alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Oct 15, 2007 22:55:16 GMT 3
Algus...
“Miks mõni kord on nii, et maailm lihtsalt jookseb ummikusse? Mitte miski ei lähe õigesti ja lõpuks on tunne, et tahaks ära. Ükskõik kuhu, et ainult ei peaks olema siin ja praegu, et ei peaks mõtlema. Kuidas saaks peatada aja ja lihtsalt olemas olla? Kus on nupp, millele vajutades saaks oma elule restardi teha,?”
Õues on hämar, tegelikult juba peaaegu pime. Parim aeg jalutamiseks ja üksi olemiseks. Kui mul juhe koos on või kui ma kurb olen, siis ma lihtsalt lähen ja kõnnin. Üksinda, pimedas, ilma kindla sihita. Lihtsalt niisama. See aitab. Praegu pean ma jälle välja saama, et mu mõistus jälle tööle hakkaks. Kogu mu elu on viimasel ajal peapeale pööranud. Ok, tegelikult ei ole asi nii dramaatiline, aga ma olen väsinud positiivselt mõtlemast. Mu poiss jättis mu maha (klassikaline masetsemise põhjus), koolis läheb lihtsalt kõik kuidagi untsu ning koduseid töid on meeletult. Miks õpetajad aru ei saa, et ka õpilased on inimesed ja et nende aine pole meil koolis ainuke?
Lõpuks ometi väljas, jahedas sügisöös, märjad lehed kõnniteel mu jalge all, tänavalaternate valgus, värske õhk, milles on tunda sügise lõhna. Siiani olen arvanud, et minu lemmik aastaaeg on suvi, aga praegu kahtlen ma selles. Panen Mp3 mängima, võimalikult kõvasti, et ma oma mõtteid ei kuuleks ja neist lõpuks ometi puhata saaksin. Täna ei piisa mulle kõndimisest, et kõike unustada, vaid ma hakkan jooksma. Alguses aeglaselt, siis järjest kiiremini ja kiiremini. Tahan ennast võimalikult ära väsitada, joosta nii kaua, kuni enam ei jaksa. Tahan ennast nii ära väsitada, et mul oleks ükskõik, et Vello mu maha jättis, et kool lihtsalt juhtme kokku ajab ja et mu vanemad oma tööga nii hõivatud on. Ma saan juba praegu aru, et lahkuminekud on osa elust ja ma olen veel nii noor, kõik on veel ees. Ja kui nüüd aus olla, siis ega ma eriti ei uskunudki, et Velloga igaveseks kokku jään. Ma ei ole veel tundnud seda meeletut armumise tunnet, pole leidnud kedagi, kelle pärast kõigele ja kõigile vajadusel käega lüüa, isegi mitte Vello vastu. Kui ma sellest kõigest aru saan, miks siis teeb see lahkuminek nii jubedalt haiget, miks? Miks ei suuda ma teda oma peast välja saada? Nüüd hakkavad lihased juba väsima...aga mitte piisavalt.
Huh, millised maseka mõtted mu peas on. Keegi ei usuks, et see mina olen. Ma olen ju alati nii rõõmus, positiivne, see kelle juurde oma murega tullakse, aga minul nagu ei olegi erilisi muresid. sest ma ei kurda neid kellelegi. Mul on raske ennast nii palju avada. Ma usaldan oma sõpru küll, aga sellised asjad hoian ikkagi enda teada. Minu kohta käib vist see lause, et ma olen tüdruk kes naerab kuid südames nutab. Ma naeran tihti, ja mitte teeseldult vaid südamest, kuid olen ikka seesmiselt kurb. Ma pean jooksmise lõpetama, pean seisma jääma. 3...2...1...Stop! Silme eest on kirju. Heidan pikali, sest jalad lihtsalt ei kanna, ja lülitan Mp3 välja. Jah, ma tean, et peale jooksu ei tohi kohe pikali heita, aga ausaltöeldes Ei huvita! Nüüd hakkab hakkab vihma sadama. See sobib mulle. Tunnen jahedaid piiskasid oma kuumal näol. Tõusen aeglaselt ja hakkan vaikselt kodu poole minema. Kiiret pole kuhugi ja ega mul pole enam jõudu ka, et kiiresti minna. .
Koju jõudes olen märg ja väsinud ja mul on külm, väga külm. Ema ja isa pole kodus nagu tavaliselt, sest neil on täna mingi tähtis koosolek, tööasjad. Nii, enne kui dušši alla lähen panen veel piima sooja. Kuum kuum dušš ja tulikuum kakao teevad uniseks ja annavad sooja kuigi ma tunnen ikka veel jäist külmust. Pea valutab ka natuke, kuid ma ei hooli sellest. Lõpuks vajun voodisse, tõmban teki üle pea ning jään magama.
***
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Oct 16, 2007 21:28:01 GMT 3
2. Esimene asi mida hommikul kuulen on äratuskella helin. Jälle üks uus koolipäev. Kas ei oleks kuidagi võimalik veel paar tundi magada? Mkm, kahjuks ei ole ja venitamine teeb asja veel hullemaks, niisiis ma tõusen ja suundun vannituppa. Eileõhtune peavalu on ikka alles. Ma arvan, et külmetusin, aga täna ma küll koju jääda ei saa. Geograafias ja ajaloos on töö ning mul pole mingit tahtmist neid töid peale tunde vastama minna. Tegelikult ma vist ei saaksi minna, sest järgmine nädal on viimane koolinädal sellel veerandil ja siis algab vaheaeg. Vahet pole, võtan valuvaigisti ja küll kõik korda saab. Hambad pestud, riided seljas ja muud hommikused asjatoimetused valmis, lähen kööki. Nagu tavaliselt istub ema juba laua ääres ja koeb lehte, isa on vist juba tööle läinud. “Hommikust ema!” “Hommikust! Kuidas sa ennast tunned?” “Pea natuke valutab, aga ma võtsin juba valuvaigistit, nii et küll see varsti üle läheb. Muidu on kõik ok.” Istun laua äärde ja võtan ühe kuuma röstsaia. Tegelikult pole mul erilist isu ja parema meelega jooks ma ainult teed, aga ma tean, et mul tuleb hommikul midagi süüa ka, muidu hakkab mul pärast paha. Olen proovinud ja see ei meeldinud mulle. No kellele see ikka meeldiks? “Ma võin su autoga kooli viia, kui sa tahad,” teeb ema ettepaneku. “Mhmh. Ok.” “Ma olen täna ainult hommikupoole tööl nii et ma saaksin sulle järgi ka tulla,” jätkab ta hooletult. Nüüd võtab mul natuke aega, enne kui kõik kohale jõuab. Ema tuleb koju juba lõunaks, see on küll midagi uut. “Jah, see oleks suurepärane. Mu tunnid lõppevad kell kolm,” vastan ma peale paar minutit kestnud vaikust. “Ok, ma tulen ja võtan su siis kooli juurest peale,”teatab ta naeratades. Ülejäänud hommikusöök möödub vaikides. Ka autosõidu ajal ei räägi me eriti. Kui ma koolimajja jõuan on tundide alguseni veel umbes pool tundi aega ja ma olen üks vähestest, kes juba koolis on. Agnes, mu parim sõbranna, ei ole ka veel tulnud, aga ta peaks varsti jõudma. Muideks, Agnes käib praegu Velloga. Ei, ma ei ole ta peale vihane ega solvunud, tegelikult olen ma isegi õnnelik, et see on tema, mitte keegi teine. Tundub, et Agnese jaoks on Vello kogu maailm ning vastupidi. Ma olen sellest ka Agnesega rääkinud ja soovin neile tõesti parimat(vähemalt ma proovin seda teha, kogu südamest), aga kui neid koos näen, siis teeb see ikkagi haiget...(jätkub)
|
|
|
Post by tzerrikas on Oct 17, 2007 20:16:48 GMT 3
hmm päris...mis ma ajan... väga hea jutt ;Dloodan et edasine tuleb sama hea (tegelt väiksed ...ime tillukesed... vead olid aga muidu on ju hea)
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Oct 19, 2007 22:02:05 GMT 3
aga sa võiksid kirjutada, mis need vead olid siis oskan ma neid järgmine kord arvestada.
|
|
|
Post by Prince Kirameki on Oct 24, 2007 16:53:49 GMT 3
päris hea
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Oct 25, 2007 21:22:01 GMT 3
...
“Hei,” ütleb Agnes, mu kõrvale ilmudes. Ta jõudis täpselt siis kui kell helises. “Tsau,”vastan ma naeratades ja me läheme koos klassi. Õnneks on ta enamustes tundides minu pinginaaber. Vastasel juhul ma küll ei teaks, kuidas suudaksin koolis vastu pidada. Mul on kellega rääkida ja kellelt nõu küsida. Ta on superhea õpilane. Esimesed kaks tundi mööduvad küllaltki igavalt, nalja saab ainult natuke. Mul on tunne, et ma pole siiani korralikult üles ärganud ja see tobe väike peavalu on ka alles. Kolmas tund - Geo ja nagu lubatud, kontrolltöö. Jumal tänatud, et ma neid kordamisküsimusi eile vaatasin ja et Agnes mu pinginaaber on, muidu ei oskaks ma küll mitte midagi. Nüüd saan ma vähemalt kolme. Peale Inkat (mis järgneb Geole) on mul vaja õnneks veel ainult kolm tundi vastu pidada. Hea meelega läheks juba praegu koju, aga eks nii mõtlevad kõik õpilased ning arvatavasti ka enamus õpetajaid. Söögivahetunni ajal istun ma kooli raamatukogus ja joonistan. Ma ei lähe sööklasse, sest esiteks asub söökla koolimajast küllaltki kaugel (kelle tore mõte see küll oli?) ja ma ei viisti sinna kõnida. Teiseks peaksin ma seal Velloga koos olema, aga mulle piisab sellestki, et ma temaga koolimaja peal kohtun ning kolmandaks pole mul ka erilist söögiisu. Jah, ma võiksin kasutada seda aega joonistamise asemel hoopis õppimiseks, aga ma eelistan joonistamist. Pealegi on peavalu muutunud tugevamaks(valuvaigisti küsimiseks olen ma liiga laisk) ja mul on paha olla. Lõpuks hakkab ajalugu. Ma tean, et see tähendab ka tööd, aga samas on see tänane viimane tund ja seejärel ma koju. Enne ajaloo klassi jõudmist õnnestub mul Velloga kokku saada(kogematta). "Kuule, kas sa tunned ennast halvasti?" küsib ta mult ja vaatab mind murelikult. "Ei, ei, kõik on korras." Kuigi tegelikult tunnen ma ennast päris sandisti ja viibiksin parema meelega kodus voodis. Igastahes talle ma seda küll ei ütle. Vello vaatab mind veel korraks uurivalt ja ütleb:"Ok, edu töös," enne kui klassi läheb. Tore, küsimused ei olegi nii rasked nagu geos ja kui mul veab suudan ma neile isegi õigesti vastata. Õpetaja ütles, et kes töö valmis saab võib ära minna. Kuna mu mõtted liiguvad praegu kaks korda aeglasemalt kui muidu, jään ma viimasena klassi. Lõpuks, kõikidele küsimustele vastatud saan ka mina ära.
Koolimaja on nii mõnusalt vaikne ja tühi ning mõte, et selleks nädalaks on tunnid läbi, parandab ka natuke halba enesetunnet. Kella vaadates selgub, et ema peaks u veerand tunni pärast jõudma, kui ta ikka tuleb kella kolmeks.
Järsku käib must üle väsimuse laine, millele järgnevad külmavärinad. Õnneks on aknalaud kohe mu lähedal, nii et ma saan ennast kuskile toetada ja hetke jõudu koguda. Seejärel(põikpea nagu ma olen) hakkan trepist alla minema. Olles paaegu alla jõudnud, tuleb mulle vastu üks võõras, aga kena, poiss ja nagu kiuste peab mul siis jälle nõrkushoog peale tulema. Eelmisest veel huulem. “***küll, miks nüüd?”jõua veel mõelda, enne kui slime-eest (korraks) mustaks läheb ja mu jalad enam hästi kanda ei taha. Ma peaaegu kukun. Peaaegu sellepärast, et see võõras poiss jõuab mind õigel hetkel toetada ning ma jään püsti. “Kas kõik on korras?” küsib ta kohe. “Jaa, on küll. Ainult, et kuna sa oled nii ilus, siis võttis hetkeks põlvist nõrgaks.” vastan ma väikse muigega. Oi, mul on vist juba palavik, kui ma juba sellist juttu rääkima hakkan. Poiss hakkab naerma, aga vastab siis hetke pärast samasuguse muigega: “Aitäh komplimendi eest! Ma arvan, et sellest hoolimata, et sul kõik korras on, istud sa nüüd ilusti maha ja puhkad natuke. Ma tunneksin ennast ikka väga halvasti kui keegi nüüd minu pärast trepist alla lendaks.” Vastuväiteid esitamata, istun ma nüüd ilusti trepi peale maha ja mu päästja istub minu kõrvale. “Kas sa ka tead, et sa oled päris tuline ja, et nii kõrge palavikuga on vaja kodus olla?” “Jah, tean küll, aga hommikul mul veel palavikku ei olnud ja pealegi otsustan ma ise, mis teen!” “Oled sa alati nii ärritunud?” küsib ta uuesti naeratades. “Vabandust! Ma olen lihtsalt väsinud ja ei tea enam varsti ise ka, mida räägin.” Vastan ma ohates. “Aitäh, päästimise eest,” lisan siis vaikselt naerdes. “Pole tänu väärt. Eks mul tulebki seda harjutada. Kui ma nii kena välja näen, nagu sa väitsid,” naerab ka tema. “Mis sa siis nüüd ette võtad?” “Hmm, ma arvan, et istun siin ja ootan kuni mu ema tuleb. Ise sa ju ei lubanud mul edasi kõndida. Igastahes peaks ta varsti kohale jõudma. Ah jaa, enne välja minemist tuleks mul ka garderoobe külastada ning oma välisjalanõud ja jakk võtta.” “Ok. Ma siis luban sul uuesti kõndida, aga juhul kui sina lubad mul ennast saata, et ma sind vajaduse korral uusti kinni püüda saaksin.” “Ok, Sobib!” Omaette muiates läheme garderoobide juurde. Tema kannab minu kotti. Ma pidin selle vabatahtlikult talle andma. Täpselt siis kui ma koolimaja uksest välja jõuan saabub ema. “Aitäh sulle veel kord,” ütlen ma oma päästjale. “Palun, palun! Head paranemist,” vastab tema naeratades ja läheb tagasi koolimajja, mina aga lähen autosse.
|
|
|
Post by suzy on Nov 5, 2007 22:44:23 GMT 3
kas on äkki võimalik uut osa saada? (A) mulle väga meeldib, just see alguse kirjeldus, see tunne et tahaks kuhugi ära, see on mulle omale nii tuttav ja nii hea oli lugeda
|
|
Sands
Mõrtsukhai käsilane
Posts: 346
|
Post by Sands on Nov 8, 2007 21:13:51 GMT 3
Ma ei saa lugeda, kui olevikus on kirjutatud. -.-[/i]
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Nov 13, 2007 23:42:57 GMT 3
3. Loomulikult küsib ema mult esimese asjana, et kes see kena noormees oli. “Ei tea,” vastan ma ausalt, sest loomulikult olin ma unustanud talt tema nime küsida, aga arvatavasti ei näe ma teda rohkem, nii et vahet pole. Siis aga katsub ema korraga mu otsaesist ja jahmub: “Kallike, sul on ju palavik.” “Mhmh.” vastan ma väsinult. “Kui me koju jõuame, siis sa pead kohe voodisse minema ja rohtu võtma!” “Ema, loomulikult lähen ma kohe voodisse, sest praegu on minu suurimaks sooviks magada, aga rohtu võtta ei taha. Tõsiselt. Ma luban, et võtan seda hiljem, aga mitte praegu.” Ema vaatab mulle mõistmatult otsa, ega ma ise ka täpselt aru ei saa, miks ma rohtu ei taha, lihtsalt on selline tunne. Lõpuks ometi kodus ja oma soojas, pehmes voodis. Koolis toimunu tundub olevat nii kauge, nagu see kõik polekski täna juhtunud vaid hoopis mingil teisel päeval. Aga see kõik ei omagi praegu erilist tähtsust, sest uni võtab juba minu üle võimust, hoolimata järkuvatest külmavärinatest. Ma magan sügavalt ja ilma unenägudeta und. Kui ma siis lõpuks ärkan on juba öö. Ümberringi valitseb pimedus, ainsateks valgusallikateks on nõrk kuma elektroonilise kella nubrilaualt ja kardinapraost paistev tänavalatern. Ma ei tea kui kaua ma niisama enda ette tühjusesse vaatan, aga lõpuks ma siiski süütan lambi. Kell näitab 23.40. Niisiis magasin ma päris kaua. Mul tunnen kuidas mu kurk kuivab. Õnneks on ema mu öökapile jätnud piisavalt vett ja ka kraadiklaasi. Ma tänan teda mõttes. Peale joomist, panen ma kraadiklaasi alla ning mõne aja pärast selgub, et mul on 39,7 kraadi palavikku. Pääris kõrge palavik. Tegelikult, ma isegi et armastan kõrgeid palavikke (kuigi mul on neid haruharva). Kõrge palavikuga kaasneb selline uimasuse tunne, mõistus ei tööta selgesti ja siis tuleb pähe igasuguseid imelikke mõtteid ja ideid, samuti segunevad öisel ajal reaalsus ja unenäod. Ma tunnen kuidas ma uuest magama jään, kuid seekord ei näe ma nenägudeta und. Ma istun pingil, suviselt rohelises pargis ja ootan Vellot. Mul on seljas kollane suvekleit, kleit, mis on tema lemmik. Siis näen ma kaugel kahte kogu, nad tulevad minu poole ja ühtäkki tean ma, et need on Vello ja Agnes. Ma tunnen kuidas mul pisarad silma kerkivad ja südamest valutorge läbi käib. Ma tõusen püsti, et minema minna, aga ma ei suuda oma jalgu liigutada. Vello ja Agnes jõuavad aga aina lähemale ja lähemale, ma näen, kuidas nad üksteisele armunult otsa vaatavad, naeratavad. Kui nad siis korraks peatuvad, et suudelda, pööran ma ennast umber ja kogu jõudu appi võttes suudan lõpuks liikuma hakata. Nüüd ma jooksen, eemale sellest pargipingist ja lähenevatest kogudest, nii kiiresti kui suudan. Ühtäkki on suvest saanud sügis ja minul on seljas dressed, kuid ma jooksen ikkagi. Mu nägemist ähmastavad pisarad ning mind valdab tohutu üksinduse tunne, et mul pole kedagi, kes mind hoiaks ja armastaks. Nemad on üksteisel olemas, aga mina olen üksi, täiesti üksi. Siis, ühtäkki, ma komistan ning kukun…Ma avan silmad. Tundub, et on hommik, aga öine unenägu kummitab ikka veel mu mõtetes. Ärkvel olles ei ole ma selliseid tundeid, nagu nüüd unenäos, veel kogenud. Võibolla on asi selles, et ma lihtsalt ei luba seda endale. Õnneks ei ole mul pikalt võimalust oma unenägu meenutada, sest nüüd saabub ema. “Tere hommikust!” Ma mõmisen midagi vastuseks. Mul on tunne, et mu pea on öösega võrreldes kaks korda rohkem vatti täis topitud ja hoolimata magamisest olen ma ikka jube väsinud. Isegi silmade lahti hoidmine tundub liiga tülikas, sõnade moodustamisest rääkimata. “Ma näen, et sa oled öösel kraadinud. Kraadime nüüd uuesti ja vaatame, kas palavik on tõusnud.” ”Mhmh.Ok.” Palavik on tõesti tõusnud. Kraadiklaas näitab 40 kraadi.
|
|
|
Post by chane on Feb 24, 2008 17:39:36 GMT 3
tee see tüdruk kähku terveks , et ta selle kutiga uuesti kokku saaks
|
|
|
Post by spring on Feb 24, 2008 22:57:37 GMT 3
Mmm..väga hea jutt. Millal uut osa saaks juba?
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Mar 8, 2008 23:54:31 GMT 3
4.
Nii, nüüd olen ma haiglas. Mu vanemad tõid mu siia, sest mu palavik ei tahtnud kuidagi alla minna ja köha on mul ka. Püsis korralikult nii umbes 39 kraadi juures ja nii mitu päeva järjest. Praegu kui ma siin arsti kabinetis istun on mul ka palavik ja pea on paks. Mida küll arst arvata võib, kui ma talle sellise arulageda näoga otsa vaatan? Arvatavasti mitte midagi erilist, ta on ju haigetega harjunud, ega ma nüüd nii eriline ka ole.
Läbivaatus tehtud ja diagnoos pandud. Kopsupõletik. Mu vanematele see vist üllatusena ei tulnud, nad panid sellise diagnoosi mulle juba kodus. Igastahes tuleb mul mõneks ajaks siia jääda. Korralikult rohtusid võtta ja puhata, või nii mulle see tore arstionu ütles.
Palat kus ma nüüd olen on kaheinimese palat, aga kuna ma olen seal üksi siis võib see vabalt ka erapalat olla. Huh, lõpuks ometi saab pikali heita ja puhata. Kuigi ma seda vanematele ei tunnistanud siis kõik see ringiköimine väsitas päris korralikult ja pani pea ka hullult valutama. Õde andis mulle mingeid ravimeid, mis ma kuulekana vastu võtsin. On mul muud valikut? Loomulikult ei. Huvitav kui kaua ma juba mõttetult lakke vahtinud olen? Vaataks nüüd vahelduseks inimesi kes koridoris ringi käivad. Oot, kas see võis olla..? Ei, see ei ole ometi võimalik... “Hei! Mis sina siin teed?” Ikkagi on. Mu “päästja” kõndis just hetk tagasi palatiuksest mööda ja siis, nagu multikates alati juhtub, tuli mõne hetke pärast tagurpidikäiguga tagasi. “Hei! Ma tulin puhkust veetma, aga sina?” “Tegelikult tulin ma korraks oma ema juurde, ta töötab siin, aga tundub et tekkisid väikesed plaanimuutused,” vastab ta samuti naeratades. “Kaua sa puhkusel olla kavatsed?” küsib ta, kui on mu voodi juurde jõudnud. “Ma ei tea täpselt,” vastan õlgu kehitades lisan seejärel väikse muigega “eks senikaua kuni arstionud lubavad.” Poisi naeratus venib pikemaks. God, tal on lihtsalt võrratu naeratus. Hmm, ja palavik on piisavalt mu ajusid kuumutanud, et mu tuleb keelde hammustada, et ma talle oma arvamust otse välja ei ütleks. “Tead, mul on sulle üks küsimus.” “Ja see oleks?” “Mis su nimi on?” Jälle see naeratus. “Chris alias Christina,” ka mina ei suuda naeratamisest loobuda. “Milline kokkusattumus, mina olen ka Chris, ainult et alias Christian.” Selle peale ei oska ma nüüd küll midagi vastata. “Kahjuks pean ma nüüd lahkuma, aga oli meeldiv teiega tuvuda,” räägib Chirs üliviisakalt edasi. “Oo jaa, teiega samuti. Kahju et te nüüd minema peate,” vastan ma sama tooniga ja kumbki meist ei suuda naeru tagasi hoida. “Ma tulen siis varsti jälle juttu ajama kui sobib...ja kui sa vahepeal ära pole läinud.” “Ikka sobib...ja eks ma proovin ka kohal olla.” Ikka veel naeratades lahkub ta ruumist ja lehvitab mulle koridorist. Mina ei suuda muud kui vastu naeratada. Mis see nüüd küll oli? Lihtsalt juhus, et ta minuga siin kokku sai? Tema esialgse reageeringu järgi tundus küll nii. Veel keerlevad peas sellised toredad mõtted nagu: “Kas ta mõtleb minust praegu?” “Millal ta jälle tuleb?” ja “Dmn, miks pidi ta mind just haigena nägema?”. Igastahes, üks on kindel. Magamisest küll midagi välja ei tule. Olgu ma nii väsinud kui tahes.
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Jun 12, 2008 17:43:57 GMT 3
Õigekirja eest ei vastuta ;D ***
5.
Vaatamata ärevatele mõtetele jään ma lõpuks väsiuse tõttu ikkagi magama. Öö jooksul ärkan ma aga koha tõttu mitu korda üles, üldse mitte meeldiv viis puhata. Imelik on see, et sellel ajal kui Chris siin oli, ei köhinud ma peaaegu üldse, ainult paar korda ja natuke. Nüüd, öösel on köha siis jälle tagasi. Kõige hullem on see vastik röga, mis köhaga kaasneb. Ma loodan, et rohtudest, mis ma võtan on kasu ja ma saan varsti terveks. Hea külg siin haiglas olemise juures on kindlasti see, et ma saan puhata. Ma võin, tegelikult ongi see vist soovitatav, magada nii kaua kui soovin, samal ajal kui mu sõbrad ja tuttavad koolis on. Täna on ju alles kolmapäev ja vaheaeg algab reedel. Nojah, kui ma ruttu terveks ei saa, siis olen mina kehvemas olukorras, sest siis tuleb mul ju terve vaheaeg haiglas veeta.
Hommikul magasin ma kaua (sain puhata, kuna köha ei seganud). Tegelikult ärkasingi ma korralikult alles lõunal, kui välja arvata see põhus ärkveloleku hetk, kui ma rohtusid võtsin. Enesetunne on natuke parem kui eelmistel päevadel, väsimus on aga endiselt valdav. Nagu ma näen on mulle mu uinaku ajal lilled vaasi tekkinud ja isegi üks “Saa Terveks” kaart lauale pandud. Arvatavasti Agneselt. Ta käis mind korra vaatamas, kui ma kodus olin ja ma usun, et mu ema on talle ütelnud, et ma nüüd haiglas olen. Siiski, ma poleks oodanud, et mulla juba oma teisel “haiglapäeval” kaardi saan. Aga vaatame nüüd järele. Mu arvamus osutuski õigeks, ainult, et kaart polnud ainult Agneselt vaid ka kõigilt teistelt sõpradelt, kaasa arvatud Vellolt. Nemad saatsid ka lilled. Veel üks haige olemise “plusse” – saad kingitusi.
Ema ja isa pole mind täna vaatamas käinud, kuna ma kinnitasin neile, et neil pole vaja iga päev siia sõita. Niikuinii, ei ole ma siin ju nii väga kaua. Ma loodan. Õde, kes mulle regulaarselt rohtusid toob, meeldib mulle. Ta on küllaltki noor ja sõbralik. Ta tõi mulle isegi paar ajakirja sirvimiseks, kui mul liiga igav peaks hakkama. Olen ju üksinda palatis ja raamatute lugemiseks olen liiga väsinud, aga kui aus olla, siis praegu soovingi ma ainult puhata.
Kui ma silmad avan on öö. Seekord ei ajanud mind üles mitte köhahoog vaid jälle see õudusunenägu Vellost ja Agnesest. Ma tunnen kuidas pisarad mööda mu põski alla voolavad. Las voolavad, keegi ei näe mind praegu ja ongi parem kui need ükskord välja tulevad. Äkki läheb siis ka valu üle. Uuesti magama jäämine on natuke raske kuid peale paari kühahoogu see õnnestub.
Hommikul ärkan ma hetk enne seda, kui mulle mu rohud tuuakse. Nagu tubli patsient ikka, võtan ma need ka seekord ilusti ära. Samas tekib mul soov duši all käia ja kogu haigus endalt ära pesta. “Kas siin kuskil pesemisvõimalus ka on?” küsin ma sellest meeldivalt Õelt. “On küll, aga kas sa oled ikka kindel, et oled juba piisavalt tugev?” “Mhmh, ma arvan küll.” Õde vaatab mind natuke kahtlevalt. “Palun!” ütlen ma oma kõige armsama näoga, mis ma suudan sellel hetkel ette madada. “Oh, olgu pealegi. Ma näitan sulle, kus sa ennast pesta saad, aga peale seda pead sa otsekohe tagasi voodisse tulema.” “Ok, sobib. Aitäh!”
|
|
alyna
Teise astme kurjuse abiline
Posts: 6
|
Post by alyna on Jun 12, 2008 17:44:54 GMT 3
6.
Mmm. Palju parem on olla. Mõnusalt värske, hoolimata paksust peast. Ma sirvin natuke ajakirjasid ja siis olen sellises une ja ärkveloleku vahestaadiumis kuni lõpuks ikkagi magama jään.
“Hei. Kuidas sa ennast tunned?” “Hei. Päris hästi, igastahes paremini kui eelmistel päevadel. Palavikku ka peaaegu pole, umbes 38 kraadi või natuke alla selle.” Ema ja isa tunduvad selle üle rõõmustavat. Ah, loomulikult nad on rõõmsad, et ma paranen. “Kuidas teil läinud on? Kas kodus mingit uudist ka on?” küsin ma neilt. “Kõik on ikka vanaviisi, ei midagi uut,” vastab isa mulle naeratades. Ema istub nüüd mu voodiservale ja silub tekki. Kas see on mingi komme? Hetkeks tekib tunne, nagu oleksin mingis Disney filmis, tundub et peategelase rollis. “Su sõbrad saadavad tervisi ja loodavad, et sa tuled ruttu koju.” “Ma tean. Ma sain eile neilt kaardi ja lilled.” “Kas teie tõite mulle ka kingituse?” Küsin ma nüüd naerdes ja teen ette sellise inglist moosivarga näo. Vähemalt üritan seda teha. “No ma ei tea, kas seda saab kingituseks pidada, aga me tõimu su joonistusasjad ja mobiili, mille sa koju unustasid.” “Need on suurepärased kingitused.”
Nüüd on jälle õhtu ja ma sisustan oma aega joonistades. Ma võiksin ka telekat vaadata, aga pole soovi. Ma näitasin enne oma joonistusi ka Õele ja talle meeldisid need. Ta ütles isegi, et mul on selle peale annet. Praegune joonistus kujutab endast lihtsalt mingit suvalist mustrit, aga ma olen sellega täitsa rahul. Kui see valmis saab, siis ma vist kingil selle oma ära. Eks ikka oma uuele tuttavale siin haiglas. Loomulikult, kui see talle ka meeldib.
Ma olen joonistamisse nii süvenenud, et ei märkagi kui mu palati uks avaneb. “Hei!” “Hei,” vastan ma peaaegu automaatselt ja tõstan pea. Minu suureks rõõmuks seisab ukseavas Christian. Terve eilse ja tänase päeva olen ma salamisi tema külaskäikku oodanud. Isegi kui ma üritasin seda mitte teha, sest ta ju ei öelnud kindlalt millal ta tuleb. “Kuidas siis puhkus möödub?” “Ikka hästi. Kuid arstionu sõnul peaks see varsti läbi saama. Eks siis tuleb jälle normaalsesse ellu tagasi pöörduda.” “Jah, ega puhkused ei kesta kunagi kaua..” “Kuidas sul läinud on?” “Noh, hästi. Kuigi kooliskäimine eriti meeldiv ajaviide pole, aga täna algas ju vaheaeg,” vastab ta mulle naeratades ja pannud tooli minu voodi kõrvale istub maha. “Millega sa siis ka tegeled?” “Mmm, joonistamisega. See on päris hea ajaviide.” “Kas ma tohin ka vaadata?” “Loomulikult võid,” ütlen ma ja ulatan talle mapi oma joonistustega ning ka viimase teose. “Wow,” ütleb ta tasa ja lisab siis mulle tunnustavalt otsa vaadates “sa oled tõesti hea.” “Aitäh,” vastan ma natuke piinlikust tundes, ma olen kord selline tagasihoidlik. “Tore, et sulle meeldivad.” “Isegi väga. Kas sa mulle ka midagi joonistad?” küsib Chris nüüd naeratades. “Ikka, mida sa soovid, et ma joonistan?”
“Hmm, ma ei teagi kohe. Midagi ilusat.” Suur naeratus tema poolt. “Sellest oli nüüd küll väga palju abi.” Veel suurem naeratus minu poolt, mida saatsid paar köhatust ning muie. “No joonista siis näiteks autoportree.” “Ma pole just suurem asi portreede joonistaja, eriti veel autoportreede.” “Aga lepime siis kokku. et joonista esimene asi, mis pilti alustades pähe tuleb?” “Ok, ma proovin.” Me räägime ja naerame veel mõnda aega kuni tullakse teatama, et külalised peavad lahkuma. Siiski jääb Christian mu mõtetesse veel kauaks pärast lahkumist.
|
|
|
Post by Padjanägu :pp on Jun 13, 2008 13:29:52 GMT 3
mulle meeldib siuke, huvitav.. edasi kindlasti (;
|
|