Post by Sands on Dec 4, 2007 18:04:20 GMT 3
Tuli tuju ja mulle endale veidi meeldib ka. -.- [/i]
I osa.
"Kas sa nägid juba seda uut õpilast?" kuulis Katrina kedagi endast paar pinki taga pool sosistamas. Tüdruk võpatas, kuid ei pööranud pilku kuhugi poole, jäädes vaatama tavalise näoga õpetajat, kes midagi elavalt rääkis. Mõtted aga ei olnud Kat'l üldse tunni juures.
Juba esimese koolipäeva kolmandaks tunniks oli tal koolivahetusest kõrini. Kõigepealt pool klassitäit ebainimlike ülbureid ning seejärel pool klassitäit 'poppe poisse'. Sellest oleks igaüks ära tüdinenud - kes kiiremini, kes aeglasemalt.
Ennast tunnist ning teiste jutust täiesti välja lülitades, keeras Katrina vihikus teise lehe ning joonistas sinna midagi igavlevalt, peaaegu mitte pealegi vaadates. Tütarlapsele meeldis joonistada, kuid mitte nii. Kõik pidi ikka korralik olema - kas kunstikool või lihtsalt kodune maaliateljee. Seda ta armastas. Alati oli ateljee puhas ning asjad õigetesse kohtadesse paigutatud. Alati sai seal veidi oma vaba aega nautida ning lihtsalt mõtteid paberile kanda.
"Katrina!" hüüatas õpetaja kolmandat korda. Tüdruk võpatas ning tema pilk liikus kiirelt ees istuvale poisile, kellel oli õpikust lahti lehekülg viis. Vabandavat ilmet näole manades avas temagi raamatu ning heitis pilgu klassi ette.
"Ma ütlesin, et loe meile kolmas lõik," kordas naisterahvas juba rahulikumalt ning toetus seljaga vastu lauda. Ajaloo õpetaja oli noor ning küllaltki rahulik, ei hakanud esimesel päeval paari unistaja tõttu karjuma ning suutis kõik sellegi poolest kuulama saada.
Kat langetas pea õpiku kohale, lastes oma tuhmblondidel juustel lauale vajuda. Seejärel hakkas ta lugema üht igavat lõiku seitsmeteistkümnendal sajandil toimunud asjadest Venemaal.
Tunni lõpuks oli Katrinal ajaloost nii kõrini, kui kunagi üldse olla saab. Samamoodi tema klassikaaslastest, kes iga vahetund võidu tualetti peegli ette jooksid. 'Ajaraiskamine,' oleks öelnud selle kohta tema parim sõbranna Birgit, kes kahjuks teise Eesti otsa jäi, kui Kat ära kolis.
Väga vihale ajas see, et Birgit võis jääda klassi, kus Kat oli käinud esimesest saadik. Siiski ei olnud ta oma parima sõbranna peale solvunud - polnud see ju tema süü. Võibolla vaid vahel oli teda midagi kadeduseussi sarnast närinud, sest sõbrannal hindeid head ning ka koolis veidi populaarsem. Välimus samuti ilusam: ðokolaadipruunid õlgadeni juuksed, sinised silmad ning valged hambad. Pikk kehaehitus ning sale tüdruk ideaalse nahaga. Jah, seda küll Katrina kadestas.
Ise olid tal pikad, blondid juuksed mis talle teiste arust sobisid, kuid mida ta ise vihkas. Hallid silmad nagu peaaegu kõikil põhjamaa inimestel ning valged hambad. Nende üle oli ta uhke, kuna oli pidanud tervelt aasta klambreid kandma. Siis ta Birgitiga tuttavaks saigi. Katrina ei olnud nii pikk, kuid temagi oli küllaltki sale ning üsna keskmine. Jah, nii oleks teda iga inimene hinnanud, kes teda paremini teadis.
Vähe sellest oli teda klassivanemaks valitud. Klassivanemaks, keda keegi ei kuulanud ning kellega keegi peaaegu rääkinudki polnud. Vihase turtsatusega ajas tüdruk end toolilt püsti ning loopis asjad tumerohelisse õlakotti, et koos teistega koridori suunduda. See oli veel üks ebameeldiv asi: klassidel polnud numberid või olid need lihtsalt ebaloogiliselt paigutatud.
Nagu ta peagi teada sai, algas järgmine tund kõrval klassis, mitte kuskil teises maailma otsas. Kergendunult vajus tüdruk tühjale pingile ning silmitses mõtlikult oma valgeks värvitud küüsi. Valge oli hea värv. Vähemalt siis, kui vanemad ei lubanud kasutada üleliia musta.
"Hei, su nimi oli Katriin vä?" päris üks roheliste silmadega ning päevitunud nahaga tüdruk, keda Katrina enne tunnis sosistamas oli kuulnud. Nagu juba hääletoonist oodata võis, kandis tütarlaps roosat dressipluusi, mis oli eest avatud. Mustad, alt kitsenevad teksapüksid ning valged skeit-tossud muutsid ta nii tavaliseks. Sellise riietusega tütarlapsi võis näha igal tänaval selles suuremas linnas, mis Kat'le nii uus oli. Vahel tahtis ta nende sekka sulanduda, kuid vahel erineda.
"Katrina," lausus ta automaatselt, keerates pilgu teadetetahvlile. Teda ei huvitanud, kui sellise kuulsusega inimene tema sõbraks tahtis saada. Pealegi oli see ebaloogiline ka.
"Asiis," sõnas teine. Liisa, nagu Kat'le nüüd meenus. Ka tüdruku roosale T-särgile oli see nimi valgega trükitud ning juurde südamed tikitud. Ise ta seda vaevalt teinud oli. "Sa tead ka siit kedagi vä?" päris too edasi, oma suurte silmadega põlglikult uue tüdruku poole vaadates. Nagu Kat nüüd märkas, oli nii mõnigi veel nende juurde kogunenud.
"Peaks või?" päris ta viimaks, olles kindel, et ei saa kuidagi vastamisest hoiduda. Teda oleks lisaks muule ka argpüksiks pidama hakatud.
Liisa naeratus venis laiemaks. "Ei teagi? No ma mõtlesin, et oled ehk mõne suurema msn'i välja nuhkinud või kellegagi sõber olla üritanud," seletas ta. Katrina turtsatas, kuid tundus, et see jäi teistele märkamatuks.
"Ma ei usu, et ma nii imelik oleks, et endale ühtki tuttavat koolist hankida ei või," lausus ta mõtlikult ning keeras pilgu uuesti Liisale. Jah, nüüd oli ta kindel, et ei tahaks sellise inimesega isegi tuttav olla.
"Kas tõesti? Miks sa siis ei ole veel mitte ühegi inimesega vabatahtlikult rääkinud?"
Katrina kiristas mõttes hambaid, kuid üritas rahuliku ilmet ning häält säilitada. Ta oli kahjuks ju lootnud, et saab tõesti mõnega lihtsalt läbi. Kuid nüüd tundus talle tõsimeeli, et maailm vaid Liisa-sugustest koosnebki. Vähemalt see maailm, kuhu teda üleöö paisati. "Kas sa arvad, et ma ei julge?"
"Noo... arvan küll," kostis tütarlaps ning vajus koos kahe sõbraga Kat'i kõrvale pingile. "Näiteeks, mine räägi selle poisiga seal, kes teadetetahvlit vaatab," lausus ta irvitades, osutades oma roosa küünega ühe poisini, kes tunniplaani silmitses.
Kat'i arust nägi ta täitsa kena välja - pikk ja kõhn, mustade juustega ning kenade riietega. Nägu ta ju hetkel ei näinud, kuna too oli tema poole seljaga. Heites tüdinut pilku Liisale, tõusis Katrina püsti ning hakkas kõndima poisi poole, kellest Liisa rääkinud oli. Samas üritas ta mitte välja teha naeruturtsatustest, mis tagant kostusid. Kahtlemata arvasid teised, et Kat meelega aeglaselt läheb, oodates et poiss minema jõuaks minna.
I osa.
"Kas sa nägid juba seda uut õpilast?" kuulis Katrina kedagi endast paar pinki taga pool sosistamas. Tüdruk võpatas, kuid ei pööranud pilku kuhugi poole, jäädes vaatama tavalise näoga õpetajat, kes midagi elavalt rääkis. Mõtted aga ei olnud Kat'l üldse tunni juures.
Juba esimese koolipäeva kolmandaks tunniks oli tal koolivahetusest kõrini. Kõigepealt pool klassitäit ebainimlike ülbureid ning seejärel pool klassitäit 'poppe poisse'. Sellest oleks igaüks ära tüdinenud - kes kiiremini, kes aeglasemalt.
Ennast tunnist ning teiste jutust täiesti välja lülitades, keeras Katrina vihikus teise lehe ning joonistas sinna midagi igavlevalt, peaaegu mitte pealegi vaadates. Tütarlapsele meeldis joonistada, kuid mitte nii. Kõik pidi ikka korralik olema - kas kunstikool või lihtsalt kodune maaliateljee. Seda ta armastas. Alati oli ateljee puhas ning asjad õigetesse kohtadesse paigutatud. Alati sai seal veidi oma vaba aega nautida ning lihtsalt mõtteid paberile kanda.
"Katrina!" hüüatas õpetaja kolmandat korda. Tüdruk võpatas ning tema pilk liikus kiirelt ees istuvale poisile, kellel oli õpikust lahti lehekülg viis. Vabandavat ilmet näole manades avas temagi raamatu ning heitis pilgu klassi ette.
"Ma ütlesin, et loe meile kolmas lõik," kordas naisterahvas juba rahulikumalt ning toetus seljaga vastu lauda. Ajaloo õpetaja oli noor ning küllaltki rahulik, ei hakanud esimesel päeval paari unistaja tõttu karjuma ning suutis kõik sellegi poolest kuulama saada.
Kat langetas pea õpiku kohale, lastes oma tuhmblondidel juustel lauale vajuda. Seejärel hakkas ta lugema üht igavat lõiku seitsmeteistkümnendal sajandil toimunud asjadest Venemaal.
Tunni lõpuks oli Katrinal ajaloost nii kõrini, kui kunagi üldse olla saab. Samamoodi tema klassikaaslastest, kes iga vahetund võidu tualetti peegli ette jooksid. 'Ajaraiskamine,' oleks öelnud selle kohta tema parim sõbranna Birgit, kes kahjuks teise Eesti otsa jäi, kui Kat ära kolis.
Väga vihale ajas see, et Birgit võis jääda klassi, kus Kat oli käinud esimesest saadik. Siiski ei olnud ta oma parima sõbranna peale solvunud - polnud see ju tema süü. Võibolla vaid vahel oli teda midagi kadeduseussi sarnast närinud, sest sõbrannal hindeid head ning ka koolis veidi populaarsem. Välimus samuti ilusam: ðokolaadipruunid õlgadeni juuksed, sinised silmad ning valged hambad. Pikk kehaehitus ning sale tüdruk ideaalse nahaga. Jah, seda küll Katrina kadestas.
Ise olid tal pikad, blondid juuksed mis talle teiste arust sobisid, kuid mida ta ise vihkas. Hallid silmad nagu peaaegu kõikil põhjamaa inimestel ning valged hambad. Nende üle oli ta uhke, kuna oli pidanud tervelt aasta klambreid kandma. Siis ta Birgitiga tuttavaks saigi. Katrina ei olnud nii pikk, kuid temagi oli küllaltki sale ning üsna keskmine. Jah, nii oleks teda iga inimene hinnanud, kes teda paremini teadis.
Vähe sellest oli teda klassivanemaks valitud. Klassivanemaks, keda keegi ei kuulanud ning kellega keegi peaaegu rääkinudki polnud. Vihase turtsatusega ajas tüdruk end toolilt püsti ning loopis asjad tumerohelisse õlakotti, et koos teistega koridori suunduda. See oli veel üks ebameeldiv asi: klassidel polnud numberid või olid need lihtsalt ebaloogiliselt paigutatud.
Nagu ta peagi teada sai, algas järgmine tund kõrval klassis, mitte kuskil teises maailma otsas. Kergendunult vajus tüdruk tühjale pingile ning silmitses mõtlikult oma valgeks värvitud küüsi. Valge oli hea värv. Vähemalt siis, kui vanemad ei lubanud kasutada üleliia musta.
"Hei, su nimi oli Katriin vä?" päris üks roheliste silmadega ning päevitunud nahaga tüdruk, keda Katrina enne tunnis sosistamas oli kuulnud. Nagu juba hääletoonist oodata võis, kandis tütarlaps roosat dressipluusi, mis oli eest avatud. Mustad, alt kitsenevad teksapüksid ning valged skeit-tossud muutsid ta nii tavaliseks. Sellise riietusega tütarlapsi võis näha igal tänaval selles suuremas linnas, mis Kat'le nii uus oli. Vahel tahtis ta nende sekka sulanduda, kuid vahel erineda.
"Katrina," lausus ta automaatselt, keerates pilgu teadetetahvlile. Teda ei huvitanud, kui sellise kuulsusega inimene tema sõbraks tahtis saada. Pealegi oli see ebaloogiline ka.
"Asiis," sõnas teine. Liisa, nagu Kat'le nüüd meenus. Ka tüdruku roosale T-särgile oli see nimi valgega trükitud ning juurde südamed tikitud. Ise ta seda vaevalt teinud oli. "Sa tead ka siit kedagi vä?" päris too edasi, oma suurte silmadega põlglikult uue tüdruku poole vaadates. Nagu Kat nüüd märkas, oli nii mõnigi veel nende juurde kogunenud.
"Peaks või?" päris ta viimaks, olles kindel, et ei saa kuidagi vastamisest hoiduda. Teda oleks lisaks muule ka argpüksiks pidama hakatud.
Liisa naeratus venis laiemaks. "Ei teagi? No ma mõtlesin, et oled ehk mõne suurema msn'i välja nuhkinud või kellegagi sõber olla üritanud," seletas ta. Katrina turtsatas, kuid tundus, et see jäi teistele märkamatuks.
"Ma ei usu, et ma nii imelik oleks, et endale ühtki tuttavat koolist hankida ei või," lausus ta mõtlikult ning keeras pilgu uuesti Liisale. Jah, nüüd oli ta kindel, et ei tahaks sellise inimesega isegi tuttav olla.
"Kas tõesti? Miks sa siis ei ole veel mitte ühegi inimesega vabatahtlikult rääkinud?"
Katrina kiristas mõttes hambaid, kuid üritas rahuliku ilmet ning häält säilitada. Ta oli kahjuks ju lootnud, et saab tõesti mõnega lihtsalt läbi. Kuid nüüd tundus talle tõsimeeli, et maailm vaid Liisa-sugustest koosnebki. Vähemalt see maailm, kuhu teda üleöö paisati. "Kas sa arvad, et ma ei julge?"
"Noo... arvan küll," kostis tütarlaps ning vajus koos kahe sõbraga Kat'i kõrvale pingile. "Näiteeks, mine räägi selle poisiga seal, kes teadetetahvlit vaatab," lausus ta irvitades, osutades oma roosa küünega ühe poisini, kes tunniplaani silmitses.
Kat'i arust nägi ta täitsa kena välja - pikk ja kõhn, mustade juustega ning kenade riietega. Nägu ta ju hetkel ei näinud, kuna too oli tema poole seljaga. Heites tüdinut pilku Liisale, tõusis Katrina püsti ning hakkas kõndima poisi poole, kellest Liisa rääkinud oli. Samas üritas ta mitte välja teha naeruturtsatustest, mis tagant kostusid. Kahtlemata arvasid teised, et Kat meelega aeglaselt läheb, oodates et poiss minema jõuaks minna.