Post by hanna on May 29, 2007 14:52:22 GMT 3
Mina ei ole seda kirjutanud, samuti ei tea, kes selle kirjutas.
See on kindlasti suht paljudes kohtades üleval olnud ja minagi arvatavasti võtsin selle inimeselt, kes polnud seda isiklikult kirjutanud.
Kui on kellegi oma ja teid häirib, et see siin niimoodi on, öelge vaid ja ma lisan teie nime juurde.
Jutt on mega.
***
Meie kohtumisest on möödunud 13 aastat. Ma mäletan sellest päevast iga detaili, kuigi ma olin siis alles kuuene. Oli 5. oktoober. Mul oli seljas kollane vihmakeep ja jalas punased kummikud, mille üle ma nii uhke olin. Mu ema ei lubanud mind üksi mere äärde, nagu Sa ilmselt ka mäletad, kuid mina eirasin ta nõuandeid ja läksin kondama. Nõrk, kuid külm oktoobrituul sasis mu pruunikaid juukseid, kui ma õnnelikult meres hüppasin.
Ja just siis kui ma läbimärja, kuid rõõmsana, veest välja hakkasin tulema, nägin ma Sind. Sa istusid kivil, sinistes traksipükstes ja kui üllatunud pilgul Sa mind jälgisid, see tõmbas mu näo kohe naerule. Sul oli ka erkroheline mängupaat, sama rohelised kui Su silmad. Need on mind alati lummanud. Kui ma Sinust häbelikult mööduma hakkasin, sirutasid sa paadi ette ja küsisid, kas ma tahan Sinuga mängida. Ma vastasin eitavalt. Ma olin ju üsna märg ja pealegi oli see mere äärde tulek ju nii salajane. Tea seda, et ma oleksin tegelikult tahtnud Sinuga mängida. Kohe väga oleks tahtnud.
Järgmine päev kui ma natuke sinisema pepuga emaga poodi tulin, olid Sa jälle seal. Sa vaatasid mulle oma müstiliste silmadega otsa. Ja siis Sa tulid minu juurde. „Ma olen Mikk.“ Mikk, Sulle sobivamat nime oleks raske leida. Võiks öelda, et sealt sai meie sõprus alguse. Sõprus poisi ja tüdruku vahel.
Me tegime koos läbi nii palju asju. Esimene koolipäev, esimene vistrik, esimene nädalavahetuse pidu. Viieteist aastaselt hakkasid meie suhted jahenema. See oli asi, mida ma üldse soovinud ei oleks, kuid siis hakkasid Sinus tekkima erilisemad tunded teiste neidude vastu. Nüüd tahtsid Sa juba esimest suudlust ja isegi midagi enamat. Selliseid asju ei arutata parima sõbranna vaid sõbraga. Mina igatsesin Sinu sõprust taga, samal ajal kui Sina amelesid mingite tüdrukutega ringi ja tarbisid mõnikord isegi narkootikume. Ma hakkasin Sind süüdistama igas asjas. Ja Sa ütlesid: „Sa ei ole mu ema ega ka naine, mida sa tahad, #!?!#?“ Ma mäletan seda lauset sõna-sõnalt, see tegi mulle nii palju haiget. Ma nutsin, nutsin päevi ja sisemiselt isegi nädalaid. Ma nägin Sind tihti, see tegi mulle jälle haiget. Sa ei olnud mu üle uhke, Sa ei vaadanud mulle otsa, Sa ei tahtnud minuga mitte mingit tegemist teha. Me olime olnud sõbrad peaaegu kümme aastat!
Siis ma tahtsin Sulle haiget teha. Ma tutvusin selle tüübiga. Mikk, jumal hoidku, ta oli 30. Ja Sind isegi ei huvitanud! Sa põlgasid mind, ma tean. Ja põlgad praegu ilmselt veel rohkem.
Möödus veel 4 aastat, mina olin sattunud „halvale teele“, Sinul oli juba aasta aega tõsisem suhe ja Sul läks väga hästi. Ma kadestasin Sind. Ma olin saanud inimeseks, kellesuguseid me varem alati vihkasime. Nüüd Sa vihkasid mind. Ma ei saanud sellest meie sõprusest kunagi üle. Miks Sa pidid nii tegema? Sul pole sellele midagi vastata. Sest…iga inimene valib oma sõbrad ja tuttavad ise. Mina selleks enam ei sobinud. Kaks kuud hiljem sain teada Su kihlusest tolle neiuga.
See oli viimane piisk. Ma teadsin, et meie sõprusel pole enam lootust. Ma lõpetasin küll oma suhted selle mehega, kuid olin liiga masendunud, et eluga uuesti alustada. Ma elasin ka oma viha su kihlatu peal välja, teda lüües, kuigi mul polnud selleks põhjust ega ka õigust. Nüüd Sa mõtled, miks kurat küll ma üldse 4 aastat kellegi sõprust taga halan? Sellel on väga lihtne vastus. Ma olen Sinusse armunud, lootusetult. Ma ei tea, kas see on armastus, sest mina ei teagi, mis on armastus. Igatahes ma igatsen Sind, tahan olla Sinuga koos, Sind hoida ja mitte iial lahti lasta. Ega armastust ei saa valida, mu süda valis välja Sinu. Minu tahtmine siin juures ei loe midagi. Oleks mul veel üks võimalus, oleksin ma Sulle kohe öelnud, mida ma tundsin. Võib-olla ma saaks siis vaadata Sulle silma nii, et Sa ka tagasi vaatad. Nüüd ei tea ma, mis oleks juhtunud. Ega saa ka teadma.
Tänan Sind selle pika sõpruse eest, ennast ma pean vihkama selle ka üsna pika kurva perioodi eest. Ma ütleks, et ma annan Sulle andeks, kuid pole ju midagi anda. Sa pole ju midagi teinudki. Mul on Sinu saavutuste üle hea meel, ole tubli ja jätka samas vaimus. Ilmselt leiab ka see kiri lõpu prügikastis, kuid pole hullu, enam see mulle haiget ei saa teha. Ja minu lõpp. Meri on alati olnud mulle armas ja seal kohtasin ma Sind, algas sõprus, aga lõpen mina. Ära arva, et ma olen liiga dramaatiline. Sa ei tea, mida ma tunnen.
Ma ei teagi, mida ma selle kirjaga saavutada tahan, võib-olla natuke mõistmist. Ja ka andestust. Andesta kõik, mida ma sulle teinud olen. Alates sellest samast rohelisest autost, mille ma kogemata ära lõhkusin ja lõpetades su pruudi verise ninaga.
Hüvasti, Mikk. Armastades surmani.
Noormees murdis kirja kokku ja jooksis õue. Pisarad ta silmadest muudkui voolasid, ta ei tundnud isegi külma, vaatamata sellele, et ta on ainult T-särgi väel ja kalender näitab juba 5.oktoober. Mees kartis, et ta on hiljaks jäänud, sest on juba üsna hiline õhtu. Ta jooksis. Soe hingeõhk väljus temast igal hingetõmbel. Ta ei saa aru, kuidas ta ei taibanud. Ta oli teinud haiget inimesele, kellest ta oma elus kõige rohkem hoolinud on. Ta oli teinud talle nii palju haiget ja ta isegi ei taibanud seda, selle asemel ta mõnitas ja põlgas tüdrukut. Paistab, et neiul oli tõesti õigus, Mikk põlgas teda. Tüdrukut, kes oli terve ta elu. Tema parim sõber läbi aja. Mees ei suutnud pisaraid peatada, ta polnud mitte kunagi niimoodi nutnud. See kiri avas ta silmad. Kõik, millest ta enne aru ei saanud. Ta teadis ju, et armastas isegi tüdrukut, kuid ta ei tahtnud seda varem tunnistada, ta kartis rikkuda sõprust, mille ta nagunii ära rikkus. Poiss jõudis kurnatult mereranda. Vesi kohises kurjakuulutavalt. Noormehe südant täitis hirm. Oleks tal ainult üks päev veel, siis ta saaks öelda, palju ta tüdrukut igatses. Ta sammus kivi juurde.
Vees seisis keegi ja ta teadis, kes see on. Ta istus kivile nagu 13 aastat tagasi. Tüdruk saatis veel viimase pilgu taha. See ei ole võimalik! Ta vaatas enda ette ja jälle tagasi. See kuju kivil. See on täpselt nagu…
„Kas sa tahaksid minuga mängida?“ karjus Mikk läbi nutu. Neiu kahtles, kuid otsustas siiski Miku juurde minna. Ta polnud kunagi näinud Mikku nutmas. Mikk on ju nii tugev poiss. „Oleks see vaid nii lihtne,“ vastas tüdruk kuivalt. Ta on kõik oma nutud ära nutnud ja saatusega leppinud. „Palun…ma olin loll, ma ei saanud aru, ma ei julgenud tunnistada.“ „Mida?“ „Ma armastan sind, armastasin juba 15- aastaselt.“ „Mikk, ära tee nii.“ „Kuid see on tõsi, ma ei tahtnud sellega meie imelist sõprust ära rikkuda.“ „Kuid tegid seda hullemini, murdes mu südame.“ „Sulle haiget tehes sain ma ise haiget. Ma teeks kõike, et saada veel üks võimalus.“ Tüdruku silmanurgast veeres pisar. See tunne. See oli midagi imelist. Õnnepisar. Ta naeratas ja sirutas poisi poole käe. Kuid ei. Ta tõmbas käe tagasi. "Sa teed seda vaid selleks, et ma ennast ei tapaks!" karjus tüdruk nüüd juba läbi pisarate. "Usu, ma räägin sulle tõtt," ütles poiss siiralt ja hüppas kivi pealt põlvedeni vette, ta võttis tüdrukult ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. "Tule kallis, lähme koju." Nad jalutasid käsikäes Miku maja poole. Tüdruk vaatas poisile küsival pilgul otsa. „Mis on, kullake?“ küsis poiss. „Sinu pruut…“ „Sa siis ei teagi… me läksime lahku, tal oli armuke, kuid praegu on mul selle üle ainult hea meel.“ Tüdruk naeratas. Selle peale jäi poiss seisma ja suudles tüdrukut õrnalt. Nende esimene suudlus. Suudlus, mida tuli oodata neli aastat, aga see oli seda väärt.
See on kindlasti suht paljudes kohtades üleval olnud ja minagi arvatavasti võtsin selle inimeselt, kes polnud seda isiklikult kirjutanud.
Kui on kellegi oma ja teid häirib, et see siin niimoodi on, öelge vaid ja ma lisan teie nime juurde.
Jutt on mega.
***
Meie kohtumisest on möödunud 13 aastat. Ma mäletan sellest päevast iga detaili, kuigi ma olin siis alles kuuene. Oli 5. oktoober. Mul oli seljas kollane vihmakeep ja jalas punased kummikud, mille üle ma nii uhke olin. Mu ema ei lubanud mind üksi mere äärde, nagu Sa ilmselt ka mäletad, kuid mina eirasin ta nõuandeid ja läksin kondama. Nõrk, kuid külm oktoobrituul sasis mu pruunikaid juukseid, kui ma õnnelikult meres hüppasin.
Ja just siis kui ma läbimärja, kuid rõõmsana, veest välja hakkasin tulema, nägin ma Sind. Sa istusid kivil, sinistes traksipükstes ja kui üllatunud pilgul Sa mind jälgisid, see tõmbas mu näo kohe naerule. Sul oli ka erkroheline mängupaat, sama rohelised kui Su silmad. Need on mind alati lummanud. Kui ma Sinust häbelikult mööduma hakkasin, sirutasid sa paadi ette ja küsisid, kas ma tahan Sinuga mängida. Ma vastasin eitavalt. Ma olin ju üsna märg ja pealegi oli see mere äärde tulek ju nii salajane. Tea seda, et ma oleksin tegelikult tahtnud Sinuga mängida. Kohe väga oleks tahtnud.
Järgmine päev kui ma natuke sinisema pepuga emaga poodi tulin, olid Sa jälle seal. Sa vaatasid mulle oma müstiliste silmadega otsa. Ja siis Sa tulid minu juurde. „Ma olen Mikk.“ Mikk, Sulle sobivamat nime oleks raske leida. Võiks öelda, et sealt sai meie sõprus alguse. Sõprus poisi ja tüdruku vahel.
Me tegime koos läbi nii palju asju. Esimene koolipäev, esimene vistrik, esimene nädalavahetuse pidu. Viieteist aastaselt hakkasid meie suhted jahenema. See oli asi, mida ma üldse soovinud ei oleks, kuid siis hakkasid Sinus tekkima erilisemad tunded teiste neidude vastu. Nüüd tahtsid Sa juba esimest suudlust ja isegi midagi enamat. Selliseid asju ei arutata parima sõbranna vaid sõbraga. Mina igatsesin Sinu sõprust taga, samal ajal kui Sina amelesid mingite tüdrukutega ringi ja tarbisid mõnikord isegi narkootikume. Ma hakkasin Sind süüdistama igas asjas. Ja Sa ütlesid: „Sa ei ole mu ema ega ka naine, mida sa tahad, #!?!#?“ Ma mäletan seda lauset sõna-sõnalt, see tegi mulle nii palju haiget. Ma nutsin, nutsin päevi ja sisemiselt isegi nädalaid. Ma nägin Sind tihti, see tegi mulle jälle haiget. Sa ei olnud mu üle uhke, Sa ei vaadanud mulle otsa, Sa ei tahtnud minuga mitte mingit tegemist teha. Me olime olnud sõbrad peaaegu kümme aastat!
Siis ma tahtsin Sulle haiget teha. Ma tutvusin selle tüübiga. Mikk, jumal hoidku, ta oli 30. Ja Sind isegi ei huvitanud! Sa põlgasid mind, ma tean. Ja põlgad praegu ilmselt veel rohkem.
Möödus veel 4 aastat, mina olin sattunud „halvale teele“, Sinul oli juba aasta aega tõsisem suhe ja Sul läks väga hästi. Ma kadestasin Sind. Ma olin saanud inimeseks, kellesuguseid me varem alati vihkasime. Nüüd Sa vihkasid mind. Ma ei saanud sellest meie sõprusest kunagi üle. Miks Sa pidid nii tegema? Sul pole sellele midagi vastata. Sest…iga inimene valib oma sõbrad ja tuttavad ise. Mina selleks enam ei sobinud. Kaks kuud hiljem sain teada Su kihlusest tolle neiuga.
See oli viimane piisk. Ma teadsin, et meie sõprusel pole enam lootust. Ma lõpetasin küll oma suhted selle mehega, kuid olin liiga masendunud, et eluga uuesti alustada. Ma elasin ka oma viha su kihlatu peal välja, teda lüües, kuigi mul polnud selleks põhjust ega ka õigust. Nüüd Sa mõtled, miks kurat küll ma üldse 4 aastat kellegi sõprust taga halan? Sellel on väga lihtne vastus. Ma olen Sinusse armunud, lootusetult. Ma ei tea, kas see on armastus, sest mina ei teagi, mis on armastus. Igatahes ma igatsen Sind, tahan olla Sinuga koos, Sind hoida ja mitte iial lahti lasta. Ega armastust ei saa valida, mu süda valis välja Sinu. Minu tahtmine siin juures ei loe midagi. Oleks mul veel üks võimalus, oleksin ma Sulle kohe öelnud, mida ma tundsin. Võib-olla ma saaks siis vaadata Sulle silma nii, et Sa ka tagasi vaatad. Nüüd ei tea ma, mis oleks juhtunud. Ega saa ka teadma.
Tänan Sind selle pika sõpruse eest, ennast ma pean vihkama selle ka üsna pika kurva perioodi eest. Ma ütleks, et ma annan Sulle andeks, kuid pole ju midagi anda. Sa pole ju midagi teinudki. Mul on Sinu saavutuste üle hea meel, ole tubli ja jätka samas vaimus. Ilmselt leiab ka see kiri lõpu prügikastis, kuid pole hullu, enam see mulle haiget ei saa teha. Ja minu lõpp. Meri on alati olnud mulle armas ja seal kohtasin ma Sind, algas sõprus, aga lõpen mina. Ära arva, et ma olen liiga dramaatiline. Sa ei tea, mida ma tunnen.
Ma ei teagi, mida ma selle kirjaga saavutada tahan, võib-olla natuke mõistmist. Ja ka andestust. Andesta kõik, mida ma sulle teinud olen. Alates sellest samast rohelisest autost, mille ma kogemata ära lõhkusin ja lõpetades su pruudi verise ninaga.
Hüvasti, Mikk. Armastades surmani.
Noormees murdis kirja kokku ja jooksis õue. Pisarad ta silmadest muudkui voolasid, ta ei tundnud isegi külma, vaatamata sellele, et ta on ainult T-särgi väel ja kalender näitab juba 5.oktoober. Mees kartis, et ta on hiljaks jäänud, sest on juba üsna hiline õhtu. Ta jooksis. Soe hingeõhk väljus temast igal hingetõmbel. Ta ei saa aru, kuidas ta ei taibanud. Ta oli teinud haiget inimesele, kellest ta oma elus kõige rohkem hoolinud on. Ta oli teinud talle nii palju haiget ja ta isegi ei taibanud seda, selle asemel ta mõnitas ja põlgas tüdrukut. Paistab, et neiul oli tõesti õigus, Mikk põlgas teda. Tüdrukut, kes oli terve ta elu. Tema parim sõber läbi aja. Mees ei suutnud pisaraid peatada, ta polnud mitte kunagi niimoodi nutnud. See kiri avas ta silmad. Kõik, millest ta enne aru ei saanud. Ta teadis ju, et armastas isegi tüdrukut, kuid ta ei tahtnud seda varem tunnistada, ta kartis rikkuda sõprust, mille ta nagunii ära rikkus. Poiss jõudis kurnatult mereranda. Vesi kohises kurjakuulutavalt. Noormehe südant täitis hirm. Oleks tal ainult üks päev veel, siis ta saaks öelda, palju ta tüdrukut igatses. Ta sammus kivi juurde.
Vees seisis keegi ja ta teadis, kes see on. Ta istus kivile nagu 13 aastat tagasi. Tüdruk saatis veel viimase pilgu taha. See ei ole võimalik! Ta vaatas enda ette ja jälle tagasi. See kuju kivil. See on täpselt nagu…
„Kas sa tahaksid minuga mängida?“ karjus Mikk läbi nutu. Neiu kahtles, kuid otsustas siiski Miku juurde minna. Ta polnud kunagi näinud Mikku nutmas. Mikk on ju nii tugev poiss. „Oleks see vaid nii lihtne,“ vastas tüdruk kuivalt. Ta on kõik oma nutud ära nutnud ja saatusega leppinud. „Palun…ma olin loll, ma ei saanud aru, ma ei julgenud tunnistada.“ „Mida?“ „Ma armastan sind, armastasin juba 15- aastaselt.“ „Mikk, ära tee nii.“ „Kuid see on tõsi, ma ei tahtnud sellega meie imelist sõprust ära rikkuda.“ „Kuid tegid seda hullemini, murdes mu südame.“ „Sulle haiget tehes sain ma ise haiget. Ma teeks kõike, et saada veel üks võimalus.“ Tüdruku silmanurgast veeres pisar. See tunne. See oli midagi imelist. Õnnepisar. Ta naeratas ja sirutas poisi poole käe. Kuid ei. Ta tõmbas käe tagasi. "Sa teed seda vaid selleks, et ma ennast ei tapaks!" karjus tüdruk nüüd juba läbi pisarate. "Usu, ma räägin sulle tõtt," ütles poiss siiralt ja hüppas kivi pealt põlvedeni vette, ta võttis tüdrukult ümbert kinni ja kallistas teda kõvasti. "Tule kallis, lähme koju." Nad jalutasid käsikäes Miku maja poole. Tüdruk vaatas poisile küsival pilgul otsa. „Mis on, kullake?“ küsis poiss. „Sinu pruut…“ „Sa siis ei teagi… me läksime lahku, tal oli armuke, kuid praegu on mul selle üle ainult hea meel.“ Tüdruk naeratas. Selle peale jäi poiss seisma ja suudles tüdrukut õrnalt. Nende esimene suudlus. Suudlus, mida tuli oodata neli aastat, aga see oli seda väärt.