Post by Helen on Nov 7, 2007 0:34:22 GMT 3
Mõtlesin ,et proovin.Aga mitte sellise jutuna .. kes teab, kas see tegelikult ongi jutt.
Tavaliselt ta istub oma toas tekiall ja piilub ühe silmaga telekat ning teise silmaga vaatab toas ringi.See on kujunenud rutiiniks.Ta ei teagi, kas see kõik mis teda niivõrd palju mõtlema paneb on üksindus või hoopis igatsus.Ei, üksi ta ei ole.Igatsus? Mille järgi?
Mitte millegi.
Peas hakkavad vaheldumisi jooksma pildid.Silmad,täpid,ruudud,kujundid, kõik käib nii kähku,et kirja ei saa, isegi mitte pildina.
Võtab paberi, koogib sahtli nurgast välja pastaka.Teeb kõike ükshaaval.Vahepeal vilksatavad silmad kinni,et kõike uuesti meelde tuletada.Samm-sammult, hargneb mõtteahel, hing on elevil.Möödub tund,kaks, peagi igavik.Aga ta ikkagi joonistab, langenud unustusse.Meelest lähevad tegemata kodutööd ja aeg lendab kergelt.Just täpselt sama kergelt kui udukerge sulg, mis on lahkunud teiste sulgede juurest, kuskilt sealt, kus tal oli soe.Ta oli teistega üks.Seal oli ta üks miljoneist.Nüüd on ta aga miljoneist üks.Kõige kergem, kõige kerglasem,kõige lendlevam.Just täpselt sama kergelt,või siiski kergemalt veel,lendab aeg.
Silmad vajuvad kinni, uni paitab õrnalt laugusid.Ja ta saab aru, mida ta igatses, millest tal puudus oli, mis on rohi ka kõige kurvemal ja süngemal päeval.Ta saab aru,et just joonistamine on see, mis suudab viia ta teise dimensiooni ning see, mis suudab teda rahustada ja paneb armastama kõike armastusväärset.
Ja ta suudab uinuda, rahus.Sest ta on saanud luua pildi kõigest, mis parasjagu hingel.Tema jaoks on see nagu kellegagi rääkimine, ainult,et see on parem.Ta ei pea salatsema paberi ja pastaka ees vaid saab ilma igasuguste takistusteta kritseldada kõik emotsioonid üksikasjalikult paberile.
See ei ole sellesmõttes väljamõeldis,et. . hetk on reaalsest elust,emotsioonid on tõelised ja just täpselt nii imeline joonistamine ongi.
Tavaliselt ta istub oma toas tekiall ja piilub ühe silmaga telekat ning teise silmaga vaatab toas ringi.See on kujunenud rutiiniks.Ta ei teagi, kas see kõik mis teda niivõrd palju mõtlema paneb on üksindus või hoopis igatsus.Ei, üksi ta ei ole.Igatsus? Mille järgi?
Mitte millegi.
Peas hakkavad vaheldumisi jooksma pildid.Silmad,täpid,ruudud,kujundid, kõik käib nii kähku,et kirja ei saa, isegi mitte pildina.
Võtab paberi, koogib sahtli nurgast välja pastaka.Teeb kõike ükshaaval.Vahepeal vilksatavad silmad kinni,et kõike uuesti meelde tuletada.Samm-sammult, hargneb mõtteahel, hing on elevil.Möödub tund,kaks, peagi igavik.Aga ta ikkagi joonistab, langenud unustusse.Meelest lähevad tegemata kodutööd ja aeg lendab kergelt.Just täpselt sama kergelt kui udukerge sulg, mis on lahkunud teiste sulgede juurest, kuskilt sealt, kus tal oli soe.Ta oli teistega üks.Seal oli ta üks miljoneist.Nüüd on ta aga miljoneist üks.Kõige kergem, kõige kerglasem,kõige lendlevam.Just täpselt sama kergelt,või siiski kergemalt veel,lendab aeg.
Silmad vajuvad kinni, uni paitab õrnalt laugusid.Ja ta saab aru, mida ta igatses, millest tal puudus oli, mis on rohi ka kõige kurvemal ja süngemal päeval.Ta saab aru,et just joonistamine on see, mis suudab viia ta teise dimensiooni ning see, mis suudab teda rahustada ja paneb armastama kõike armastusväärset.
Ja ta suudab uinuda, rahus.Sest ta on saanud luua pildi kõigest, mis parasjagu hingel.Tema jaoks on see nagu kellegagi rääkimine, ainult,et see on parem.Ta ei pea salatsema paberi ja pastaka ees vaid saab ilma igasuguste takistusteta kritseldada kõik emotsioonid üksikasjalikult paberile.
See ei ole sellesmõttes väljamõeldis,et. . hetk on reaalsest elust,emotsioonid on tõelised ja just täpselt nii imeline joonistamine ongi.