|
Saatus
Dec 17, 2007 21:45:56 GMT 3
Post by lionrat on Dec 17, 2007 21:45:56 GMT 3
Kord olin vaene väike armas tüdruk, maailma kurjust olin tunda saan´d. Ei head ma leidnud ses kurjas ilmas, kus mõnigi meist õnnelikuks saan´d...
Ma seisin suure kuristiku serval ja nutsin siis,et õnn on kadunud. Kõik hea,mis südames ma lootsin ilmast, mu jaoks siis tuhaks oli põlenud...
Siis aga äkki tulid sa mu juurde ning käe mul andsid et ma ei libastuks. Sa ütlesid mu kallis,armas neiu, ma aitan sind kui ainult mõistad mind...
Nii juhtuski,et kokku said me südamed ja armastus meid võitis samas vaid. See armutuli leegitses me südameis ja näis,et lõputa on meie õnn...
Aga siis kord tulid rajupilved ja kustutasid hõõguvad südamed. Siis sulle näis,et olen olnud pime ja õnnest,tõelisest,vaid mööda käin´d...
Ei ole mulle enam antud õnne, vaid halli taevaga pean leppima. Kas tõesti ilmast kadun´d ausus,tõde ja valega pean õnne otsima?...
|
|