Post by kiiisu on Dec 24, 2007 2:38:37 GMT 3
1.Osa
„Andreeeeees!“ hõikas keegi alumiselt korruselt, mille peale üks 16 aastane tumedate juuste ja pruunide silmadega poiss ennast voodist üles ajas ja ringi vaatas. Uniselt läks ta kapi juurde, pani ennast riidesse ja komberdas treppidest alla, kus poisi ema ja noorem õde juba laua taga istusid. Andrese õde, Kreete, oli 14-aastane suhteliselt helepruunide juuste ja siniste silmadega tüdruk. Andres võttis külmkapist endale võileivad ja coca-cola ja istus siis laua äärde. Peale söömist tuhises ta ülesse, võttis oma koti ja hakkas kooli poole minema.
Kui poiss kooli jõudis, tulid kohe paljud talle tsau ütlema, aga selles ei olnud mitte midagi erilist. Andres oli ülipopulaarne ning kõik olid sellega juba harjunud. Esimeses tunnis - ajaloos, mida Andres üle kõige vihkas - tuli ta lauale järsku kiri, milles seisis:
"Tahaksid sa minuga täna õhtul välja tulla? Kristel.".
Andres vaatas Kristeli poole, kes samal ajal oma blondide juustega mängis ja poisile naeratas, ning kirjutas tüdrukule vastu:
"Sorri aga jääb vist ära. Mul on juba õhtuks plaanid. Andres.".
Tegelikult ei olnud tal õhtuks mingeid plaane. Need hullud beibed ei ole lihtsalt minu maitse, mõtles Andres endamisi ning vaatas uuesti Kristeli poole, kes nüüd oma pastakaotsa näris.
Ülejäänud koolipäev läks nagu ikka ja peale seda hakkas Andres enda kambaga kodu poole liikuma. Koju jõudes nägi ta, et kõik tema pereliikmed - ema, isa ja õde - istusid köögilaua taga ning kõigil olid kuidagi mornid näod peas. Andres viskas koti nurka ja läks istus samuti laua taha, hakates kõigile järjest otsa vaatama, et teada saada, mis toimub. Järsku alustas poisi ema juttu. "Vaata, Andres, me peame sulle midagi tähtsat rääkima..". Ta vaikis, kuid poisi pilgu peale jätkas oma juttu. "Me kolime ära.. ".
Ma tean, et praegu ei ole mingi armastusjutt ega midagi, aga järgmistes osades läheb rohkem selliseks.
Ei tea, kas kirjutada edasi või mitte.
Kriitikat!
„Andreeeeees!“ hõikas keegi alumiselt korruselt, mille peale üks 16 aastane tumedate juuste ja pruunide silmadega poiss ennast voodist üles ajas ja ringi vaatas. Uniselt läks ta kapi juurde, pani ennast riidesse ja komberdas treppidest alla, kus poisi ema ja noorem õde juba laua taga istusid. Andrese õde, Kreete, oli 14-aastane suhteliselt helepruunide juuste ja siniste silmadega tüdruk. Andres võttis külmkapist endale võileivad ja coca-cola ja istus siis laua äärde. Peale söömist tuhises ta ülesse, võttis oma koti ja hakkas kooli poole minema.
Kui poiss kooli jõudis, tulid kohe paljud talle tsau ütlema, aga selles ei olnud mitte midagi erilist. Andres oli ülipopulaarne ning kõik olid sellega juba harjunud. Esimeses tunnis - ajaloos, mida Andres üle kõige vihkas - tuli ta lauale järsku kiri, milles seisis:
"Tahaksid sa minuga täna õhtul välja tulla? Kristel.".
Andres vaatas Kristeli poole, kes samal ajal oma blondide juustega mängis ja poisile naeratas, ning kirjutas tüdrukule vastu:
"Sorri aga jääb vist ära. Mul on juba õhtuks plaanid. Andres.".
Tegelikult ei olnud tal õhtuks mingeid plaane. Need hullud beibed ei ole lihtsalt minu maitse, mõtles Andres endamisi ning vaatas uuesti Kristeli poole, kes nüüd oma pastakaotsa näris.
Ülejäänud koolipäev läks nagu ikka ja peale seda hakkas Andres enda kambaga kodu poole liikuma. Koju jõudes nägi ta, et kõik tema pereliikmed - ema, isa ja õde - istusid köögilaua taga ning kõigil olid kuidagi mornid näod peas. Andres viskas koti nurka ja läks istus samuti laua taha, hakates kõigile järjest otsa vaatama, et teada saada, mis toimub. Järsku alustas poisi ema juttu. "Vaata, Andres, me peame sulle midagi tähtsat rääkima..". Ta vaikis, kuid poisi pilgu peale jätkas oma juttu. "Me kolime ära.. ".
Ma tean, et praegu ei ole mingi armastusjutt ega midagi, aga järgmistes osades läheb rohkem selliseks.
Ei tea, kas kirjutada edasi või mitte.
Kriitikat!