Post by triinu on Sept 25, 2007 17:06:05 GMT 3
Maria (I osa)
Maria astub kodu uksest sisse. Imelik, et uks oli lahti. Tavaliselt hoolitseb ema alati selle eest, et kõik oleks ülimas korras ja uksed alati lukus. Seekord näeb aga Maria tuppa astudes, et lehed on põrandal ja hommikused nõud pesemata. Ta astub tuppa ja üritab veidike korda luua. Kõigepealt korjab ta maast prahi ära ja viskab prügikasti. Prügikastki hakkab juba üle ajama. Huvitav, et viimasel ajal ei ole ema eriti üldse kodu eest hoolitsenud. Tegelikult pole ta eriti kodus olnudki.
Kui köök on enam-vähem korras, läheb Maria enda tuppa. Ta viskab koolikoti põrandale ja uurib oma uut telefoni. Ta oli selle saanud vaid nädal tagasi, kuid juba olid sellel mõned kriimud peal. Maria oli kindel, et need olid tekkinud sellel ajal, kui tema oli koolis ja telefon kodus. Sellel ajal oli aga väikevend Joss kodus olnud. Ju oli tema need kriimud tekitanud. Aga Maria ei pahanda vennaga kunagi. Ta on veel väike ja tal on niigi raske isa puudumisega harjuda.
Nimelt suri Maria isa aasta tagasi rängas autoavariis. Isa Jüri pidi hommikul varem tööle minema, sest tema partner oli järsku haigestunud. See viis Jüri veidike endast välja ja ta kiirustas tööle minnes. Ristteel ei vaadanud ta korralikult teisi autosid ja talle sõitis vasakult kaubik sisse. Maria perele oli see ränk hoop. Nad olid alati teadnud, et neil on tugev ja kokkuhoidev pere.
Pärast õnnetust on ka laste ema liimist lahti. Alguses tundus, et ta sai sellest üle, aga nüüd, kui avariist on juba peaaegu aasta möödas, jõudis see talle nüüd alles kohale, et tema abikaasa on igavesti läinud. Maria üritab vennaga ilusti käituda ja teda mitte traumeerida. Kuid ema nagu ei märkakski, et ka teistel peale tema võib probleeme olla.
* * *
Kell lööb 6. Ja millega Maria sellel ajal tegelenud on? Ei millegagi. Ta üritas õppida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Mõtted uitasid mujal. Kuid nüüd märkas Maria, et on viimane aeg ennast kätte võtta ja tõeliselt õppima hakata. Ta võttis ette matemaatika kodutöö ja hakkas lahendama, kui helises telefon.
Maria jooksis alla telefoni võtma.
“Tere, kas Maria?” kostis teiselt poolt.
“Jah!”
“Olen Joosepi lasteaiakasvataja. Me hakkame varsti sulgema, aga Joosepile pole keegi järele tulnud. Ma mõtlesin, et sa äkki unustasid.”
Maria mõtles hetke ja talle tuli meelde, et täna pidi kindlasti ema Jossile järele minema. Maria kartis, et äkki on emaga midagi juhtunud, kuid ta vastas kasvatajale, et ta kohe tuleb ja tormas lasteaia poole.
Kui ta lasteaeda jõudis oli, Joss teda juba ootamas, nägu mossis ees.
“Mis juhtus?” küsis Maria.
“Mina pidin siia üksi nende tobedate kasvatajatega jääma. Ja sina ei tulnud mulle järele ka. Sa oled üks väga paha õde!”
Maria vabandas Jossi ees mitu korda, kuid see ei leevendanud poisi tusatuju.
Lõpuks sai Maria Jossi riidesse topitud ja nad sõitsid bussiga koju. Terve sõidu ajal mõtles Maria, miks ema Joosepile järele minna ei võinud. Kuid ta lootis südamest, et koju minnes on kõik korras ja ema ootab neid.
* * *
Kuid ei olnud nii. Koju jõudes oli maja samasugune nagu enne. Õnneks Joss ei märganud ema puudumist ja paterdas oma tuppa. Maria otsustas oodata. Ta tegi endale paar võileiba ja vaatas telekat. Järsku kuulis samme, mis tulid aia poolt. Ta kuulis kuidas võti keerab. Ning uks avanes. Ema tuli koju. Maria tormas emale vastu ja kallistas teda. Ta oli nii väga kartnud, et temaga on midagi juhtunud. Kuid ei. Emaga oli kõik korras. Ta oli selline nagu alati. Mingil määral räsitud, aga alati värske ja rõõmus.
“Ema, ma muretsesin nii väga. Kuhu sa nii kauaks jäid?” küsis Maria.
“Oehh. Ma lihtsalt, unustasin ent tööle. Tõega kohe. Lihtsalt. Oh ma ei tea ise ka. Maria, ma kardan. Ma ei tea mida. Lihtsalt. Ma kartsin, et… Ah ma ei tea isegi. Unustame. Ja nüüd on kõik korras. Eks?”
“Jah ema. Kõik on korras. Aga luba mulle, et sa helistad teinekord.”
“Ohh Maria. Mul on nii hea meel näha, et sa oled nii mõistlik ja tore. Alles 15, aga nii arusaav. Mõnikord on mul tunne, nagu oleksid Sina minu ema. Imelik eks. Kuid jah. Ma luban.”
“Olgu. Aitäh. Kuid nüüd lähen ma küll magama. Olen juba niigi nii kauaks üles jäänud.”
“Olgu, Ilusaid unenägusid!”
Maria astub kodu uksest sisse. Imelik, et uks oli lahti. Tavaliselt hoolitseb ema alati selle eest, et kõik oleks ülimas korras ja uksed alati lukus. Seekord näeb aga Maria tuppa astudes, et lehed on põrandal ja hommikused nõud pesemata. Ta astub tuppa ja üritab veidike korda luua. Kõigepealt korjab ta maast prahi ära ja viskab prügikasti. Prügikastki hakkab juba üle ajama. Huvitav, et viimasel ajal ei ole ema eriti üldse kodu eest hoolitsenud. Tegelikult pole ta eriti kodus olnudki.
Kui köök on enam-vähem korras, läheb Maria enda tuppa. Ta viskab koolikoti põrandale ja uurib oma uut telefoni. Ta oli selle saanud vaid nädal tagasi, kuid juba olid sellel mõned kriimud peal. Maria oli kindel, et need olid tekkinud sellel ajal, kui tema oli koolis ja telefon kodus. Sellel ajal oli aga väikevend Joss kodus olnud. Ju oli tema need kriimud tekitanud. Aga Maria ei pahanda vennaga kunagi. Ta on veel väike ja tal on niigi raske isa puudumisega harjuda.
Nimelt suri Maria isa aasta tagasi rängas autoavariis. Isa Jüri pidi hommikul varem tööle minema, sest tema partner oli järsku haigestunud. See viis Jüri veidike endast välja ja ta kiirustas tööle minnes. Ristteel ei vaadanud ta korralikult teisi autosid ja talle sõitis vasakult kaubik sisse. Maria perele oli see ränk hoop. Nad olid alati teadnud, et neil on tugev ja kokkuhoidev pere.
Pärast õnnetust on ka laste ema liimist lahti. Alguses tundus, et ta sai sellest üle, aga nüüd, kui avariist on juba peaaegu aasta möödas, jõudis see talle nüüd alles kohale, et tema abikaasa on igavesti läinud. Maria üritab vennaga ilusti käituda ja teda mitte traumeerida. Kuid ema nagu ei märkakski, et ka teistel peale tema võib probleeme olla.
* * *
Kell lööb 6. Ja millega Maria sellel ajal tegelenud on? Ei millegagi. Ta üritas õppida, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Mõtted uitasid mujal. Kuid nüüd märkas Maria, et on viimane aeg ennast kätte võtta ja tõeliselt õppima hakata. Ta võttis ette matemaatika kodutöö ja hakkas lahendama, kui helises telefon.
Maria jooksis alla telefoni võtma.
“Tere, kas Maria?” kostis teiselt poolt.
“Jah!”
“Olen Joosepi lasteaiakasvataja. Me hakkame varsti sulgema, aga Joosepile pole keegi järele tulnud. Ma mõtlesin, et sa äkki unustasid.”
Maria mõtles hetke ja talle tuli meelde, et täna pidi kindlasti ema Jossile järele minema. Maria kartis, et äkki on emaga midagi juhtunud, kuid ta vastas kasvatajale, et ta kohe tuleb ja tormas lasteaia poole.
Kui ta lasteaeda jõudis oli, Joss teda juba ootamas, nägu mossis ees.
“Mis juhtus?” küsis Maria.
“Mina pidin siia üksi nende tobedate kasvatajatega jääma. Ja sina ei tulnud mulle järele ka. Sa oled üks väga paha õde!”
Maria vabandas Jossi ees mitu korda, kuid see ei leevendanud poisi tusatuju.
Lõpuks sai Maria Jossi riidesse topitud ja nad sõitsid bussiga koju. Terve sõidu ajal mõtles Maria, miks ema Joosepile järele minna ei võinud. Kuid ta lootis südamest, et koju minnes on kõik korras ja ema ootab neid.
* * *
Kuid ei olnud nii. Koju jõudes oli maja samasugune nagu enne. Õnneks Joss ei märganud ema puudumist ja paterdas oma tuppa. Maria otsustas oodata. Ta tegi endale paar võileiba ja vaatas telekat. Järsku kuulis samme, mis tulid aia poolt. Ta kuulis kuidas võti keerab. Ning uks avanes. Ema tuli koju. Maria tormas emale vastu ja kallistas teda. Ta oli nii väga kartnud, et temaga on midagi juhtunud. Kuid ei. Emaga oli kõik korras. Ta oli selline nagu alati. Mingil määral räsitud, aga alati värske ja rõõmus.
“Ema, ma muretsesin nii väga. Kuhu sa nii kauaks jäid?” küsis Maria.
“Oehh. Ma lihtsalt, unustasin ent tööle. Tõega kohe. Lihtsalt. Oh ma ei tea ise ka. Maria, ma kardan. Ma ei tea mida. Lihtsalt. Ma kartsin, et… Ah ma ei tea isegi. Unustame. Ja nüüd on kõik korras. Eks?”
“Jah ema. Kõik on korras. Aga luba mulle, et sa helistad teinekord.”
“Ohh Maria. Mul on nii hea meel näha, et sa oled nii mõistlik ja tore. Alles 15, aga nii arusaav. Mõnikord on mul tunne, nagu oleksid Sina minu ema. Imelik eks. Kuid jah. Ma luban.”
“Olgu. Aitäh. Kuid nüüd lähen ma küll magama. Olen juba niigi nii kauaks üles jäänud.”
“Olgu, Ilusaid unenägusid!”