Okei, keegi pole komminud Sellest hoolimata panen uue osa ^^
Segane nagu tavaliselt Mul võis vahepeal kuus ja seitse segamini minna, nii et sorry (A)
8. peatükk
Maagiline seitse[/size][/font]
Järgnev nädal oli Ühingule, Norellele ja Albusele nii tegus, tüdruku Sethi-vaimustus hakkas vaikselt raugema, kuigi mingi sümpaatia siiski jäi. Järgmisel päeval olid nad varahommikul teele asunud, tegemata välja Nora mässulisest pominast vähese magamise kohta ja Albuse häälekatest haigutustest, mis sageli vestlust katkestasid.
Nad hankisid hobused ja Arthur astus enne minekut neiu ette, paistes olevat jällegi natuke närvis.
„Ee,” tegi ta alustuseks.”Me peaksime sind ilmselt väheke maskeerima. Kuidas oleks lühikeste juustega?” Nähes oma õe innukat nägu, muigas ta ja kutsus Amaterasu, kes osutus juukselõikusel vilunuks- soeng polnudki kõige hullem, kõigest lõuani sälgutatud juuksed. Nora oli oma uue välimusega ülimalt rahul, kui mitte arvestada pisikest pettumustorget, et ta ei saagi sirgeid juukseid, vaid peab tüütute lokkidega leppima. Kui nad aga kohalikku külasse jõudsid, pühiti tütarlapsel sellised mõtted peast, sest esimene mulje oleks ta ääre pealt hobuse seljast maha kukutanud, kus ta niigi vaevaliselt püsis.
Talle vahtis vastu lähimal tahvlil tema enda nägu koos mingi ajuvabade süüdistustega. Olles peaaegu kindel, et Art teadis neist ja sellepärast otsustaski lõikuse teha, müksas Norelle hoopis Albust, kes ka ei tundnud end kõrvi seljas kuigi koduselt. Noormehe silmad läksid üllatusest pärani.
„Aga... kuidas nad j u b a teavad?” sosistas ta ärevalt. Nora kehitas sünge näoga õlgu ja talle tuli ehmatusega ette,
kust see pilt oli saadud- eelmine suvi Saksamaal puhkusel, üks neist harvadest kordadest, kui ta end pildistada lasi. Nad pidid selle saamiseks ilmselt toa pahupidi pöörama. Kui ta tagasi jõuab, peab ta vist koristama.
Kui? kordas tüdruk kibedalt.
Kellelegi Ühingust ei paistnud need üllatust tekitavad, kuigi Seth laia kübara varjust ühte lähemalt uuris, silmis viisakas uudishimu.
„Ah, selle plika püüan ma vabalt kinni,” ütles ta valjusti ja tegi salamisi Norellele silma, kes tabas ära.
„Vaevalt,” praalis ta pilklikult, proovides häälde väheke jämedust tuua,”Ma saaks ta ennem kätte kui sina oma eesli selga hüpata jõuad,” Seltskond turtsatas, nagu ka mõned pealtkuulajad, ja nad liikusid kiirustades edasi, et sealt pääseda.
Nad ööbisid harilikult võõrastemajades, sest talvel ei olnud kõige targem õues vahtida. Ühingu omad kadusid pidevalt öösit, aga koidikul ilmusid nad tagasi, olles küll väsinud aga rahulolevad.
„Nagu sa aru oled saanud, Valitseja teab su siinolekust,” ütles Arthur kolmandal päeval enne teeleasumist. Nad pakkisid parasjagu oma asju kokku. „Sellepärast on parem, kui me sind väheke maskeeriksime. Lõikus on hea, aga ma usun, et väiksed vuntsid ei teeks paha.”
„Kui sa pole märganud, siis ma olen tüdruk, mitte poiss,”sõnas Norelle pahaselt, solvudes kergelt venna lõbusa näo peale.
„Ma tean... oota,” Arti kleepis talle ette väikesed valevuntsid, mis oleksid võinud olla noorel mehel. Astudes sammu tagasi oma kätetöö hindamiseks, ütles ta:
„Rõõmsam nägu, Nora... see pole veel maailma lõpp, mul on olnud vaja vanaks naiseks ümber riietuda.” Norelle naeris, kujutades Arthuri massiga inimest soliidse vanaprouana ja vastumeel vuntsidesse lõdvenes pisut.
Kui tore seal Ühingu seltskonnas ka olla polnud, näris Norat kahtlus tema ‚ürituse’ suhtes nagu mõned seda nimetasid. Ta oli vist olnud ääretult loll, et sellise asja oma õlgadele võttis. Albus oleks võinud vabalt ka vend tagasi viia... Siia tuleks oli tõesti viga, eriti, lisas Norelle oma järjekordset tagaotsimiskuulutust silmates, kui mingi hull maniak otsib sind taga.
Norelle oli maganud õues ainult suviti, aga tal oli tunne, et need huberikud, kus nad peatusid, tegid sama välja ja lutikatest puretud voodid polnud just kõige parem ase. Kuna Mattias oli Albusel rangelt võlumise ära keelanud, tuues põhjuseks nende asukoha avastamise, ei saanud võluripoiss satikate vastu midagi ette võtta.
Imelik oli olla, kui sa teadsid, et viibigu sa siin nii kaua kui soovid, tagasi jõuad sa peaaegu samal ajal kui läksid. Lisaks sigines temasse veel ebamugavustunne, kui tema lähenemisel kamp sosistamise lõpetas ja kähku jooma hakkasid. Oli ilmselge, et tema eest varjati midagi.
Ta sai osa tõest teada kogemata.
Öösel oli Norelle tundnud kohutavat janu ja otsustanud kööki minna, et klaasike vett võtta, tuigerdas ta mööda külme koridori. Teda sundis peatuma tema enda nime kõla.
„...saab sellest varsti aru. Norelle pole loll, ta on ilmselt nende kohta lugenud.” urises Mattis. Ettevaatlikult hiilis Nora ukse juurde ja pani kõrva vastu lukuauku, ihates rohkem teada saada. Mattiasele vastas Sethi siidine hääl.
„Ma tunnen seda oma veres, ta on täpselt sobiv kanditaat. Varsti mõikavad Valitseja poolel olevad seda samuti ja vot siis on meil küll jama kaelas.”
„Seljuhul teeme nii, et sinu kamp sellest teada ei saaks...”
„Minu kamp?” Sethi hääles oli isegi treenimata kõrvale kuulda haavatust,” Ma ei suhtle enam nendega, ei loe end üheks nendest. Ainult tänu Isise süstile suudan ma peaaegu normaalset elu elada, kõndida varjatuna päikese käes..” ta vakatas.
Kostsid sammud ja Nora põgenes kiirelt ja vaikselt nurga taha, kõndides sealt edasi rahuliku sammu, kuid peksleva südamega köögi poole. Ta kuulatas, kuidas uks kääksatas lahti, vaiksed sammud käisid ringi ja siis pöördusid tagasi. Ta ohkas kergendatult ja laksatas samas endale vastu otsaesist. Vesi oli ju ka tema toas!
Hommikult ei mäletanud Norelle vahejuhtumsit eriti midagi, vaid pidas seda lihtsalt unenäoks. Ka ei vihjanud Mattias ega Seth sellele kuidagi.
Ning siis lõppesid majad otsa.
Seltskond vaatas metsa, kuhu nad sisenema pidid. Norelle ei osanud seda esialgu millegagi võrrelda, aga kui nad sisse astusid, tuli talle meelde ammu loetud kääbik. Puuvõrad kummardusid kitsale teele, laskmata erilist päikesevalgust sisse. Teerajalt kõrvale astuda oleks olnud vist elu viga, sest metsa sisemust polnud üldse näha. Neid ümbritses igast küljest pimedus.
„Seda kutsutakse Cernunosi metsaks,“ ütles Isis,“ nimetatud selle oletava valitseja järgi, kes kannab metskitse sarvi.“
Nora oli tüdinud sellest reisist. See oli igav. Kui ta alguses oli arvanud, et ta satub millegisse raamatu taolisesse, siis arvas ta praeguseks end eksivat olnud. Asi oli nii kaugel, et ammu oleks midagi imelikku juhtuma pidanud, keegi rünnanud või kakelnud. Aga ei, nemad kasutasid maskeeringuid, hoidsid madalat profiili.
Ringi vaadates märkas Nora tahtmatult, et ma teised on rusutud. Tüdruk pilutas silmi ja otsis hobuse seljas mugavamat asendit. Milline ebamugav vahend pikkadel maadel reisimiseks... auto oli igatahes etem. Talle meenus pehme, mugav voodi, mis oli jäänud teise koju. Ta oli sellesse ühe lohu sisse maganud, kus oli end hea kerra keerata ja siis mõelda. Ja söök-
Järsku Mattias seisatas.
„Keegi luurab,“ sosistas ta, uurides pingsalt puude latvasid. Norelle otsekui ärkas unest. Nad olid väheke lagedamal kohal, niiet kamp kogunes troppi.
„Ma küll midagi ei näe,“ ütles ta tavaliselt valjemalt, kuigi polnud seda kavatsenud. Teiste pilgud panid teda väiksemaks tõmbuma.
„Ole vait,“ soovitas Amaterasu.
„Ole ise,“ nähvas Nora, teadmata miks ta seda ütles.
„Pidage mõlemad suu,“ sekkus Arthur.
„Tema alustas,“ ütlesid Amaterasu ja Norelle korraga. Nad põrnitsesid üksteist, kuni Seth otsustas suu lahti teha.
„Ma ei tahaks küll teie meeldivat vaikushetke lõpetada, aga mulle tundub, et siin on tavapärasemast rohkem erimeelsusi.“
„Ja kes sinuga rääkis?“ kissitas Isis silmi. Sethi kulmud kerkisid ja ta saatis pilgu Mattiase poole.
„Pakub huvi midagi?“turtsus too.
Nad seisid endiselt paigal, mõtetu vaidlus tuure kogumas ja märkamata puude vahel hiilivat kuju.
„Siia metsa tulek oli nõme mõte, Art,“
„Keegi ei sundinud sind tagant.“
„Kes ütles...“
„Olge ometi VAIT,“ pahvatas Seth. Kõik jäid puhtast vapustuses vait. Ei tulnud just ette, et Seth karjub.“Kas te ei saa aru, see mets on nõiutud. Cernunosi võlujõud tungib teie meeltesse ja otsib sealt ülesse kõik ebameeldivad üksikasjad, mida te tavaliselt unustada tahaksite. See teeb teid kergesti ärritavaks,“
„Sa ajad lolli juttu,“ ütles Amaterasu pehmelt, ja pani käe poja õlale, kes selle kohe ära rapsas.“No siis lähme edasi,“ ütles Seth silmi pööritades ja andis hobusele hoogu. Teised järgnesid talle. Tüdruk tundis imestust ja kui nad liikuma hakkasid siis jällegi kummalist kergust. Võib-olla oli Sethil õigus ja see koht oli tõesti nõiutud.
Seltskonna teele astus inimene, kes hoidis vibu peakohal.
„Ei soovi midagi halba,“ ütles ta kergelt kummardudes. Nora märkas, et tulija nahk on kuidagi rohekat tooni. Mis kõige imelikum, ta ei saanud aru, kas tegu on naise või mehega ja see pani teda muigama.
„Minu nimi on Eibhear, ma olen Cernunosi luuraja. Ta soovib teid näha.“
Arthur ja Mattias vahetasid kortsus kulmuga pilgu ja noogutasid siis koos. Nad hakkasid liikuma selle mehikese järgi, Arthur rääkis Mattiasega juttu, Amaterasu Isisega, paistis nagu eelnevat tüli poleks olnudki. Nora ratsutas Sethi kõrvale, kes oli jällegi endassetõmbunud.
„Ütle mulle, kas see teejuht on mees või naine.“
Seth vaatas talle alguses segaduses näoga otsa ja pahvatas siis naerma. Neiu ainult muigas tema reaktsiooni peale.
„Metsarahvas? Neil pole sugu. Ja ma ei taha teada, mida sa järgmiseks küsid.“
Norelle itsitas ja proovis mõnest teisest asjad juttu teha. Alguses oli Seth küll kinnine, aga aja möödudes vestles ta üpis meelsasti.
Tee äärtesse hakkas kogunema seda sama kummalist rahvast, kes omavahel rääkisid. Nende keel (kui see oligi üldse keel) oli kummaliselt voolav, aga samas terav. Nad tõid kuuldavale selliseid häälikuid, mida inimene poleks pidanud suutma isegi järgi teha. Mõned neist järgnesid seltskonnale.
Äkki jäi kogu kolonn seisma. Nad seisid mingi koopa ees ja ilma mingit käsku andmata olid ratsanikud hobustelt maas, vaadates imestunult üksteisele otsa. Ainult Seth maandus hilinemisega, kulm jällegi mõtlikult kortsus.
„Jälle mässab nende ajudega,“ pomises ta omaette.
„Ei, ei, ei, pigem tahtega,“ ütles hääl otse tema selja taga. Kostis sahin, kui metsarahvas põlvili laskus. Seth pööras end ringi ja leidis end tõtt vahtimast tugeva kehehituse, blondide juuste ja siniste silmadega tüübiga. Tal olid seljas midagi linasest riide moodi värgendust, aga ainult hädapärast. Lisaks olid tal peas metskitsesarved. Cernunos.
Amaterasu, Isis, Albus, Arthur ja Norelle kummardasid koos, silmis eemalolev helk. Seth nõksatas jällegi väikse hilinemisega.
„Mitte ei saa aru,“ pomises kitsesarvedega valitseja. Valjemalt jätkas ta aga:“Palun astuge edasi siia koopasse.“ Teised paistsid lummusest vabanevat ja vaatasid segaduses ringi, kuid järgnesid Cernunosile.
Koobas ei olnud seest nagu koobas peaks olema. See meenutas hästiorganiseertud labürinti, mis peaks ründaja ja ka tegelikult külalised segadusse ajama. Paarikümne meetri pärast (kui nad olid mitmest kohast ära pööranud) sattusid nad hästivalgustud ruumi, kus olid maas punutud matid, mis tundusid sama pehmed kui karvased vaibad Nora kodus, pikk puust madal laud, mille ümber samblataolised padjad ja palju muud, mida silm alguses haara ei suutnud. Laes rippusid midagi kuivatatud leiva moodi ja valgust kumas valgetest pallidest, mis lähemal uurimisel olid tegelikult ämblikuvõrgu punutised.
„Istuge,“ nad võtsid sõnatult istet, naised ühel pool, mehed teisel. Cernunos sättis end sisse otsas. Ta lasi kuuldavale mingi hõike selles imelikus keeles ja ühest teisest avausest ilmusid välja suured ämblikud, kes
kandsid nõusid söögiga enda seljas. Neil oli selleks spetsiaalne rakend.
„Minu väikesed abilised,“ tutvustas Cernunos neid ja elukad ronisid lauale, kuhu nad liikumatult seisma jäid. Amaterasu, kes oli veel hetk tagasi näljane, unustas oma söögiisu täielikult ja tõmbus tahapoole. Ta vihkas ämblikke.
Teised aga ei lasknud ebaharilikul teenindusel end segada ja võtsid meelsasti süüa, mis koosnes peamiselt puuviljadest. Norelle tundis ära õunad, ploomid, pirnid ja mõned välismaised, mida ta koolis piltide peal oli näinud. Kuid seal oli ka teisi vilju, näiteks koonusekujulisi seest iirisega täidetud väikeseid snäkke, siniseid mügarikke leivamaitselise sisuga. Nora avastas ka ühe pehme, mis muutis kuju ja oli äärmiselt toitev.
Samal ajal aga räägiti. Nad kõik tutvustasid ennast. See oli sunnitud jutt, mis hoidis hoolega ühest kindlast teemast kõrvale. Kuigi Arthur küsis, kuidas toimib metsarahva elukorraldus, mis paistis teda tõeliselt huvitavat.
Seth ohkas ja ristas sõrmed.
„Ma ei tahaks küll ebaviisakas olla, aga miks te meid, kui võhivõõraid, siia kutsusite?“Lauas tekkis vaikus, kus silmad käisid Sethi ja Cernunose vahet, kes paistis olevat rahulolev.
„Terane inimene. Milline ebaharilik kokkusattumus,“ ütles ta ohates,“Jutud on liikvel, et meie maale on astunud Carmenta,“ ta vaatas ainiti Norellet, kes jõllitas talle ekstra vastu,“Meie ajaloos on sellel oma koht. Tal pidi olema kaasas keegi, kes suudab murda läbi meie kaitsest ja juhatada kaaskond õigele teele,“siinkohal vaatas ta Sethi otsa. Ta ei olnud kordagi silma pilgutanud.
“Võib-olla seletaksid, kuidas see sul õnnestus?“
Seth, sulges hetkeks silmad, et Cernunos ei näeks tema silmis peegelduvat lootusetust.“Ma tundisin, et keegi proovib minu meeltesse siseneda, tõrjusid selle vaevaga välja ja ehitasin müüri ette. Lihtne, igaüks saaks hakkama, kes on kõrgmäe munkadelt õpetust saanud.“
Lauas valitses vaikus, kuni Cernunos noogutas.“Mu väikesed abilised juhivad teid tubadeni. Veetke see öö siin.“
Hääles oli selline noot, mis ei soovinud vastuvaidlemist. Nad tõusid ja läksid ämblike järel käikudesse. Jagunedes samamoodi nagu lauaski, naised ühele poole, mehed teisele poole.
Veel samal ööl avanes üks uks ja keegi liikus saali. Ta vältis vaatevälja sattumist, hiilides hääletult nagu vari. Kuid siiski keegi kuulis teda ja see keegi oli Cernunos.
„Milline tore üllatus. Just sinuga ma soovingi rääkida.“
Seth peatus poolel sammul ja ajas end siis pahaselt püsti. Ta nuhutas kergelt õhku ja naeratas siis.
„Aa, sa tead juba mu harjumusi?“ muigas ta ja võttis ulatatud peekri vastu. See oli täis kariimipunast vedelikku, mille Seth aeglaselt nautides ära jõi, silmad sama värvi.
„Pole just raske märgata. Sa peaaegu ei puutnudki oma toitu ja ma saan kõigi elavate pähe minna. Mitte surnute.“
„Ma eelistaks terminit ebasurnu või siis juba Seth,“ ütles nooruk jahedalt.
„Aga palun,“ naeratas Cernunos laialt.“Ma tahtsin, et sa ei läheks mu alluvaid verest tühjaks imema, niisiis organiseerisin selle sulle.
Sa oled siis ikkagi selle seltskonna ’kadunud hing’...mhmh, saan aru.“ Mehe nägu oli mõtlik, kuid Seth oli segaduses.“Mida sa sellega mõtled?“
„Mitte midagi halba,“ tunnistas ta ohates .“Meie ajaloo osa. „Kord saabuvad iidsesse metsa kuus elavat ja üks surnu. Alkeemik, pooljumal, inimene, sõjamees, võlur ja kadunud hing. Surnu juhib nad läbi takistuse, millest keegi kutsumata pole läbi saanud. Kuid nendega on kaasas ka Carmenta, kes muudab maailma“.. kas pole nii? Isis, Amaterasu, Arthur ja Mattias, Albus. Ning sina. Seitsmene seltskond, maagiline number, kellel on määratud olla. Tahad teada, mis edasi läheb?“
„Ei,“ vastas Seth napilt, ulatades peekri tagasi. Tema silmad hakkasid normaalser värvi minema,“Saatud on kõigi enda otsustada. Tänan joogi eest.“ Vampiir keeras selja ja peaaegu liugles endassesüvenenult oma tuppa. Ja oma teravate silmadega jäi tal seekord märkamata lahtiolev uks tema toa kõrval ja seal välja piiluv erkroheline pilukil silm.