|
Post by hanna on Aug 19, 2007 14:05:26 GMT 3
see oli ikka ammu, kui ma viimati siia mõne kirjutise üles panin ;) but hey, it's never too late! päevikuvormis. algus on nagu sissejuhatav. nimi ei mahu üles ära, nii et see on tegelikult: Together Forever or Just a Summer Night’s Dream?
***
15.06, pärastlõunal
Siin ma siis olen. Isabella. 16 aastat vana, elan Tallinna kesklinnas üsna pisikeses korteris koos ema ja tüütu noorema vennaga. Olen pikk, õlgedeni pruunide juustega ja tumepruunide silmadega. Üsna mõttetu kuju, enda arust. Ja siis on tema. Jason. 17. Ma pole teda näinud, ma ei kujuta ettegi, milline ta välja näeb. Temaga kohtusin ma ühel (arvatavasti) õnnelikul päeval oma msn-is. Täitsa tore tundus algul. Nüüd on juba viis kuud möödas sellest päevast. Ta ei ole enam tore, ta on palju rohkemat. Vähe sellest, et ta mulle meeldima on hakanud, ma kardan, et olen temasse armunud! Ja ma ei saa isegi kindel olla selles, kas ta seal teisel pool arvutit ikka on 17? Äkki on 30? Või veel vanemgi? Ma ei tea, ja arvan, et mind ei huvitagi. Tema jutu järgi elab ta ka Tallinnas, Nõmmel. Ja niipalju kui ta ennast kirjeldanud on, tundub mulle, et ta on lihtsalt liiga armas. Mina olen kindlasti liiga arg selleks, et pakkuda kokkusaamine välja. Ja tema? Häh, kas keegi üldse arvab, et ta tahab minuga kokku saada? Vaevalt! Nüüd tulebki mängu järgmine päev, mis oli kuskil nädal aega tagasi. Rääkisime msn-is mingit mõttetut teksti nagu harjumuse kohaselt iga õhtu, kui ta selle välja pakkus. Kokkusaamise noh. Mulle tulevad külmavärinad peale, kui ma sellele mõtlen. Muidugi olin ma nõus. Ja täna on see päev. Õhtul lähme kinno. Mingit komöödiat vaatama, aga ega mind see film eriti ei huvitagi, rohkem ikka tema. Tegelikult kardan ma, et ma ei meeldi talle. See oleks kohutav! Mina peaaegu et armastan teda, ja tema? Vastust ma veel ei tea. Aga ma pean talle meeldima, miks muidu ta mu välja kutsus? Ups, kell on juba viis, hakkan ennast valmis seadma.[/i]
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Aug 19, 2007 15:14:24 GMT 3
Lahe UUT ka siis (A)
|
|
|
Post by hanna on Aug 19, 2007 15:22:28 GMT 3
Õhtul-õhtul, kullake! [/color]
|
|
|
Post by hanna on Aug 19, 2007 17:54:56 GMT 3
tavaiks.
***
16.06, hommikul
Ohh, ta on nii armas, nii nunnu, nii tore, oeh. Ma ei suuda uskuda, et see minuga juhtus. Okei, ma läksin siis kinno, jäin ootama sinna kommipoe ette, sest seal olime leppinud kokkusaamise. Mõne minuti pärast ta tuli. Oh ei, ma muidugi ei suutnud uskuda, et see tema oli, ta oli lihtsalt liiga kena. Kuid tema oli mind piltidelt näinud ja tundis mu vist hetkega ära. „Tere, Isabella,“ ütles ta mu kõrvale astudes. Ma võpatasin korra, kuid naeratasin siis ebalevalt, nähes teda nii kenana mu ees seismas. Tervitasin teda ja me läksime pileteid ostma. Õigemini, tema ostis ja mina jõllitasin teda armunud pilguga. Ta naeratas pidevalt oma liiga armast naeratust ja see võttis mind täiega jalust nõrgaks, aga ma naeratasin vastu. Popkorni ära ostnud, läksime saali. Vaatasime üsna kaua neid tüütuid reklaame, kuid siis hakkas film ja tema tähelepanu kaldus minult filmile. Mina aga mõtlesin koguaeg temale ja vaatasin ehk liiga tihti tema poole. Alati, kui ta popkorni võttis, riivas ta meelega – minu arust – mu kätt, tekitades mulle sisse liblikad. Seansi lõppedes kõndisime veel veidi linnas. Ahjaa, see on veel saladus, et hoidis mul käest kinni! Nagu ou mai gaad! Täiega armunud! Ma olin vist küll seitsmendas taevas, ega ju iga päev juhtu, et poiss, keda sa armastad, hoiab sul käest kinni. Jalutasime seal kuskil kella kümneni või nii, siis saatis ta minu mu maja ette – temagi pidi ju koju saama ja ega bussid igavesti sõida. Ukse ees võtsin ma julguse kokku, kallistasin ja andsin põsemusi. Ta naeratas – oh, ma olen sellesse naeratusse armunud – astus must eemale ning hakkas liikuma, vaatas veel korra tagasi, lehvitas ja kõndis siis edasi. Ta lihtsalt pidi aru saama, et ma olen temast rohkem huvitatud, kui sõbrast. See põsemusi lihtsalt PIDI seda väljendama! Ma ei ole talle msn-is muidugi midagi erilist öelnud, „ai laav juu“ olen, aga vaid siis, kui ta midagi head on teinud ja siis ka olen pannud naeratava smaili lõppu, sest ei tahtnud, et ta teaks, et ma mõtlesin seda tõsiselt. Ta sai arvatavasti aru ka, et “ma ei mõelnud seda“. Aga tegelikult mõtlesin. Asi on nii, et ma otsustasin juba siis, kui ma tasse armuma hakkasin, et ei näita seda välja, vaid siis, kui oleme lõpuks kokku saanud. Ja nüüd olen ma otsustanud, et kui ütlen, et ma armastan teda, ütlen seda siis, kui ma saa temaga koos olla, talle otsa vaadata ja näha, kas tema vastus – mis iganes see ka siis ei oleks – on õige, mitte mingi suvakas vastus, mis on msn-i kasti toksitud. Aga ma lihtsalt pean talle vähemalt meeldima! Teate miks? Sest ta tahtis minuga uuesti kokku saada! Mitte täna, aga homme. Oleks täna, aga ema pani mind kuhugi heategevusüritusele – ilma minu luba küsimata – kirja, mis toimub kuskil Vanalinnas. Igatahes pean seal terve päev olema. Mis teha, juhtub ja selline mu ema juba on. Ma ütlesin Jasonile muidugi ka seda ja ta ütles, et tuleb mind vaatama, kui aega saab. Kui armas temast! Aga vaevalt seda kohtinguks pidada saab, nii et jah. Ootan rohkem homset. Ma pean seal kell 12 kohal olema ja mis kell praegu on? Issand, pool 12? Ma jään nii ju hiljaks! Liiga kaua olen siin Jasonist rääkinud, oma arust, kui ärkasin, oli kell alles kuskil 10. Ema juba hüüab ka, küllap on tähele pannud, et ma olen siia magama jäänud. Eks ma siis lähe, pärast räägin, mis seal üritusel toimus.[/color][/i]
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Aug 19, 2007 18:13:45 GMT 3
Väga hea UUUUT
|
|
|
Post by hanna on Aug 19, 2007 18:26:53 GMT 3
Ei ole. Alles nüüd ma taipan, kui kahtlane see jutt on. Igav ja nii.[/color]
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Aug 19, 2007 18:28:56 GMT 3
xD Ega sa ise ei saagi aru kui hea su jutt on Väljaarvatud mina Ma tean et mu jutt sakib Aga sinu oma (Y) Ja parim oli Mäng armastusega (L)
|
|
|
Post by hanna on Aug 19, 2007 18:37:04 GMT 3
Ah jää vait, mu ego on niigi kõrgel juba! xD[/color]
|
|
|
Post by Tavaline Autor on Aug 19, 2007 18:41:42 GMT 3
Eks ma tõstan siis veel UUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT kuna see on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea
|
|
|
Post by Bränduuu. on Aug 19, 2007 18:53:09 GMT 3
Tõesti hea. See on ikkagist kõige parem sinu omadest. Lihtsalt kuidagi ... jamh (hh) Edasi (; [/color]
|
|
|
Post by hanna on Aug 19, 2007 21:18:59 GMT 3
Eip, Ann. See lõppeb valusalt. Kahtlaselt... kes teab kuidas veel Homme, või täna õhtul ;D[/color]
|
|
|
Post by hanna on Aug 20, 2007 13:37:52 GMT 3
õeh, selle jutuga on ikka jama rohkem, kui vaja.
***
16.06, õhtul, rohkem öösel[/u]
Ma ei suuda seda uskuda! Tegin siis hommikul turbokiirusega, jõudsin suht õigeks ajaks kohale. Kohe pandi tööle. Asi oli seal mingit lastehaiglat toetada, selle jaoks raha koguda ja muu selline staff. Ema tuli minuga kaasa sinna, et ma ikka sinna kohale läheks, luges veel hunnikus reegleid peale ja nagunii ütles ka kõigile teistele, et ma siit enne õiget aega ära ei läheks. Tänks, sa oled nii tore ema. Aga see selleks. Siis läks ära, midagi normaalset kindlasti tegema. Häh. Nojah, ma pidin mingi leti taga seisma, jagama lendlehti ning suunama inimesi annetusleti juurde. Olin seal umbes pool tundi olnud, kui Jason välja ilmus. Ta kallistas mind – mõni pahane pilk mõnelt pahaselt vanamutilt - ja jäi siis mu kõrvale, jälgides iga mu liigutust. Vahepeal istus ta sinna lihtsalt maha ja kõigutas ennast, vahel naeratas igale inimesele, kes lendlehe sai ja vahepeal ajas mind lihtsalt naerma. Naljakas igatahes oli. Paari tunni pärast ta lihtsalt haihtus. Mõtlesin, et ei tähendagi talle järelikult midagi, kui tal pole aega mulle isegi head aega öelda. Kõik need mõtted väljendusid ilmselt mu olekus, sest nii mõnigi lendlehe saaja arvas, et ma olin ise selle lastehaigla patsient, kes on kohe AIDS’i või vähki või tead millesse sarnasesse suremas. Aitäh, eks ole, ma olen täitsa terve. Ja siis, viieteist minuti pärast oli Jason tagasi, koos õhupalliga. Seal oli muidugi peal mingi lapse pilt ja all oli kiri: „Anna võimalus elule, toeta Tallinna lastehaiglat,“ aga põhimõte jääb samaks. Ta vabandas, et nii kaua ära oli, seal olevat olnud järjekord ning palus mul mossitamise lõpetada. Ja kui armsusest tema hääles ei piisanud, siis nendest kutsikasilmadest, mida ta seejärel tegi, piisas täiesti, et mind naeratama panna. Ma lõin talle õrnalt vastu külge ja jäin siis õhupalli vaatama, nagu ma ei suudaks enam selleta elada ning sosistas sellele armsusi, nagu „sa oled mu elu, kallis“ ja „musi, ma armastan sind“. Möödakäijad vaatasid mind imelikult, Jason oli aga mu kõrval naerust kõveras. Ega see õhupall nii väga eriline ju polnud, nii et õige pea tegime me selle otsast lahti, tõmbasime heeliumit sisse ja ulatasime lendlehti öeldes selle peenikese häälega juttu juurde. Taas arvasid inimesed, et me oleme puudega. Vale vastus, põõsastega! Veel paar tundi ja kell oli alles kaks. Mina pidin seal kuueni olema. Kella kahest hakkasid mu jalad valutama. Nimelt, mul oli juba väiksest peale nii, et ma ei suuda järjest pikka aega seista või kõndida, lõpuks on valu lihtsalt liiga häiriv ja astudagi enam ei saa. Paar tundi ei ole midagi, aga sellest edasi… Siiski naeratasin, üritasin valu eirata ning vaatasin kadedalt inimeste poole, kes lihtsalt tulid, käisid leti juurest letini, kuni istusid tagasi oma autosse. Just istusid. Aga kuidas ma istuda saan, kui koguaeg inimesi tuleb? Ohh. Kell kolmveerand kolm märkas ka Jason, et mul on midagi viga. Küllap grimassid muutusid liiga läbinähtavaks, alati, kui ma keha raskust jalalt jalale liigutasin või mõne sammu tegin. Seletasin Jasonile kähku kõik ära, samal ajal üritades ikka naeratada. Ma siiamaani ei usu, mis nüüd juhtus. Ta sundis mind, ei, ta lausa pani mu maha istuma – õnneks oli seal muru ja päike paistis ka soojalt – ning hakkas ISE lendlehti jagama. Ta oli ikka täiega asja juures, naeratas viisakalt ja kui oligi sellest juba tüdinud, ei saanud seda tema olekust kuidagi välja lugeda. Iga natukese aja – minu arust iga mõne sekundi – tagant vaatas ta selja taha, naeratas mulle ja jätkas aktiivselt oma tööd. Või noh, minu tööd. Kella nelja paiku, kui mu jalad enam nii ei valutanud, hakkasin ma seda kõike jälle ise tegema. Ainult aeg-ajalt istusin maha. Jason oli siis kohe valmis. Imekombel saigi kell kuus, inimesed “kärutati“ lettide juurest minema ja meie hakkasime minu kodu poole jalutama. Uurisin Jasonilt, et kuhu ta kavatseb mind homme viia, aga ta naeratas salapäraselt ja ütles, et ma veel ei saa teada. Nagunii on see mingi armas koht. Arvestades teda, see lihtsalt peab olema, ta on juba selline. Minu maja ees kallistas ta mind hästi kõvasti, aga mina kallistasin kõvemini vastu. Hetk hiljem leidsin ennast asendist, kus meie pead olid üksteise poole liikumas, tema käed minu pihal, minu omad ümber ta kaela. Ja veel hetk hiljem kuulsin ma ema kriiskamist aknast, mille ta oli kolmandat korrusel avanud. Tabasin ta jutust vaid mõned üksikud lausekatkendid, näiteks „tule kohe üles, minu tütar ei suudle suvalisi poisse keset tänavat“ ja „vaata et ma enam sind sellises olukorras ei näe“. Ega tema jutt mind eriti ei huvitanud, rohkem see, et Jason oli just tahtnud mind suudelda. Jah, mina ei teinud midagi, tema alustas. Isegi see ei teinud mind kurvaks, et ta mind lõpuks suudelda ei jõudnudki. Ta vaatas siis pisut kohmetult mulle otsa, tegin talle kiire põsemusi ja peaaegu jooksin uksest sisse, sellisel hetkel oli parem kiiresti toas olla, jobutamise eest oleks veel rohkem õiendada saanud. Kuulnud ema ülipika loengu ära ja öelnud lõppu pugejaliku „ma enam nii ei tee,“ jooksin oma tuppa ja arvutisse. Jasonit msn-is ei olnud ja ta ei tulnud terve õhtu sisse. Pisut imestasin selle üle, tavaliselt on ta ju alati õhtuti sees. Mõnede eranditega, aga siis ta hoiatab mind ette, nii viisakas temast. Aga ta pole mulle midagi erilist oma vanematest rääkinud – ja mina enam ei peagi – nii et ma ei tea, kui ranged nad on. Äkki sai ta sellepärast õiendada, et terve laupäeva kuskil iks kohas veetis? Ah, ma ei muretse selle pärast, küllap tal on mingi hea põhjus. Lähen parem magama, muidu ei jõuagi homme üles ärgata.[/color][/i]
|
|
|
Post by Pingu on Aug 20, 2007 21:03:06 GMT 3
ooooohh! Kurat! Sa kirjutad liiga hästi Lõpeta kohe ära! Muidu minu niigi laes hüppav ego langeb xD EI tegelt. Ma ei mõelnud seda tõsiselt! UUUUT SAJAGAAA! D:
|
|
Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Aug 21, 2007 10:27:37 GMT 3
Paganama (ma ei vandunud, eksju? ) hea jutt!!! Uuuut Nüüd ma kiusu pärast kirjutan oma juttu ka edasi (A).
|
|
|
Post by hanna on Aug 21, 2007 11:30:54 GMT 3
Martha, ise ka aru said, mida sa ütlesid? Täh muidu ;D Halb jutt on Lõpp teile ei meeldi. Jaa... täna millalgi vist saate.[/color]
|
|