Post by JuddyAllen on Jun 7, 2007 22:14:28 GMT 3
Ootan kriitikat...natuke imeliku kirja stiiliga, sest inspiratsiooni sain ma ühel inimeselt kes niimodi kirjutab:P.
Naerge siis ka või nutke...
Ärka üles, kuuled ka wä. Karl ei liigutanud ja sellepärast virutasin oma jalaga talle vastu säärt.
Kuuled we, ma tahan tobi. On sul?
Taskus, tuli vastu vaikne pobin.
What ever, karjusin ja otsisin tema kõik taskud läbi.
Lõbuks leidsin niiskusest läbi imbunud paki. Kiirustasin tikke otsima.
Lõpuks leidsin ja istusin aknalauale suitsu tegema. See oli liigahea.
Vahtisisn inimesi kes all tänaval kõndisid. Nad kõik tundusid nii rõvedad. Vastikud.
Kustutasin suitsu ja liikusin peegi ette. Ma olin jube. Kuigi siis ma seda veel eriti aru ei saanud.
Panin eilsele meigile uue peale ja istusin teleka ette. Karl magas ikka veel teises toas põrandal. Eile oli väga hull pidu olnud. See on tegelt nii tavaline. Eriti viimasel ajal, peod..need on juba osa mu elust.
Telekast ei tulnud ka midagi. Virutasin Janelt, kes magas minu voodis, sajalise ja kiirustasin poodi. Selver oli lähedal ja sinna ma läksingi. Ostsin torti ja cocat. Kiirustasin tagasi koju.
Õgisin torti ja tegin köögis suitsu.
Anna mulle ka nüüd, kuulsin vaikset häält ja keerasin ümber. Karl oli sõna otseses mõttes roomanud köögi uksele ja istus ukse avas.
Mine maga kaineks, karjusin talle ja virutasin talle jälle jalaga ja jooksin siis välja.
Rõve joodiks, karjusin õues köögi akna all ja viskasin akna kiviga katki.
Pisarad hakkasid täiega jooksma. Mina hakkasin ka jooksma. Jooksin teise linna otsa parki ja istusin pingile kus tegin jälle suitsu. Mis mul viga on mõtlesin ja järiest rohkem pisaraid voolas mu silmadest.
Ma olen ju täiesti segaduses.
Hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Terve tee ainult töinasin ja tossasin.
Kui olin korteri juures hakkansin ma naerma. Vaatasin katkist akent ja naersin südamest.
Mu tuju oli jälle normis. Läksin tuppa. Kallistasin Karli kes diivanil vedelses ja tordi jääke sõi. Anna mulle andeks sosistasin ja tõmbasin oma tordise näpuga üle tema nina. Ma parandan anka ära.
Läksin kööki ja vaatasin akent, auk oli väike ja ainult mõned mõrad. Otsisin kapidest suurt teipi mida ma ei leidnud. Raisk, karjusin ja jooksin jälle poodi. Ostsin enne alles jäänud raha eest teipi ja kiirustasin jälle koju. Teipisin läbipaistva teibiga akna ilusti ja tegin siis viimase suitsu.
Karl loivas ka kööki ja hakkas märatsema, et ma tema suitsud ära tõmbasin. Rahune, ma kohe toon sulle. Läksin Jane tuppa ja otsisin ta taskud läbi. Ta ise oli kuskile kadunud, leidsingi terve paki ja kiirustasin kööki.
Võta ütlesin kurjalt ja viskasin paki Karli sülle. Ise läksin teleka ette ja jäin üsnapea magama.
Kui ma ärkasin oli juba pime. Seda ma märkasin esimesena. Teise asjana ma märkaisn, et majas on kahtlene vaikus. Tõusin ja vaatasin ainukest kella mis korteris leidus. See näitas 21.45, imelik mõtlesin tavaliselt sellel kellaajal on korter rahvast täis. Vaatasin Karli toaukselt sisse. Ta magas, oma voodis. Järgmine asi mis ma märkasin, et maja on täiesti korras. Jane tuba oli korras ja ka tema magas. Kiirustasin kööki. Prügi oli välja viidud ja aknas ei olnud enam mõra. Ültse oli täiesti uus aken.
Läkisn teleka tuppa tagasi ja vaatasin seal ringi. Tuba läikis. Ainult minu koht kus ma maganud olin oli sassis.
Telekas ei olnud ka enam keset tuba, vais ilusti oma õige aluse peal mille mina olin kunagi ammu ostnud aga mida oli kasutatud paljudel muudel asjatoimetustel aga mitte teleka lauana.
Imelik, mõtlesin jälle. Karl ei korista ju kunagi ja Janel pole aga. Ta töötab öö vahetuses poes.
Tema vahetus ongi ju algamas taipasin äkki aga Jane magas. Kiirustasin tema tuppa ja ajasin ta üles.
Ta nägu oli kuidagi muutunud. Võibolla oli ta lihtsalt välja maganud.
Muidu on tal alati selline pohmaka nägu peas.
Jane riietus kiirelt ja minu küsimusele, kes maja koristas vaatas ta mulle nagu lollile otsa ja küsis: Mis mõttes koristas, see on ju alati korras. Ma hakkasin naerma ja vaatasin teda kahlustavalt. Mida sa ajad, küsisin ma ja muutusin tõsiseks, sest Jane vaatas mind väga tõsiselt.
Kelly, kas sa oled haige, on sul palavi,k päris ta ja katsus mu laupa.
Ei, ma olen täiesti terve aga mis sul viga on, ütlesin ma peaaegu karjudes.
Lõpeta lolli mängimine, oma karjumisega ajad naabrid üles.
Naabrid,küsisin imestunult. Minuteada ei ole meil naabreid, juba 2 aastat, lisasin muigega. Kas see on mingi loll nali mille te mulle aprilli puhul korraldasite, pärisin edasi.
Kelly, ma ei tea mis sul viga on aga igatahes ma jään haiglasse hiljaks kui ma siin sinuga edasi kemplen.
Haiglasse, mida sa sogad sa töötad ju Raes.
Kelly aitab juba, käratas nüüd Jane ja kiirustas saapaid jalga panema. Liikusin temaga kaasa koridori ja vaatasin teda lolli näoga.
Miks Karl magab, ta on ju tavaliselt sellel kellaajal üleval, pärisin edais.
Oled sa kunagi näinud Karli kella kümne ajal üleval, vastas tema küsimusega.
Ma hakkasin juba kartma. Kui see nali oli, siis oli see väga hästi kavandatud.
Tegin vihast nägu ja istusin tagasi teleka ette.
Ma jõuan kella 9, lasen Viktorial ennast hommikul koju tuua, nende sõnadega Jane lahkus.
Viskusin diivanile ja sulgesin simad. Mõtlesin päris pingsalt, lõpuks ma uinusin.
Ärkasin ukse paugu peale. Avasin silmad ja nägin paistes näoga Karli.
Tõusin välkkiirelt püsti ja jooksin kööki. Aken oli ikka katki.
Toad olid sassi ja Jane oli vist ikka veel tööl. Haiglas, mõtlesin ma hetkeks kuid siis taipasin. Lõin endale käega otsaette ja vajusin siis põrandale. Hakkasin kõva häälega naerma. Ja mina mõtlesin, et kõik on juba korras, pobisesin.
Hulluks läksid wä, küsis karl oma vaikse häälega.
Vist jah, vastasin ja ajasin ennast püsti.
Loll unenägu.Rääkisin Karlile ka. Terve see aeg mil ma rääkisn tundus, et Karl on nagu teises maailmas.
See unenägu oli ka tundunud nii reaalne. Justkui teises maailmas.
Tegime jälle aknal suitsu ja ma praadisin meile muna.
Minuarust on meie elu nii igav, ütles Karl pärast pikka vikimist.
Pärast ema ja isa sruma pole miski endine.
Hea, et Jane meid aitas, lisasin mina.
Karl vaatas mind natuke aega ja ütles siis: Ma tahan juua, terve päev juba ilma.
Vaatasin teda kurjalt kuid otsisin siis kapist kaks tassi ja valasin meile mõlemale Jane kapist võetud viina. Karl jõi puhtalt aga mina segasin veega. Muud meil lihtsalt polnud.
Jõime ennast jummala segi.
Tollest õhtust ei mäleta ma muud kui seda, et mingi kellaaeg tuli Jane koju ja läks enda tuppa magama. Karlile tulid mingid kutid külla ja hommikul ärkasin ma Marko kõrval paljalt. Kurat, värdjas raisk karjusin ja jooksin duðði alla. Veab, et siin korteris vähemalt korralik duzz on mõtlesin endamisi kui ma ennast pesin. Tundusin endale nii räpasena.
Kui olin seal tund ligunednud riietusin ja läksin kööki süüa tegema. Jane oli vist õhtul töölt tulles süüa toonud, sest külmpakis oli vorsti ja juustu ning kapides jahu, mune ja kartulit.
Otsustasin, et teen endale manna putru.
Kui see valmis sai võtsin ühe suutäie ja viskasin siis ülejäägid aknast välja.
Ise kõõlusin ülakehaga aknast välja ja vaatasin kuidas puder asfaldile plärtsatas.
See tundus nii naljakas, et viskasin kaks muna ka aknast välja. Siis naersin üksinda köögis ja näksisn juustu.
Siin on nii igav, mõtlesin pärast paart minutit naermist.
Tegin kaks suitsu ja läksin siis telekat vaatama.
Karl magas ikka omatoas ja Marko rõvelõust vedeles telekatoas diivanil. Ajasin ta üles ja kupatasin minema. Ta tahtis kogu see aeg mulle kättpüksiajada aga ma virutasin talle hullu kõrvakiilu. Ta nägu tõmbus punakseks ja ta tuigerdas minema. Tal olid silmad paistes ja pohmakas, mulle tuli eilne öö meelde ja tänu sellele ei pidanud ma paljuks tema tagataskust väljaulatuva viiesajase pihta panna. Kortsutasin selle pihku ja lõin ukse kinni. Vaatasin kööki aknast kuidas ta minema tuigerdas.
Läksin uuesti telekatuppa. Vaatasin 500 oma käes. Tol hetkel tundus see suur raha.
Panin riide ja läksin Selverisse.
Alguses ostsin kommi ja siis endale uut meiki.
Raha oli üsnapea läinud ja siis ei viitsinud koju minna. Seal on alati nii igav. Kõndisin läbi terve linna ja jõudisn jälle oma lemmik parki.
Istusin pingile ja avastasin siis, et olin suitsud maha unustanud.
Ah vahet pole mõtlesin ja nautisn hoopis loodust.
Olin just silmad sulgenud, et nägu päikese poole pöörata kui minu juurde tuli mingi vari ja hüüdis: Kellyyyy!!!kus sa olnud oled. Mäletad sa ikka mind?ma olen ju Dana.
Miks sa ühendust ei ole võttnud.
Laagris oli ju meil nii lahe.
Oled see ju ikka sina Kelly. Need kõik küsimused ja hüüded tulid ühe punapäise särtsaka tüdruku käest. Ta kõrgus minu ees ja naeratas mulle näkku kui ma silmad avasin. Jah, mina olen Kelly. Dana, ma ei tea mingit Danat. Kuid kui olin korraks teda korralikult silmitsenud ma äkki taipasin. Tema oligi see Dana. Minu Dana. Hüppasin talle selga ja kallistasin teda väga kõvasti.
Naerge siis ka või nutke...
Ärka üles, kuuled ka wä. Karl ei liigutanud ja sellepärast virutasin oma jalaga talle vastu säärt.
Kuuled we, ma tahan tobi. On sul?
Taskus, tuli vastu vaikne pobin.
What ever, karjusin ja otsisin tema kõik taskud läbi.
Lõbuks leidsin niiskusest läbi imbunud paki. Kiirustasin tikke otsima.
Lõpuks leidsin ja istusin aknalauale suitsu tegema. See oli liigahea.
Vahtisisn inimesi kes all tänaval kõndisid. Nad kõik tundusid nii rõvedad. Vastikud.
Kustutasin suitsu ja liikusin peegi ette. Ma olin jube. Kuigi siis ma seda veel eriti aru ei saanud.
Panin eilsele meigile uue peale ja istusin teleka ette. Karl magas ikka veel teises toas põrandal. Eile oli väga hull pidu olnud. See on tegelt nii tavaline. Eriti viimasel ajal, peod..need on juba osa mu elust.
Telekast ei tulnud ka midagi. Virutasin Janelt, kes magas minu voodis, sajalise ja kiirustasin poodi. Selver oli lähedal ja sinna ma läksingi. Ostsin torti ja cocat. Kiirustasin tagasi koju.
Õgisin torti ja tegin köögis suitsu.
Anna mulle ka nüüd, kuulsin vaikset häält ja keerasin ümber. Karl oli sõna otseses mõttes roomanud köögi uksele ja istus ukse avas.
Mine maga kaineks, karjusin talle ja virutasin talle jälle jalaga ja jooksin siis välja.
Rõve joodiks, karjusin õues köögi akna all ja viskasin akna kiviga katki.
Pisarad hakkasid täiega jooksma. Mina hakkasin ka jooksma. Jooksin teise linna otsa parki ja istusin pingile kus tegin jälle suitsu. Mis mul viga on mõtlesin ja järiest rohkem pisaraid voolas mu silmadest.
Ma olen ju täiesti segaduses.
Hakkasin kodu poole tagasi kõndima. Terve tee ainult töinasin ja tossasin.
Kui olin korteri juures hakkansin ma naerma. Vaatasin katkist akent ja naersin südamest.
Mu tuju oli jälle normis. Läksin tuppa. Kallistasin Karli kes diivanil vedelses ja tordi jääke sõi. Anna mulle andeks sosistasin ja tõmbasin oma tordise näpuga üle tema nina. Ma parandan anka ära.
Läksin kööki ja vaatasin akent, auk oli väike ja ainult mõned mõrad. Otsisin kapidest suurt teipi mida ma ei leidnud. Raisk, karjusin ja jooksin jälle poodi. Ostsin enne alles jäänud raha eest teipi ja kiirustasin jälle koju. Teipisin läbipaistva teibiga akna ilusti ja tegin siis viimase suitsu.
Karl loivas ka kööki ja hakkas märatsema, et ma tema suitsud ära tõmbasin. Rahune, ma kohe toon sulle. Läksin Jane tuppa ja otsisin ta taskud läbi. Ta ise oli kuskile kadunud, leidsingi terve paki ja kiirustasin kööki.
Võta ütlesin kurjalt ja viskasin paki Karli sülle. Ise läksin teleka ette ja jäin üsnapea magama.
Kui ma ärkasin oli juba pime. Seda ma märkasin esimesena. Teise asjana ma märkaisn, et majas on kahtlene vaikus. Tõusin ja vaatasin ainukest kella mis korteris leidus. See näitas 21.45, imelik mõtlesin tavaliselt sellel kellaajal on korter rahvast täis. Vaatasin Karli toaukselt sisse. Ta magas, oma voodis. Järgmine asi mis ma märkasin, et maja on täiesti korras. Jane tuba oli korras ja ka tema magas. Kiirustasin kööki. Prügi oli välja viidud ja aknas ei olnud enam mõra. Ültse oli täiesti uus aken.
Läkisn teleka tuppa tagasi ja vaatasin seal ringi. Tuba läikis. Ainult minu koht kus ma maganud olin oli sassis.
Telekas ei olnud ka enam keset tuba, vais ilusti oma õige aluse peal mille mina olin kunagi ammu ostnud aga mida oli kasutatud paljudel muudel asjatoimetustel aga mitte teleka lauana.
Imelik, mõtlesin jälle. Karl ei korista ju kunagi ja Janel pole aga. Ta töötab öö vahetuses poes.
Tema vahetus ongi ju algamas taipasin äkki aga Jane magas. Kiirustasin tema tuppa ja ajasin ta üles.
Ta nägu oli kuidagi muutunud. Võibolla oli ta lihtsalt välja maganud.
Muidu on tal alati selline pohmaka nägu peas.
Jane riietus kiirelt ja minu küsimusele, kes maja koristas vaatas ta mulle nagu lollile otsa ja küsis: Mis mõttes koristas, see on ju alati korras. Ma hakkasin naerma ja vaatasin teda kahlustavalt. Mida sa ajad, küsisin ma ja muutusin tõsiseks, sest Jane vaatas mind väga tõsiselt.
Kelly, kas sa oled haige, on sul palavi,k päris ta ja katsus mu laupa.
Ei, ma olen täiesti terve aga mis sul viga on, ütlesin ma peaaegu karjudes.
Lõpeta lolli mängimine, oma karjumisega ajad naabrid üles.
Naabrid,küsisin imestunult. Minuteada ei ole meil naabreid, juba 2 aastat, lisasin muigega. Kas see on mingi loll nali mille te mulle aprilli puhul korraldasite, pärisin edasi.
Kelly, ma ei tea mis sul viga on aga igatahes ma jään haiglasse hiljaks kui ma siin sinuga edasi kemplen.
Haiglasse, mida sa sogad sa töötad ju Raes.
Kelly aitab juba, käratas nüüd Jane ja kiirustas saapaid jalga panema. Liikusin temaga kaasa koridori ja vaatasin teda lolli näoga.
Miks Karl magab, ta on ju tavaliselt sellel kellaajal üleval, pärisin edais.
Oled sa kunagi näinud Karli kella kümne ajal üleval, vastas tema küsimusega.
Ma hakkasin juba kartma. Kui see nali oli, siis oli see väga hästi kavandatud.
Tegin vihast nägu ja istusin tagasi teleka ette.
Ma jõuan kella 9, lasen Viktorial ennast hommikul koju tuua, nende sõnadega Jane lahkus.
Viskusin diivanile ja sulgesin simad. Mõtlesin päris pingsalt, lõpuks ma uinusin.
Ärkasin ukse paugu peale. Avasin silmad ja nägin paistes näoga Karli.
Tõusin välkkiirelt püsti ja jooksin kööki. Aken oli ikka katki.
Toad olid sassi ja Jane oli vist ikka veel tööl. Haiglas, mõtlesin ma hetkeks kuid siis taipasin. Lõin endale käega otsaette ja vajusin siis põrandale. Hakkasin kõva häälega naerma. Ja mina mõtlesin, et kõik on juba korras, pobisesin.
Hulluks läksid wä, küsis karl oma vaikse häälega.
Vist jah, vastasin ja ajasin ennast püsti.
Loll unenägu.Rääkisin Karlile ka. Terve see aeg mil ma rääkisn tundus, et Karl on nagu teises maailmas.
See unenägu oli ka tundunud nii reaalne. Justkui teises maailmas.
Tegime jälle aknal suitsu ja ma praadisin meile muna.
Minuarust on meie elu nii igav, ütles Karl pärast pikka vikimist.
Pärast ema ja isa sruma pole miski endine.
Hea, et Jane meid aitas, lisasin mina.
Karl vaatas mind natuke aega ja ütles siis: Ma tahan juua, terve päev juba ilma.
Vaatasin teda kurjalt kuid otsisin siis kapist kaks tassi ja valasin meile mõlemale Jane kapist võetud viina. Karl jõi puhtalt aga mina segasin veega. Muud meil lihtsalt polnud.
Jõime ennast jummala segi.
Tollest õhtust ei mäleta ma muud kui seda, et mingi kellaaeg tuli Jane koju ja läks enda tuppa magama. Karlile tulid mingid kutid külla ja hommikul ärkasin ma Marko kõrval paljalt. Kurat, värdjas raisk karjusin ja jooksin duðði alla. Veab, et siin korteris vähemalt korralik duzz on mõtlesin endamisi kui ma ennast pesin. Tundusin endale nii räpasena.
Kui olin seal tund ligunednud riietusin ja läksin kööki süüa tegema. Jane oli vist õhtul töölt tulles süüa toonud, sest külmpakis oli vorsti ja juustu ning kapides jahu, mune ja kartulit.
Otsustasin, et teen endale manna putru.
Kui see valmis sai võtsin ühe suutäie ja viskasin siis ülejäägid aknast välja.
Ise kõõlusin ülakehaga aknast välja ja vaatasin kuidas puder asfaldile plärtsatas.
See tundus nii naljakas, et viskasin kaks muna ka aknast välja. Siis naersin üksinda köögis ja näksisn juustu.
Siin on nii igav, mõtlesin pärast paart minutit naermist.
Tegin kaks suitsu ja läksin siis telekat vaatama.
Karl magas ikka omatoas ja Marko rõvelõust vedeles telekatoas diivanil. Ajasin ta üles ja kupatasin minema. Ta tahtis kogu see aeg mulle kättpüksiajada aga ma virutasin talle hullu kõrvakiilu. Ta nägu tõmbus punakseks ja ta tuigerdas minema. Tal olid silmad paistes ja pohmakas, mulle tuli eilne öö meelde ja tänu sellele ei pidanud ma paljuks tema tagataskust väljaulatuva viiesajase pihta panna. Kortsutasin selle pihku ja lõin ukse kinni. Vaatasin kööki aknast kuidas ta minema tuigerdas.
Läksin uuesti telekatuppa. Vaatasin 500 oma käes. Tol hetkel tundus see suur raha.
Panin riide ja läksin Selverisse.
Alguses ostsin kommi ja siis endale uut meiki.
Raha oli üsnapea läinud ja siis ei viitsinud koju minna. Seal on alati nii igav. Kõndisin läbi terve linna ja jõudisn jälle oma lemmik parki.
Istusin pingile ja avastasin siis, et olin suitsud maha unustanud.
Ah vahet pole mõtlesin ja nautisn hoopis loodust.
Olin just silmad sulgenud, et nägu päikese poole pöörata kui minu juurde tuli mingi vari ja hüüdis: Kellyyyy!!!kus sa olnud oled. Mäletad sa ikka mind?ma olen ju Dana.
Miks sa ühendust ei ole võttnud.
Laagris oli ju meil nii lahe.
Oled see ju ikka sina Kelly. Need kõik küsimused ja hüüded tulid ühe punapäise särtsaka tüdruku käest. Ta kõrgus minu ees ja naeratas mulle näkku kui ma silmad avasin. Jah, mina olen Kelly. Dana, ma ei tea mingit Danat. Kuid kui olin korraks teda korralikult silmitsenud ma äkki taipasin. Tema oligi see Dana. Minu Dana. Hüppasin talle selga ja kallistasin teda väga kõvasti.