Palun ;D
Seekord eriti hea ei tulnud
Minupoolne pikem kommentaar tuleb lõppu.
______________________________________________________
3.peatükk
Üllatavad avastused Õhtuti Norellet välja ei lastud, arvestades sellega, mis tüdruku sõnade järgi juhtus, aga hommikul, pärast teiste ärkamist, võis ta teha väikese jalutuskäigu eeldusel, et tal on mobiil kaasas. „Veel üks ilma teateta kadumine ja sa saad eluaegse koduarest,” oli isa ähvardanud ning Nora võttis seda suht tõsiselt- paps viib enamasti oma lubadused täide.
Nii ta oligi jätnud väikese kirjakese voodile, et läheb värsket õhku hingama ja vajadusel võib helistada, ning sumpas nüüd, lumelabidas käes, mööda metsaäärt edasi kuni vana männini.
„Jah. Just siia,” pomises ta hakates aeglaselt lund kokku kühveldama, peas kindel mõte lumeonn teha. Lapsik, aga vähemalt andis see tegevust ja raamatut ei suutnud ta praegu lugeda. Mõtted olid liiga hajevil.
Mis see Scretch mõtles selle tõlkega? Selle järgi peaks ma kandja olema. Mille? Võib-olla selle ringi. Jah, selle ilmselt. Muud ta ometi ju ei kanna.Nora väristas korraks õlgu, tõrjudes peast õudsad mõtted. Ta viskas ühe eriti raske labidatäie paika, märkamata hetkelist musta välgatust.
Nii lähme edasi. Endaga on päris tore rääkida, ma vaatan. Teine rida oli enam-vähem, äkki oli see ukse kohta. Aga see Pimeduse Tooja koht teeb mind murelikuks. Ma ei taha pimedust tuua. No thanks. Nojah, see juba ongi jama. Rez’zarkidest sain juba sotti.
Ongi kõik?Norelle peaaegu ootas, et keegi ütleb tema selja taga „Ei ole”, sest viimasel ajal juhtus üldse kummalisi asju. Häälte selja taha ilmumine oli üks neist. Kui seekord oli ainsaks heliks varese kraaksatus ja männi hale naksumine.
Norelle püksitaskus hakkas äkitselt mobla vibreerima, pannes neiu võpatama. Sel ajal kui ta kohmitses, hakkas ka helin Holly Dolly pihta, mis lõikas vaikust nagu kirvevihin. Pärast paari hetke sai ta selle vaevaliselt kätte, olles ilmselt nii mõnedki loomad kaugele ära hirmutanud.
„Kuuldavus,”
„Nore, sina?”
Ei, killer päkapikk, mõtles Norelle irooniliselt, pööritades silmi. Valjusti ütles ta:
„Jaaa, emm. Ma olen suht siinsamas.”
„Kus täpsemalt? Millal sa tuppa tuled?”
„Mh, varsti.”
„Ah, ma näen sind aknast. Mida sa seal puu juures teed?”
„Niisama. Kuule, ma nüüd lõpetan.” Tegemata välja ema protestist, vajutas ta kõne kinni ja pani seekord jope taskusse.
Ülejäänud kolm tundi möödusid tööd tehes sündmustevaeselt. Parasjagu uuristas ta lõpust onni sisemust, kui labidas millegi kõva ja õõnsa vastu põrkas. Kulmu kibrutades pööras ta oma tähelepanu sinna. Väikese pühkimise tagajärjel ilmus nähtavale must pind, kaevamisega aga paljastus terve tume kivi. Norelle võttis selle kulmu kortsutades kätte ja siis lasi maha kukkuda, otsekui oleks see kõrvetanud.
„Ei..” sosistas ta, libistades sõrmedega üle leiu. Koputades kõlas see seest õõnsana. Väriseva südamega võttis Norelle selle uuesti kätte, tundes kuidas see õrnalt värathas . „Lohemuna!” karjatas ta, lastes munal uuesti endale koha lumes leida. Nora hääl põrkas lagendiku ühest nurgast teise.
Selleks ajaks, kui shokk möödus, oli see jõudnud asenduda rõõmuga. Ta mähkis selle ettevaatlikult salli sisse, tagurdas avast välja ning sumpas läbi tiheda lumesaju mõisa poole, näol sõnuseletamatu muie.
Veerand tunniga oli ta muna tuppa smugeldanud, andud vanematele mingid ebamäärased seletused nagu alati, põrganud kokku oma õega ja riskinud avastamisega. Kuid nüüd oli Norelle oma voodis pidzaamas ja uuris õuest toodud asjakest, mis nägi tõesti välja nagu kivi. Ainult Eragoni lugenud inimene saaks aru, et see on lohemuna.
Must lohemuna.
Must lohemuna, mis oli siin, Norelle käes.
Tütarlaps tunnetas, kuidas see kergelt väriseb.
Kui ta kooruma peaks, oleks mul täielik jama kaelas, mõtles ta mõrult. Aga huvitava elamuse annaks see küll, kuigi ilmselt oleks see vastusrikas.
No mida ma üldse lohedest tean!?Päevik laual laksatas lahti.
„Ja hakkab jälle peale,” ütles piiga silmi pööritades. Ta ei kavatsenudki seekord õnge minna. Ükskord lihtsalt peab oma uudishimu ohjeldama.
Peosaalis ootab sind Saadetis. Kui Norelle hakkas vastu kirjutama, läks see tagasi kinni.
„No tore!” pahvatas ta vihaselt, küsides tervelt toalt:”Ja miks ma peaksin seda uskuma? Ma ei kavatsegi sinna minna, muide.”
Nora hiilis raevust vahutades määratud kohta. Nagu näha, polnud ta uudishimust siiski lahti saanud. Möödudes mingitest ähmaselt tuttavatest raudrüüdest, kõndis ta hääletult mööda mürkrohelist vaipa, mis paistis olevat eelnevate omanike kiiks- juba jälle see roheline. Igaksjuhuks oli ta võtnud Potteri 1. osa kaasa. Kas just kaitsesk, aga kindlustuseks siiski.
Nooruk jõudis kahepoolse suure tumeda ukse ette. Neelatades avas ta ühe neist ja lipsas sisse ja vaatas põnevusega ringi. Otsekui oelks ajamasinaga reisinud tagasi 14. sajandisse.
Mosaiikpõrand oli säilinud täiuslikult, hõbedaseks värvitud seinad tegid ruumi kuidagi valgemaks, lagi koondus ülesse aknavitraazidega kupliks. Millegi pärast olid seintel juba tunglad süüdatud ja ka hiiglaslikus kaminas põles tuli. Põrandast natuke kõrgemal asetses ilmselt orkestrile mõeldud rõdu, pikk-pikk tume laud patseeris peaaegu saali keskpaigas. Norelle tähelepanu köitis joonis ruumi päris keskel, mis meenutas mõõga ümber siuglevat madu viisnurgaga taustal, kuhu sisse oli tehtud neli imelikku kritseldust.
Okei, sai teada, nüüd minema.Valju praksatuse ja siis sisina saatel ilmus keskele mingi kogu, käes kulunud raamat. Kondine, tumedate sassis juustega, pruunide silmadega, mustas rüüs, mille peal ilutstes lõviga ‚G’ täht, noor poiss. Nora ja ilmunu vahtisid hetke üksteisega tõtt, mõlema näkku kirjutatud sügav jahmatus, tüdrukul lisaks veel silmad mitu korda kiiresti pilkumas. Enne, kui tütarlaps jõudis suu avada, sööstis poisi käsi tasku juurde ja tõmbas sealt välja peenikese puupilpa, millega ta neiule osutas, näol kindel ilme.
„Kes sa oled ja mida ma siin teen?” nõudis ta, lubades ainult ühe pilgu ümburusele. Norelle puust tokiga ja nõuab vastuseid, või hoopis sellest, et tal ei tulnud pähe ühti head repliiki, ei teadnud ta isegi.
Kui ta kõnevõime tagasi sai, lubas ta endale turtsatuse.”Rahume maha, düüd. Kuidas s i n a siia said? See on meie maja, muide, ja ma enamasti ja kutsu siia...9-aastaseid?” viimased sõnad oli öeldud kahtleval toonil. „Kes s i n a oled?” nõudis Nora rõhutatult, kulm kipras ja pea viltu, viibutades kätt, et too oma relva langetaks.
„Albus Potter,”vastas too, lastes võlukeppi veidikene madalamale.”Ja 11-aastane,” lisas ta kindluse mõttes. Norelle silmad ei pilkunud seekord. Ta kahtlustas, et tema suu oli kergelt poiekvil.
”Albus Severus Potter?” küsis ta vaikselt. Saanud tumma noogutuse, venis ta suu laiale naerule.
”Appiii,” naerisNora, pannes vastu kiusatusele mööda saali tantsida. Selle asemel kõndis Albuse juurde, kes oli nüüdseks võlukepi langetanud.
Irw. Täitsa elus Rowlingi tegelane, mõtles ta natuke hämmeldunult, käies võluri ümber ringi.
„Kas ma nüüd saaksin teada, kus ma olen ja mida ma siin teed?” küsis Albus kahtlustavalt, käsi igaksjuhuks kepi pidemel, jälgidel pilguga Norat.
„Sul pole vaja seda kasutada. Ma olen mugu,” ütles ta kiiresti, jäädes seisma natuke kaugemale, et vajadusel oleks ruumi eest põigelda. Ja sa oled minu toas, nagu sa juba aru said. Sleepy Hallowsi linnakseses, ühes mõisas. Kuidas sa siia said, on mulle sama mõistatuslik kui mulle.”
Imelik. Kõigepealt must muna Eragonist ja siis Harry Potteri poeg! Nojah, tegelikult oleks võinud Sqorpius tulla, kui nad siia juba kõik ilmuvad. Ei, Draco ikka, itsitas ta mõttes, kuid jättis järele. Probleem võis tõesti tõsine olla.”Ee..sa tagasi ei saa kuidagi?” päris Norelle kerge ebamugavustundega, kui eufooria oli mingil määral üle läinud.
„Ma ei usu,” Albus piidles uudistavalt tantsusaalis ringi, astudes joonistusest välja, mis otsekohe haistus, tuues endaga kaasa kerge värina õhus. Raamat sealjuures pandi laua peale eest ära.”Noh, kui ma teaksin, kuidas ma siia sattusin, oleks sellest abi. Muidugi võiks ma ka öökulli saata, aga... „ta vaatas otsivalt ringi, pilk peatumas HP’l Norelle käes, mida too viimasel hetkel tulutult selja taha püüdis peita.”Sul vist seda pole,” venitas ta, tulles aeglaselt Nora poole. Norelle jälgis teda ärevalt, mõistes hetkel, et Al tuleb tema poole. „Potter tuleb Potterit küsima,” pomises ta kuuldamatult, lisades kerge muige ja jälgis, kuidas poisike krabab ta haardest „Harry Potter ja Tarkade kivi”, keerab seda käes, lehitseb, jääb tardunult ühte kohta vaatama.
„Mis..need on ju..aga kuidas..?” suutis ta ainult kokutada, pilk endiselt raamatul. Norelle tõttas appi, lootuses asja kuidagi seletada.
„See on, em, üks raamat nagu sa näed. Kirjutatad Harry Potterist. Tegelikult teavad meie maailmas teda põhimõtteliselt kõik. Temast on seiste raamatut tehtud pluss filmid. Ta on selline kangelaslik võluripoiss. Ah, sa oled ka viimases mainitud,” lisas ta. Albus tõstis viimaks pilgu ning sealt võis välja lugeda solvumist. Tüdruk neelatas. Olgugi 11-aastane, aga tollel oli võlukepp ja närvi sellist isikut ei tohtinud ajada.
„Ta ei ole mulle rääkinud,” sosistas ta nii vaikselt, et Nora pidi teraselt kõrvu kikitama. Siis aga keerati veidike häält juurde, lisades mõtliku tooni:”Kas ma võin seda lugeda?”
Norelle ajas end sirgu, manades ette ametliku ilme.”Kõigepealt,” alustas ta,”proovime su saada tagasi Sigatüükasse. Võid küll lugeda, aga sa ei saa ju siia jääda. Kas sa tundsid midagi, enne kui sa siia sattusid?
„Ee..jõnkastust naba all? Mul oli tunne, et ma kohe lämbun...igast küljest pitsitas”
Ahaa. „Sa puutusid midagi, eks?” Nora vaatas toas ringi, lootes leida midagi, mida väravavõtmena kasutati. Tema pilk peatud köitel, mis lebas Al’ist pikal laual, viimane lehekülg lahti. Mõistmatult võttis raamatu otsekui aegluubis enda kätte ja luges sõnumit, mis oli kirjutatud sinna taha:
See raamat kuulub Segaverelisele Printsile.Norelle maigutas suud, tundes kuidas paar pisarat ta silmadesse kerkib.
See on igatahes parem kui Potter. I g a t a h e s. See on Severuse käekiri...Sevvu õpik! Milline hindamatu ese... Ta sulges korraks silmad, et end koguda ning kuulis ähmaselt, kuidas Albus toas ringi liikus.”Kas ma näen und või on see päriselt?” küsis tütarlaps valjusti. Sammud, väike valutorge käel. Pahase hüüatusega tegi ta silmad lahti ja leidis enda nina eest Albuse, kes kohe paar meetrit taganes.
„Mh, vabandust. Ma näpistasin õrnalt, et sa kindel oleksid.”
Nora turtsatas, vaadates heldimusega nõiajookide õpikut.” Jõnksatus vastab väravvõtmele, teine sümptom aga ilmumisele,” üteles ta oma mõtted valjusti välja.”Kes seda tegi, ma ei tea. Imelik, et nendega saab erinevate maailma vahel rännata. Aga...võib-olla see imelik märk aitas? Muide, kust sa selle said?” ta tõstis raamatu ülesse, juhtides jällegi teema mujale. Albus näis olevat suht kohmetu.
„Em..Seda, et, ee,” kogeles ta, kuni poisi hääl unustuse vajus.
„Vahet pole,” kiirustas Norelle käega lööma, hoides nõrgalt õpikust kinni. Tõrjudes mõtte, et ta peab selle harulduse kunagi tagastama, hakkas ta mööda tuba sammuma, ajud peaaegu valust surisemas. Ega ka Albus asja paremaks ei teinud, kuna ta luges nüüd ahnelt„Potteri” esimest osa.
„Kuule,” ütles poiss äkitselt,”Kus sa kõige nende ilmumiste ja asjade kohta tead kui sa mugu oled?”
„Raamatud,” oli napp vastus. Norelle peatus ühe maastikumaali ees ja oli ilmselt kindel, et poleks ehmatanud, kui mingi tüüp sinna peale oleks ilmunud ja temaga rääkima hakata.
„Muidugi,” sosistas Norelle käega vastu laupa laksatades. Kuid see oli võimatu. Ei. See e i saa olla nii. Nora arvates polnud kuigi tõenöoline, et keegi nii teeks. Appi, ma olen nagu Harry juba.
Kui juba nii mõelda, kuidas ta Albust usaldada sai?
Nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid. Oleks seal kasvõi Bromi sugune teejuht või Dumbledore või oleks Nora ümberkehstumises sama edukas kui French, see tuleks alati kasuks. Kui polnud midagi. Noh, kui just mitte arvestada koorumata muna, Albus Severus Potterit ja Segaverelise Printsi õpikut.
Tüdruk tundis end rohkem teovõimetuna kui kunagi varem. Ta lasi välja ühe kannatamatust ja viha iseloomustava häälitsuse, mida ta grimassiga ilmestas ja ütles:”Sellele ju peab lahendus olema. Sa ei saa siia jääda,” Al võpatas süüdaslikult ja laksatas raamatu kinni.
„Jah..ee. Kuidas me seda teeme?” Oma väikeseks kergenduseks kuulis Norelle seal sõna ‚me’, mitte ‚sa’. Järelikult oli ta õige Harry järglane, sest ainult Potterid on niivõrd ohvrimeelsed ja vähesed egod. Noh, vähemalt mõne arust.
„Mul on mõte. Scretch! SCRETCH!!”karjus ta, olles täiesti teadlik, et kodus on ainult valjusti muusikat kuulav blondiin Amanda ja tema ise.” Scretch, mul on vaja rääkida. Palun.”
„Aitab alati,” ütles hääl orkestirõdult. Kaks silmapaari keerasid oma pilgu sinna poole, kuid tuttavliku lühikese ülemteenri asemel oli seal keegi teine.
Kusjuures küllaltki nägus keegi.
„Marcus de Chaville, McKinnenite suguvõsast, Leonardo ja Holly de Chaville poeg,” tutvustas noorhärra end kerge kummarduse saatel. Ta hõljus kõhedustekitavalt allapoole, kuni oli keeletu Norellega kohati. Kummitusena paistis Marcus ilmselgelt õblukesem ja kuidagi pikem. Kuid siiski oli säilinud tema juures see, mis võttis Nora hingetuks, midagi saatanlikult veetlevat. Albus, kes oli nähtavasti vaimudega harjunud, tuli kindlameelselt neiu kõrvale ja noogutas lühidalt kerge vastumeelega Marcusele. Norellele sobis aga praegu ükskõik kes informaatoriks.
„Sa oled see kutt päevikust,” ütles Norelle, kui oli oma kõnevõime ja veidi uhke hoiaku tagasi saanud.”See, tänu kellele on mu käel mingi ring. Kus on Scretch ja mis toimub?”
„Ah,” vastupidiselt kahetsusele oli seal kuulda rahulolu.”Sa pole ikka aru saanud? Tuu bääd. Mh, ära tee midagi sellist nägu, ma olen su kena õe juttu kuulanud. Kuid ta pole pooltki nii imetlusväärne neidis kui sina, kes sa oma säraga pimestad kõik noored mehed ja paned kadedusest kokku tõmbuma maailma naised..,” paistab, et Nora oli järjekordselt poisi iseloomus eksinud. See siin polnud mitte õrnahingeline vaid kõige tavalisem libedik. Kannatamatult viibutas ta käega, ainult õrnalt õhetades.
„Aitab plämast. Asume asja kallale. Ma tahan teada, mis jämm on. Miks on siin siia ilmunud selline tüüp ja lisaks lohemuna?”
Marcus tegi Norale ringi peale, sosistades mesimagusalt kõrva:”Me võime ta ka siit ära saata, kui leedi soovib kahekesi olla,” Saanud ühe põlgliku pilgu osaliseks, köhatas noorhärra vajaduseta ja võttis vormi pärast toolil istet.
„Ma arvan, et neiu Contoed oleks viisakas valgustada selle, hmkmh, jämmiga mis siin toimub. Draakoni muna ja Potter. Kaks eri maailma saabuvad kõrvalisse. Nad ei saa ju üksteise vahet reisida, aga koos nad moodustavad Kolmanda Maailma. Sina nimetaksid seda fantaasia-või ulmeriigiks ilmselt. Kuid sellest see koosnebki, kõik selliste lugu süzee saab alguse just sealt, kuigi kirjanikud ja tegelased ise seda ei tea. Pärandi, Bartemaeuse trioloogia, Potter, Sõrmuste isand- selline väike kirjandus.”
„Aga miks nad üldsegi siia peavad tulema? Miks see Kolmas Maailm on, midagi originaalsemat ei võinud välja mõelda?” päris Norelle elevile minnes. Albus paistis olevat küllaltki häiritud sellest informatsioonist ning tõenäoliselt ka Marcuse käitumisest.
„See on osa Musta Võluri plaanist. Me ei tea, mida ta täpselt kavatseb, aga ilmselgelt head see ei tõota, eriti veel nii kenale daamile. Esimene maailm on see, kus meie praegu oleme ja Teine on Musta Võluri terrori all. Kolmas Maailm on lihtsalt kergem öelda. Päris nimi kõlaks umbes..” Kõlas hääl, mis meenutas umbes sellist heli, mis koopainimesed toovad kuuldavale, kui neil on vaja öelda midagi raskemat kui „Oi, mammutid!”
Nora kirtsutas nina.”See on tõesti raske... tänan info eest, ma arvan, et midagi muud ei ole..tegelt on küll,” kiirustas ta tagasi, kui kummitus tõusma hakkas ja nüüd uuesti toolile vajus.”Kuidas Albus ikkagi tagasi saab ja k u s on Scretch?”
„Põhimõtteliselt ei saagi,” tuli lihtne vastus, mis vältis järjekordselt ülemteenri teemat.”Ainuke võimalus oleks Teise Maailma minna ja Mattias üles otsida, kuid seda pole keegi üritanud ja ilmselt ei hakka ka. Pealegi,” lisas Marcus tähendusrikkalt, kui oli Norelle kaalutlevalt pilku näinud.”Pealegi nõuab Maailmade vaheline reisimine oskusi, nõiaväge ja eelkõige vastupidavust.”
„Mul on võluväge,” Severus ei olnud oma altkulmu jõllitamist lõpetanud, kuid rääkis üle pika aja jällegi, aga tema arust otsustavad sõnad võttis vastu Marcuse pilkav naer.
„Meil siin kasutatakse muud väge, poiss. Sa oled lihtsalt ük-”
Tema sõnu katkestas hele karje.
____________________________________________________
Noonii. Siit osast saite suht palju selgitusi. Sevvu õpiku kohta oli raske-kerge kribada, sest
- Ma kujutasin end vabalt Norelle asemele (kerge)
- Mina ise oleks seal hakanud nutma (suht kerge)
- Ma h a k k a s i n g i pm nutma (raske)
Nu mõtle ise, kui sul oleks käes igivana Severus Snape nõiajoogi õpik..koos tema käekirja, loominguga... *nuuks*
Let's go on
Ma tahtsin alguses Draco sisse tuua, aga siis mõtlesin ümber. Albusega oli..ka raske, mina ei tea, kuidas Potteri poeg käituma peaks x)
Kui sinna jõuda, siis kordamist oli hullemalt palju seekord, vigasid ka s u h t. Aga selle kompenseerib pikk osa, mis on minu isiklik rekord. (2407 sõna (HHHH) ego )Deem, see paistab nii lühike
Uus osa... vb vaheajal, ma ei tea. Ma tahaks oma vampiirijuttu ilmselt kunagi edasi kirjutada.
Hm. Sai vist kõik?
Ahjaa xD
Et sis palun kriitikat igast nurgast ja soovitusi! Tänkjuu