Post by Lauren on Sept 26, 2007 18:30:09 GMT 3
Ma olen see, kelleks mind tehti, mitte see, kes ma olla tahan.
1. osa.
Tere. Mina olen Sander. Sander nagu Sander ikka-suht lühike, blondi peaga ja siniste silmadega. Ma tean, et olen kena. Noh, olengi ju. Tüdrukud jooksevad mu järgi. Või, noh, mitte päris ei jookse, aga ma meeldin neile küll jah. Suht paljudele...
Ma olen 14 aastane. Just see kõige hullem vanus, kus tehakse igasuguseid pahandusi. Mis te arvate, et ma erinen teistest minuvanustest poistest? Eiii! Ikka samasugune, käin iga nurga taga suitsetamas ja joon iga nädalavahetus. Ärge arvake, et ma olen selleüle uhke - ei ole. Ma teen seda selleks, et olla lahe. Muidu ma nii lahe ei oleks...ma arvan. Aga nüüd olen lahe, sest ma joon ja suitsetan. Koolis ülbitsen õpetajate ja teiste õpilastega, kes on teistest natuke erinevad. Peksan, lõhun, joon, laamendan, suitsetan. Mida veel vaja on? Just see mind lahedaks teebki.
Oeh. Ma tõesti ei ole selle üle uhke. See teeb lausa mulle häbi. Oletame koolipeal tuleb mõni prillidega poiss või tüdruk vastu. Kui ma talle - ''Häähää! Prillipapa!!!'' ei hüüa, vaadatakse mind imelikult.
Vahel ma tahaks, tõesti tahaks olla see, kes ma olin kunagi...enne, kui ma kohtusin Heliga. Heli muutis mind täielikult. Ma natuke vihkan ka teda sellepärast - oli tal siis vaja nu**ida!!! Mh, mis sest enam. Ma ei saa mitte kunagi selleks Sandriks, kes ma siis olin. Ma olin korralik - õppisin neljadele-viitele, vahel tuli mõni kolm ka sisse, aga see on väike asi. Ma ei olnud tuupur, kõik teadsid seda. Kõik austasid mind, ma sain kõikidega hästi läbi. Mind kutsuti igale peole, kuid ma ei joonud ega suitsetanud - see lihtsalt ei tõmmanud mind. Tegelikult ei tõmba praegu ka, aga ma pean seda kõike tegema, et lahe olla. Ja ma olengi lahe, vähemalt teiste arust...
Mõtlete, mida see Heli siis nii hullu tegi? Ma räägin teile.
Oli üks järjekordne pidu, joogi ja suitsuga, mina ei joonud ega suitsetanud, ma räägin, et see ei tõmmanud mind. Istusin keset tuba ja rääkisin teistega. Mida ma rääkisin? Oiii, kõigest. Ma räägin, et ma sain kõigiga kästi läbi. Kõik teadsid ka seda, et kui mind peol pole, pole pidu. Ja niisiis kõik mind kutsusidki pidudele.
Igaljuhul, see pidu. Ma siis olin seal ja rääkisin...ja olin niisama lahe...
Seal peol oli ka üks tüdruk - Heli. Heli oli (tegelikult on ikka veel) ilus tüdruk - tumedad juuksed, rohelised silmad, kõhn, pikk jne. Tõsiselt kena. Võib ütelda, et tavaline reidi-iludus või siis Harju keskmine, võibolla natuke kenam... Ta tuli mu juurde, kui ma olin kööki vett jooma läinud.
''Tere, mina olen Heli. Ma panin tähele, et sa oled väga jutukas ja hea kujutlusvõimega.'' sõnas ta. Need sõnad on mul täpselt meeles. Ma naeratasin õrnalt. Tema naeratas ka. Oii, see naeratus oli võluv... Ma tänasin teda ja läksin tagasi tuppa, kus kõik teised olid. Heli jäi kööki. Mulle tundub, et ta sai aru, et tema plaani esimene osa on täidetud - ta võitis mu südame...
2. osa
Kas teate, kui paljud inimesed on minu käest küsinud, et kuhu vana Sander jäi? See Sander, kes kõikidega hästi läbi sai ja keda kõik austasid.?
Ärge arvake, et nad mind praegu ei austa - austavad-austavad, miks ei austa. Palju austavad, kuna mina olen ju see, kes võib neile iga hetk mingid suured kapid peale ajada. Just sellepärast nad mind austavadki. Ma austaks ka. Aga te küsite, mis selle Heliga edasi juhtus? Noh, see pidu sai läbi, tuli järgmine, järgmine, järgmine, kõigis noil pidudel oli ka Heli. Iga pidu me rääkisime natuke juttu ja hakkasime üksteist paremini mõistma. Lõpuks tuli see otsustav pidu. Läksin sinna, nagu ka kõikidele teistele pidudele mõttega, et ei joo ega suitseta.
Alguses oligi kõik nii - ei ühtegi lonksu ega mahvi. Siis tuli peole Heli. Ma juba vaikselt ootasin teda, et näha jälle ta maailma kõige ilusamat värvi rohelisi silmi. Neid ma ka nägin, te ei kujuta ette kui lähedalt.
Heli tahtis välja suitsu tegema minna. Ta kutsus mind kaasa. Kui olime väljas, andis ta oma Fizzi pudeli minu kätte, ise hakkas suitsu tegema.
Me rääkisime kõigest.
Ma mäletan seda lauset väga hästi - ''Sander, võta üks lonks, mis see sulle ikka teeb!''
Ma puiklesin vastu kuid ka Heli ei jätnud mind rahule.
''No kuuuule, võta ikka! See ei tee sulle ju midagi! Esimene kord on ikka esimene kord!''
Lõpuks suutis ta mind pehmeks rääkida. Ma võtsin pudelist lonksu. See sama lonks tuli ka kohe mu suust pehmele muruvaibale - ''Väkk, kui vastik!'' ütlesin ma ja andsin pudeli Helile. Heli naeris mu üle. Ma kujutan ette, mis nägu ma võisin teha. Siis pistis ta mulle pooleli oleva suitsu nina alla - ''Näe, võta üks mahv ka!'' lausus ta ja põhimõtteliselt lükkas mulle suitsu suhu. Ma küll punnisin vastu kuid lõpuks sai ikkagi Heli võitu - kuidas ma nii kenale tüdrukule ära ütlen? Ma tõmbasin ühe mahvi, täääiessti alla! Ja hakkasin köhima. Heli naeris...jälle. Kui ma mõtlema hakkan, siis ta naeris mu üle üsna tihti.
Ma vandusin endale, et see on nii esimene kui ka viimane kord, mil ma midagi joon või tõmban! Kahjuks see nii ei jäänud.
3. osa
Te mõtlete, et miks ma lihtsalt kõike seda maha ei jäta? Joomist, suitsetamist, laaberdamist? Aga siis ma ei ole ju enam lahe... Mh. See on tegelikult suhteliselt hale - ma joon ja suitsetan, et olla lahe. Te ei tea, kuidas ma tahaks lihtsalt sellele kõigele jalaga anda ja minema joosta, aga ma ei suuda! Ma tean küll, mis siis juhtub - kõik hakkavad mind vältima, ma muutun kahtlaseks, vastikuks, ülbeks...mitte, et ma seda viimast juba pole, aga asi ei ole selles. Praegu teeb ülbitsemine mind lahedaks, siis aga hakatakse mõtlema, et mida see Sander ülbitseb, ta niigi nõme ju!
Ärge arvake, et see üks ainuke mahv ja lonks oli kõik, mida Heli mulle pakkus. OOOEIII!
Järgmisel peol pakkus Heli mulle juba tervet purki ja tervet suitsu. Tema rõõmuks võtsin ma need vastu ja jõin ning tõmbasin ära. See hakkas mulle järjest rohkem meeldima. Ma sain uusi sõpru, mis võibolla polnudki nii halb.
Ühesõnaga, Heli rikkus mind täielikult ära.
Ja nüüd ma siis olengi selline. Aga ma ei taha ju. Kas ei ole mingit muud võimalust lahe olemiseks? Kindlasti on! Aga milline?
Oleks see veel kõik. Ka kanepit proovisin ma esimest korda Heliga - tema mind selleks ässitaski. Selajal olin ma juba täiesti muutunud, just selliseks, milliseid ma kunagi põlgasin. Ka praegu olen ma selline.
Üks minu elu piinlikuimaid hetki oli see, kui ma ronisin lauale ja laulsin - ''rendime-rendime, saare peal sauna ja siis keskele-keskele floora ja fauna!'' Oleks ma selhetkel kaine olnud....kui ma oleks kaine olnud, pole seda asja juhtunud. Oeh, kuidas ma Helit vihkan
4. osa
Nüüdseks on Heli küll mu elust igaveseks läinud, kuid sellest kombest pole lihtne üle saada. No tõsiselt, kui ma kellegi kallal ei õelutse, küsitakse minult - ''Mis on, Sander? Paha tuju või?'' Ma olen väsinud sellst kõigest! Loodan, et teie ei pea mitte kunagi seda sama tundma. Vahel mul on tunne, et kui leiaks kellegi, kes suudaks mind sellest, vabandust väljendi eest, aga sitast päästa, siis oleks kõik palju parem.
Tulge aidake mind siit pasast välja! Vabandust, see ajab lihtsalt ropendama. Te ei kujuta ette kui hea meelega ma sellele kõigele jalaga annaksin. Aga ma ei saa! Siis ma pole enam lahe ja äge...aga ma ei tahagi olla. Ma tahan olla selline, nagu enne Heliga kohtumist.
Mida kõike ma Heliga koos ei teinud...
A, kuidas ma temast lõpuks lahti sain? Ta hakkas kõikidele mu sõpradele ja mulle pinda käima, niisiis ma ütlesin talle - ''Ou, get lost!'' Ta on väga tundeline tüdruk, niisiis võttis ta selle südamesse. Hea ongi, nüüd olen temast igavesti lahti. Kuigi vahel saadab ta mulle taolisi sõnumeid, et ära unusta, tänu kellele sa selline oled! Ta on vist uhke selle üle. Mina küll ei oleks. Ükskord saatsin talle sõnumi vastu ka. Seal oli kirjas midagi sellist, et jah ''suuuur aitäääh!'' rikkusid igaveseks mu elu ära.
Nüüd, kui Helit enam mu elus pole, hakkan ma vähehaaval muutuma..paremaks muidugi! Ma ei käi enam nii paljudel pidudel. Kui käin, siis ei joo enam nii palju. Hakkan vaikselt oma vanade sõpradega rohkem suhtlema, kaasa-arvatud Riinuga, kellega ma enne Heli tulekut käisin. Heli käskis ta maha jätta ja temaga käima hakata. Loll nagu ma olen, tegingi seda. Oi kuidas kahetsen. Riin on üks igavesti tore tüdruk ja mul on kahju, et talle nii palju haiget tegin...
1. osa.
Tere. Mina olen Sander. Sander nagu Sander ikka-suht lühike, blondi peaga ja siniste silmadega. Ma tean, et olen kena. Noh, olengi ju. Tüdrukud jooksevad mu järgi. Või, noh, mitte päris ei jookse, aga ma meeldin neile küll jah. Suht paljudele...
Ma olen 14 aastane. Just see kõige hullem vanus, kus tehakse igasuguseid pahandusi. Mis te arvate, et ma erinen teistest minuvanustest poistest? Eiii! Ikka samasugune, käin iga nurga taga suitsetamas ja joon iga nädalavahetus. Ärge arvake, et ma olen selleüle uhke - ei ole. Ma teen seda selleks, et olla lahe. Muidu ma nii lahe ei oleks...ma arvan. Aga nüüd olen lahe, sest ma joon ja suitsetan. Koolis ülbitsen õpetajate ja teiste õpilastega, kes on teistest natuke erinevad. Peksan, lõhun, joon, laamendan, suitsetan. Mida veel vaja on? Just see mind lahedaks teebki.
Oeh. Ma tõesti ei ole selle üle uhke. See teeb lausa mulle häbi. Oletame koolipeal tuleb mõni prillidega poiss või tüdruk vastu. Kui ma talle - ''Häähää! Prillipapa!!!'' ei hüüa, vaadatakse mind imelikult.
Vahel ma tahaks, tõesti tahaks olla see, kes ma olin kunagi...enne, kui ma kohtusin Heliga. Heli muutis mind täielikult. Ma natuke vihkan ka teda sellepärast - oli tal siis vaja nu**ida!!! Mh, mis sest enam. Ma ei saa mitte kunagi selleks Sandriks, kes ma siis olin. Ma olin korralik - õppisin neljadele-viitele, vahel tuli mõni kolm ka sisse, aga see on väike asi. Ma ei olnud tuupur, kõik teadsid seda. Kõik austasid mind, ma sain kõikidega hästi läbi. Mind kutsuti igale peole, kuid ma ei joonud ega suitsetanud - see lihtsalt ei tõmmanud mind. Tegelikult ei tõmba praegu ka, aga ma pean seda kõike tegema, et lahe olla. Ja ma olengi lahe, vähemalt teiste arust...
Mõtlete, mida see Heli siis nii hullu tegi? Ma räägin teile.
Oli üks järjekordne pidu, joogi ja suitsuga, mina ei joonud ega suitsetanud, ma räägin, et see ei tõmmanud mind. Istusin keset tuba ja rääkisin teistega. Mida ma rääkisin? Oiii, kõigest. Ma räägin, et ma sain kõigiga kästi läbi. Kõik teadsid ka seda, et kui mind peol pole, pole pidu. Ja niisiis kõik mind kutsusidki pidudele.
Igaljuhul, see pidu. Ma siis olin seal ja rääkisin...ja olin niisama lahe...
Seal peol oli ka üks tüdruk - Heli. Heli oli (tegelikult on ikka veel) ilus tüdruk - tumedad juuksed, rohelised silmad, kõhn, pikk jne. Tõsiselt kena. Võib ütelda, et tavaline reidi-iludus või siis Harju keskmine, võibolla natuke kenam... Ta tuli mu juurde, kui ma olin kööki vett jooma läinud.
''Tere, mina olen Heli. Ma panin tähele, et sa oled väga jutukas ja hea kujutlusvõimega.'' sõnas ta. Need sõnad on mul täpselt meeles. Ma naeratasin õrnalt. Tema naeratas ka. Oii, see naeratus oli võluv... Ma tänasin teda ja läksin tagasi tuppa, kus kõik teised olid. Heli jäi kööki. Mulle tundub, et ta sai aru, et tema plaani esimene osa on täidetud - ta võitis mu südame...
2. osa
Kas teate, kui paljud inimesed on minu käest küsinud, et kuhu vana Sander jäi? See Sander, kes kõikidega hästi läbi sai ja keda kõik austasid.?
Ärge arvake, et nad mind praegu ei austa - austavad-austavad, miks ei austa. Palju austavad, kuna mina olen ju see, kes võib neile iga hetk mingid suured kapid peale ajada. Just sellepärast nad mind austavadki. Ma austaks ka. Aga te küsite, mis selle Heliga edasi juhtus? Noh, see pidu sai läbi, tuli järgmine, järgmine, järgmine, kõigis noil pidudel oli ka Heli. Iga pidu me rääkisime natuke juttu ja hakkasime üksteist paremini mõistma. Lõpuks tuli see otsustav pidu. Läksin sinna, nagu ka kõikidele teistele pidudele mõttega, et ei joo ega suitseta.
Alguses oligi kõik nii - ei ühtegi lonksu ega mahvi. Siis tuli peole Heli. Ma juba vaikselt ootasin teda, et näha jälle ta maailma kõige ilusamat värvi rohelisi silmi. Neid ma ka nägin, te ei kujuta ette kui lähedalt.
Heli tahtis välja suitsu tegema minna. Ta kutsus mind kaasa. Kui olime väljas, andis ta oma Fizzi pudeli minu kätte, ise hakkas suitsu tegema.
Me rääkisime kõigest.
Ma mäletan seda lauset väga hästi - ''Sander, võta üks lonks, mis see sulle ikka teeb!''
Ma puiklesin vastu kuid ka Heli ei jätnud mind rahule.
''No kuuuule, võta ikka! See ei tee sulle ju midagi! Esimene kord on ikka esimene kord!''
Lõpuks suutis ta mind pehmeks rääkida. Ma võtsin pudelist lonksu. See sama lonks tuli ka kohe mu suust pehmele muruvaibale - ''Väkk, kui vastik!'' ütlesin ma ja andsin pudeli Helile. Heli naeris mu üle. Ma kujutan ette, mis nägu ma võisin teha. Siis pistis ta mulle pooleli oleva suitsu nina alla - ''Näe, võta üks mahv ka!'' lausus ta ja põhimõtteliselt lükkas mulle suitsu suhu. Ma küll punnisin vastu kuid lõpuks sai ikkagi Heli võitu - kuidas ma nii kenale tüdrukule ära ütlen? Ma tõmbasin ühe mahvi, täääiessti alla! Ja hakkasin köhima. Heli naeris...jälle. Kui ma mõtlema hakkan, siis ta naeris mu üle üsna tihti.
Ma vandusin endale, et see on nii esimene kui ka viimane kord, mil ma midagi joon või tõmban! Kahjuks see nii ei jäänud.
3. osa
Te mõtlete, et miks ma lihtsalt kõike seda maha ei jäta? Joomist, suitsetamist, laaberdamist? Aga siis ma ei ole ju enam lahe... Mh. See on tegelikult suhteliselt hale - ma joon ja suitsetan, et olla lahe. Te ei tea, kuidas ma tahaks lihtsalt sellele kõigele jalaga anda ja minema joosta, aga ma ei suuda! Ma tean küll, mis siis juhtub - kõik hakkavad mind vältima, ma muutun kahtlaseks, vastikuks, ülbeks...mitte, et ma seda viimast juba pole, aga asi ei ole selles. Praegu teeb ülbitsemine mind lahedaks, siis aga hakatakse mõtlema, et mida see Sander ülbitseb, ta niigi nõme ju!
Ärge arvake, et see üks ainuke mahv ja lonks oli kõik, mida Heli mulle pakkus. OOOEIII!
Järgmisel peol pakkus Heli mulle juba tervet purki ja tervet suitsu. Tema rõõmuks võtsin ma need vastu ja jõin ning tõmbasin ära. See hakkas mulle järjest rohkem meeldima. Ma sain uusi sõpru, mis võibolla polnudki nii halb.
Ühesõnaga, Heli rikkus mind täielikult ära.
Ja nüüd ma siis olengi selline. Aga ma ei taha ju. Kas ei ole mingit muud võimalust lahe olemiseks? Kindlasti on! Aga milline?
Oleks see veel kõik. Ka kanepit proovisin ma esimest korda Heliga - tema mind selleks ässitaski. Selajal olin ma juba täiesti muutunud, just selliseks, milliseid ma kunagi põlgasin. Ka praegu olen ma selline.
Üks minu elu piinlikuimaid hetki oli see, kui ma ronisin lauale ja laulsin - ''rendime-rendime, saare peal sauna ja siis keskele-keskele floora ja fauna!'' Oleks ma selhetkel kaine olnud....kui ma oleks kaine olnud, pole seda asja juhtunud. Oeh, kuidas ma Helit vihkan
4. osa
Nüüdseks on Heli küll mu elust igaveseks läinud, kuid sellest kombest pole lihtne üle saada. No tõsiselt, kui ma kellegi kallal ei õelutse, küsitakse minult - ''Mis on, Sander? Paha tuju või?'' Ma olen väsinud sellst kõigest! Loodan, et teie ei pea mitte kunagi seda sama tundma. Vahel mul on tunne, et kui leiaks kellegi, kes suudaks mind sellest, vabandust väljendi eest, aga sitast päästa, siis oleks kõik palju parem.
Tulge aidake mind siit pasast välja! Vabandust, see ajab lihtsalt ropendama. Te ei kujuta ette kui hea meelega ma sellele kõigele jalaga annaksin. Aga ma ei saa! Siis ma pole enam lahe ja äge...aga ma ei tahagi olla. Ma tahan olla selline, nagu enne Heliga kohtumist.
Mida kõike ma Heliga koos ei teinud...
A, kuidas ma temast lõpuks lahti sain? Ta hakkas kõikidele mu sõpradele ja mulle pinda käima, niisiis ma ütlesin talle - ''Ou, get lost!'' Ta on väga tundeline tüdruk, niisiis võttis ta selle südamesse. Hea ongi, nüüd olen temast igavesti lahti. Kuigi vahel saadab ta mulle taolisi sõnumeid, et ära unusta, tänu kellele sa selline oled! Ta on vist uhke selle üle. Mina küll ei oleks. Ükskord saatsin talle sõnumi vastu ka. Seal oli kirjas midagi sellist, et jah ''suuuur aitäääh!'' rikkusid igaveseks mu elu ära.
Nüüd, kui Helit enam mu elus pole, hakkan ma vähehaaval muutuma..paremaks muidugi! Ma ei käi enam nii paljudel pidudel. Kui käin, siis ei joo enam nii palju. Hakkan vaikselt oma vanade sõpradega rohkem suhtlema, kaasa-arvatud Riinuga, kellega ma enne Heli tulekut käisin. Heli käskis ta maha jätta ja temaga käima hakata. Loll nagu ma olen, tegingi seda. Oi kuidas kahetsen. Riin on üks igavesti tore tüdruk ja mul on kahju, et talle nii palju haiget tegin...