Post by zipelgas on Sept 15, 2007 23:52:59 GMT 3
Vihmapiisad peksid vastu akent ja oli kuulda äkese müra.Tuul tõusis ja puud kõikusid.Ilmas oli tunda tugevat viha ja raevu.Ainult üks väike tüdruk istus oma toa põrandal ja luges lasteraamatut.Tüdruku oli igatsev ja väsinud näoga.Tal polnud aimugi mis just mõni tund tagasi juhtunud oli.Ta ootas ikka oma vanemaid koju ja tegi oma aega parajaks värvilisi pilte vaadates.Kui kell juba hilisem oli jäi tüdruk põrandale magama,raamat kaisus,kõrvus vihma hääl.Kui tüdruk hommikul ärkas oli tema tuppa astunud asjaliku olemisega,prillidega tädi,kes vaatas tüdrukut kaastundliku pilguga.Ta ütles tüdrukule et ta oma asjad pakiks, et nad lahkuvad.Kui tüdruk küsis kus ta vanemad on siis tädi vastas, et nad on taevas.Kuna tüdruk oli nii väike ei teadnud ta mida see tegelikult tähendas.Ta pakkis oma asjad ja astus koos selle tädiga oma mälestustest eemale.
Aastad möödusid ja tüdruk kasvas järjest kenamaks.Tüdruk oli rahul oma eluga.Kuid ta tundis ikka, et miski tema elus on puudu.Tal olid sõbrad,sõbrannad hoolivad kasvatajad.Tüdruk sai täiseealiseks ja ta lahkus oma pikaajalisest kodust,kodust kus ta oli elanud 10 aastat.Seal olid tema head mälestused,halvad mälestused,sõbrad ja seal oli ta elu.Kuid siiski hakkas ta vapralt mööda tänavat edasi astuma, tal oli kindel siht.Lõpuks jõudis ta ühe maja juurde,ta vaatas lipikule mida ta peos hoidis, hingas sügavalt sisse ja astus sammukese edasi.See oli tema vana maja.Kui ta väravani jõudis märkas ta kaht last mängimas koeraga.Lapsed olid rõõmsad,õnnelikud ja ka tegelikult suht mustad.Tüdruk jäi aia juurde seisma, vaatama seda õnnelikku perekonda mida temal kunagi polnud.Isa niitmas muru, ja aknast paistis emalik figuur, kaks last mängima aias värskelt niidetud murul.Ta silm jäi maja teise korruse aknale.Ta mõistis, et seal oli asunud ta vana tuba.Kuid miski sundis teda edasi kõndima ja mälestused sinna jätma ning uut elu alustama.Tüdruk naeratas kahele lapsele kes tema poole vaatasid ja astus eemale.Ta astus oma uue elu poole.Ainukesed asjad mis tal kaasas olid, olid vanas seljakotis ja üks neist asjadest oli vana värviliste piltidega lasteraamat.Raamat mis tuletas talle meelde lapsepõlve.
Aastad möödusid ja tüdruk kasvas järjest kenamaks.Tüdruk oli rahul oma eluga.Kuid ta tundis ikka, et miski tema elus on puudu.Tal olid sõbrad,sõbrannad hoolivad kasvatajad.Tüdruk sai täiseealiseks ja ta lahkus oma pikaajalisest kodust,kodust kus ta oli elanud 10 aastat.Seal olid tema head mälestused,halvad mälestused,sõbrad ja seal oli ta elu.Kuid siiski hakkas ta vapralt mööda tänavat edasi astuma, tal oli kindel siht.Lõpuks jõudis ta ühe maja juurde,ta vaatas lipikule mida ta peos hoidis, hingas sügavalt sisse ja astus sammukese edasi.See oli tema vana maja.Kui ta väravani jõudis märkas ta kaht last mängimas koeraga.Lapsed olid rõõmsad,õnnelikud ja ka tegelikult suht mustad.Tüdruk jäi aia juurde seisma, vaatama seda õnnelikku perekonda mida temal kunagi polnud.Isa niitmas muru, ja aknast paistis emalik figuur, kaks last mängima aias värskelt niidetud murul.Ta silm jäi maja teise korruse aknale.Ta mõistis, et seal oli asunud ta vana tuba.Kuid miski sundis teda edasi kõndima ja mälestused sinna jätma ning uut elu alustama.Tüdruk naeratas kahele lapsele kes tema poole vaatasid ja astus eemale.Ta astus oma uue elu poole.Ainukesed asjad mis tal kaasas olid, olid vanas seljakotis ja üks neist asjadest oli vana värviliste piltidega lasteraamat.Raamat mis tuletas talle meelde lapsepõlve.