Palun väga vabandust, et nii pikk paus tekkis, aga ma kuidagi ei jõudnud kirjutamiseni
Ma loodan, et teile meeldivad järgmised peatükid...
***
7.
Christiani külaskäigust on möödas kolm päeva ja ma pole sest saadik temast midagi kuulnud. Mõelnud olen ma temast aga seda rohkem. Ma proovisin talle isegi pilti joonistada kuid see ei õnnestunud, sest ma ei olnud lõpptulemusega üldse rahul. Eks ma proovin siis uuesti.
Täna on minu viimane hommik siin haiglas. Lõunal tulevad ema ja isa mulle järele ja mind kirjutatakse välja. Enesetunne on üle pika aja jälle normaalne, võib isegi öelda, et hea. Evele (Õele) meeldis minu joonistatud pilt. Ta lubas selle kodus seinale riputada. Ma arvan, et see, et mu pilt talle tõesti meeldis, aitas minu praranemisele sama palju kaasa kui rohud.
Nii hea on jälle välja värske õhu kätte astuda. Ema ja isa jäid veel viivuks arstionuga juttu ajama, aga kuna minu kohalolek polnud enam vajalik, siis olid nad nõus sellega, et ma ootan neid õues, auto juures.
Kahjuks pole mul aga õrna aimugi kuhu auto pargitud on, selline pisiasi tuli mulle alles nüüd pähe, ja seega istun ma pingile, sulen silmad ning naudin päiksepaistet.
“Hei! Kas puhkus juba läbi?”
“Hei,” vastan ma heatujuliselt, juba nii tuttavale häälele, silmi siiski avamata.
“Puhkus sai jah kahjuks läbi ja nüüd ootab ees tagasipöördumine igapäevaellu.”
Ma avan aeglaselt silmad ja vaatan Chrisi poole. Chirs istub nüüd minu kõrval ja naudib samuti päikest, silmad kinni. Tema õndsa näoilme peale hakkan ma naerma ning ta ühineb minuga, avades silmad ja loobudes oma puhkeasendist.
“Sa oled meie esimesest kohtumisest saadik palju rõõmsamaks muutunud. Üldse mitte nii tuline enam.”
“Olen vist jah. Kas see ei meeldi sulle?”
“Ma ei teagi. Ma arvan, et mulle sobib mõlemat moodi,” vastab ta mulle naeratades, jälle laisalt päikest nautima asudes.
“Mmm, mu vanemad tulevad. Ma peaksin vist minema hakkama.”
“Mmm, kas tõesti?”
“Mhmh, kahjuks küll,” vastan ma talle ning teen õnnetut nägu, mille peale Chris jälle naerma hakkab.
“Eks ma pean siis sellega leppima.”
Me mõlemad tõuseme ja Chris kallistab mind põgusalt hüvastijätuks.
“Oli lahe sinuga rääkida. Loodetavasti me veel kohtume”
“Samad sõnad.”
Veel üks naeratus ja lehvitus talle ning pilk tema eemalduvale seljale, enne kui ma pöördun oma vanemate poole, kes seisavad nüüd haigla trepil.
“Chris..” kostub mu selja tagant.
“Jah Chris?” küsin ma ümber pöördudes.
Ta naerab mu küsimuse peale natuke, enne kui vastab mulle:” Ära siis mu pilti unusta.”
Ma muigan ning luban, et ei unusta.
Chris pöörab uuesti ringi ja kõnnib, käed püksitaskutes, haiglaväravast välja.
Mina lähen oma vanemate juurde.
Mnjaa, elu nagu muinasjutus ja Chris on prints valgel hobusel. Võibolla tõesti.
Ma naeratan endamisi. Huvitav millal ma temaga uuesti rääkida saan? Tema lause: “Loodetavasti veel kohtume,” ei olnud just eriti täpne. Eks mul tuleb lihtsalt loota ja ootamise ajaks endale mingisugune tegevus leida, muidu muretsen ennast hulluks.
“Kes see poiss oli?” küsib isa kui ma nende juurde jõuan.
“Ah, lihtsalt üks sõber,” ütlen ma kerge õlakehituse saatel. Kui ma temaga järgmine kord kohtun, kutsun ta endale külla ja siis tutvustan teda täpsemalt, seniks sobib see selgitus küll. Ma ei taha endale igaks juhuks mingeid suuri lootusi tekitada. Kõrgelt kukkumine on alati valus.
Rohkem mu vanemad Chrisi vastu huvi ei tunne, välja arvatud ema märkus selle kohta, et ta tundus olevat tore, ja me läheme vaikides auto juurde.
8.
Peale pikka “puhkust” jälle koolis. Sõbrannad kõik küsivad kuidas mul läheb ja on õnnelikud, et ma jälle terve olen. Ausalt öeldes olen mina ka täitsa õnnelik, et jälle kooli sain. Imelik kas pole?
Keskmiselt palju on vaja järgi õppida, aga õpetajad on mõistvad ja ma olen kindel, et saan kõigega ilusti hakkama.
Koolipidu, kuhu ma tegelikult ei tahtnud tulla, aga kuna sõbrannad veensid mu ümber siis siin ma nüüd olen. Muusika on hea, aga midagi oleks nagu puudu. Nojah, võib ju kolm korda arvata, mis. Loomulikult on vastus Chris. Asja ei tee paremaks ka see, kui ma enda ümer teisi paare näen, ma tunnen temast lihtsalt rohkem puudust.
Stop! Need mõtted tekitavad mulle ainult maseka ja pealegi, me ei ole ju paar ning kindlasti näen ma teda varsti. Parem on kui ma lähen nüüd koos teistega tantsima, mitte ei istu siin aknalaual nagu mõni lilleke.
No täna lihtsalt ei saa kuidagi tuju üles. Parem on kui ma lähen koju, enne kui teiste peotuju ka ära ajan.
“Hei, kuulge. Ma arvan, et lähen nüüd koju,” ütlen ma Agnesele.
“Juba?”
“Mhmh, mu pea natuke valutab, sellest muusikast.” Mu pea valutab ka päriselt, aga v’ga õrnalt.
“Ok, kui sa tõesti soovid. Kas ma tulen ka?” küsib ta, pakkumist tõsiselt mõeldes.
“Ei,ei, pole vaja. Naudi pidu edasi ja siis kannad mulle pärast kõik üksikasjalikult ette” vastan ma talle naeratades.
“Teeme nii. Homme saad üksikasjaliku aruande, kes mida tegi, kellega ja kus.”
“Ja vaata, et sa mind siis alt ei vea!”
Kuidas saab kodutee täna nii pikk olla. Liiga pikk minu mõtete ja üksiolemise jaoks. Võibolla oleks pidanud ikka Agnese pakkumise vastu võtma? Ei, kindlasti mitte. See, et mina pidu ei naudi, ei tähenda, et ma võtaksin selle võimaluse ka teistelt.
Tunnen äkki seletamatut viha ja kurbuse lainet tõusmas ja mind uputamas. Kas ma pole ikka veel Vellost üle saanud? Aga ei, ma ju olen, nüüd on ta minu jaoks vaid sõber. Millest siis see seletamatu valu?
Kõrvus lööb kohisema ja ma tunnen ennast nõrgana. Koduni on vaid üks tänav veel, kõigest mõnisada meetrit.
Nii…Keerame siit nüüd ilusasti paremale…natuke veel ja…ma avangi värava. Selle enda järgi sulgenud tõmban korraks hinge ning kogun ennast. Silmade ees tantsisklevad mustad täpid ja pea käib ringi. Ma lausa tunnen palavikku jälle peadpööritava kiirusega tõusmas.
Miks see kõik just minuga juhtub? Miks?
Lõpuks avan ma ka välisukse ning astun esikusse, toa uksele jõudnud kaob aga kogu mu jõud ning maailm vajub pimedusse.