Post by chane on Feb 23, 2008 21:21:48 GMT 3
Minu esimene jutt siis , kui kellegile peaks huvi pakkuma vm , siis andku teada ja ma lisan veel siia osasid . See on mul praegu juba poole peal ja ei pea kaua ootama , et edasi siis lugeda . Nautige ! Aa, ja andke kirjavead ka andeks. (a)
*******************************************
08.06.07
“Eliis, palun tee kiiremini, me jääme hiljaks muidu!” ütles mu ema laupäeva hommikul, kell 07.00. Esimene vaheaja päev, mõelge! Ma pole ealeski vabal päeval nii vara ärganud ja laupäeva hommikul, te teate ju küll, mis tavaliselt eelmisel õhtul toimub, nii et ma ei peatu sel teemal rohkem. “Jah, ma tean ema, ma teen käbe,” oli mu vastus talle. Me pidime minema Pärnusse, et sealsetel sugulastel külas käia ja ka ema sõbranna Miia juurde pidime minema. Ma ei tahtnud minna, aga ema ei tahtnud üksida ka minna, ja kuna isa pole kodus (ta on nimelt Itaalias), siis ma pean minema. “Eliis!” hüüdis mu ema. Okei, ma lähen. Tsauuuuuuuuuu!
No nii, olen tagasi, elus ja terve. See polnudki nii hull, kui mulle tundus, vanaema oli küll tore jälle näha ja samuti mu lemmik-tädi. Tead päevik, ma olen väsinud ja lähen nüüd vist magama, head ööd.
09.06
Aaaaah, arvake ära. Ausalt, ma ei suuda uskuda, mis kõik võib muutuda, kui mina üks päev kuskil Pärnus ära olen. Mu naabermajja kolis mingi VÄGA lärmakas perekond. Noh, kui nüüd ausalt ütlen, siis ehk on isegi parem, sest eelmised naabrid olid VEEL hullemad. Ma vihkasin tervet toda lollakat perekonda. Igastahes, sealt tulev lärm on täitsa kõva ja häiriv. Ma juba ütlesin emale, et ma lähen panen asjad paika, aga ta ei lubanud. Sorry emme, aga nüüd mulle aitab! Aga, hea on see, et ma näen oma toa aknast väga hästi teisele korrusele, kus mingi poiss on. Kellel pole väga vigagi ja nohh, üldse igalepoole veel, sest neil pole kardinaid.. Okei, ma lähen vaatan nad üle.
Nii, ma olen nüüd kodus ja ma räägin kohe kõik ära, mis mul rääkida on. Selle kuue tunniga, mis ma ära olin, juhtus nii mõndagi. Okei, alustan. Läksin püha viha täis nende maja juurde, lasin kella. Keegi ei teinud välja. Lasin veel 3 korda kella. Uksele tuli see sama poiss, kellest ma enne rääkisin. Ma ütlesin talle: “Palun võtke vaiksemaks, te pole siin tänaval ainukesed, kes elada tahavad.” “No anna andeks tõesti. Ma ise ei pannud tähelegi, et muusika liiga kõvasti on.“ “Ja vaata, et see enam ei korduks, eks?” “Just nii.” Ma pöörasin end ringi, hakkasin ära minema. “Hei, aga, mis su nimi on? Mina olen muidu Marten.” “Kuule Marten, mul pole vaja sinuga siin mingit sõprussuhteid tekitada. Ja kui sa tahad mu nime teada, siis uuri välja, see pole ju eriti raske, kuna me nüüd naabrid oleme.” “Õigus, see pole jah raske, me ilmselt hakkame nüüd ju samas koolis käima.” Airaissk, selle ma UNUSTASIN, kurat. Aga samas, kool on alles kolme kuu pärast. “Noh, ole siis õnnelik, sa tead kedagi juba enda uuest koolist.” “Nalja teed või? Mu parimad sõbrad käivad seal koolis juba väga ammu.” “Kes siis?” ma PIDIN küsima, nii lihtsalt ei saa. “Noo, ma ei tea, kas need nimed sulle midagi ütlevad, aga ma tean Raigot, Silverit, Laurat, Liisat, Laurit, Krissi, Riksi, Mattiast ja ka paljusid teisi.” Ma ei teinud selle peale mingit nägu ja pöörasin ümber, et minekule astuda, kuid ei, sest eikuskilt kargas välja Raigo. Minu üks parimaid sõpru. Raigo muidugi tuli minu juurde ja kallistas tervituseks ja siis ütles midagi taolist, et: “Eliis, küll sina oled kiire. Uus naaber kohe vaja üle vaadata.” Ma tahtsin teda lüüa kuhugi, aga siis Marten segas vahele. “Eliis, see on siis sinu nimi.. Njah, kaua ei läinudki, et su nimi teada saada.” Täpselt niipalju siis minu ei-ütle-sulle-oma-nime-uuri-välja-kui-teada-tahad värgist. Tänks, Raigo! Edasi Raigo niisama seal seletas ja TEATE, mis välja tuli? Marten, elab praktiliselt seal majas ÜKSINDA. Jaa, ega ma ka ei uskunud seda alguses, aga tal pidavat isa vägapalju reisima. (nagu mulgi) ja ema elab Soomes. Tegelt, mul hakkas tast kahju isegi, ta on ju enamus aeg üskinda.
No ja siis peagi ma tulin tulema. Raigo läks Marteni juurde ja nad kutsusid mind ka, aga ma ei läinud, sest ma pidin oma parima sõbranna Cathy'ga kokku saama.. Oeeh, ma ei taha teada, mis siin naabermajas saama hakkab.
11.06
Oh hommik.
Ärkasin hommikul ülesse, kuskil kell 12.30 telefoni peale, võõras number oli, okei võtan vastu ja mida ma kuulen. “Tsau Eliis, siin Marten. Ma ei tahtnud sind ülesse ajada, aga ehk sa saaks mulle appi tulla? Mul väike jama siin.” Palju loodab, raisk. Aga ma olin sõbralik. “Kohe või?” “Oleks tore jah, siin lood päris hullud..” Ta oli kuidagi mureliku häälega, et ma siis ikka läksin. “Okei, ma tulen,” ja lõpetasin kõne. Tegin end korda ja läksin siis Marteni poole, kolistasin kella. Ta oli vähem, kui sekundiga uksel. “Noh, mis jama sul siis on siin?” “Tule sisse.” Ma olin varem ainult ühe korra seal majas olnud. Kõik oli viimati seal korras ja ilus. Aga nüüd?
Kõik absull segamini! Kuna ta oli vait, siis ma küsisin, et kust ta mu telefoni numbri saand oli. (tegelt ma ju teadsin) “Raigolt.” Jõudsime kööki, ja ollalllaa, mis segadust! Muna, jahu ja kõik muu laiali.. (sisimas ma natuke isegi naersin ta üle) “Mul siin selline asi, et ma tahtsin hommikusöögiks pannkooke teha, aga sa ise näed, mis välja tuli.” “Misasssja? Kuule, kas sa arvad nüüd, et ma tulen sulle kokatädiks?” “Ei, arvasin, et ehk sa õpetad mulle natuke seda asja.” “Ohh, alustame siis, saab kiiremini ära.” “Okei.” Nii ma siis õpetasin teda, ja ma PEAN tunnistama, et ta õpib kiiresti.. Kell oli saanud 15.25. “Kuule, ma peaks minema. Mu ema ootab mind ja vaja veel linna minna.” “Aga, tead. Ma tahaks sind täna peole kutsuda.” “Ja kuhu siis?” “Minu juures, kell 20.00” “ Nupust oled ära keeratud või? Vaata ringi siin natuke, kas sa tõesti arvad, et sa jõuad ära koristada SELLE segaduse?” “Jah, ja kardinad panen ka ette” Vihjas millelegi võii? Aga ma ei küsinud.. “Nojah, eks näeb. Tsau.” “Eliis, ma väga loodan, et sa tuled.” “Eks näeb!” Nii ma tulin sealt tulema, kodus polnud kedagi, nii ma siis võtsin oma asjad ja läksin linna.. Sain Cathy'ga kokku, ostsime uusi riideid. Jee, niilahe! Siis mingi 19.00 tõmbasin koju tagasi, et peole minna. Cathy lubas ka tulla. Kell sai kaheksa, Cathy tuli, tegime näod pähe, riided selga. Meil läks selle peale kena tunnike. Tegime viisaka hilinemise. Nagu tavaliselt. Uksele tuli Silver. “Tsauuu!” ma lausa kiljusin, ma polnud teda tõesti, maitea, mitu sajandit näinud. Kallistasime, nagu ikka. Liikusime siis sisse, ja ma pidin endale tunnistama, et ma poleks uskunud, et Marten nii tubli on. Ja sealt ta ise tuligi. “Tsau Eliis. Sa siis ikkagi tulid.” “Nagu näed. Ja tema on Cathy.” “Väga kena, mina olen Marten.” ütles ta Cathyle. Rahvast oli seal palju, enamik inimesed olid tuttavad.. Ja kusjuures, ma hakkasin ennem juba mõtlema, et kuidas meil nii palju ühiseid tuttavaid on, aga ma näen Mertenit elus esimest korda.
Ma läksin välja rõdule suitsu tegema. Õhtu oli nii ilus. Nii soe ja hea. “Võib tulla?” ütles järsku Marteni hääl. “Jah, miks ei võiks? See on ju sinu kodu.” “Ma ei uskunudki, et ma nii ruttu kohanen siin.” “Kuule, miks sa üldse oma isaga siia kolisid ja kuidas sa kõiki neid inimesi tead?” Ega uudishimu ei tapa juu.. “Noh, kuna mu isa on tööasjus alati ära, siis ma rääkisin temaga, et ma tahaks kolida teise linnaossa. Ma olen terve oma elu siin elanud, aga täpselt teiselpool linna. Nii ma kolisingi siia. Isal pole nagunii vahet, aga minul on. Siin on kõik omad.” Ta süütas suitsu. Mina pärisin aga edasi.. “Asi on selles, et ma ei saa aru, kuidas ma sind alles nüüd teadma saan, kui meil on nii palju ühiseid tuttavaid?” “Ei tea”
Meiega liitus mingi poiss nimega Arders. “Heii-jeiii. Mis teete nüüd siin, ah?” “Ei tea, mis sulle tundub, mida me teeme?” Mulle ei meeldi mingid mõttetud vandid, kes niisama tulevad hüppama. Ei meeldi noh. “Kuule tibi, võta rahulikumalt.” “Keri perse!” Siis läks too Arders või Anders misiganes minema.. “Sina juba oskad asju paika panna.” ütles Marten minut hiljem.. “Juhtub.” Ma tõmbasin vist juba kolmandat suitsu, kui Marten ültes: “Kuule, läheks nüüd jooma midagi?” “Hea mõte.” Ma kustutasin koni ja läksin Marteni ees tagasi tuppa.
Ma kaotasin vist piiri, sest edasist ma ei mäleta. Ma ärkasin hommikul Marteni toas, tema voodis, koos temaga. Tõmbasin pusa selga ja läksin minema. Ei tea, mis sai Cathyst, Silverist, Raigost.. Pole aimugi.. Mul oli pohhui, peaasi, et ma koju sain. Ei, muidugi ma hoolin oma sõpradest, aga nendega on nagunii kõik korras, seda ma juba tean..
*******************************************
08.06.07
“Eliis, palun tee kiiremini, me jääme hiljaks muidu!” ütles mu ema laupäeva hommikul, kell 07.00. Esimene vaheaja päev, mõelge! Ma pole ealeski vabal päeval nii vara ärganud ja laupäeva hommikul, te teate ju küll, mis tavaliselt eelmisel õhtul toimub, nii et ma ei peatu sel teemal rohkem. “Jah, ma tean ema, ma teen käbe,” oli mu vastus talle. Me pidime minema Pärnusse, et sealsetel sugulastel külas käia ja ka ema sõbranna Miia juurde pidime minema. Ma ei tahtnud minna, aga ema ei tahtnud üksida ka minna, ja kuna isa pole kodus (ta on nimelt Itaalias), siis ma pean minema. “Eliis!” hüüdis mu ema. Okei, ma lähen. Tsauuuuuuuuuu!
No nii, olen tagasi, elus ja terve. See polnudki nii hull, kui mulle tundus, vanaema oli küll tore jälle näha ja samuti mu lemmik-tädi. Tead päevik, ma olen väsinud ja lähen nüüd vist magama, head ööd.
09.06
Aaaaah, arvake ära. Ausalt, ma ei suuda uskuda, mis kõik võib muutuda, kui mina üks päev kuskil Pärnus ära olen. Mu naabermajja kolis mingi VÄGA lärmakas perekond. Noh, kui nüüd ausalt ütlen, siis ehk on isegi parem, sest eelmised naabrid olid VEEL hullemad. Ma vihkasin tervet toda lollakat perekonda. Igastahes, sealt tulev lärm on täitsa kõva ja häiriv. Ma juba ütlesin emale, et ma lähen panen asjad paika, aga ta ei lubanud. Sorry emme, aga nüüd mulle aitab! Aga, hea on see, et ma näen oma toa aknast väga hästi teisele korrusele, kus mingi poiss on. Kellel pole väga vigagi ja nohh, üldse igalepoole veel, sest neil pole kardinaid.. Okei, ma lähen vaatan nad üle.
Nii, ma olen nüüd kodus ja ma räägin kohe kõik ära, mis mul rääkida on. Selle kuue tunniga, mis ma ära olin, juhtus nii mõndagi. Okei, alustan. Läksin püha viha täis nende maja juurde, lasin kella. Keegi ei teinud välja. Lasin veel 3 korda kella. Uksele tuli see sama poiss, kellest ma enne rääkisin. Ma ütlesin talle: “Palun võtke vaiksemaks, te pole siin tänaval ainukesed, kes elada tahavad.” “No anna andeks tõesti. Ma ise ei pannud tähelegi, et muusika liiga kõvasti on.“ “Ja vaata, et see enam ei korduks, eks?” “Just nii.” Ma pöörasin end ringi, hakkasin ära minema. “Hei, aga, mis su nimi on? Mina olen muidu Marten.” “Kuule Marten, mul pole vaja sinuga siin mingit sõprussuhteid tekitada. Ja kui sa tahad mu nime teada, siis uuri välja, see pole ju eriti raske, kuna me nüüd naabrid oleme.” “Õigus, see pole jah raske, me ilmselt hakkame nüüd ju samas koolis käima.” Airaissk, selle ma UNUSTASIN, kurat. Aga samas, kool on alles kolme kuu pärast. “Noh, ole siis õnnelik, sa tead kedagi juba enda uuest koolist.” “Nalja teed või? Mu parimad sõbrad käivad seal koolis juba väga ammu.” “Kes siis?” ma PIDIN küsima, nii lihtsalt ei saa. “Noo, ma ei tea, kas need nimed sulle midagi ütlevad, aga ma tean Raigot, Silverit, Laurat, Liisat, Laurit, Krissi, Riksi, Mattiast ja ka paljusid teisi.” Ma ei teinud selle peale mingit nägu ja pöörasin ümber, et minekule astuda, kuid ei, sest eikuskilt kargas välja Raigo. Minu üks parimaid sõpru. Raigo muidugi tuli minu juurde ja kallistas tervituseks ja siis ütles midagi taolist, et: “Eliis, küll sina oled kiire. Uus naaber kohe vaja üle vaadata.” Ma tahtsin teda lüüa kuhugi, aga siis Marten segas vahele. “Eliis, see on siis sinu nimi.. Njah, kaua ei läinudki, et su nimi teada saada.” Täpselt niipalju siis minu ei-ütle-sulle-oma-nime-uuri-välja-kui-teada-tahad värgist. Tänks, Raigo! Edasi Raigo niisama seal seletas ja TEATE, mis välja tuli? Marten, elab praktiliselt seal majas ÜKSINDA. Jaa, ega ma ka ei uskunud seda alguses, aga tal pidavat isa vägapalju reisima. (nagu mulgi) ja ema elab Soomes. Tegelt, mul hakkas tast kahju isegi, ta on ju enamus aeg üskinda.
No ja siis peagi ma tulin tulema. Raigo läks Marteni juurde ja nad kutsusid mind ka, aga ma ei läinud, sest ma pidin oma parima sõbranna Cathy'ga kokku saama.. Oeeh, ma ei taha teada, mis siin naabermajas saama hakkab.
11.06
Oh hommik.
Ärkasin hommikul ülesse, kuskil kell 12.30 telefoni peale, võõras number oli, okei võtan vastu ja mida ma kuulen. “Tsau Eliis, siin Marten. Ma ei tahtnud sind ülesse ajada, aga ehk sa saaks mulle appi tulla? Mul väike jama siin.” Palju loodab, raisk. Aga ma olin sõbralik. “Kohe või?” “Oleks tore jah, siin lood päris hullud..” Ta oli kuidagi mureliku häälega, et ma siis ikka läksin. “Okei, ma tulen,” ja lõpetasin kõne. Tegin end korda ja läksin siis Marteni poole, kolistasin kella. Ta oli vähem, kui sekundiga uksel. “Noh, mis jama sul siis on siin?” “Tule sisse.” Ma olin varem ainult ühe korra seal majas olnud. Kõik oli viimati seal korras ja ilus. Aga nüüd?
Kõik absull segamini! Kuna ta oli vait, siis ma küsisin, et kust ta mu telefoni numbri saand oli. (tegelt ma ju teadsin) “Raigolt.” Jõudsime kööki, ja ollalllaa, mis segadust! Muna, jahu ja kõik muu laiali.. (sisimas ma natuke isegi naersin ta üle) “Mul siin selline asi, et ma tahtsin hommikusöögiks pannkooke teha, aga sa ise näed, mis välja tuli.” “Misasssja? Kuule, kas sa arvad nüüd, et ma tulen sulle kokatädiks?” “Ei, arvasin, et ehk sa õpetad mulle natuke seda asja.” “Ohh, alustame siis, saab kiiremini ära.” “Okei.” Nii ma siis õpetasin teda, ja ma PEAN tunnistama, et ta õpib kiiresti.. Kell oli saanud 15.25. “Kuule, ma peaks minema. Mu ema ootab mind ja vaja veel linna minna.” “Aga, tead. Ma tahaks sind täna peole kutsuda.” “Ja kuhu siis?” “Minu juures, kell 20.00” “ Nupust oled ära keeratud või? Vaata ringi siin natuke, kas sa tõesti arvad, et sa jõuad ära koristada SELLE segaduse?” “Jah, ja kardinad panen ka ette” Vihjas millelegi võii? Aga ma ei küsinud.. “Nojah, eks näeb. Tsau.” “Eliis, ma väga loodan, et sa tuled.” “Eks näeb!” Nii ma tulin sealt tulema, kodus polnud kedagi, nii ma siis võtsin oma asjad ja läksin linna.. Sain Cathy'ga kokku, ostsime uusi riideid. Jee, niilahe! Siis mingi 19.00 tõmbasin koju tagasi, et peole minna. Cathy lubas ka tulla. Kell sai kaheksa, Cathy tuli, tegime näod pähe, riided selga. Meil läks selle peale kena tunnike. Tegime viisaka hilinemise. Nagu tavaliselt. Uksele tuli Silver. “Tsauuu!” ma lausa kiljusin, ma polnud teda tõesti, maitea, mitu sajandit näinud. Kallistasime, nagu ikka. Liikusime siis sisse, ja ma pidin endale tunnistama, et ma poleks uskunud, et Marten nii tubli on. Ja sealt ta ise tuligi. “Tsau Eliis. Sa siis ikkagi tulid.” “Nagu näed. Ja tema on Cathy.” “Väga kena, mina olen Marten.” ütles ta Cathyle. Rahvast oli seal palju, enamik inimesed olid tuttavad.. Ja kusjuures, ma hakkasin ennem juba mõtlema, et kuidas meil nii palju ühiseid tuttavaid on, aga ma näen Mertenit elus esimest korda.
Ma läksin välja rõdule suitsu tegema. Õhtu oli nii ilus. Nii soe ja hea. “Võib tulla?” ütles järsku Marteni hääl. “Jah, miks ei võiks? See on ju sinu kodu.” “Ma ei uskunudki, et ma nii ruttu kohanen siin.” “Kuule, miks sa üldse oma isaga siia kolisid ja kuidas sa kõiki neid inimesi tead?” Ega uudishimu ei tapa juu.. “Noh, kuna mu isa on tööasjus alati ära, siis ma rääkisin temaga, et ma tahaks kolida teise linnaossa. Ma olen terve oma elu siin elanud, aga täpselt teiselpool linna. Nii ma kolisingi siia. Isal pole nagunii vahet, aga minul on. Siin on kõik omad.” Ta süütas suitsu. Mina pärisin aga edasi.. “Asi on selles, et ma ei saa aru, kuidas ma sind alles nüüd teadma saan, kui meil on nii palju ühiseid tuttavaid?” “Ei tea”
Meiega liitus mingi poiss nimega Arders. “Heii-jeiii. Mis teete nüüd siin, ah?” “Ei tea, mis sulle tundub, mida me teeme?” Mulle ei meeldi mingid mõttetud vandid, kes niisama tulevad hüppama. Ei meeldi noh. “Kuule tibi, võta rahulikumalt.” “Keri perse!” Siis läks too Arders või Anders misiganes minema.. “Sina juba oskad asju paika panna.” ütles Marten minut hiljem.. “Juhtub.” Ma tõmbasin vist juba kolmandat suitsu, kui Marten ültes: “Kuule, läheks nüüd jooma midagi?” “Hea mõte.” Ma kustutasin koni ja läksin Marteni ees tagasi tuppa.
Ma kaotasin vist piiri, sest edasist ma ei mäleta. Ma ärkasin hommikul Marteni toas, tema voodis, koos temaga. Tõmbasin pusa selga ja läksin minema. Ei tea, mis sai Cathyst, Silverist, Raigost.. Pole aimugi.. Mul oli pohhui, peaasi, et ma koju sain. Ei, muidugi ma hoolin oma sõpradest, aga nendega on nagunii kõik korras, seda ma juba tean..