Post by Sands on Nov 17, 2007 18:40:44 GMT 3
Proloog
Takso peatus krigisedes ühel kõrvaltänaval. Uks paiskus järsult lahti ning autot juhtinud mees kiirustas välja.
Kõrvalt ronis tänavale umbes kahekümne aastane naine. Hetkeks silmitses ta vihaselt juhti ning vandus seejärel vaikselt.
"Ei! Ma ei sõida siit edasi," lausus Klaus kindlal häälel. Äärelinn oli üks koht, kuhu sattumist ta igal juhul vältis.
Glenice põsed punetasid ning naine tundis üheaegselt ärevust ja viha. "Ma ju ütlesin, kuhu ma sõita tahan!" lausus ta jäiselt. Mees raputas pead. Visanud raha tagaistmele, tõmbas Glen kapuutsi pähe ning sammus otsustavalt edasi.
Paarkümmend meetrit kõndis ta vaikuses, kuid kuulis seejärel kuidas takso lahkus. Oleks ta seda aimanud, jäänuks asi juba eos tegemata.
Eemal sammusid paar kohalikku, kelle vastu Glenice vähimatki huvi üles ei näidanud. Lootes, et nemad samaga vastavad, peatus ta raamatupoe juures. Ainus korralik maja selles piirkonnas. Mõne hetke silmitses Glen ust, avas selle siis ning sisenes.
Pood oli hämaralt valgustatud ning näha oli vaid lähemaid riiuleid. Mingi magus lõhn levis aeglaselt üle poe. Ilmselt viiruk, mõtles naine edasi kõndides.
Leti taga seisis vanem naine. Aeglaselt tõmbas ta tiku viirukist eemale ning naeratas kerge salapäraga.
Glenice tahtis köhatada, kuid ei teinud seda. "Ma tulin raamatu järele, millest te mulle rääkisite," sosistas ta vaikselt. Mingi kummaline jõud takistas teda valjult rääkimast ning naist vaadates kerkis tema kulm sentimeetri võrra.
Hallinevate juustega müüja silmitses teda oma helehallide silmadega. Naeratus tema suult oli kadunud, kuid ta noogutas selle asemel tõsiselt.
Ehmatusega märkas Glen, kui kõhn tundmatu oli. Kleit, mida too kandis oli kulunud ning muster sellel vaevumärgatav. See rippus liiga suure kotina tema õlgadel ning peaaegu ei liikunudki, kui naine kõndis.
"Ma teadsin, et sa tuled," sosistas ta vaid, ehmatades Glenice'i oma häälega. See kujutas endast mingisugust kummalist sosinat, millele ta nime anda ei osanud.
Arvestades vanust, liikus naine hoogsalt ning Glenice pidi talle järele jõudmiseks samme kiirendama. Viimaks nad peatusid.
Müüja - Glen ei osanud teda teisiti nimetada - silitas sõrmedega raamatuselgi ning peatus ühel paksul, pruunist nahast kaantega raamatul.
Naine hakkas raamatut riiulist välja tõmbama, kuid Glenice raputas pead. "Oota. Mis su nimi on?" küsis ta.
Müüja naeratas taas. "Sa võid mind Birgith'ks kutsuda," lausus ta viimaks ning haaras raamatu.
Samal hetkel sundis miski neid pead pöörama. Poeuks oli oli avanenud ning seal seisid kaks keepidesse mähkunud kogu. Ereda päikesevalguse käes ei silmanud nad naisi kohe, sest pood oli endiselt pime. Birgith haaras Glenice õlast ning kummardus.
"Mine leti tagant taharuumi. Salatuba jääb paremal asetseva maali taha." Tundus, nagu sunniks Birgith end rääkima. Ta surus raamatu Glenice'le kätte. "Ava see ja sa tead, mida teha."
"Aga..." alustas Glen, kuid naine raputas pead. Taas ilmusid nähtavale keepides kujud. Nende silmad on nüüd pimedusega harjunud, taipas Glen. Kuidagi teadis ta ka, et peab Birgith'i juhtnööre täitma. Alistunult noogutas ta naisele.
"Need on minu valvurid. Nüüd aga jookse," palus too.
Glenice ei teadnud, mis sel hetkel juhtus, kuid leti taga olevasse ruumi jõudes kummitas teda vana naise nägu.
Ülimalt segaduses kuulis naine eemalt samme. Vaikselt karjatades leidis ta maali ning ka ukse. Selle taas sulgenud, ohkas Glen ning vajus maha. Ta ei teadnud, kes Birgith oli, kuid keepides meestele mõeldes sööstis hirm üle tema.
"Valvurid," pomises ta vaikselt ning avas lõpuks raamatu, mis oli olnud terve aeg tema rinnale surutud.
---
Nii.
Ma arvan, et ma kirjutan seda juttu hästi aeglaselt ja siis, kui tuju tuleb. Lihtsalt, mulle endale ISEGI pisut meeldib see algus, nii et ma panin ta siia üles.
Kõik kirjavead, stiilivead ja muu palun kommentaari kirjutada ja seda ka öelda, mis meeldis ja mis mitte. Aitäh!
Takso peatus krigisedes ühel kõrvaltänaval. Uks paiskus järsult lahti ning autot juhtinud mees kiirustas välja.
Kõrvalt ronis tänavale umbes kahekümne aastane naine. Hetkeks silmitses ta vihaselt juhti ning vandus seejärel vaikselt.
"Ei! Ma ei sõida siit edasi," lausus Klaus kindlal häälel. Äärelinn oli üks koht, kuhu sattumist ta igal juhul vältis.
Glenice põsed punetasid ning naine tundis üheaegselt ärevust ja viha. "Ma ju ütlesin, kuhu ma sõita tahan!" lausus ta jäiselt. Mees raputas pead. Visanud raha tagaistmele, tõmbas Glen kapuutsi pähe ning sammus otsustavalt edasi.
Paarkümmend meetrit kõndis ta vaikuses, kuid kuulis seejärel kuidas takso lahkus. Oleks ta seda aimanud, jäänuks asi juba eos tegemata.
Eemal sammusid paar kohalikku, kelle vastu Glenice vähimatki huvi üles ei näidanud. Lootes, et nemad samaga vastavad, peatus ta raamatupoe juures. Ainus korralik maja selles piirkonnas. Mõne hetke silmitses Glen ust, avas selle siis ning sisenes.
Pood oli hämaralt valgustatud ning näha oli vaid lähemaid riiuleid. Mingi magus lõhn levis aeglaselt üle poe. Ilmselt viiruk, mõtles naine edasi kõndides.
Leti taga seisis vanem naine. Aeglaselt tõmbas ta tiku viirukist eemale ning naeratas kerge salapäraga.
Glenice tahtis köhatada, kuid ei teinud seda. "Ma tulin raamatu järele, millest te mulle rääkisite," sosistas ta vaikselt. Mingi kummaline jõud takistas teda valjult rääkimast ning naist vaadates kerkis tema kulm sentimeetri võrra.
Hallinevate juustega müüja silmitses teda oma helehallide silmadega. Naeratus tema suult oli kadunud, kuid ta noogutas selle asemel tõsiselt.
Ehmatusega märkas Glen, kui kõhn tundmatu oli. Kleit, mida too kandis oli kulunud ning muster sellel vaevumärgatav. See rippus liiga suure kotina tema õlgadel ning peaaegu ei liikunudki, kui naine kõndis.
"Ma teadsin, et sa tuled," sosistas ta vaid, ehmatades Glenice'i oma häälega. See kujutas endast mingisugust kummalist sosinat, millele ta nime anda ei osanud.
Arvestades vanust, liikus naine hoogsalt ning Glenice pidi talle järele jõudmiseks samme kiirendama. Viimaks nad peatusid.
Müüja - Glen ei osanud teda teisiti nimetada - silitas sõrmedega raamatuselgi ning peatus ühel paksul, pruunist nahast kaantega raamatul.
Naine hakkas raamatut riiulist välja tõmbama, kuid Glenice raputas pead. "Oota. Mis su nimi on?" küsis ta.
Müüja naeratas taas. "Sa võid mind Birgith'ks kutsuda," lausus ta viimaks ning haaras raamatu.
Samal hetkel sundis miski neid pead pöörama. Poeuks oli oli avanenud ning seal seisid kaks keepidesse mähkunud kogu. Ereda päikesevalguse käes ei silmanud nad naisi kohe, sest pood oli endiselt pime. Birgith haaras Glenice õlast ning kummardus.
"Mine leti tagant taharuumi. Salatuba jääb paremal asetseva maali taha." Tundus, nagu sunniks Birgith end rääkima. Ta surus raamatu Glenice'le kätte. "Ava see ja sa tead, mida teha."
"Aga..." alustas Glen, kuid naine raputas pead. Taas ilmusid nähtavale keepides kujud. Nende silmad on nüüd pimedusega harjunud, taipas Glen. Kuidagi teadis ta ka, et peab Birgith'i juhtnööre täitma. Alistunult noogutas ta naisele.
"Need on minu valvurid. Nüüd aga jookse," palus too.
Glenice ei teadnud, mis sel hetkel juhtus, kuid leti taga olevasse ruumi jõudes kummitas teda vana naise nägu.
Ülimalt segaduses kuulis naine eemalt samme. Vaikselt karjatades leidis ta maali ning ka ukse. Selle taas sulgenud, ohkas Glen ning vajus maha. Ta ei teadnud, kes Birgith oli, kuid keepides meestele mõeldes sööstis hirm üle tema.
"Valvurid," pomises ta vaikselt ning avas lõpuks raamatu, mis oli olnud terve aeg tema rinnale surutud.
---
Nii.
Ma arvan, et ma kirjutan seda juttu hästi aeglaselt ja siis, kui tuju tuleb. Lihtsalt, mulle endale ISEGI pisut meeldib see algus, nii et ma panin ta siia üles.
Kõik kirjavead, stiilivead ja muu palun kommentaari kirjutada ja seda ka öelda, mis meeldis ja mis mitte. Aitäh!