Post by Sands on Sept 19, 2007 18:44:51 GMT 3
Sisukord:
1. Peatükk - Uus hämmeldus
2. Peatükk - Orjastaja
3. Peatükk - Popp ja Tropp Nelik
Tulemas:
4. Peatükk - Alex ja imedemaa
"Nüüd pole muid koole peale internaatide enam olemas?" torises Alexandra, kui ema ametiauto kurvi võttis ning pea kohe silmist kadus.
Sellises meeleolus ei oleks võinud öelda, et Alexandra tavaliselt üliväga naiivne oli ning teistele närvidele armastas käia. Siiski ei jäänud tema tuju ilmselt kauaks selliseks.
Tüdruk haaras kummagi käega kahest erinevast kohvrisangast ning vedas nüüd neid mööda väravaesist jalgrada vana, kuid suursuguse internaadi poole.
Kooli juurde kuulus järv ning küllaltki suur hoov, millel olid pesapalli, jalgpalli ning korvpalli väljakud.
'Milline luksus,' mõtles Alex kerge turtsatusega ning avas muiates kooli suure, tammepuust välisukse.
End pooleldi avatud uksest sisse pressinud, vaatas tüdruk käed puusas ringi. Hetkeline vaatepilt ei tõotanud midagi head.
"Uu, on siin keegi?!" hüüdis ta, märkamata vanemapoolset naist, kes istus fuajees kõrge laua taga.
"Taevake! Ei karju, noor preili!" sõnas too naine, kui oli ehmatusest maha pillatud prillid uuesti üles korjanud ning ette pannud.
Alexandra manas näole süütu ilme ning lasi vahepeal uuesti kätte võetud kohvritel kolinaga maha kukkuda. Taas tikkus talle naer peale, kui vanake võpatades käed kõrvadele surus.
"Tere!" alustas tüdruk valjemalt, kui vaja. "Alexandra Cent," jätkas ta muretult, end ette ja taha kõigutades.
"Naine vangutas pead. "Tuba number seitseteist. Ma usun, et sinu toakaaslased tutvustavad sulle reegleid," sõnas ta karmilt, hääles selge kahtlus.
"Oh, tore. Ma siis lähen sinna," lausus kaheksandik ning sammus trepist üles, keerates vasakule viivasse koridori.
Proua Lebert oli liialt hämmeldunud uue õpilase käitumisest ning tema fuajeesse hooletusse jäetud kohvritest, et teavitada Alexandrat selles, kumb majatiib kuulub tüdrukutele.
---
JAH. See on minu uus jutt.
JAH. Ma tean, see pole eriti tõsine, kuid ma olen haige ja mul oli aega lihtsalt arvutisse trükkida.
JAH. Ma tean, et ma niikuinii ei lõpeta seda ära, kuid proovida ju võib.
SIGNE.
1. Peatükk - Uus hämmeldus
2. Peatükk - Orjastaja
3. Peatükk - Popp ja Tropp Nelik
Tulemas:
4. Peatükk - Alex ja imedemaa
1. Peatükk - Uus hämmeldus
"Nüüd pole muid koole peale internaatide enam olemas?" torises Alexandra, kui ema ametiauto kurvi võttis ning pea kohe silmist kadus.
Sellises meeleolus ei oleks võinud öelda, et Alexandra tavaliselt üliväga naiivne oli ning teistele närvidele armastas käia. Siiski ei jäänud tema tuju ilmselt kauaks selliseks.
Tüdruk haaras kummagi käega kahest erinevast kohvrisangast ning vedas nüüd neid mööda väravaesist jalgrada vana, kuid suursuguse internaadi poole.
Kooli juurde kuulus järv ning küllaltki suur hoov, millel olid pesapalli, jalgpalli ning korvpalli väljakud.
'Milline luksus,' mõtles Alex kerge turtsatusega ning avas muiates kooli suure, tammepuust välisukse.
End pooleldi avatud uksest sisse pressinud, vaatas tüdruk käed puusas ringi. Hetkeline vaatepilt ei tõotanud midagi head.
"Uu, on siin keegi?!" hüüdis ta, märkamata vanemapoolset naist, kes istus fuajees kõrge laua taga.
"Taevake! Ei karju, noor preili!" sõnas too naine, kui oli ehmatusest maha pillatud prillid uuesti üles korjanud ning ette pannud.
Alexandra manas näole süütu ilme ning lasi vahepeal uuesti kätte võetud kohvritel kolinaga maha kukkuda. Taas tikkus talle naer peale, kui vanake võpatades käed kõrvadele surus.
"Tere!" alustas tüdruk valjemalt, kui vaja. "Alexandra Cent," jätkas ta muretult, end ette ja taha kõigutades.
"Naine vangutas pead. "Tuba number seitseteist. Ma usun, et sinu toakaaslased tutvustavad sulle reegleid," sõnas ta karmilt, hääles selge kahtlus.
"Oh, tore. Ma siis lähen sinna," lausus kaheksandik ning sammus trepist üles, keerates vasakule viivasse koridori.
Proua Lebert oli liialt hämmeldunud uue õpilase käitumisest ning tema fuajeesse hooletusse jäetud kohvritest, et teavitada Alexandrat selles, kumb majatiib kuulub tüdrukutele.
---
JAH. See on minu uus jutt.
JAH. Ma tean, see pole eriti tõsine, kuid ma olen haige ja mul oli aega lihtsalt arvutisse trükkida.
JAH. Ma tean, et ma niikuinii ei lõpeta seda ära, kuid proovida ju võib.
SIGNE.