Post by hanna on May 28, 2007 19:12:36 GMT 3
Ma tean, et arvatavasti kõik on seda lugenud ja et see on mõttetu ja mitte järjejutt, aga kuna Ann pani ka lühijutu üles, siis siin see on.
Mina vormis - mitte minust.
***
Võib-olla olime siis liiga noored, kuid minuarust mitte. Ja mida ma teha sain, et Sinusse niimoodi ära armusin ? Sinu naljad, Sinu naeratus, Sinu silmad, kõik Sinus, see oli nii imeline. Siiamaani, mõeldes Sinuga koos oldud hetkedele, tekib mulle naeratus suule. Ma teadsin see kogu aeg, et Sa minu vastu sama ei tunne, kuid lootus sureb ju viimasena. Mäletan veel selgelt seda päeva, kus me nagu tavaliselt mööda parki jalutasime ja Sina siis järsult peatusid ning ütlesid: "Tead, ma arvan, et oleks parem, kui me enam kunagi ei räägiks." Ja Sa läksid minema. Lihtsalt läksid. Sama kergelt, nagu sa mu ellu tulidki, olid sa kadunud.
Ma nägin vaeva, et Sind unustada. Kõik mu parimad sõbrad teadsid, mis juhtus, ometigi keegi ei osanud mind lohutada. Iga päev ma soovisin, et Sa tuleks minu juurde ja ütleks, et see kõik oli nali. Kuid seda ei juhtunud. Ma nägin Sind nüüd nii harva ja siis ka ainult juhuslikult tänava peal või poes, Sina käitusid minuga, nagu ma oleks võhivõõras. Arvasin, et ei saa sellest iialgi üle. Kuid...
Neli aastat läks mööda.
Astusin just oma maja uksest välja, kui Sina mulle vastu tulid. Tervitasid mind aralt, mina tormasin Sind kallistama. Ometi lasin kohe lahti, ma ei teadnud ju, miks Sa üldse tulnud olid. Ka need Sinu sõnad on mul selgelt meeles: "Ma sattusin su parima sõbrannaga tänaval kokku. Ta rääkis mulle, rääkis kõigest. Sellest, mida sa tegelikult tundsid. Tahtsin sulle öelda, et tunnen sama. Tundsin juba siis, kuid kartsin sulle öelda, kartes, et see rikub meie sõpruse." Sa vaatasid mulle lootusrikkalt otsa. Ma ei teadnud, mida öelda. "Sa tegid mulle tõeliselt haiget siis," suutsin kuidagi kogeleda, "aga.." Ma ei teadnud, kuidas seda lauset lõpetada. Õnneks päästeti mind hädast välja. Nurga tagant tuli välja poiss, minu poiss. Ta suudles mind ja vaatas siis sõbralikult Sinu poole. "Seda, et mul on nüüd oma poiss," lõpetasin hädiselt naeratades oma lause. Ma ei unusta iial Sinu pilku, kui ma olin seda öelnud. Ma polnud kunagi varem Sind nii kurvana näinud. Ometigi suutsid sa vapralt öelda: "Okei. Sa tead mu numbrit, tea, et mina olen alati sind ootamas." Taas sa läksid. Aga nüüd oli kurbus vastandikune. "Kes see oli ?" küsis mu poiss, kui olime natuke aega edasi jalutanud. "Poiss, keda armastasin neli aastat tagasi," vastasin talle. "Aga nüüd armastad sa ainult mind, eks ole ?" küsis ta laialt naeratades, tajumata minu kurbust. "Jah, ainult sind," üritasin ka mina naeratadada. Tükike mu südamest paranes nüüd, kuid ülejäänud purunes kildudeks.
Mina vormis - mitte minust.
***
Võib-olla olime siis liiga noored, kuid minuarust mitte. Ja mida ma teha sain, et Sinusse niimoodi ära armusin ? Sinu naljad, Sinu naeratus, Sinu silmad, kõik Sinus, see oli nii imeline. Siiamaani, mõeldes Sinuga koos oldud hetkedele, tekib mulle naeratus suule. Ma teadsin see kogu aeg, et Sa minu vastu sama ei tunne, kuid lootus sureb ju viimasena. Mäletan veel selgelt seda päeva, kus me nagu tavaliselt mööda parki jalutasime ja Sina siis järsult peatusid ning ütlesid: "Tead, ma arvan, et oleks parem, kui me enam kunagi ei räägiks." Ja Sa läksid minema. Lihtsalt läksid. Sama kergelt, nagu sa mu ellu tulidki, olid sa kadunud.
Ma nägin vaeva, et Sind unustada. Kõik mu parimad sõbrad teadsid, mis juhtus, ometigi keegi ei osanud mind lohutada. Iga päev ma soovisin, et Sa tuleks minu juurde ja ütleks, et see kõik oli nali. Kuid seda ei juhtunud. Ma nägin Sind nüüd nii harva ja siis ka ainult juhuslikult tänava peal või poes, Sina käitusid minuga, nagu ma oleks võhivõõras. Arvasin, et ei saa sellest iialgi üle. Kuid...
Neli aastat läks mööda.
Astusin just oma maja uksest välja, kui Sina mulle vastu tulid. Tervitasid mind aralt, mina tormasin Sind kallistama. Ometi lasin kohe lahti, ma ei teadnud ju, miks Sa üldse tulnud olid. Ka need Sinu sõnad on mul selgelt meeles: "Ma sattusin su parima sõbrannaga tänaval kokku. Ta rääkis mulle, rääkis kõigest. Sellest, mida sa tegelikult tundsid. Tahtsin sulle öelda, et tunnen sama. Tundsin juba siis, kuid kartsin sulle öelda, kartes, et see rikub meie sõpruse." Sa vaatasid mulle lootusrikkalt otsa. Ma ei teadnud, mida öelda. "Sa tegid mulle tõeliselt haiget siis," suutsin kuidagi kogeleda, "aga.." Ma ei teadnud, kuidas seda lauset lõpetada. Õnneks päästeti mind hädast välja. Nurga tagant tuli välja poiss, minu poiss. Ta suudles mind ja vaatas siis sõbralikult Sinu poole. "Seda, et mul on nüüd oma poiss," lõpetasin hädiselt naeratades oma lause. Ma ei unusta iial Sinu pilku, kui ma olin seda öelnud. Ma polnud kunagi varem Sind nii kurvana näinud. Ometigi suutsid sa vapralt öelda: "Okei. Sa tead mu numbrit, tea, et mina olen alati sind ootamas." Taas sa läksid. Aga nüüd oli kurbus vastandikune. "Kes see oli ?" küsis mu poiss, kui olime natuke aega edasi jalutanud. "Poiss, keda armastasin neli aastat tagasi," vastasin talle. "Aga nüüd armastad sa ainult mind, eks ole ?" küsis ta laialt naeratades, tajumata minu kurbust. "Jah, ainult sind," üritasin ka mina naeratadada. Tükike mu südamest paranes nüüd, kuid ülejäänud purunes kildudeks.