|
Post by mallu on Sept 19, 2007 17:09:05 GMT 3
Ma jooksin pimedusse.Ma jooksin iseendaeest ära.Sest ma ei salli ennast.Ma olen nii halb.Ma olen niipaljudele haiget teinud.Kaasaarvatud kah iseendale.Järsgu ma komistasin.Mahakukkudes ma mõistsin, et kõik võib hullemaks minna.Hakkasin ennast püsti ajama ja järsku mind valdas imeline tunne.Maitea kust se tuli, aga see oli tõesti hea tunne.Tunne, et kõike saab parandada, alati saab uuesti proovida.Kõik ei ole läbii.Ma pöörasin ennast ringi ja jooksin sinna tagasi kust tulin.Tagasi sinna kus kõik oli halb.Aga ma teatsin, et ma saan kõik heaks muuta.Ma tean, et nad andestavad mulle selle halva mis ma olin neile teinud. Eksimine on inimlik!
|
|
hlcr
Teise astme kurjuse abiline
jei.
Posts: 5
|
Post by hlcr on Sept 19, 2007 23:03:21 GMT 3
Jei, happy end!
Olgu, kuigi sisu pole mitte midagi uudset, meeldis see mulle natuke. Just see positiivsus, mis lõpus üllatas. ^^ Soovitan Sul kasutada vähem ära ninnutatud-nännutatud-kasutatud sõnu, siis jääb ka üldmulje parem ja terviklikum.
|
|
|
Post by Loore on Sept 19, 2007 23:31:42 GMT 3
jälle üks "ma jooksin" algusega jutt:D ma kirjutasin sellise algusega asja juba kevadel:D aga jh muidu norm:) kuigi jh mõned sõnad olid jh sellised mille asemele saaks mõne parema sõna panna.
|
|