Post by Tavaline Autor on Oct 2, 2007 19:52:48 GMT 3
Loodan et see hakkab teile meeldima Ning kriitikat!!!
***
Sissejuhatus
Dave istus Inimeseõpetuse tunnis taga pingis ning kuulas õpetaja juttu narkootikumidest. Ta lükkas enda pruunid juukseid silmadelt ning jäi aknast välja vaatama. Tal polnud vaja seda kuulata. Ta polnud kunagi narkootikumidest huvi tundnud. Ta ohkas ning ootas tunni lõpu. Ta oleks lõpuks ometi koju saanud. Tal olid säravrohelised silmad ja silmadeni pruunid juukseid. Ta oli pikka kasvu ja saledapoolse kehaehitusega. Ta oli samuti 16 aastane ja tal olid ausad sõbrad. Ta hakkas vaikselt asju kotti panema kui õpetaja talle pahaselt ütles: ,,Koolikell ei lõpeta tundi vaid mina lõpetan Dave.’’ Ta silmitses noormeest range pilguga ning Dave võttis enda asjad välja. Ta vaatas käekella ning tund helises paari minuti pärast. Ta pani enda asjad kotti ja lahkus klassist.
,,Ma ei saa aru mis tal viga on?’’ sõnas Dave Michaelile kes talle järgi jooksis. Ta läks treppidele ning hakkas alla garderoobi poole minema. ,,Ma mõlten et ma pole kunagi narkootikumidest huvitatud olnud nii et miks ma nüüd järsku olema peaksin?’’
,,Ja ma saan aru sõbrake,’’ lausus Michael ning nad kõndisid mööda koridori edasi. ,,Aga kui nüüd sa õieti mäletad siis ta ei õiendanud sellepärast et ta ei kuulanud vaid sellepärast et sa panid asju kokku. See on üldse erinev…’’ Michael on lühemat kasvu ja paksema kehaga kui enamus nende klassis. Tal on pruunid silmad ja blondid juukseid. Nad läksid uuesti treppist alla ja uksest sisse. Nad keerasid vasakule ning läksid 9A klassi garderoobi juurde.
,,Ju vist,’’ lausus Dave õlakehitusega ning võttis enda jaki, jalanõud ja mütsi ning tuli sealt välja. Ta istus pingile akna ääres ning hakkas jalanõusi vahetama. ,,Aga see on Tegelikult suht sama…’’ Kui ta oli Michaeli pilku näinud ütles ta: ,,Olgu ei ole, ei ole…’’ Ta viis enda sandaalid enda nagisse kotti ja tuli sealt uuesti välja. Ta pani endale jaki selga ja tõmbas luku kinni. Ta pani mütsi pähe ning pani koti endale selga.
,,Sa lähed kohe koju eks?’’ küsis Mich ja vaatas noormehe poole. Nad läksid trepidest ülesse ning peauksest välja.
,,Ilmselt küll,’’ sõnas Dave ning vaatas Michaeli poole. ,,Eks me näeme homme siis eks?’’
Mich kehitas õlgu ning sõnas: ,,Kuidas kunagi… Okei sau ma lähen.’’ Nende teed läksid lahku ning Dave läks kodu poole mõeldes kui palju tal homseks õppida on.
***
Sissejuhatus
Dave istus Inimeseõpetuse tunnis taga pingis ning kuulas õpetaja juttu narkootikumidest. Ta lükkas enda pruunid juukseid silmadelt ning jäi aknast välja vaatama. Tal polnud vaja seda kuulata. Ta polnud kunagi narkootikumidest huvi tundnud. Ta ohkas ning ootas tunni lõpu. Ta oleks lõpuks ometi koju saanud. Tal olid säravrohelised silmad ja silmadeni pruunid juukseid. Ta oli pikka kasvu ja saledapoolse kehaehitusega. Ta oli samuti 16 aastane ja tal olid ausad sõbrad. Ta hakkas vaikselt asju kotti panema kui õpetaja talle pahaselt ütles: ,,Koolikell ei lõpeta tundi vaid mina lõpetan Dave.’’ Ta silmitses noormeest range pilguga ning Dave võttis enda asjad välja. Ta vaatas käekella ning tund helises paari minuti pärast. Ta pani enda asjad kotti ja lahkus klassist.
,,Ma ei saa aru mis tal viga on?’’ sõnas Dave Michaelile kes talle järgi jooksis. Ta läks treppidele ning hakkas alla garderoobi poole minema. ,,Ma mõlten et ma pole kunagi narkootikumidest huvitatud olnud nii et miks ma nüüd järsku olema peaksin?’’
,,Ja ma saan aru sõbrake,’’ lausus Michael ning nad kõndisid mööda koridori edasi. ,,Aga kui nüüd sa õieti mäletad siis ta ei õiendanud sellepärast et ta ei kuulanud vaid sellepärast et sa panid asju kokku. See on üldse erinev…’’ Michael on lühemat kasvu ja paksema kehaga kui enamus nende klassis. Tal on pruunid silmad ja blondid juukseid. Nad läksid uuesti treppist alla ja uksest sisse. Nad keerasid vasakule ning läksid 9A klassi garderoobi juurde.
,,Ju vist,’’ lausus Dave õlakehitusega ning võttis enda jaki, jalanõud ja mütsi ning tuli sealt välja. Ta istus pingile akna ääres ning hakkas jalanõusi vahetama. ,,Aga see on Tegelikult suht sama…’’ Kui ta oli Michaeli pilku näinud ütles ta: ,,Olgu ei ole, ei ole…’’ Ta viis enda sandaalid enda nagisse kotti ja tuli sealt uuesti välja. Ta pani endale jaki selga ja tõmbas luku kinni. Ta pani mütsi pähe ning pani koti endale selga.
,,Sa lähed kohe koju eks?’’ küsis Mich ja vaatas noormehe poole. Nad läksid trepidest ülesse ning peauksest välja.
,,Ilmselt küll,’’ sõnas Dave ning vaatas Michaeli poole. ,,Eks me näeme homme siis eks?’’
Mich kehitas õlgu ning sõnas: ,,Kuidas kunagi… Okei sau ma lähen.’’ Nende teed läksid lahku ning Dave läks kodu poole mõeldes kui palju tal homseks õppida on.