Nasicc
Naljatila
CrAsH
Posts: 77
|
Post by Nasicc on Jun 23, 2007 12:10:17 GMT 3
Woww. Suppper!
|
|
|
Post by Mari . on Jun 24, 2007 18:29:22 GMT 3
täänks. Ma nii suht, et ma vanaema juures päeva siis peale tantsupidu kaa päeva, et kaks juppi saate veel ja siis saate mingi juuli keskel/lõpus.[/color]
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 24, 2007 18:59:25 GMT 3
Hea. Järge.[/color]
|
|
|
Post by Mari . on Jun 25, 2007 12:33:27 GMT 3
oki kohe saate. Viie min pärast.
|
|
|
Post by Mari . on Jun 25, 2007 12:37:47 GMT 3
See kõik ei saa ju tõsi olla
Seitse tundi hiljem istusid Kristiina, Priya ja Maria Priya aias ümber suure puu mille latva pingsalt vaadates Priya midagi hirmu äratavalt sosistas. Järsku ilmus kuskilt kahvatu udu mis varjas ära kõik mis vaatevälja ulatus nii, et nad istusid täielikus hämaruses. Udust võis eristada nägusid ja sealt kostis vaikset sosinat. Kristiina ja Maria tõmbusid kössi hoides hirmust hinge kinni kuid Priya sirutas end välja ja tõstis käed üles taeva poole. Ta silmad läksid pahupidi ja ta sosistas hullumeelselt kähiseval häälel „Maria! Tule minu juurde. Tule!” Ja see lõppes sama järsku kui oli alanud. Tuul puhus vaikselt udu eemale ning kadunud elu ujus nende silme ette tagasi. Tänaval sõitsid autod ja majadest kostus hääli. Üks matsakas naine pani pesu nöörile kuivama ja kiilaspäine onu luges terrassil sigar suus ajalehte. Priya tõusis püsti ja rapsis seeliku puukoortest ja külmunud murust puhtaks. Sama tegid ka Kristiina ja Maria. „Noh, meil on vist aeg minna” ütles Maria kohmetult ja vaatas kodu poole. „Jah, küllap vist” vastas Priya ja saatis nad väravani. „Noh, homme igal juhul näeme!” hüüdis tüdruk neile järele, kui kaks kolmikut lahkusid. „Jah! Head õhtut!” Kuulis ta vaikset vastust ühe tüdruku suust.
***
„Ema! See tüdruk on šamaan! Sa ei usu mida ta tegi! „Kuulge, kuulge! Rahunege maha. No mida ta tegi siis?” „Ta suhtes Liinaga!” „Kuulge, ärge tehke nalja.” „Ei, päriselt.” „Vaevalt küll. Ta võis olla mõni petis.” „Ei, ausalt polnud. See mida ta tegi. Ma pole iial midagi sellist näinud.” „Aga ma pole kuulnud, et Eestis mõni šamaan tegutseks. Pealegi veel koolilaps. Kust te teda üldse tunnete?” „Ta polegi Eestist. Ta on pärit Nepalist. Priya ema on eestlane ja nüüd kui ta isa ära suri kolisid taas Eestisse. Ta on meie klassiõde, kolis täna vastasmajja.” „No mida Liina siis ütles?” Maria judistas ennast. Seda oli jube meenutada. Ta lükkas varbad sügavamale soojadesse toatuhvlitesse ja lonksas teed. „Ta ütles, et…et ma tuleksin tema juurde.” Seda kuuldes tõmbas ema tee kurku. Kui ta oli kurgu puhtaks köhinud ütles ta: „Ära tee nalja! Kuidas see võimalik on?” „Ma ei tea. Küllap ma pean ka selleks ära surema.” „Maria! Vaata mulle nüüd otsa! Sa ei sure ära. Ja ei mingit selle tüdrukuga suhtlemist enam. Teil mõlemal!” „Aga…” „Kas ma ei teinud ennast piisavalt hästi selgeks?” Maria ja Kristiina lahkusid vaikides köögist. Aeglaselt trepist üles kõndides kus asusid magamistoad mõtlesid nad kumbki omi mõtteid mattes nendega ema täielikult maa alla. Magamistuppa jõudes hakkas Maria rääkima. „See ei aita. Kui Liina tahab, et ma läheks, siis ma ka lähen. See ei ole enam minu teha. Priyaga mitte suhtlemine seda ei väldi.” „Ära räägi nii! Ma ei taha sind ka kaotada. See ei ole üldse Liina moodi. Niimoodi midagi nõuda. Pealegi olid sina talle elus kõige tähtsam. Ta hoolis sinu arvamusest üle kõige.” „Ma ei tea mis siin toimub, kuid midagi on siin väga kahtlane.” „Ah, lähme parem magama, küll homme küsime Priya käest järele.” „Ei, ärme seda parem tee.” Maria võttis riided seljast ja pani nende asemele suure öösärgi. Niikaua kui Kristiina vannitoas oli, istus ta voodil ja mõtles, et mis siin ikkagi toimus. See oli midagi väga veidrat. See ei olnud üldse selle moodi mida Liina oleks tahtnud. Liina oleks hoolinud üle kõige tema arvamusest. Aga äkki oli surm inimest niivõrd muutnud, et inimene ise ka end ära ei tundnud. Äkki oli surm Liinaga just seda teinud. Aga mis see surm üldse oli? Mis oli see põhjatu must sügavik? Aga kas ta ikka oli must? Äkki oli ta üldse valge? Ja kas ta üldse olemas oli? Pea küsimusi täis vajus Maria voodile. Vannitoast kuuldus vaikset veega solistamist. Aga äkki oli hoopis tema surnud? Äkki oli kogu maailm õhku lastud ja Liina oli üksi jäänud ja.. ja… Aga kuidas see võimalik oli? Kas ma hakkan hulluks minema? Endalegi märkamatult oli Maria magama jäänud.
***
Maria lamas oma voodis. Üks must kapuutsiga kogu liikus aeglaselt tema poole. Maria üritas põgeneda kuid ta oli kui voodi külge naelutatud. Siis ilmus riidekapist Liina „Ära usalda teda!” sosistas ta paaniliselt „Ära usalda… Ära usalda… Ära usalda…!” Ta hõljus kogu juurde kes kiirelt ümber pööras. Liina tiris kogult kapuutsi peast ja sealt paistis kellegi tumepruun kukal. „EI! Liiga palju. Liiga kaua!” karjus see enne kadumist. Maria ärkas üles otsaesine külma higiga kaetud. Toas põles tuli ja tema tekk vedeles maas. Kiiruga läks ta ja pani riidekapi ukse kinni. See oli olnud kõigest unenägu. Teise voodi juures toimetas Kristiina. „Vannituba on vaba.” Ütles ta vaikselt, oma asjadelt pilku pööramata. Maria sammus aeglaselt ukse poole. Ta pidi sellest unenäost Kristiinale rääkima. Astudes külma koridori tundis ta aga vastikust. Ei, ma ei räägi sellest Kristiinale. Mõtles ta veel enne vannituppa astumist. Kuid vannitoas ootas teda järgmine üllatus. Südantlõhestavalt nuttev ema. „Emme? Mis juhtus?” Küsis Maria aeglaselt. „Kas… Kas midagi on valesti?” „Isa on surnud.” „Ei ole!” „Ta laev läks eile pärastlõunal põhja.” „Pole võimalik.” „Ta laip tuuakse homme siia.” „Aga kui laev põhja läks?” „Kõik toodi juba välja.” „Olgu, head ööd.” ”Head ööd!” Maria kõndis šokeeritult uksest välja, mööda külma koridori ja edasi oma tuppa otse Kristiina voodi juurde. „Kristiina.” Ütles ta vaikselt. Mööda ta heledaid põski hakkasid alla voolama pisarad. „Mis juhtus?” „Kristiina! Issi on…” „Mida?” „…surnud.” See tuli kui välk selgest taevast. Kristiina hakkas nutma. „See…ei…ole…võimalik.” Ütles ta katkendlikult. „Mina ka ei uskunud seda.” Kristiina pühkis pisarad. „Pidi ta sinna laevale üldse minema. Ta oleks võinud oma kohvikut edasi pidada. Miks ta pidi sinna minema. Kui eelmine kapten oli pardalt alla kukkudes surma saanud oleks ta ju võinud teada, et…või arvata, et…et seal midagi juhtub. See ei ole aus. Algul Liina ja nüüd…” Kristiina puhkes uuesti nutma ja Maria heitis õe kõrvale ja ülejäänud öö veetsid nad nii. Järgmisel päeval nad kooli ei läinud. See oli päev kui toodi isa laip. See oli tõesti isa. Valgem ja kahvatum kui tavaliselt, kuid siiski isa. „Issi.” Ütles Maria vaikselt. „Tüdrukud. Pea püsti.” Vastas talle isa tuttav alati rahulik hääl. Hääl mis tekitas Marias soojust ja turvalisust. Hääl, mis tundus nii inimlik ja kodune. Maria vaatas laipa. See oli vaikne. Seejärel vaatas ta taevasse. Seal oli isa tuttav nägu. Pilgutas talle silma ja kadus. „Mina kuulsin ka.” Ütles Kristiina tema ümbert kinni võttes. Nad vaatasid koos ema. Ta nuttis täiesti hullumeelselt. Ta nuttis rohkem kui peale Liina surma. Ta nuttis rohkem kui ta oli nutnud terve elu jooksul. Kristiina lasi Mariast lahti ja tiris ema isa pealt ära. „Lähme nüüd tuppa.” Ütles ta emale vaikselt ja viis nuuksuva ema kööki. Maria järgnes neile. Kristiina pani ema toolile istuma ja Maria tegi talle tassi teed. Terve nädal aega olid tüdrukud kodus ja rahustasid oma hulluks läinud ema. Ema käitus täiesti segaselt. Ta pomises omaette ja ei saanud aru, et keegi peale tema veel toas on. Alati hoolitsetud naisel olid sorakil juuksed ja ta kandis vaid öösärki. Seda kuni reedeni kui naabrid kutsusid talle järele hulluarstid. Need vaatasid ema üle ning võtsid ta kaasa. Ema võitles küll vastu, kuid kaasa ta võeti. Järgmisel päeval kolisid Maria ja Kristiina naabrite juurde. Neil oli suurem maja kui neil. Naabriteks olid kuuekümnele lähenev abielupaar ja nende noorim, seitsmeteistaastane tütar Jaanika kes käis alles koolis. Neil oli ka koer Puffy kes Veerot silmaotsastki ei sallinud. Naabritel oli korralik maja kus Maria ja Kristiina said kahe peale ühe toa. Seal oli kaks kirjutuslauda, riidekapp, kaks voodit, raamaturiiul ja laelamp. „See oli mu vanemate tütarde tuba.” Ütles neile tädi Liia nagu nad teda kutsuma pidid. Seintel oli vana, tuhm tapeet kus peal olid roosikimbud. Veel olid seal mõned pildid. Maria ja Kristiina pakkisid kotid lahti pannes kumbki oma kirjutuslaua sahtlisse tähtsamad asjad. Oma riided panid nad ühisesse riidekappi. Seda kõike vaatas pealt tädi Liia. „Kas me majavõtmeid ei saagi?” küsis Maria tädilt. „Milleks? Me oleme Unoga kogu aeg kodus.” Siis helises Kristiina telefon. Ennem kui Kristiina jõudis vasta krahmas Liia talt selle ära ja lülitas välja. „Selliste asjadega pole meie majas midagi teha.” Ta võttis ära ka Maria telefoni. Peale seda võttis ta ära ka tüdrukute rahakotid. Kõik mis Maria oli teeninud oli nüüd läinud. „Kõik teie kulutused tulevad nüüdsest meie rahakotist seega pole teil neid edaspidi just eriti palju.” „Aga mul läheb uusi kevadkingi vaja.” Ütles siis Maria, kes oli harjunud, et ta võis käia omapead poodides uitamas. Üldse polnud ta harjunud sellega, et tema eest otsustas keegi teine. „Kindlasti on meil vanu Jaanika kingi. Tule lähme vaatame.” Maria kõndis tädi Liia järel trepist alla suure seinakapi juurde. Seal oli palju jalatsikarpe. Tädi Liia võttis mõned alla. „Näed siin peaks olema sinu jalanumbriga jalatsid.” Ütles ta ja pani karbid maha. Ettevaatlikult avas Maria need. See mis seal sees oli kohutav. Sellised kingad olid moes olnud umbes siis, kui Maria vanaema oli noor. Kui Maria nägu krimpsutas sai tädi Liia pahaseks. „No mis sa kostad. Kui tänamatu saab üks laps olla? Võtad ta heast südamest enda juurde elama ja tema kirtsutab veel nina. Ega me kuningad ei ole, et jõuaksime preilile igaks päevaks uued kingad osta. Saab meie käest ilusad kingad, aga ei preilile ikka ei kõlba.” Liia ajas nii segast juttu, et Maria võttis kõige normaalsemad kingad ja kadus nendega üles lootuses, et see kõik on kõigest halb unenägu. Kui ta üles ärkab siis on Liina ja isa elus ja ema täie tervise juures. See kõik ei saa ju tõsi olla.
|
|
|
Post by Bränduuu. on Jun 25, 2007 14:24:35 GMT 3
Hea. Vahepeal läks natuke segaseks, laused venisid, aga muidu. Hea. Edasi..[/color]
|
|
|
Post by Pingu on Jun 27, 2007 11:32:09 GMT 3
heh See oli nii hästi kirjutatud, et ma hakkasin selle Liia pärast kaasa tundma Mariale xD Noh, näiteks "sari õnnetuid lugusid" mind eriti ei kõiguta Praegu ma sõiman seda eite xD
|
|
|
Post by Mari . on Jul 1, 2007 19:58:58 GMT 3
xD täänks. See, et laused nii pikad ja venivad on tuleb sellest, et tahtsin uut osa ennem tantsupidu üles saada saada ja tuimalt kirjutasin.
|
|
|
Post by Pingu on Jul 2, 2007 12:14:37 GMT 3
oh... mul läks vahepeal meelest kes sa olid ;D Ja siis ühe sõna järgi hakkasin kahtlustama ja siis vaatasin üle Kujutad ette, ma unustasin ära, kes siin on ;D Ja siis tuli kohe jälle meelde Tegelt mai saanud ise ka aru Igastahes see : "Ega me mingid kuningad pole" oli niiii SINA! XD
|
|
|
Post by Mari . on Jul 3, 2007 10:35:33 GMT 3
oioi. Kas tõesti? ega jah. tegelt selle jägi saab aru. ma präägust loen da vinci koodi ja seal kasutatakse koguaeg sõna "usutavasti." agrh kui närvidele see käib. Haige sõna. Arvatavasti oleks palju normaalsem.
|
|
|
Post by Pingu on Jul 3, 2007 11:49:47 GMT 3
xD Hea düüüüd noh! XD
|
|
|
Post by Mari . on Jul 3, 2007 12:16:12 GMT 3
japjap. Kas te tahate häppiendi?
|
|
|
Post by Pingu on Jul 3, 2007 12:22:41 GMT 3
heh. kumb võimsam tuleks? XD Vot sääädendist ka ära ei ütleks xD Aga häppiendid on kaa lahedad Rohkem mõjuvam
|
|
|
Post by Mari . on Jul 3, 2007 12:25:16 GMT 3
ehh. Säädend võtaks pisara silma aga häpiend tuleks tore üllatus. ja lugu oleks peatüki võrra pikem.
|
|
|
Post by Pingu on Jul 3, 2007 14:41:28 GMT 3
tee nii kuidas parem on Säädendid jäävad püaremini meelde lihtsalt Aga... Kui pikem, siis HÄPIEND! XD
|
|