Post by Sands on Sept 16, 2007 12:05:35 GMT 3
1.
Silja seisis masendunult keset tuba. Igal pool oli laiali riideid, kotte ja muid asju, mida seal tavaliselt ei olnud.
"Emaa, ma ei suuda!" hõikas ta mõne hetke pärast, olles seda olukorda seedinud.
Trepilt kostis samme ning varsti avanes pakkiva tütarlapse toauks. Seal seisis üsna kena, umbes neljakümne aastane naisterahvas. "Palun," sõnas ta kergelt ahastava tooniga. "Sa ise ütlesid, et lähed laagrisse, kui Thomas tuleb," lisas ta paari riideeset kokku voltides.
Silja ohkas. "Ma tean," pomises ta, "aga KAKS KUUD!" hüüatas ta dramaatiliselt, voodisse viskudes.
Ema kehitas õlgu. "Minu ajal küll laagrid nii jubedad ei olnud," ütles ta, pilk unistavalt kaugusesse suunatud.
Tütarlaps turtsatas. "Jaah, muidugi," lausus ta tüdinenult, kuid ajas end sellegi poolest püsti. "Pakime siis," ohkas ta. "Muidu on Thomas varsti siin ja minu tuba on nagu seapesa."
Silja oli 15-aastane tüdruk, kellel oli olemas peaaegu kõik, mida ta tahtis: täiuslik pere, kus tema oli ainus laps, ideaalne maja koos imeilusa aiaga, parim kokk, majapidajanna, ülemteener ja aednik. Lisaks oli tal kolm parimat sõbrannat ning kõige armsam sõber maailmas - Thomas. Boyfriendi järgi ei tundnud ta mingit vajadust.
Siljat oli õnnistatud suurepärase välimusega. Tütarlapse juuksed olid blondid ja õlgadeni, tavaliselt seotud kõrgesse hobusesabasse. Silmad särasid kui rohelised kalliskivid ning säravvalgetest hammastest oleks võinud kaelakeesi meisterdada. Silja oli sale, sportlik ja sõbralik. Mida veel tahta?
Temal ei olnudki soove, kuid nüüd oli ema võtnud suve korraldamise enda kätesse, planeerides temale ja Thomasele 'suurepärase' kahekuuse laagri. Inglismaal.
Lisaks neile kahele oli kohti veel 98'le inimesele. Suvelaager Love England algas homme.
Vaid minuti lubas Silja nautida ema õnne tema pakkimise üle, teda siis toast välja ajades.
"Saa aru, mulle meeldiks hetkel üksi olla!" kõlas tema põhjendus ema protesteerimisele.
Kahtlemata arvas ema, et Silja kavatseb näiteks akna kaudu põgeneda. Või ennast 'kogemata' vannituppa lukustada ja võtme ära kaotada. Nende mõtete mõtlemine kohe ajas muigama.
Paari tunni pärast olid Silja toas ukse juures ootamas kaks suurt spordikotti ning õlakott hädavajalike asjadega.
Veidi mõrvarliku plguga silmitses tüdruk Thomast, kes oli äsja sisse astunud.
"No-noh," venitas poiss. "Sa oled ikka päris põhjalik," lisas ta muiates selgituseks.
Nagu poleks Silja ise teadnud, et sassis juustega maruvihane tüdruk ei näe just kõige parem välja.
"Jah, olengi!" suutis ta siiski uhkelt hammaste vahelt välja pressida. Thomas muigas endiselt.
Tegelikult ei pidanud Silja ja Thomas teineteise peale kunagi viha, kuigi nende sõprus oli mõneti kummaline. Thomas oli tavaliselt teiste suhtes tõrjuv, ebasõbralik, kuid erakordselt viisakas. Nende tutvus algas sellega, et nii kangekaelne inimene, nagu Silja oli, ei teinud sellest lihtsalt välja. Mis teha, et see Thomast huvitama hakkas.
Poiss kandis tavaliselt tumedaid - enamasti musti - riideid ning ei olnud kuigi suhtleja tüüp. Siiski oli ta mõnevõrra kenagi, oma süsimustade, õlgadeni juustega, mis kummalisel kombel alati salkus hoidsid, kuigi väga paksud olid. Thomase silmad olid tumehallid ning naeratus (kui keegi seda nägi), särav.
Silja seisis masendunult keset tuba. Igal pool oli laiali riideid, kotte ja muid asju, mida seal tavaliselt ei olnud.
"Emaa, ma ei suuda!" hõikas ta mõne hetke pärast, olles seda olukorda seedinud.
Trepilt kostis samme ning varsti avanes pakkiva tütarlapse toauks. Seal seisis üsna kena, umbes neljakümne aastane naisterahvas. "Palun," sõnas ta kergelt ahastava tooniga. "Sa ise ütlesid, et lähed laagrisse, kui Thomas tuleb," lisas ta paari riideeset kokku voltides.
Silja ohkas. "Ma tean," pomises ta, "aga KAKS KUUD!" hüüatas ta dramaatiliselt, voodisse viskudes.
Ema kehitas õlgu. "Minu ajal küll laagrid nii jubedad ei olnud," ütles ta, pilk unistavalt kaugusesse suunatud.
Tütarlaps turtsatas. "Jaah, muidugi," lausus ta tüdinenult, kuid ajas end sellegi poolest püsti. "Pakime siis," ohkas ta. "Muidu on Thomas varsti siin ja minu tuba on nagu seapesa."
Silja oli 15-aastane tüdruk, kellel oli olemas peaaegu kõik, mida ta tahtis: täiuslik pere, kus tema oli ainus laps, ideaalne maja koos imeilusa aiaga, parim kokk, majapidajanna, ülemteener ja aednik. Lisaks oli tal kolm parimat sõbrannat ning kõige armsam sõber maailmas - Thomas. Boyfriendi järgi ei tundnud ta mingit vajadust.
Siljat oli õnnistatud suurepärase välimusega. Tütarlapse juuksed olid blondid ja õlgadeni, tavaliselt seotud kõrgesse hobusesabasse. Silmad särasid kui rohelised kalliskivid ning säravvalgetest hammastest oleks võinud kaelakeesi meisterdada. Silja oli sale, sportlik ja sõbralik. Mida veel tahta?
Temal ei olnudki soove, kuid nüüd oli ema võtnud suve korraldamise enda kätesse, planeerides temale ja Thomasele 'suurepärase' kahekuuse laagri. Inglismaal.
Lisaks neile kahele oli kohti veel 98'le inimesele. Suvelaager Love England algas homme.
Vaid minuti lubas Silja nautida ema õnne tema pakkimise üle, teda siis toast välja ajades.
"Saa aru, mulle meeldiks hetkel üksi olla!" kõlas tema põhjendus ema protesteerimisele.
Kahtlemata arvas ema, et Silja kavatseb näiteks akna kaudu põgeneda. Või ennast 'kogemata' vannituppa lukustada ja võtme ära kaotada. Nende mõtete mõtlemine kohe ajas muigama.
Paari tunni pärast olid Silja toas ukse juures ootamas kaks suurt spordikotti ning õlakott hädavajalike asjadega.
Veidi mõrvarliku plguga silmitses tüdruk Thomast, kes oli äsja sisse astunud.
"No-noh," venitas poiss. "Sa oled ikka päris põhjalik," lisas ta muiates selgituseks.
Nagu poleks Silja ise teadnud, et sassis juustega maruvihane tüdruk ei näe just kõige parem välja.
"Jah, olengi!" suutis ta siiski uhkelt hammaste vahelt välja pressida. Thomas muigas endiselt.
Tegelikult ei pidanud Silja ja Thomas teineteise peale kunagi viha, kuigi nende sõprus oli mõneti kummaline. Thomas oli tavaliselt teiste suhtes tõrjuv, ebasõbralik, kuid erakordselt viisakas. Nende tutvus algas sellega, et nii kangekaelne inimene, nagu Silja oli, ei teinud sellest lihtsalt välja. Mis teha, et see Thomast huvitama hakkas.
Poiss kandis tavaliselt tumedaid - enamasti musti - riideid ning ei olnud kuigi suhtleja tüüp. Siiski oli ta mõnevõrra kenagi, oma süsimustade, õlgadeni juustega, mis kummalisel kombel alati salkus hoidsid, kuigi väga paksud olid. Thomase silmad olid tumehallid ning naeratus (kui keegi seda nägi), särav.