Post by kizzukaz on Nov 27, 2007 14:09:40 GMT 3
Oli ilus suvepäev - päike paistis ja ei olnud liiga palav ega liiga jahe. Me pidime sinuga kokku saama kell 12.00 selle sama jäätiseputka ees, kus sa olid mulle nii palju kordi jäätist ostnud. Kogemata jõudsin ma linna tund aega varem, aga ma mõtlesin, et sellel ei ole ju vahet. Ma otsustasin, et ma sisustan oma aega sellega, et lähen ostan endale ühe jäätise, istun seal ja söön seda. Pealegi elad sa ju siin lähedal ja jõuad alati varem kohale.
Niisiis hakkasin ma rahulikult jäätiseputka poole kõndima, ise samal ajal sinu kingitud südamega kaelaketti kohendades. Kui ma juba päris sinna lähedale jõudsin, nägin ma selle ees ühte kallistavat paari. Pilku allapoole suunates naeratasin ma omaette - see tuletas mulle nii väga meelde sind ja mind. Aga kui ma uuesti ülesse vaatasin, et naeratanud ma enam. See poiss seal oli pilgu minu poole keeranud. Ma ei teadnud enam, mida ma teen. Ümber pöörates hakkasin ma jooksma. Mu nägu oli pisaratest märg, ma ei teadnud kuhu ma jooksen. Ainult see oli tähtis, et ma saaks sellest kohast eemale. Eemale sinust. Sa karjusid mulle järgi, et ma tagasi tuleks, aga ma ei peatunud. Ma tahtsin lihtsalt üksi olla ja asjade üle järele mõelda. Arvatavasti said sa sellest aru, sest sa ei järgnenud mulle.
Lõpuks jõudsin ma mingisse mahajäetud parki, istusin selle räpasele pingile ja lihtsalt nutsin. Ma ei saanud aru, kuidas sa võisid mulle nii teha. Mu peast käisid läbi mõtted, mis oleks siis, kui ma poleks seda kõike näinud. Ma ei olekski sellest teada saanud, vaid kõnniks praegu sinuga koos käsikäes mööda merekallast. Ma ei pannud isegi tähele, kuidas väljas aina pimedamaks läks.
Järsku tundsin ma oma õlal kellegi puudutust. Ma vaatasin ja.. See olid sina! Sa ehmusid, nähes minu musti pandasilmi ja minu pisaratest märgasid riideid. Aga siiski jäid sa sinna. Sa pomisesid mulle, kuidas sul on kõige pärast kahju ja kuidas sa tahaks nii väga aega tagasi keerata, teha nii et seda kõike poleks juhtunudki. Sa küsisid minult, kas me saaksime alustada uuesti. Võtta ette puhta lehe. Ma mõtlesin selle üle kaua ning sa ootasid. Ma vaatasin sulle näkku. Nägin seal neid silmi, mida ma olin nii kaua aega armastanud. Ning sulle silma vaadates ütlesin ma: „Vabanda, aga on liiga hilja.“. Ma tundsin, kuidas see sulle haiget teeb, aga mind ei huvitanud see. Ka mina sain sinu pärast haiget. Seejärel tõusin ma püsti ja hakkasin kodu poole kõndima.
Ma rebisin pooleks kõik sinu fotod, pakkisin kokku kõik sinu kingitud asjad. Ma panin enda toast ära kõik asjad, mis meenutasid mulle sind. See oli mulle valus, kuid ma pidin seda tegema. Nüüd otsin ma endale inimese, kes hooliks minust sama palju nagu mina hoolin temast. Kuid ühe asja jätan ma alatiseks alles. Sellesama südamega kaelakee, mille sa mulle nii kaua aega tagasi kinkisid. Ning sina jääd mulle alatiseks südamesse, ükskõik kui palju aega mööda läheb, ükskõik kui palju uusi inimesi ma kohtan. Sina oled see, kellele on minu südames kõige olulisem koht.
Ei ole järjejutt, lihtsalt igavusest kirjutatud.
Niisiis hakkasin ma rahulikult jäätiseputka poole kõndima, ise samal ajal sinu kingitud südamega kaelaketti kohendades. Kui ma juba päris sinna lähedale jõudsin, nägin ma selle ees ühte kallistavat paari. Pilku allapoole suunates naeratasin ma omaette - see tuletas mulle nii väga meelde sind ja mind. Aga kui ma uuesti ülesse vaatasin, et naeratanud ma enam. See poiss seal oli pilgu minu poole keeranud. Ma ei teadnud enam, mida ma teen. Ümber pöörates hakkasin ma jooksma. Mu nägu oli pisaratest märg, ma ei teadnud kuhu ma jooksen. Ainult see oli tähtis, et ma saaks sellest kohast eemale. Eemale sinust. Sa karjusid mulle järgi, et ma tagasi tuleks, aga ma ei peatunud. Ma tahtsin lihtsalt üksi olla ja asjade üle järele mõelda. Arvatavasti said sa sellest aru, sest sa ei järgnenud mulle.
Lõpuks jõudsin ma mingisse mahajäetud parki, istusin selle räpasele pingile ja lihtsalt nutsin. Ma ei saanud aru, kuidas sa võisid mulle nii teha. Mu peast käisid läbi mõtted, mis oleks siis, kui ma poleks seda kõike näinud. Ma ei olekski sellest teada saanud, vaid kõnniks praegu sinuga koos käsikäes mööda merekallast. Ma ei pannud isegi tähele, kuidas väljas aina pimedamaks läks.
Järsku tundsin ma oma õlal kellegi puudutust. Ma vaatasin ja.. See olid sina! Sa ehmusid, nähes minu musti pandasilmi ja minu pisaratest märgasid riideid. Aga siiski jäid sa sinna. Sa pomisesid mulle, kuidas sul on kõige pärast kahju ja kuidas sa tahaks nii väga aega tagasi keerata, teha nii et seda kõike poleks juhtunudki. Sa küsisid minult, kas me saaksime alustada uuesti. Võtta ette puhta lehe. Ma mõtlesin selle üle kaua ning sa ootasid. Ma vaatasin sulle näkku. Nägin seal neid silmi, mida ma olin nii kaua aega armastanud. Ning sulle silma vaadates ütlesin ma: „Vabanda, aga on liiga hilja.“. Ma tundsin, kuidas see sulle haiget teeb, aga mind ei huvitanud see. Ka mina sain sinu pärast haiget. Seejärel tõusin ma püsti ja hakkasin kodu poole kõndima.
Ma rebisin pooleks kõik sinu fotod, pakkisin kokku kõik sinu kingitud asjad. Ma panin enda toast ära kõik asjad, mis meenutasid mulle sind. See oli mulle valus, kuid ma pidin seda tegema. Nüüd otsin ma endale inimese, kes hooliks minust sama palju nagu mina hoolin temast. Kuid ühe asja jätan ma alatiseks alles. Sellesama südamega kaelakee, mille sa mulle nii kaua aega tagasi kinkisid. Ning sina jääd mulle alatiseks südamesse, ükskõik kui palju aega mööda läheb, ükskõik kui palju uusi inimesi ma kohtan. Sina oled see, kellele on minu südames kõige olulisem koht.
Ei ole järjejutt, lihtsalt igavusest kirjutatud.