Post by Sands on Dec 21, 2007 16:06:37 GMT 3
1. - Tess.
Tess toetas pea vastu külma seina ning sulges silmad. Tütarlaps mõtles, mis oli juhtunud ning miks ta seal oli - isegi sellisele tühjale küsimusele ei vastanud talle keegi. Ohates silmitses ta betoonist lage ning pidas juba mitmendat korda mõttes aru, mis koht see olla võis.
Kõik oli hakanud üleelmisel ööl, kui ta kummalisest tahtmisest meelestatuna välja kõndima läks. Lihtsalt kõndima. Kas siis tõesti ei võinud tavalisest rikkamate perede lapsed välja minna? Alati ei soovinud Tess vanematelt luba küsida, sest nood poleks seda heaks kiitnud. Igatahes läks ta kõigest jalutama.
Kuulnud kummalist häält, mõtles tüdruk vaid väikestele loomadele, kes ööpimeduse varjus endale toitu otsisid. Nii suures aias oli alati midagi laokile jäänud ning küll võõrad külalised seda juba teadsid.
Külm käsi sulgus Theresa suu ümber ning parimagi tahtmise juures ei suutnud too häält teha. Nüüd selgus ka tegelik sahistajate olemus - nendeks oli viis meest, kõigil seljas mustad tunked ning pähe tõmmatud maskid. Kättega end kinni hoidvat meest eemale lükata üritades, kuulis ta eemal kellegi vandumist ja jooksusammae. Kas keegi oli neid siis näinud?
Tess lükati mingisugusesse suurde autosse, mis lõhnas kummaliselt. Tüdrukule andi karm käsk vait jääda ning tema tohutuks üllatuseks tõmmati välja nuga. Seejärel kostusid väljast veel paarid sammud ning auto hakkas sõitma. Sel hetkel suutis Theresa teadvuse kaotada ning ei mäletanud midagi.
Ärkas ta mitu tundi hiljem samas ruumis, kus ta hetkel oli. Pead raputades ajas ta end püsti ning sammus kitsa aknani, mis väljast poolt laudadega kinni löödud. Ühest praost langeva valguse järgi suutis ta siiski mõista, et on päev. Tema röövimise (just see pidigi olema!) hetkest oli möödunud umbes viis tundi. Kui mitte rohkem.
Surunud alla meeleheitlikuse hingas neiu sügavalt sisse ning üritas oma mõtteid koondada. Esimesena mängis ta oma peas läbi kõik stseenid, jutuajamised, filmid ning raamatud, kus oli midagi röövimisest. Enamik olid seotud lunaraha või mõne muu meeleheitliku sooviga. Enamasti (!) lõppesid need õnnelikult, kuid kas tema juhus võis erand olla?
Väike luuk puidust ukse allosas avanes ning maha pandi kandik. Theresa ei tundnud nälga kuid sellest hoolimata sammus ta ukseni. Sammud kaugenesid ning tal polnud lootust kelleltki midagi küsida. Selle asemel kummardus ta ning võttis üles kausi mingi imelikult lõhnava (või oleks õigem öelda haisva) toiduga.
Tess toetas pea vastu külma seina ning sulges silmad. Tütarlaps mõtles, mis oli juhtunud ning miks ta seal oli - isegi sellisele tühjale küsimusele ei vastanud talle keegi. Ohates silmitses ta betoonist lage ning pidas juba mitmendat korda mõttes aru, mis koht see olla võis.
Kõik oli hakanud üleelmisel ööl, kui ta kummalisest tahtmisest meelestatuna välja kõndima läks. Lihtsalt kõndima. Kas siis tõesti ei võinud tavalisest rikkamate perede lapsed välja minna? Alati ei soovinud Tess vanematelt luba küsida, sest nood poleks seda heaks kiitnud. Igatahes läks ta kõigest jalutama.
Kuulnud kummalist häält, mõtles tüdruk vaid väikestele loomadele, kes ööpimeduse varjus endale toitu otsisid. Nii suures aias oli alati midagi laokile jäänud ning küll võõrad külalised seda juba teadsid.
Külm käsi sulgus Theresa suu ümber ning parimagi tahtmise juures ei suutnud too häält teha. Nüüd selgus ka tegelik sahistajate olemus - nendeks oli viis meest, kõigil seljas mustad tunked ning pähe tõmmatud maskid. Kättega end kinni hoidvat meest eemale lükata üritades, kuulis ta eemal kellegi vandumist ja jooksusammae. Kas keegi oli neid siis näinud?
Tess lükati mingisugusesse suurde autosse, mis lõhnas kummaliselt. Tüdrukule andi karm käsk vait jääda ning tema tohutuks üllatuseks tõmmati välja nuga. Seejärel kostusid väljast veel paarid sammud ning auto hakkas sõitma. Sel hetkel suutis Theresa teadvuse kaotada ning ei mäletanud midagi.
Ärkas ta mitu tundi hiljem samas ruumis, kus ta hetkel oli. Pead raputades ajas ta end püsti ning sammus kitsa aknani, mis väljast poolt laudadega kinni löödud. Ühest praost langeva valguse järgi suutis ta siiski mõista, et on päev. Tema röövimise (just see pidigi olema!) hetkest oli möödunud umbes viis tundi. Kui mitte rohkem.
Surunud alla meeleheitlikuse hingas neiu sügavalt sisse ning üritas oma mõtteid koondada. Esimesena mängis ta oma peas läbi kõik stseenid, jutuajamised, filmid ning raamatud, kus oli midagi röövimisest. Enamik olid seotud lunaraha või mõne muu meeleheitliku sooviga. Enamasti (!) lõppesid need õnnelikult, kuid kas tema juhus võis erand olla?
Väike luuk puidust ukse allosas avanes ning maha pandi kandik. Theresa ei tundnud nälga kuid sellest hoolimata sammus ta ukseni. Sammud kaugenesid ning tal polnud lootust kelleltki midagi küsida. Selle asemel kummardus ta ning võttis üles kausi mingi imelikult lõhnava (või oleks õigem öelda haisva) toiduga.