Post by ene on Oct 1, 2007 20:52:54 GMT 3
Juba see päev algas Helena jaoks ebaharilikult. Juba ärkamine oli veider. Ta nagu kukkus kõrgelt kõrgelt oma kehasse, enne kui ärkas. Ema jõi vaid hommikukohvi ja ütles selle peale: "Sa ärkasid liiga järsult ning su astraalkeha ei jõundud maisesse kehasse tagasi." Seejärel jõi tema ema Iris edasi oma India maitsetaimedest tehtud teed. Helena raputas vaid pead, pani koolikoti selga ja sammus pead raputades kooli. Ta ema oli veider.
Olgu, koolipäev oli tavalne. Aga seda kuni matemaatika tunnini. Helena üritas klassi minnes oma toolile istuda, kuid tundis midagi teravat oma istumise all. Kiljatades hüppas ta püsti. Vahetunni melu vaikis ja kõigi pilk pöördus Helenale. "Mis sul on?" küsis ta pinginaaber Rea imestades ja vaatas tüdruku tooli, arvaes et seal on midagi. Helena raputas pead. "Ei midagi, lausus ta ja punastas õrnalt. Klassikaaslased itsitasid ja jutt hakkas uuesti tõusma.
Helena raputas pead ning pühkis igaks juhuks käega toolist üle. Seejärel ta võpatas. Ta käsi oleks justkui puutunud pikka painutatud puitu, viimseni pingul nööri ja nahkkotti. Kuid selle pärast ta enam üle klassi ei kiljutanud, ta vaid võpatas, väristas õlgu ja istus.
Tund algas rahulikult kui kell helises. Matsakas matemaatikaõpetaja sammus klassi ette ja kõik avasid vihikud. Tüdinult asusid kõik ülesandeid lahendama. Vaid Helena niheles ja sügas pidevalt abaluid. Need sügelesid kohutavalt, justkui putukas oleks teda sealt hammustanud.
Oma huult närides sügas ta iga mõne hetke tagant oma selga, aga siis ta lihtsal karjatas. Kaks asja, mis ta abaluudest välja kasvasid rebestasid ta lihased ja naha. See oli meeletult valus, kuid imelikul kombel ei pannud keegi seda tähele. Õigemini, kõik olid paigal ja tardunud. Valupisarates Helena seda tähele ei pannud, mingid siidjad asjad ulatusid juba maani, üle tooliselja ja tüdruk tahtis valu pärast väänelda, aga ta ei suutnud. Kõik oli nagu udu ja udu, kuni kõik muutus valgeks ja pehmeks. Tüdruk lendas läbi lõputu valge valupilve. Viimaks langes ta pehmelt mingilt tundmatule asjale Ta vaid aimas, et lõhkistest kohtadest ta seinal voolas verd. Võibolla seepärast, et punane elunire voolas üle ta tundliku naha. Võibolla seepärast, et valge ase kus ta lamas muutus veriseks. Aga silmi ei suutnud ta lahti teha. Niisiis, ta vaid kuulis tugevat ja jämedat häält, mis lausus: "Tema? Erose asendaja? Te olete midagi sassi ajanud!"
Olgu, koolipäev oli tavalne. Aga seda kuni matemaatika tunnini. Helena üritas klassi minnes oma toolile istuda, kuid tundis midagi teravat oma istumise all. Kiljatades hüppas ta püsti. Vahetunni melu vaikis ja kõigi pilk pöördus Helenale. "Mis sul on?" küsis ta pinginaaber Rea imestades ja vaatas tüdruku tooli, arvaes et seal on midagi. Helena raputas pead. "Ei midagi, lausus ta ja punastas õrnalt. Klassikaaslased itsitasid ja jutt hakkas uuesti tõusma.
Helena raputas pead ning pühkis igaks juhuks käega toolist üle. Seejärel ta võpatas. Ta käsi oleks justkui puutunud pikka painutatud puitu, viimseni pingul nööri ja nahkkotti. Kuid selle pärast ta enam üle klassi ei kiljutanud, ta vaid võpatas, väristas õlgu ja istus.
Tund algas rahulikult kui kell helises. Matsakas matemaatikaõpetaja sammus klassi ette ja kõik avasid vihikud. Tüdinult asusid kõik ülesandeid lahendama. Vaid Helena niheles ja sügas pidevalt abaluid. Need sügelesid kohutavalt, justkui putukas oleks teda sealt hammustanud.
Oma huult närides sügas ta iga mõne hetke tagant oma selga, aga siis ta lihtsal karjatas. Kaks asja, mis ta abaluudest välja kasvasid rebestasid ta lihased ja naha. See oli meeletult valus, kuid imelikul kombel ei pannud keegi seda tähele. Õigemini, kõik olid paigal ja tardunud. Valupisarates Helena seda tähele ei pannud, mingid siidjad asjad ulatusid juba maani, üle tooliselja ja tüdruk tahtis valu pärast väänelda, aga ta ei suutnud. Kõik oli nagu udu ja udu, kuni kõik muutus valgeks ja pehmeks. Tüdruk lendas läbi lõputu valge valupilve. Viimaks langes ta pehmelt mingilt tundmatule asjale Ta vaid aimas, et lõhkistest kohtadest ta seinal voolas verd. Võibolla seepärast, et punane elunire voolas üle ta tundliku naha. Võibolla seepärast, et valge ase kus ta lamas muutus veriseks. Aga silmi ei suutnud ta lahti teha. Niisiis, ta vaid kuulis tugevat ja jämedat häält, mis lausus: "Tema? Erose asendaja? Te olete midagi sassi ajanud!"