Post by Sands on Dec 15, 2007 22:45:37 GMT 3
Et teised ka ei vinguks, siis - MA KIRJUTASIN SELLE ENNE SEITSMENDA RAAMATU ILMUMIST, seega ma ei teadnud, kui suur oli Severuse ja Luciuse vanusevahe.[/i][/size]
Severus astus sisse Slytherini puhketoa uksest, silmad punasemad kui tavaliselt ning rüü mitmest kohast puruks rebitud. Poiss tuikus peast hoides diivanini ning vajus sellele selili. Vähesed õpilased, kes puhketuba kuumale päikesele eelistasid, istusid seal, silmad suunatud majakaaslasele.
Vaikus oli sügavam kui varem. Vähemalt selle inimese pärast.
"Mis temaga juhtus?" sosistas keegi viiendik vaikselt oma sõbrannale, mis oli puhketoa vaikuses valjult kuulda. Tundus, nagu oleks need sõnad Severus't löönud, sest ta võpatas ning avas silmad.
Vaadates häguse pilguga puhketoas ringi, surus ta silmad uuesti kinni ning hingas sügavalt. Tundus, et keegi ei taha tema lähedusse tulla, kuid kõik tundsid tema pärast muret. Nojah, ei olnud eriti tavaline, et kuueteistkümneaastane poiss tuleb puhketuppa, Cruciatuse needusega peaaegu hullumiseni piinatud.
Umbes kümme minutit möödus nii, et keegi ei liigutanud, kuni sisse astus üks seitsmendik. Too oli alati Snape'ga vähemalt kuidagi läbi saanud ning tundis talle tavaliselt teistest rohkem kaasa. Selgi korral sammus ta oma heledaid, blonde juukseid korda raputades diivanini, millel kuuendikust majakaaslane lebas.
"Mis sinuga lahti on?" päris ta järsul toonil. Malfoy'd polnud kuigi kuulsad oma sõbralikkusega, kuid suutsid vajaliku abi pakkuda nii mõnelegi, kes seda nende meelest väärt olid.
Taas võpatas diivanil lebav poiss, avades silmad. Ilmse pingutusega raputas ta pead ning ohkas sügavalt. Lucius aga teadis, et kõik ei ole tegelikult korras. Nõidunud kanderaami, hõljutas ta majakaaslase sellele ning suundus haiglatiiva poole. Samas aimas ta juba, millest võis selline olukord tekkida.
Severus avas silmad hetkeks uuesti, neid ereda valguse käes pilutades. Hambad risti surunud, ei öelnud ta midagi, kuid ei liigutanud samuti. Viimaks jõudsid nad haiglatiiba, mille emand koheselt ringi sebima hakkas.
"Mis juhtus?" küsis Lucius vaikselt, kui Pomfrey eemale oli läinud. "Kas see on see, millest sa mulle vihjasid? Kas selle pärast?"
Slytherinlane voodis neelatas vaikselt. "Ei," sosistas ta käheda häälega. "Ma ei suutnud seda teha," pomises ta veel, seekord pisar silmanurgast välja imbumas. "Ma ei suutnud."
Lucius vaatas hetkelise kaastundepuhangu ajal Severust isegi lahke pilguga. Seejärel asetas ta käe sõbra õlale. "Miks mitte?" päris ta vaikselt.
Vaevaliselt pühkis majakaaslane silmad ning vaatas siis uuesti Luciuse poole. "Ta ütles, et ta teab mida ma tunnen. Ta ütles, et ta tahab mu sõber olla. Pärast kõike seda, mida ma talle ütlesin," pressis Severus vaid natukene valjemalt, kui sosinal. "Ma ei saanud teda tappa!"
Et see on samuti kirjutatud ENNE SEITSMENDA RAAMATU ILMUMIST. Mingiks üheosaliseks fikivõistluseks oli vaja, aga ma ei saatnud neid siiski. Ma pole rahul : D.[/i][/size]
Minu nimi on Severus Snape. Seitsmeteist aastasena olen ma küllaltki teistsugune ning tunnen ennast halvasti. Ma ei ole populaarne, ilusa välimusega või suurepäraste oskustega. Mul ei ole sadu toredaid sõpru ega isegi üht parimat.
Minevikku tumestab must laik, millest keegi peale minu ja mõne valitud isiku keegi midagi ei tea. Tunnen ennast halvasti, et ei saa end kellelegi avada, kedagi usaldada või ennast usaldama panna.
Sama raske on saada hakkama kooliga, väheste tuttavatega kes mind taluvad ning hoopis paljude vaenlastega, kellest pea kõik hoolivad. Varem tundsin teatud uhkust selle üle, et olen teistest erinev ning huvitav. Paraku ei arva nemad vist nii.
Tunnen, et iga päev. Iga tühine päev mis möödub, masendab mind järjest rohkem ning see süveneb. Sööb mind seest, kuni järel on vaid mingi tumm ja tühine kest. Selle vastu võitlemisel pole mõtet - olen seda ju sadu ning sadu kordi proovinud, alati samade tulemustega.
Lisaks veel see, kuradi mõttetu must plekk, millest midagi kasu ei ole. Ma vihkan seda. Vihkan. Vihkan. VIHKAN! Ma ei salli seda, kui keegi on parim, unustades sootuks need, kes tema sõbrad olema pidid. Ma vihkan seda, kui sa ei saa ise otsustada oma tuleviku üle, ei saa kustutada midagi, mida sa teinud oled ning pead lootma, et jääd ellu. See on kõik ülemõistuse raske. Asi, millega olen võidelnud juba mitu viimast aastat. Tõesti, kui asi varsti ei parane, vannun alla ning kaon. Kellel mind vaja on?
Tundes mõnda isikut oleks tõesti parem selle kasuks otsustada. Kuid ma ei tee seda. Miks? Sest kõik muutub. Kõik võib muutuda ühe sekundiga, ühe lause või sõna abil. Just see juhtus. Juhtus asi, mis tegi mind üle mitmete aastate õnnelikumaks, kui kunagi varem. Raske oleks uskuda teistel, et mina, Rasvapea ja igavene Viribillus, võin olla õnnelik, rõõmus või naeratav.
See lause annab mulle jõudu ning ma pean vastu. Kõigele. KÕIGELE! Ja alati.
"Mina olen alati sinu parim sõber."
Severus astus sisse Slytherini puhketoa uksest, silmad punasemad kui tavaliselt ning rüü mitmest kohast puruks rebitud. Poiss tuikus peast hoides diivanini ning vajus sellele selili. Vähesed õpilased, kes puhketuba kuumale päikesele eelistasid, istusid seal, silmad suunatud majakaaslasele.
Vaikus oli sügavam kui varem. Vähemalt selle inimese pärast.
"Mis temaga juhtus?" sosistas keegi viiendik vaikselt oma sõbrannale, mis oli puhketoa vaikuses valjult kuulda. Tundus, nagu oleks need sõnad Severus't löönud, sest ta võpatas ning avas silmad.
Vaadates häguse pilguga puhketoas ringi, surus ta silmad uuesti kinni ning hingas sügavalt. Tundus, et keegi ei taha tema lähedusse tulla, kuid kõik tundsid tema pärast muret. Nojah, ei olnud eriti tavaline, et kuueteistkümneaastane poiss tuleb puhketuppa, Cruciatuse needusega peaaegu hullumiseni piinatud.
Umbes kümme minutit möödus nii, et keegi ei liigutanud, kuni sisse astus üks seitsmendik. Too oli alati Snape'ga vähemalt kuidagi läbi saanud ning tundis talle tavaliselt teistest rohkem kaasa. Selgi korral sammus ta oma heledaid, blonde juukseid korda raputades diivanini, millel kuuendikust majakaaslane lebas.
"Mis sinuga lahti on?" päris ta järsul toonil. Malfoy'd polnud kuigi kuulsad oma sõbralikkusega, kuid suutsid vajaliku abi pakkuda nii mõnelegi, kes seda nende meelest väärt olid.
Taas võpatas diivanil lebav poiss, avades silmad. Ilmse pingutusega raputas ta pead ning ohkas sügavalt. Lucius aga teadis, et kõik ei ole tegelikult korras. Nõidunud kanderaami, hõljutas ta majakaaslase sellele ning suundus haiglatiiva poole. Samas aimas ta juba, millest võis selline olukord tekkida.
Severus avas silmad hetkeks uuesti, neid ereda valguse käes pilutades. Hambad risti surunud, ei öelnud ta midagi, kuid ei liigutanud samuti. Viimaks jõudsid nad haiglatiiba, mille emand koheselt ringi sebima hakkas.
"Mis juhtus?" küsis Lucius vaikselt, kui Pomfrey eemale oli läinud. "Kas see on see, millest sa mulle vihjasid? Kas selle pärast?"
Slytherinlane voodis neelatas vaikselt. "Ei," sosistas ta käheda häälega. "Ma ei suutnud seda teha," pomises ta veel, seekord pisar silmanurgast välja imbumas. "Ma ei suutnud."
Lucius vaatas hetkelise kaastundepuhangu ajal Severust isegi lahke pilguga. Seejärel asetas ta käe sõbra õlale. "Miks mitte?" päris ta vaikselt.
Vaevaliselt pühkis majakaaslane silmad ning vaatas siis uuesti Luciuse poole. "Ta ütles, et ta teab mida ma tunnen. Ta ütles, et ta tahab mu sõber olla. Pärast kõike seda, mida ma talle ütlesin," pressis Severus vaid natukene valjemalt, kui sosinal. "Ma ei saanud teda tappa!"
Et see on samuti kirjutatud ENNE SEITSMENDA RAAMATU ILMUMIST. Mingiks üheosaliseks fikivõistluseks oli vaja, aga ma ei saatnud neid siiski. Ma pole rahul : D.[/i][/size]
Minu nimi on Severus Snape. Seitsmeteist aastasena olen ma küllaltki teistsugune ning tunnen ennast halvasti. Ma ei ole populaarne, ilusa välimusega või suurepäraste oskustega. Mul ei ole sadu toredaid sõpru ega isegi üht parimat.
Minevikku tumestab must laik, millest keegi peale minu ja mõne valitud isiku keegi midagi ei tea. Tunnen ennast halvasti, et ei saa end kellelegi avada, kedagi usaldada või ennast usaldama panna.
Sama raske on saada hakkama kooliga, väheste tuttavatega kes mind taluvad ning hoopis paljude vaenlastega, kellest pea kõik hoolivad. Varem tundsin teatud uhkust selle üle, et olen teistest erinev ning huvitav. Paraku ei arva nemad vist nii.
Tunnen, et iga päev. Iga tühine päev mis möödub, masendab mind järjest rohkem ning see süveneb. Sööb mind seest, kuni järel on vaid mingi tumm ja tühine kest. Selle vastu võitlemisel pole mõtet - olen seda ju sadu ning sadu kordi proovinud, alati samade tulemustega.
Lisaks veel see, kuradi mõttetu must plekk, millest midagi kasu ei ole. Ma vihkan seda. Vihkan. Vihkan. VIHKAN! Ma ei salli seda, kui keegi on parim, unustades sootuks need, kes tema sõbrad olema pidid. Ma vihkan seda, kui sa ei saa ise otsustada oma tuleviku üle, ei saa kustutada midagi, mida sa teinud oled ning pead lootma, et jääd ellu. See on kõik ülemõistuse raske. Asi, millega olen võidelnud juba mitu viimast aastat. Tõesti, kui asi varsti ei parane, vannun alla ning kaon. Kellel mind vaja on?
Tundes mõnda isikut oleks tõesti parem selle kasuks otsustada. Kuid ma ei tee seda. Miks? Sest kõik muutub. Kõik võib muutuda ühe sekundiga, ühe lause või sõna abil. Just see juhtus. Juhtus asi, mis tegi mind üle mitmete aastate õnnelikumaks, kui kunagi varem. Raske oleks uskuda teistel, et mina, Rasvapea ja igavene Viribillus, võin olla õnnelik, rõõmus või naeratav.
See lause annab mulle jõudu ning ma pean vastu. Kõigele. KÕIGELE! Ja alati.
"Mina olen alati sinu parim sõber."