida korda ma pean sind selle tee peal veel suudlema,“ vastas ta ja ma naeratasin. Küll ta oskab ikka totrusi välja mõelda. Sellised armsaid totrusi. Ja kusjuures, ta täitis oma ülesannet hästi. Peagi jõudsime mingi müüri äärde. Kõndisime piki seda edasi kuni jõudsime väravani, mis ei paistnud läbi. Jason vajutas nuppu värava kõrval ja avanes plate, mille all olid numbrid. Jason toksis koodi sisse – kusjuures ta ütles hiljem selle ka, et kui ma juhuslikult peaksin tahtma talle minna (daa, et tahan) – ja värav läks lahti. Meile avanes vaade, mis mind küll üsna palju imestas. Täiega korralik aed, hästi suur, siin-seal mõned aednikud. Keskelt läks läbi tee, ühel pool olid viljapuud ja –põõsad, teisel pool iluaed. Jason nägi mu üllatust ja naeratas vaid selle peale. Tee lõpus oli suur-suur maja. Heledat värvi, paljude rõdude ja akendega. Jason juhatus mu sinna sisse ning peaaegu hetkega olid mu ees mees ja naine, arvatavasti ta vanemad. Ta vaatas kulmukergitusega mulle otsa ja pöördus siis oma vanemate poole. „See on Isabella,“ ütles ta lihtsalt, aga oli näha, kuidas ta liigutas veel peale seda suud, moodustades sõnad „Minu Isabella.“ Ta isa – umbes neljakümnetes mees, pikk, paksude vuntsidega ja täpselt selline, nagu üks miljonär olema peab – noogutas Jasonile ning pöördus minu poole. „Sünniaeg ja –koht, vanemate nimed ja töökohad, õed-vennad, kool, tähtsamate ainete hinded ja kus peale kooli veel käid,“ ütles ta tähtsalt. Kergitasin ka kulme, kuid kuna otsustasin head muljet jätta, loetlesin kõik vastused ette. Veidi kõhklesin tähtsamate ainete juures, sest mata on ju üsna oluline ja see on mul kolm, aga otsustasin, et küllap ausus on hetkel olulisem. Jason kuulasin mind vaikides, tema teadis ju kõike, mida ma ütlesin. Ta, isa noogutas uuesti ja tundus rahul olevat, kuid see ei olnud kõik. Hetke pärast astus ta ema mulle lähemale – punakate juustega, samasugune pikk (pole ime, kust Jason selle pikkuse pärinud on), veidi ülemeigitud, aga muidu oma vanuse kohta üsna hea välimusega – ja alustas oma pärimist: „Hetkeline elukoht, kodutelefon ja mobiilinumber.“ Jason tundus olevat eriti piinatud näoga, niisiis otsustasin võimalikult kähku teha. Vuristasin aadressi ja numbrid ette. „Kas me saame sind usaldada ja kust sa need roosid said?“ olid järgmised küsimused. „Ee… ma usun küll,“ kokutasin esimesele küsimusele vastse, sest ma ei saanud selles ju päris kindel olla, „ja roosid kinkis Jason täna hommikul.“ Naine vaatasin mind pisut kritiseeriva pilguga, pannes mind mõtlema, mitu tüdruk selle kõige läbi elanud oli. Südamest lootsin, et viie kuu jooksul mitte ükski. „Kelle üheksani, mitte kauem,“ pani Jasoni isa aja paika ja Jason haaras mu käest, et mind trepist üles tirida. Üldiselt oli nende kodu lihtsalt sisustatud, mitte mingit mõttetut ja kallist saasta täis topitud. Samasugune oli ka Jasoni tuba. Heledat värvi, suhteliselt lage, vaid vajalikke asju täis. Kui ma ei teaks, siis küll ei usuks, et see on miljonäri poja tuba. Noh, ütleme, et kohe, kui ma jõudsin üleüldse ta voodile maha istuda, hüüdis ta isa teda alla ning juba ta läkski, lubades tagasi tulla. Kohe on küll juba ammu möödas… oh, ma kuulen kellegi samme trepil, küllap on tema.
18.06, õhtul
Ei olnud. Hoopis tema vend, Simon, kelle nime sain ma hiljem teada. Kes palus mul alla minna. Thh, Jason ei jaksa minu jaoks ka trepist üles tulla. Okei, ärme ole pahased. Läksin siis alla, Jason ütles, et ta vanemad olid talle loengut pidanud, nagu alati – mida see tähendama pidi? – aga läksid nüüd ise kuhugi välja. Seejärel tutvustas ta mulle maja. Paljudesse tubadesse me sisse ei läinudki, need olid siis kas teenijate toad või täitsa tühjad. Tegelikult ei olnudki seal midagi erilist, õige erilisem selles majas on ikka Jason ise. Armastan ;) Istusime lõpuks peale ringkäiku Jasoni toa voodile, olime alustamas mingit totaalset mõttetut teemat, kui sisse astus taas Simon. Imestasin, et kas nii vabalt võibki ta sinna tulla, mina küll oma vennal ei luba. Tabades Jasoni vihase pilgu, taipasin, et Simon pole selles toas eriti teretulnud. Kas just sel hetkel või üldse, seda ma ei saanudki teada. Igatahes, ta istus väga ebaviisakalt meie kahe vahele, ei no fain! Simonil oli kaval ilme näol, nagu plaanitseks midagi. Naeratasin talle teeseldult, tõusis püsti ning istusin teisel poole Jasonit, seekord hästi ligidale, et Simon ei saaks meie kahe vahele trügida. Aga nagu see teda häiriks, jõua lükkas ta Jasoni voodile pikali, eest ära ja üritas siis üle tema minuga vestlust arendada. Jason tegi võimatuid katseid püsti või üldse Simoni käest pääseda. Mina sain aga iga hetk järjest vihasemaks ning läksin nüüd ka Jasonile appi, et saaks selle kohutava inimese sealt toast välja. Ja siis, kui Jason oli vaba ja me suutsime Simoni toast välja saada, tõmbas ta minu ka välja ja suudles mind. Nagu mida iganes! Lollimat inimest annab otsida. Hetk hiljem oli ta muidugi Jasonilt löögi vastu lõugu saanud ja komberdas oma tuppa. Jason ohkas ja lukustanud ukse, istus ta tagasi voodile, kus ma juba olin. „Vabandust,“ ütles Jason, kuigi tema ei oleks pidanud midagi ütlema. Ja noh, mis me jamasime seal, õhtu oli veel võimalik ju rõõmsaks muuta. Kohe, kui ta üritas veel vabandada, vaigistasin ma ta käega ja uurisin, kas tal mõni komöödia või midagi sellist on. Niisiis avastasimegi ennast Mr. Beani parimaid nalju vaatamast. Irvitasime seal kahekesi voodi peal kõveras olles. Filmi lõppedes oli mul Simoni lollus ammu meelest läinud, kuid hiljem, kui pidin minema, turvas Jason mind küll oma toa uksest kuni välisukseni. Armas temast. Ta on üldse liiga armas. Kui me uksest välja saime, muutus ta kuidagi rahulikumaks. Läksime sellele iluaia poolele, läksime üsna keskele – ja sinna oli ka nii pikk maa – kaugelt juba silmasin punaste lilledega peenart. Jõudsime lähemale ja silmasin, et see oli südamekujuline, keskel olid augud, mis moodustasid tähed I ja J. Südame ees maas oli ka väike plaat, millesse olid graveeritud sõnad: „Isegi tähestikus on I ja J koos. Armastan igavesti.“ See pani mind lihtsalt naeratama, ma ei või, ta on liiga armas ja see on kindlasti ime, et ma üldse tema tüdruk olen. Ma peaks õnne tipul olema, ja tegelikult ma ju olengi. Ka mina armastan igavesti, Jason, ükskõik, kas sina siis seda teed või mitte. Mõne aja pärast läksime taas koos bussipeatusesse. Sealt peatusest ei tulnud ju üldse palju inimesi peale, nagu ma mainisin, niisiis istusime. Tema akna pool ja mina tema vastu toetamas. Tegelikult ma ei saanud üldse aru, miks ta minuga kaasa tuli. Aga ta tahtis. Noh, olgu siis. Buss jõudis kohale, tema jalutas minu maja juurde, me suudlesime ja juba ta läkski. Tulin majja sisse ja nagu midagi ei teegi veel, vaid kirjutan. Hiljem lähen võib-olla isegi arvutisse veel.
|
|
|
Post by Bränduuu. on Aug 28, 2007 22:54:55 GMT 3
Kas ma pean VEEL ütlema, kuidas ma seda armastan ?! Ei ?? xD Okei siis.[/color]
|
|
|
Post by xXxBlackAngelxXx on Jun 6, 2008 22:24:48 GMT 3
haa , ma olen lahe eksju . Kommin seda juttu mingi aasta hiljem ; d . Aga tegelt , huvitav ju ^
|
|
|
Post by Black,. on Jun 14, 2008 0:23:28 GMT 3
t6esti ylihea.. Uuut paluks
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 14, 2008 12:23:52 GMT 3
einoo, minu käest ka küsisid, ines, et võib üldse seda levitada, sest äkki hanna ei luba?! okei nooh, suvasee, talle arvatavasti meeldib, et te seda edasi lugeda tahate.. (::[/color]
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 14, 2008 15:48:16 GMT 3
no irrule ikka võib ju ? ta oleks selle nagunii minultr saand ükshetk, dohh..
|
|
|
Post by Black,. on Jun 14, 2008 20:17:17 GMT 3
Ja Ann.. Ma poleks ausalt8eldes selle peale tulnud, et ma Sinu k2est peaks kysima kui ma Hanna lugu tahan lugeda.. Ma oleks ilmselt Hannalt kysind kui yldse.. Inesele oleks ilmselgelt lihtsalt selle lk andnud kui ma seda teadnud oleks.. Agga jamh.. loost MEGA L6ppes halvasti.. :\
|
|